Tere vaid kuulajad, kaunist õhtu jätku ilusat töö algust teile lõhtuja, öise ajavahelise aja terve tunni, sellest võimaldame meie meetodil meelega koos meiega siin eikellegimaal Cameroni muusikatunnis, mis täna 60 minutit jutt. Hüti tiksudes saab pööritama populaarseid palasid, ehkki nendele populaarsetele paladele pole lausa meeletut menu osaks saanud peaaegu kunagi. Suur osa peamine osa neist lauludest, mis selles saates, mida sisse juhatab praegu Tiit, kus need kostma hakkab, on kirjutatud ühemehepoja poolt, kes oma küpset neljakümnendat sünnipäeva tähistas 1997. aasta suvekuudele Inglismaal. Tolle mehe nimi, nende laulude autorite nimi on pärimeka lõun ja tolle kaheksakümnendatel alustanud grupinini mille valasid pärimata Luun praktiliselt ainuisikuliselt kirjutab ja mis ühed kaunid hõrgud palad on tolle grupi algus 80.-test siiamaani. Kogu nende teekond maagalt olnud katkendlik, teinud kummalisi käände. Ent maha on jäänud juba praegugi. See teekond on jätkumas suur hulk, nagu öeldud, hõrkusid palasid, mille puhul on kena kõnelda ja põhjustki kõnelda nii hästi kaunitest algsetest, lauluseadetest popmuusika jaoks tavatult peene koolistest mitmeplaanilistest tekstidest ning üleüldse kõnelda menu või poplaulust kui peenest käsitööst, kaunist pisi kunstivormist. Seda kõike on populaarne kohta päris külluslikult, palju kõiki neid erinevaid kvaliteete. See küllus läheb käima päris taevani käigul. Brichab Sprauti pärimekalooni palaga karneval 2000. 2000. aasta esimesel jaanuaril, kui meiegi pisikeses Lemmik vabariigis nii mõneski armsas Eesti linnas tehti armetut tulevärki, alasti värvilist tossu selleks ajaks olid, panime kloonil, kelle kuuldud laulu kaaluvalt lausung kellelegi maalase mängitati oma uue aastatuhandelaul ammu juba kirjutatud. Kõneval 2000 pärineb aastast 1990 ning Brichaps Braudi heri plaadilt mil omaette mälestusväärne ja tähelepanu väärne pealiskiri Teolan kombek. Ent Geonlanist ärgu tehtagu ennatlikke järeldusi, sest nuum Brichabstraudi põhiline muusika autor, kuigi ta on kirjutanud kõikvõimalikest Ameerika mõistest ja Euroopa kultuurietaloni teiste avaliku elu tegelinskid, sest ei mõelnud talle helialbumiga küll näituseks Jordani tagasipöördumist pesapalliväljalt korvpalliplatsile vaid muid ameerika like ja igivanu teemasid. Tegemist oli tolleaegse duubelalbumiga ja Cheonlanile otsitagu vastate ilmsesti pigem Jordaania paigust ja Jordani jõe kallastelt kui Ameerika korvpalliplatsidelt. Tõsi, too Jordani nimeline album tegeles näituseks sellist, tegi uue, ilma populaarkultuuri tegelastega nagu Elvis Presley või kurikaela ka nagu Jordan ning teist euroopalikkuja glamuursedki mahtus sinna plaadile, nii nagu autor seda kavatsenud oli ja nii nagu ta tolle plaadi ilmudes tublisti aega tagasi praeguseks seda kõike kommenteeris, kommenteeris sõnaosavalt sama paindlikult ja väljendusrikkalt, nii nagu ta oma populaarsete laulude tekstigi kirjutab. Mis seal üsnagi tulvil lausi, lausa kaunis kirjandusele omaseid kujundeid ja kummalist hämaruste viitelisuse tühjalt poolt muusika, mida nimeka luuni pooldajad, austajad, imetlejad peavad lausa ingelikult kauniks ja uhkesti barokseks. Seda peavad need teised kes primekaluuni Kobki reaalsus kipub kergesti tunnistama millekski hoopis muuks lihtsalt kummaliseks vedeldamiseks, ülearuseks, ilu lillutamiseks, milleks kõigeks veel igal juhul pärimeka, luuni, grupi Brichaps, Braut austajaskond ja külastajate hulk tundub olevat läbi aegade jagunenud väga sirgelt kahte lehte. Seda kas võetakse omaks, imetletakse või ei võeta omaks mitte ja pannakse siis pigem pahaks. Eikellegimaa ajab oma algusotsas sinna Jordani lähedusse teatama mõneks minutiks veel ühe, teise ja hoopis muud moodi kauni palaga Guel kuuldu, ületades taas paigi tähtedel laseme mööda libiseda. Seesugune sädelus ja kergus, mis kannab grupi põif, naps, Braut ja selle esiautori pärimeke luuni paremaid palu. Mitte ainult et pole popmuusikas ülearu sagedane vaid ka sisuliselt ehk tekstilise on need ehk armuvalu laulud, mida primekalon kirjutab oma sõnaseadmise poolelt ja kujundlikkuselt. Ühtviisi üsna avatud Belymeke luuni puhul. Aga nagu eelpool öeldud ei, võib-olla juba asjatut mitmeidki kordi rõhutatud on ühtede jaoks tema muusikas palju uhked baroksed laulu seadet. Teiste meelest on see uhke barokk-ilik seade, pigem rokokoolike helistamine. Ometigi nad samad armuvalu laulud millest mõnda veelgi varasemalt, kui eelpool kuuldut 85. aasta pailus, selle hamba valgon päri makaron kirjutanud üsnagi noorest peast. Sest Brichab Spraudi avaldatud pärimeka luuni kirjutatud põhiliselt esimene helialbum ilmus juba 84. aastal, kui tädi poisil vanust oli kõigest üheksateistkümmend aastat. Pealegi väidab ta ise. Mercy esimese albumi paladest olid kirjutatud juba aastaid varem ning sellel puhul tasub meenutada briti muusikakriitiku Simon Reynoldsi sõnu kes on leidnud selle üsna tavatu olevat, et üks noormees nagu pärimacholoon, kes põhilise osa oma teismelise east andunult õppis preestriametit kirjutas nii kombetult, geni, armuvalu laule, see tähendab, kirjutas muusikat tekste teemal, milles tal enesel arvatavasti täna oma õpingute iseloomule küll otsest kogemust peaaegu polnudki ja kas pole see fantastiline juba iseenesest küsib, saime Reinold suhteliselt retooriline hüüatus, sest vastus saab enamasti Brichaps praagi Julakkamate lugude puhul olla ikkagi tõeliselt hea. Eelpool kuuldud lugu aastasse 1985, nagu öeldud ja ühele põhjabstraudi armastatule albumile Steve McQueen tovi nimi, nagu teada, on pärit Ameerika kino linandadest Jähkul Eesti mainegi selle saate kuulaja, kes ühtlasi kinofilmide või televiisorist kinolinade jälgija naljatada, Steve McQueeni nimelist, kadunud kino kuulsust küll ühe käega rippumas raudtee vaguni küljes ja teise käega tegemas jõulisi liigutusi, samal ajal kui jalgade all haigutab mitmekümne meetrine sügavik. Pärinakron kirjutanud imelikel teemadel poplaulude kohta ohtrasti. Nii leiab tema laulude seest kui hästi otsida palasid, mis on iseenesest ülistuslaulud, näiteks möödaniku ühele suurimale Ameerika malegeeniuse le robot Figherile kaanda oma paladest andnud imelikke kommentaare näituseks Brusprinstini kuulsuse aadressil. Või kirjutanud muuhulgas näituseks loo, mis isenesest austusavaldus kadunud tsooni suurusena Marvin Keile. Ehkki tolles perimeka luuni tribuutpalas Maar mingeid nimepidi mainitagi. Hüva taolisi tomateid trikkide epperimeke luul sageli järgmine ei kellelegi ma pala on selle saate varaseim haaps, praagi lugu, nime poolest kuri ehk suul aastast 1983 Richard Straussi debüütplaadilt. Kellelegi oma saates, et kuulajad on saabunud peaaegu keskkoht, eikellegimaa keskkohta oleme peaaegu jõudnud kohe varsti, mõnekümne sekundi pärast seal olemegi, ütlesin, on see koht sobiv aeg? Möönda ennist kõlanud loo valguses, ma loodan, võib seda teha. Et eurodiskol ja eurodiskol olla ometigi vahe olemas. Pihlap, Spraudi, Hieron, Lavly kuuluv ehk pigem kategooriasse sellesse harva, mis suudab eurodiskuski kunstlikke teha, nagu näiteks Pet Shop Boys seda suudab. Siis on see ühtlasi kategooria õhuparaku enamus eestimaiseid tümpsu tegijaid ei küüni kuidagi. Ühtlasi on see saate keskkoht sobiv aeg mainida tõlgul kuuldud lugu 92. aasta hiromant Laumi oli üks viimaseid kuuluvaid märke enne seda, kui mõistatuslik ja päris pikk vaikus laskus pädi mäkke luuni ja tema grupi raudtee üle aastateks. Too aeg oli 1990.-te aastate keskkoht ning avalikkuse jaoks, kus oli tegelikult pärimarke luuni jaoks äärmiselt tihe tööaeg. Nagu briti press tagantjärele distöötas pärimeka luul oma laululoomingu kallal tihedamini ja korrapärasemalt kui kes tahes liverpooli dokitööline aastatega on saanud Canoni kodustuudio riiulisse salvestatud või pool salvestatud kujul nii terve filmimuusikalugu gospelipalasid terve albumi jagu päris pikk ulatuslik töö popmuusika jaoks samuti tavatult või kahtlaselt ambitsioonikas olevatel teemadel. Teema siis milline teema selline nagu ütleme maailm, ajalugu ja kõik see, mis meie ümber Alkust kõik saanud. Panime kõlava isegi möönab, et see tundub olevat imelik, riskantne ettevõtmine, aga ei oska, saate tegija siinkohal seda kommenteerida, sest peale panime klouni ja tema Häädeansamblikaaslaste Wendy Smithi ja pädi Venno bassimängija Martin ma ikka lõpuni ei ole arvatavasti enamik Rihverspraadi austajaidki noid arhiivipalasid senini kuulnud. Niisiis selle koha peal, kus kellelegi ma saate keskkohas on kätte jõudnud koht, kus perimekaluuni loomingus on koht, kus tuleb pikk-pikk paus. Vähemasti avalikkuse jaoks on võimalik mõelda, osutada sellele, kust vähemalt muusikalises mõttes on pärit need jõujooned, mis Benimekoloonia Prihospraunin võrgust popmuusikast teevad just seesuguse kunsttüki, nagu olla nihis kiirkäigul paraku küll saavat. Ei kellelegi Malle kaetud kuulatud mõnede perimekaluuni lemmikuid läbi aegade esimene neist üllatada või mitte, on suurvenelane Igor Stravinski. Teisem selles neljalises reas tunneb hea kuulaja ehk isegi ära hääle järgi võimeloodilisust või ülistamist mööda. 300 400 šoti grupp bluulail kelle peamine muusika autor pool pakana on pärimekoloonile oma väheste erakliku albumitega tugevasti muljet avaldanud. Ning selle väikese nimekirja lõppu jääb ameerika maine muusikalide autor stiivne Sand, aim, keda pädimeka Luun Mobrifebspraudi muusikas, samuti osutamaste kummardamist Evegi väsi. Niisiis alakem Igor Stravinski. Enim kännu vill ehk siis vilistada võib, igaüks oli pannud oma laululoole pealkirjaks Ameerikama komposiit. Drastiline sond. Hain üks tänas eikellegimaa saate härra volitatud ansambli sele juhi pädimekkel luuni muusikalisi lemmikuid, ilmselt ka eeskujusid ja üks suuremaid mõjutajaid. Aga neid laus mõjutajaid või pool eeskujusid sai kuuldud enne stiivson saime veelgi ja üks neist jäiga lausa nimetama. Stevenson Aimile eelnesid Blunail oma 90.-te palaga souli laov. Enne seda Söör Paul McCartney ehki. Tolle laulu Ramon kirjutamise aegu polnud Söör Paul McCartney veel söör. Ega olnud ka enam Piitel. Ning ennekõike mängisid Eesti endise aegade armastatu emad pianistid, tuues Anna Klas, Bruno lukk, Stravinski lühipala klaverile. Niivõrd-kuivõrd kirju seesugune lemmikute mõjutajate valik ka ei tundu, on pärimeka luuni muusikaliste mõjujõudude spekter tegelikult veelgi kirevam. Lisaks muusikali autorile Stevenson Aimine kuulub sellesse olulisse nimistusse kes kuidagi kaude või otsesemalt on vorminud Gaabrichabstraadi palu veel ka selline autorite Paan nagu tagakehal David või ka Rodgers ja Hammerstein. Ning vägagi peab pädimekoloog lugu neistki pooleldi oma konkurentidest. Ehkki see pole võib-olla õige öelda, sest lood niinimetatud konkurendid on tublisti menukas kamad tavatähenduses pidime geoloogiliste Spraadist, aga igatahes on panimeke luuni poolt korduvalt sooja sõna pälvinud nii kunagisi tantsutrupis šikk pala Times kui BBC'sse naid fiive näiteks. Muidugi on ta kuulanud läbi aegade mitte ainult biitleid Paul McCartney vaid ka piis poisi ja tolle grupi sõgedad selgeltnägijat eestvedajat Breen Wilsonit. Noorest põlvest tunnistab ta, oli periood, kus ta teismelise eas kuulas nii saksa elektroonika, guru, nüüdiskompositsiooni, üht alustala, kui nii võib öelda oranž stock Houdinit ja samaaegselt mitmeid abapalasid. Ühel hetkel olevat aga märkama hakanud, et stock Housel tema, kus populaarsus skaalas kipub hakkama, kaotama abale tugevasti. Ning kui sellest nimistust, nagu näha võib puuduvat põhiliselt otseselt rokkmuusikakuulsused või marginaalid või põnevamad autorid siis muusika kui seesugusega ei ole perimekolool läbi oma katkenlikke Priferspraudi tegevusaastate kuigi hästi sõber olnud, pole peaaegu eales olla. Ta on tihtipeale ka selle nõndanimetatud rocki fännkonna rukkikriitikute poolt täiesti teenimatult sugeda saanud peaasjalikult selle pärast, et talle heidetakse ette, et tema ja Brichtobstroodi muusika ei ole nii või naasugune näiteks nagu panime ühes ammuses intervjuus tunnistanud. Me ei mängi lihtsalt kolme akordi ja ei keera kitarri, tämbrit teab karedaks kurjaks. Aga ta leidvat seesuguseid etteheited täiesti naeruväärsed olevat, sest tegelikult võiks ta tunnistab Macaluun olla palju rohkem soetud ette heidetud sel teemal, et miks tema palad pole nii head kui näiteks vestaid stoori, lood see hulluks. Perimekalon tunnistab tunduvalt asjakohane etteheide. Ja samamoodi, kui talt 90.-te aastate lõpus uuriti. Kui ta 97. aastal ilmus välja peale viieaastast pausi taas Brichapstroodi albumiga Andromeda haids et mida ta arvab viimaste aegade kas või kuulsamatest menukamatest, popstaaridest, rinnadest, siis tundus seegi küsimustele olevat pisut mööda sihitud. Sest arvas Mconoom. Tobe on temalt küsida, mida arvate poiss köögist? Sama hästi võiks küsida tema memmelt, mida arvab memm Prodisist ja popmuusika ja kui seesugune, kus Mca luul on küll üks varju jäänud ja reaalselt võttes justkui marginaaliasse oma menukas poolest taandunud tegelane ei tunne, tajub popmuusikat kirjutades sugugi mitte heas kooskõlas olevat muusikas üldiselt valdavalt levinud kaalunitega. Nõnda arvata nimeka luul, et kui tema ehk tugevamaks küljeks on meloodiani nende arendus siis popalast tava mõttes käiakse meloodiaga väga kasinalt jõhkralt ümber. Sest kui solk küsib retooriliselt pärimekaloun. Need palad, kus meloodiad laiuksid, voogaksid ekstravagantset elegantselt kaheksa üheksa 10 takti. Kui sul need meloodiad, mis oleksid justkui produtsent Trevor Horni poolt ekstra kontsert kujundatud ja kujuteldavat poolt Disney soundtrack-ide hulka sokutatud põle selliseid, kordame kõlu. Ent tema omandit, et on peaaegu sellega võrreldavaid kunstitkisid üritanud teha. Ma aeg-ajalt ka väga kenasti kõrvapaistvalt täppi tabanud, selles osas või siis märklaua südamikule võrdlemisi lähedale tähendab üks neid albumeid, tõsi, lihas pruudil polegi neid ülearu palju pool tosinat 2000.-ks aastaks üks neid kaunimaid albumeid, neist mõnedest on kahtlemata savadki Jordan. Ja eks kaunis lugudele