Eikellegimaa. Drell õhtumaine, ei kellelgi rahvas ei kellelegi, ma saate viimasest korrast, siiamaani on meie muusikasarisaates aset leidnud mõningased pisikesed muutused. Millest mina, kes ma olen taas teiega koos Tiit, kus need meelega teile teada olla? Esiteks, nagu vahepeal ette saigi hoiatatud. Me oleme teiega juba nagu naksti kella keeramata, üle läinud jätskaar ajale. Jääme sellesse vööndisse ajaliselt muusikaliselt päris mitmeks järgmiseks nädalaks, ilmsesti vahepeal muidki muutusi eikellegimaa pääle ümber toimunud nimelt on vahepeal ümber hinnatud, eikellegimaal kehtib aja mõõta ehk etalon. Ja selle tõttu tund kestab eikellegimaa tänasest alates. Ei kellelegi mattunud mitte 60 minutit, vaid 55 minutit. Aga seesugune ajanihe on eikellegimaal ennemgi vahest aset leidnud. Aga mitte sellest ei ole kõige rohkem põhjust tänase saate alguses kõnelda. Rohkem ikka tollest esimesest üleminekust jätskaar ajavööndisse astumisest ja tollel muusikalainel püsimisest. Tänases saates on peategelaseks hoopiski väga hästi seotud laulja suuga saami mees. Vimme temast enam ei kellelegi, ma kõneleb tema muusikast, kajab. Ülemeelik tujukas ja põrutab meiegi. Nii oli eel kuuldud loo pealkiri pealkirja all lugu ise eikellegimaal ette lauldud nimme soori poolt kui seda zoomi JOIK traditsiooni. Ilmsesti praeguse ajaleht kuulsamat esindajat päris täispika nimega nimetada. Tema ise nimetas oma lugu omas keeles ühe ainsa sõnaga. Ja kui ma seda valesti peaks hääldama piiras, on see minu arvates siis võivad kuuldel olijad, kes kuuluvad ühtlasi Eesti saami seltsi liikmete sisse ning muidugi parandada. Eesti saaliselts. Ja selle võiks rahvamuusika seminare. Aastal 1989 oli esimene koht ja kord, kui nimme saari Eestimaal jala maha sai ja sellele on järgnenud mitu. Samuti tervitatavad järgmist esinemiskorda juba laiemale publikule 94. aastal Eestist Tartus, samuti Eesti saami seltsi viienda aastapäeva üritusel, kui otse loomulikult värskeim siinviibimine ühena peaesinejast Viljandi pärimusmuusika festivalil. See oli aastal 1999 pimme ja saari ühine ülesastumine järjekorras neljas on jätskaar 2000 29. aprillil laupäeval Sakala saalis Tallinnas. Nimmesaari esindab todasama ürgset, väga kaugele ulatuda tuvat vokaalkunstitraditsioon, mida pisut teise kandi pealt on esindanud oma Eestimaakäigul ka samuti jazzkaarel varaseim külaline, peaesinejaid, Mariboine, sööt, Maribaine esineja nime taha. Tookord oli märgitud Norra. Viime saari vormiliselt tuleb meile justkui soomemaalt ei tähenda peale selle midagi geograafilised ja poliit, millised asjaolud on aastasadade vältel kõike toda lapimaad, mis Skandinaavia keskpaigast kuni Koola poolsaare idatipuni ulatab jaganetel, nii ja teistpidi saamisid, elab nii selle kui tolle riigi piirides. Joiku Ta nende välismaailmale ehk nüüdseks tuntuim vokaalvorm ei ole ka sugugi mitte saamide ainus muusikaline pärand. Päranditega teadupärast käiakse küll ümber mitmeti, kahtlemata on neid soovitav säilitada ja hoida. Aga pärandit maksab kanda ja eelkõige edasi Kanda nimme saari nimme nime all 90.-te aastate keskpaigast seda teinud ehk vägagi kõrvapaistvale ja kunstiliselt väga märkimisväärsel moel ühendades see kõlab nõnda lihtsalt vana ja uut iidsete tänapäevast, aga lihtsale saastusele vaatamata kosmilisest küljest ei ole sellega just paljatuurist toime tulla taga minna. Nii oma plaatidel kui mitmete külalisesinemiste stuudiopäevade tegemise käigus on toda ürgset tema puhul nii kõrgele basseti kui baritoni tasandile liikuvalt häält tarvitanud, nõnda et kui tema kodukandiski tuntakse ära esivanemate häälte kaja selles, mida pime ja oigab, nagu seda nimetatakse. Ja teisalt on ka sealtsamast oma kodukandi Lapimaa loodeosast tema sünnikohast kiloti Järvist pärit noorema rahvas väitnud, et vimmega toda vana traditsiooni väga uutmoodi arendada. Kellelegi naermine piseldale pala kõigest minut, teine ongi nii-öelda traditsioonilisem joigamise näide, kuigi ka pisut täna päevastatud kõik, mis järgneb sealt edasi. Aga ilmsesti pigem sobiv sellesse lahtrisse, mida Wynne ise nimetab frii JOIK, nii nagu on olemas Friidesse traditsioonilises ilmsesti kuigi paralleel on jämedalt tõmmatud, üldistab, on olemas ka iidne Johingamise traditsioon ja nii siis friiäike Tänapäevane vimmele omale. Kolm pala järgemööda. Viimane helipilt, mille saami joigu ja vimme tõi kellelegi maalaste kõrvad ette, manas kandis nimetust keeva veeallikas. Kas enne seda nimme koos prantsuse Alžeeria üsnagi omapärase sõbraliku helikunstniku hektari suuga malasid meie ette skandinaavia karusnahakaupmeeste seiklusi? Selliseid nimetusi kandsid palad nimme kahtlematult toosne hääl oli saadetud elektrooniliste abimeeste üsnagi diskreetseteks toetavatest toimetustest. Viks saate tegija siin kohapeal sõna monomo kasutab ja helipilti väidab olevat nime mõnenud meie ette on on põhjus nii keeleline kui sisuline sest nõnda nagu muuhulgas ühes jutuajamises minna, selgitas seda Andres heinapuule. Viimaste Eestis käimiste aegu. Ongi tegu sellega, et joigaja sedalaadi laulja hobune, vimma ei laula ehk ei Joy'ga kellestki või millestki kellegi või millegi kohta. Vaito Joy'ga maa hiilides meie ette selle olemuse, selle või kellelegi või millegi olemuse. Nõnda nagu on ta tolles usutluses seletanud, nagu lapski, joonistab midagi, mitte laps, joonista millegi kohta, nõnda ka joigaja joigab meile esitab oma helikunstis tolle nähtuse, mis on tema silma ja kõrva alla võetud parasjagu viimatine keeva vee Allikesele pärit Wynne esimeselt sooloalbumilt mis tema enese nime kandiski. Aasta oli siis 1995. E pool kuuldud Hectruse suu palav, leitud aga heliplaadilt. Lood külmade merede paigust millele vimm 94. aastal oli üks kutsutud vokaal, Kaasalööjaid, Birgi, kanadalanna, džinsai PRi ja neelavillemaati hulgas nende kõrval paljude teiste Sootmegi nimme kaasa ja pälvis esimest korda olulisemat tähelepanu laiemalt soomes. Rinne raadioalbumil JOIK, sealt tema erimeraadia, ta mehe tapani, rinne, ansamblikaaslaste koos kirjutatud lugu friipäevas. No seesuguseid asju võimaldab teha tänapäeva traditsiooniga nimelt nagu viimati kuulda saami joigajale vimmel laulda iseendaga, tunti triot, kvartetti, kvintetti võib-olla rohkematki hääli. See, kelle pime meile nõndamoodi mitmel häälel iseendaga koos esitas, oli tema kaim jusse. Eelpool kuuldud pisut Boy näälikum ja allutasinatoorsem pala oli täiskuu. Mõlemad Rimmel debüütalbumilt 95. aasta Minnalt kaimude lähedaste kaugematega, seal viimad kahtlemata muusikaline side, ehkki mitte otsene. Kui emme noore mehena 86. aastal Soome riigiraadiotöötajana leiba teenis, siis võttis ta ka kohalikult arhiiviriiulilt kuulata oma sugulaste salvestusi. Nimme enese sugupuu on sisaldanud mitmeid ehkki joigajaid. Ometigi ole traditsioon temani suulise pärimuse teel jõudnud vaid just nendest salvestustest innustust saanuna asuste usinomini oma rahvapärimusmuusikat esitama ja leidma sellele ka tänapäevasemaid vorme. 80.-te lõpu poolest edasi jõudis ime koostööd teha nii mitme Soome grupiga Skandinaavia pulk rühmitustega helingannaga kui elektroonilist Chessi tantsumuusikat mängiva Helmi mainitud rinne raadioga. Läks aega viis aastat, kümmekond enne küdema oma soolosalvestised kukku publikuna esimest korda laiema kuulajaskonna ette jõudsid. Järgmine pala, mis oma instrumentaaltaustas annab kaunikesti kummalisi viiteid ja laseb leida võrdlusi kas või Šveitsi üldse mitte. Folkmuusikaansambli Ellouga varitmikas on pime teiselt albumilt Gebran, mis juba leidis Tõnu äärseid kuulajaid mitte üksnes Skandinaavias, mitte Soomes Mandri-Euroopas ja Põhja-Ameerikas sky. Joonega. Viimati neli minutit ei kellelegi maalased, veetsime teiega linnuteel, kujustas Linnutee kellelegi ma eetrisse saamioilaja vimm. Eelpoolgi öeldud, et nii nagu JOIK on esindatud Vena mitmete erinevate alatraditsioonide läbi, nii ei ole ka JOIK ise ainus saamide lauluvorm. Nimekiri on juba tänasele kellelegi maal mitmel puhul laulnud või vähemasti laul valt kõnelnud ehtretsiteerinud. Seda teeb ta ka järgmises valas sellest, mis viib meid varahommikus Zoega kell viis. Saamide rahva iidne laulu kunst nii nagu seda on tänapäevasesse vormi viinud, nii me Saari väga mitmel moel kuuldav elavas esituses. Veel kord Eestimaal. Siis kui linna saabub festivalile jätskaar 2000 ei, astub üles Sakala saalis, kaheksa. 29. aprillil Tallinna linnas. Eikellegimaa muusika kajab Jazzkaare ajavööndisse muusika lainele. Järgmistelgi nädalatel, kui ma loodan, kohtume siinsamas samal ajal teistsuguste helidega ratsioonidega samuti pakuks siis tuli alles 2000 ja endid, kus nad läheme, järgmise korrani. Nägemist.