Meil. On siin igal päeval sale. Tere tulemast kellelegi muusikas. Tere tulemast eikellegimaale, hääd kuulajad ümber teie ümber minu, kes ma olen Tiit, kus need saavad vihisema selles saates helid või pigem helikillud samasugusest muusikalisest, Molotovi kokteiliga, nagu neid pakkus, saate avapala niuwaini tõusikalist Molotovi kokteile minnes oma kohta nii India klassikalisel filmikunstil kui põukil rockil, räppil, vägelfaakil. Seda saab pakkuma neile väga vahva ja kuldaväärt lausa viisik Londoni linnast Euroopas jääkidest koosnev eetiandaap Foundation. Nooruke grupp, kellel on kulda väärt ja vintske kambavaim, nagu kinnitab seda kas või järgnegi pala. Ja selle grupiga vaata et kõige hiljem liikunud liikmele, kitarristi le Jon rassonikule kuuluvat kummalised sõnad, lausutud aastal 2000, kui nad Euroopat mööda tuuritasid ja aeg-ajalt ajakirjanikud neil juba oskasid sabas käia ja neile tähelepanu pöörata. Nõnda siis tsitaat oleks vist rumal lugu, kui inimesed suhtuvad meisse sumpaatiaga ainuüksi seepärast, et me oleme selline nunnusats kohvipruune poisse, kellel on korraks kobamise õnneks läinud edetabelite pihta saada. Tegelikult võtame meie oma tegemisi Tutma tõsisemalt ja mis kõige olulisem, meilgi on õigus loominguliselt eksida. Tsitaadi lõpp. Aasta 2000 aastasaja ja aastatuhandepööre tähistas Londoni asiaatileviisikulation ta Foundation juba kuuendat või seitsmendat tegutsemisaastat. Nagu märgitud Chandra soonikuks ristitud kitarrist, kes aeg-ajalt üsna imelike metallesemetega oma kitarri mängis ja seetõttu ka oma kummalise helihüüdnime teenis. Temal olid eelnenud selles grupis. Vähemasti kolm nime. Londoni linna pressiti läheduses tegutseva muusikamaja või noortekeskuse üks õpetaja mehi, Ani, ruut haldas ning tolle noorem abiline John bändit. Motkaks said klasside ehk peenelt öeldes workshoppide käigus kokku toona 90.-te alguses alles 15 aastased kese poisi bengali poisi redaarsamaaniga. Sealt edasi sugenes see, mida on Jamaica muusikakultuuris nimetatud sound Sistumiteks ehk meie keeli ümber panduna äraseletatuna ise liikuvateks heliaparatuuri kahurvägedeks ühesugusteks. Just nagu diskoteeki korraldatavateks muusika liikuv rühmadeks kes oma aparatuuriga ringi olla võimelised käima ja eks ikka noorte rõõmuks ja vanemate meeleheaks tantsulise loomuga üritusi korraldama. See on siis tal moondus. Hiljem õpiks Station Foundation, mille esimesed plaadi salvestused pärinevad 1993.-st aastast, siis mõned veel lisandusid 24. ning esimene plaat nimega faktid ja väljamõeldised. Action Fiction ilmus 1995. Vihastame sealtmaalt veel aastakese edasi palaga change kamp. Populaarmuusikaline šrapnellikild ehk idamaine Rairoc Grupilt eetiendab Foundation valitud külalisvokalistiks. Sedapuhku küll jah, virtuaalseks külalislauljaks Est lauljaks oli kadunud kuulsus, mussad Alikaan ja viisakas Tian Eition ta Foundation tolle mehe nime märkinud ka kuuldud pala ainuautoriks. Ehkki mikstuur arvatavasti oli küll seesugune, nagu nustad Haadeehaalikaal ise oma salvestustel kontserditel eriti tihti küll kuulda ei lasknud. Oma eluajal tõstsin ta Foundationi heliplaat minuti Music, mis täiesti ettekavatsetult avas selle saate kahe palaga. Ja kust k Luslatvate Ali Khaniga virtuaalne koostöö pärines kõlab nimega, ütleme Music ja nõnda laugude sõnakam iiliti kirjalumi pealiskirjas on ka sõnagruppi enesenimes esindab, on ta viimane Foundation üliväga oluline. Kemeenutit meie keelde panna annab päris mitut moodi, võib tähendada nii ühisus ühtsust, kooslust, kogukonda, seega siis miinuti Music võiks olla ei midagi vähemat kui ühismuusika või kogunisti kogukonna muusika Foundation, aga teadupärast on nii sihtasutus kui fond aga tähendada võib ta ka alusmüüri või vundamenti. Teistkümnenda Foundationi puhul ei ole mõtet sealt vundamendist hakatuuristama edasi tähenduslikke käike sõnade, nii nagu näiteks fundamentalism sest oma teise kodukultuuri briti saarte kultuuri vastu ei ole asiaate teise põlvkonna noored muusikuteks mitte kitsarinnalised vaenulikud vaid tegelikult on sellest vihikust kõik nooremad ja vanemad liikmed olnud ühtviisi mõjustatud lapsest peale. Ühelt poolt idamaisest helikultuurist, teistpidi ka läänelikust populaarmuusikast. Nõnda teada on, et grupi alustada liikmele Ani Ruthandaažile said armsaks tegelikult tema vanemate sünnipaiga. Bengali rahvaviisid suuresti tänu sellele, et tema vanatädi neid talle tappa, trummidel mängima õpetas. Aga korjatud on sellesse muusikalisse Molotovi kokteili mõjutusi mitmelt poolt ning Eksdasama Londoni linnas Washingtonis asuv Community Music Haus, kes kus kviidi enamus eetienda Foundationi liikmeist on lisanud oma mündi muusikaliselt mitmel moel, sest seal oli üheks nende õpetajaks eestvedajaks täiesti kultuurne Kahvanägu. Praeguseks manalamees trummar Jon Stevens, kes on mitte üksnes mänginud kõikvõimalikku intralisatoorselt muusikat Romil päevil vaid õpetajana katsunud lähemale tuua helikunsti kõige erinevates vormides, nii noortele vanematele täiesti amatööridele kogenud muusikutele nappima poeg soppida. Kindlasti leidsin ta Foundationi liikmelt õnn, et noorpõlv neid John Stevens kukuis kadunud Stevens küll päris esimese istkümnendaap Foundationi salvestusi, kuis kuulda, ent tema oli siit ilmast läinud 1994.-ks aastaks. Tõsi, siis olid esimese teistkümnenda Foundationi palad heliplaat juba ilmunud. Meie ei kellelegi maha muusikavalik, järgnevalt küll aga issanda Foundationi kummardus Jonstinanssile. Poliitika ja populaarmuusika arvatakse üldjuhul olevat kaunis kentsakavõitu kaaslaste paar. Üldjuhul oma arvamus õigustatud. Iga reegli juurde kuuluvad kahtlemata erandid ja eetiendaap Foundationi palad, millest päris mitu, Need tegelikult kujutavad enesest poliitilisi loosungeid muusikalise saatega lausa propagandistlik kihutuskõnesid. Aeg-ajalt annavad ka neid näiteid, kus päevapoliitiline teravik ja muusikaline heliümbris pigem loovad terviku kui mõjuvad kahe kokkusobimatu erineva hooldusena. Fliis saab programm, on üks propagandistlikumaid ja ilmselt ka tulemusliku maid seesuguseid teistkümnenda Foundationi lugusid saad programm. Selle loo kurb päev tegelane oleks ilmselt paljudest seesugustest juhustest kes immigrandina on uuel kodumaal seaduse hammasrataste vahele jäänud. Saad programmi puhul tähendas see seda, et aastal 1986 tulid alla pööning Frami linna restoranis kallale kohalik kahvanägu käes, ühes peos katkilöödud veiniklaas ja ilmselt ei tahta sellest pruunist poisist uut elu looma järele jätta. Läks teistmoodi. See, kes vastu hakkas, jäi ellu. Ja nõnda siis immigrant tehes ei midagi muud, kui mõtlesin, et hädakaitse sai oma kallaletungija maha löönud ja selle eest vangi pistetud esindaja Foundation koos mõne muugi briti rokkgrupiga, nagu näiteks nende kambajõmmid grupist. Raymond screen on aastaid ajanud asja, et süütu mees trellide tagant vabadusse saaks. Ja aastal 2000 Euroopa tuuri tehes oli seitsmenda Foundation üle teada, et tagasi minnes on neile lõpuks varutud aega et üks Briti siseministeeriumi kõrgematest ametnikest neid sellel teemal lõpuks ka jutule võtab. Aga eks neid poliitilisi loosungeid nii peaaegu, et iga rahva ja mis tahes rassi esindaja poolt mingis olukorras tarvitatavaid kui puhtalt asiaatide ja briti eluga seotud kõrv Foundationi propagandistlikel lugudes õige paljusid. Mõned neist loosungist, mõned plakatlikud, mõned oma muusikalises ümbrises väga teravad nahavärv ütleb. Estkümnenda Foundation määrab viletsuse ja võimupiiri. Nahavärv ongi õigupoolest vaesuse piir. Samamoodi kinnitavad nad, et ei ole olemas tegelikult väljaspool seadust seisvaid immigrante on üksnes väljaspool seadust tegutsevad valitsused. Ja eks ikka natuke igavesed teemad nagu kokku hoides. Me kestame, üksipäini, kaome või nagu välja teistkümnenda Foundation. Tõde armastatakse varjata. Tõde armastab end peita. Kellelegi oma valik järgmine kannab pealkirja black vait kõneleb muuhulgas sellest Foundationi sõnutsi, et maailma vähemaks muutudes võivad vahemaad meie vahel vaid piseneda. Selle vastupandamatu õisiku muusika jõuab järjest laiema kuulajaskonnani väga kireva Multirahvuselise kuulajaskonnani märki Seitsmenda Foundationi kohta. Kriitika muusik veel aastal 2000 jätkates. Nende publiku hulka kuuluvad ilmselt nii praegused kui kunagised punkarid. Nii räppi kui rege fännid. Need elektroonikahuvilised džungli rammen Leissi rütmidesse armastavad ära kaduda. Aga mitut masti tänava poliitikaanid kindlasti kuulavad võistkonda Foundationi nõustajate hulka ka oledki muusikakriitikut, tähendas Clive Bell. Ja tõsi tal taga ja oligi nii nagu tõsi taga on olnud, ilmselt käisin ta Foundationi muusikat tehes kõik need aastad grupi 98. aasta heliplaat rahviseli võng valiti tõepoolest välja. Ehk siis lisati nominentide sekka Kiri niuslik prisile kandideerijate hulgast. Tobriis läkski lõition Raphondationist mööda, aga ilmselt valgust valgus ta briti kriitikute hulgas. Eriti popp. Suunanismi seas võis kohata küllaldaselt inimesi, kelle arvates Etienda Foundation oli järgmine aste. Uus tulija, uus esindaja. Tolle nähtuse osas. Mida on briti aasia pop rokiks nimetatud? Eks eelpool on seesugused kahtlemata samuti politiseeritud grupid nagu fundamentaal või miks mitte kaisson esindaja Foundationi üks ilmseid eeskujusid laande kaudu, aga ka neile pisut lähemalt ajaliselt ealiselt Bergussiooni meister, talvintsing. Või näituseks Teitur Bengal. Eks neid nimesid lisanduda võib veelgi eksida. Foundationi mehed ise olid võrdlemisi tagasihoidlikud selle oma Briti Aasia populaarmuusikalise koha ja selle tähtsuse hindamisel. Mõtlesin, et oma kolmanda heliplaadiga minuti Music on nemad ehk saavutanud taseme, kus tegelikult ja sisuliselt juba järgmised noored edasi lähevad. Tolle albumi avaldamise järel polnudki neil selgemaid plaane oma neljanda plaadi salvestuseks, aga võib-olla saab kunagi ilmuma siis, kui te saate eetris ära käinud arutasid neil seda loengut, millest kokku segada uusi populaarmuusikalisi, Molotovi kokteile peaks jätkuma päris pikaks ajaks. Sceniuhhaids revides uute kõrguste poole on igal juhul meie saate järgmine pala. Tõsise trummi karonaadini jõudnud Palazceylin New AIDS on peaaegu nagu iga teine, kolmas või peaaegu iga. Ka Foundationi lugu vis puhtmuusikaliselt pakkus parasjagu palju põnevust, kui teda helilisteks algelementideks lahti võtta ja nende üle meerisklema jääda, kuis viisi ametit, kuigi seesugused asjad nõnda efektselt kokku on pandud. Aga ilmsesti algosadeks lahutamine polegi peamine. Peamine on üldmõju kogu efekt. Ansambli ise tunnistab, et põhiline laviin nende austajate virtuaalseid postitusi pakuvad neile küsimusi ikka mitte seesuguse muusikalise täppisteaduse vallast, vaid pigem muusikatehnoloogia ja poliitilise informatsiooni koha pealt. Seesuguseid asju küsitavad kõige enam. Ja tundub, et grupp ise on see, kui see asjade käiguga täiesti rahul. Meie võiksime jääda rahule selle saate viimase rütmiga, mis vähemasti tegijaile endile meeldib. Võiks meeldida meilegi selle kellelegi. Ma saate lõpupalana. Selle saate, mis kõneles, esindab Foundation-ist, mängis nende muusikat, mina, lindid, kus need saade oli eikellelegi, ma jälle kohtumiseni ribi. Mailaik on lõpulugu.