Tere, kallid kaasmaalased, tere tulemast kellelegi maale. Tere tulemast metalli, saju kätte. Muusika saju alla, selle saju sees, kus teiega olen mina, Tiit, kus need meile pähe ja kõrvadele sajab, kuni selle tunni lõpuni põhiliselt väärismetalli sajab värvilist ja musta metalli, rauda ja roostet, sest et raskem, talli ja kerge metallimuusikat nii hästi hevi metalit kui hästi isegi salongi metalit ja hevi estraadi mängib eikellegimaal möödaniku kuulsus rokiajalooraudvara ja tänast metalli, põlvkondade eeskuju, läkk, sabat, üsna ebaäralik ning iseäralikud mitmekülgne ansambel. Samuti mitmekülgsem, kui seda nende puhul ehk tihti tunnistada tahetakse. See heldesti suupilliküllane ja parasjagu kohmakalt pluusi poole paindub ala tükikene sellest on täna sai kellelegi maa kõige kaugem rocki ajal hoolineks kurss ja otsast pooligi. Põige läks esimesele omanimelisele albumile aastasse 1000 970000 970.-tega tuleb sellest sabati saates salatit, tehes seda Sabbatit, ma loodan, nautides tegemist kõige enam sest kaugemad ajad Kosobatiga kõndida 1980.-test juba meie ajale lähemale, tunduvad mulle siin eikellegimaal muusikaliselt kurvad ja täiesti perspektiivikad. Aga seal seitsmendate aastate keskpaigas, esimeses pooles tahame meie viibida ohtrasti. Aga enne üks väike rokiajalooline. Eks kurss nii lühike kui võimalik. Alustagem sellest, et kellelegi maalam black sabati muusika varemgi kõlanud kõlanud küll kaunisti iseäralikku ja ootamatust töötluses rootsi popbändi kaardiga, mängituna aga black sabati juurest tollest rokireegleid oma lugudega õhku raiunud ansamblist on põhjust rääkida kahtlemata kõige enam järgnevate metalli põlvkondade puhul, aga mitte ainult. Kindlasti on õigus Ameerika Ühel metalliasjatundja nii diskomuusika kui estraadiasjatundjalt chacedil, kui ta ütleb, et Metallica Ta poleks olemas ei küünsraizzi. Et allikad poleks olemas oma sabati. Ta vōi voodi poleksima sabati poleks olemas sihukesi pooleldi äärepealseid marginaalseid, aga ei kellelegi maalsed maalasele armsaid nähtusi rokk-popmuusikas nagu pere õugu Joy Division, rääkimata juba keskteelisematest nähtudest nagu Iron Meyden, sakson osk või mitmed teised. Tšakeni sõnutsi võib Black sabatuid sülitada sellestki, et Euroopa olemas on Euroopa, mitte maailmajagu, vaid kui bänd Europe. Kummalisemad. Väga pikaajalised kõrvalnähud on andnud sabati muusikaga üldse mitte metalli valdkondadesse, vaid vahest näiteks sinna, kus 1980.-te lõpus Chicagos House muusika pioneere Marshall Jefferson üritas oma elektroonilisest tantsulugudest tabada sama atmosfääri, mis plaks avati või nende põlvkonnakaaslase Led Zeppelini plaatidel ja samasugusesse ja on hoidnud oma atmosfääride otsimisel Cap pisut hiljem 1990.-te alguseks art koor, elektroonikategijaid, Jovi, vältram, New Yorgi linnast. Loomulikult neid mentaalseid nimesid võix, sabati järele, järgmiste põlvkondade esindajateks ritta laduda ohtrasti libio hasarti, Megade, Therapy ja ohter arv vähem olulisi, vähem originaalseid tüüpe teisigi. Aga öelge siis nii, et eikellegimaal siinkohal müüdi praegu vaenlane peatüki plaks sabati regulaarajaloolisest tähendusrikkusest lühidalt refereeritud ja ikka selleks, et minna edasi ja tulla koos robotiga tänapäevale lähemale aastast 1970 juba aastasse 1972, kus meile vastu keerleb mitte lihtsalt kosmonaut, vaid sabati tahtsi, superlaut. Planeetide karavani nimeline lugu, plekk sabati nii-öelda muusikaliselt pehmemalt poolelt. Üldiselt eks mäletatakse Sabbatit ja tuntakse metallimuusikat üldse kui seesugust müra tekitamise viisi, kus energiapuhangud soovitatavalt sarkasm. Igasugune must meelehärm riputatakse üle kiirel käigul käivate või aegamisi venivate üsnagi Distratsiooni ohtrate kitarrilugudel. Black sabatiaktsioonid kinnitavad enamasti kõike, peaaegu sedasama. Ometigi läks ei ole üksnes oma hiilgepäevil olnud väidetavalt Santalistlikukultistlik rutiin, roki ansambel, vaid black sabat. Need kaks sõna on tähistanud ka muusikalist, jaga tekstilist satiiri, sarkasmi, irooniat ja huumorit. Sest matusemeeleoludele vaatamata loopisid sabati neli meest iseääranis Ozzy Osbourne, kelle suu läbi tekst käis alatasa kintsika kentsakad. Kildu pildusid tihtipeale üllatavaid mitmekesiseid, külalisi vingerbussid ja niisuguseid, mida üks või teine või kolmas, neljas keskne, järgmiste põlvkondade raskerokibänd ei ole tahtnud üritadagi, sest et ei ole osanud pidanud vajalikuks või ei ole tulnud nende pealegi või siis on olnud veendunud, et üks õige metallist oma reegliraamatus seesuguseid erandeid lihtviisiliselt ei näe ega luba plaks, sabad kummatigi reeglite kõrvale erandeid kirjutas oma plaadiradadele ohtrasti. Vahel jääb küll mulje, et järeltulevad põlved on pigem õppust võtnud reeglitest ja erandeid vähem tähele pannud. Aga ei kellelegi maises muusikavalikus olnud erandid. Õigupoolest vaata, et kõige huvitavamad üks väike õiendus, küsin igaks juhuks vahepeale. Nendele kellelegi maalastele, kelle muusikaline dieet on sisaldanud aastaid või aastakümneid, kas siis musta või roostevaba metalli ainult ja alati ei pruugi meie välja volitada keerutatud Sobati palada tundunud kõige õigemad teeks ilmselt teistsuguse valiku. Nii mõnigi. Kuule aga nagu sai öeldud, erandid tunduvad samuti juures ja nende kõrvalekalded ja nii-öelda metallist ära eksimused võrdlemisi põnevad tihtipeale. Aga olgu siis nii. Lepime kokku, et päris, kellest sabati raudvara lugudest kõige tuntumatest, Me täies pikkuses mööda ei vaata. Võtame mõne natukesehaaval äragi kuulata, enne kui black sabad Disco pioneerina etteaste varsti teeb pisut pisut paranoidi pisut paranoiat eikellegimaale. Need neli nime, kellest üks laulistised, kolm aga kirjutasid ja mängisid suureks Läks avati nime rokiajalukku on tegelikult ju kolmveerandi osas selles kellelgi oma saates nimetamata kiil. See oli hääletoru, kes ka päris esimesena black sabatist seitsmendate lõpus. Ei tea, kas kinga sai, võib-olla hoopis kaabu võttis ja tegi seda sõnadega, et põhjuseks olid muusikalised erinevused. Mina olin muusikaline, nemad olid erinevad, seletas ossi. Ossi kõrval aga olid liigutavateks jõududeks, mis sabati suruõhu, haamrina mürtsu vaid rütme või siis sulalaavavooga, vaid roki veniskeid. Edasi liigutavad Kiisler, Battleri pass ja iseäranis estonia jommi, kitarr. Jõuati kuuldud paar pala, mis täispikkuses kõlasid, olid ehk Nad leheküljed Tonja jommi rokiriffide raamatust ja näitasid kenasti, missuguse populaarse konstruktori mõttega ta neid otsapidi kokku pani ja sellest sabati lugusid. Sest muusikalise külje pealt võib kahtlustada tema ja ta sõber, bassist Battler neid lugusid nende vundamenti kõige enam ladusidki. Sa pead, rifid on teadagi mõis vanades lugudes seitsmendate alguses, kui üks kitarrikäik ära väsib, võetakse järgmine, siis ülejärgmine, vahel pöördutakse esimese siis teise juurde tagasi, vahepeal tehakse veel vahendeid, minnakse suisa akustiliseks, liigutatakse sekka ladina, Ameerika rütmistikunuga võis kuulda eelpool mängitud super nauti laos või tehakse seesuguseid koori trikke, nagu praegu taustal toimub. Rääkimata siis pool diskolikest biitidest ja muusugustest Solongilisestraadilikest võtetest. Me liigutame end edasi varsti. Jälle volüüm number nelja poole saavadki neljandale albumile koos ühe. Imelikult õrnema ballaadiga, mida tegelikult ballaadiküllases metal'i žanris on läbi aastakümneid olnud, selle laulab varsti oma peenel. Paganlikud hääle lasi hosporn. Ennistaga. Võis kuulda lugu nimega Fryllovi tool, mille rõõmuste lustist justkui pakatav Pealkiri tegelikult rääkis tumedatest asjadest nii nagu sabat jahutada teinekordki on teinud rooli ronis sarkastilise küünilise moel. Võib öelda, kellele polnud võõras muusikusega elus mastaabiaegadel eimiski, inimlik ega vist isegi üliinimlik. Teab nüüd jumal või teab seda kurat, paremini, kuidas nemad oma hingede eest hoolt kandsid. Aga oma maiste ihude vastu näitasid nemad aastakümneid mõned nüüdseks juba üles armutult ja ebatervislikku lähenemist. Sestap siis ka need kõikvõimalikud veidrad lood, millest ei jätkuks, et neid ümber jutustada, ilmselt kümnestki kellelegi, sest mis nonde meeste 20.-te alguses sündis, kui kõikvõimalikud okultismi satanistid neile külje alla ajasid, leidis, et nad on, läks sabat, nende õige ainus hääletoru olgu ka siis black saavad seda ise ei kipu alati tunnistama väiksemaid väidetavaid mustade jõudude pimeduse vägedega ühenduses olemise on black sabati nelik läbi aegade ise mõnikord võimendanud mõnikord püüdnud ülimalt pisendada, kuidas kunagi. Muutused on olnud, läks samuti muusikas ehk kõige erksamad ja vahvamad aastail 1973 75. See on küll minu eikellegi maine arvamus, aga ühe näite sealt siis pisut eestpoolt võtame selle kauni ja kummaliselt, kime häälse ballaadi näol. Chancis on lugu. Need vinguvad, vasktorud ja trummimat kuulutavad tegelikult palun Ligi hääl, inimesed, lõpp ses mõttes, et ei kellelegi, ma ei ole veel päris käega katsuda, aga läks, avati muusika seesugusena, nagu ta eikellegimaal hinnatav võiks olla. Hakkab selles aastas, kust pasuna ja trummilugu pärit on. 1907.-te lõpuotsast hakkab nagu vaikselt vaikselt kängu jääma. Ozzy Osbourne'i lahkumise järgne black sabat muutus üpris kähku muusikalisest küljest koosseisu poolestki, mitte lihtsalt Klaulaadiks mis vahel ilmselge eneseparoodia mõõdu välja andis, vaid lausa üsna haledaks kiirgus Irkuseks. Selles kirbutsirkuses osalesid päris mitmed nimekad Gadja vähem nimekad rokitegelased. Tsirkus kestis õige mitukümmend aastat. Kummalisel kombel läks sabati enesemuusika, kui palju tonija jommi seda eest vedades ka ei püüdnud. Vähemalt vahepeal ta püüdis ühendada uuemate kümnendite ükskõik kas siis moetuulte või lihtsalt ajavaimuga välja, sest suurt miskit enamasti tunud sabati vanamuusika küll rääkis endiselt väga kujukas keeles järgmistele metalli põlvkondadele olulist huvitavat vahvat jutu sabat ise end uude aega istutada ei suutnud. TV1 kõige suurem ajahüpe, sest saates ja võtame kuulata poeetiliste kalduvustega musklimeest embleem metalisti 80.-test ja 90.-test Henry Rollins siit laulmas koos Tanja Yomiga viimase sooloalbumil aastast 2000. Nende uhketes toonides värvides ja orkestri paisutusega oledki kaunis lõpetada, läks sabati kohta peaaegu helges meeleolus seesinane ei kellelegi maaga meelioni muusikasaade. Aga eks iga sabad saabki kord otsa ja samuti tegijale otsa, lõpeb ramm. Ja mis parata. Mingem sellest pisikesest helgusest süngemasse meelde tagasi. Ja selle süngema meelega saab otse kellelegi maa läks Avatist grupist, kelle põlvkonnakaaslased 1960.-te lõpus teistkümnendate algusest, nagu hiljem selgub, 21. sajandi alguses pole paljud, pole enamus suutnud seesugust mõju avaldada rokimuusika edasistele kümnenditel. Järgmisele kellelegi ma nädala pärast samal ajal ei maksa loota ega karta, et te kuuleksite samasugust muusikat ikka teistsugust. Mina olin Tiit, kus need jälle kuulmiseni.