Tere õhtust, kaasmaalased, õhtumaalased, muusika, sõnasaade ei kellelegi Raadio kahe eetri, mina olen tipus. Me muusika, mida tänases tunnis kuuleb, on Uus-Meremaine. Aastal 1984, milleks inglise kirjamees George Orwell oli kunagi ammu ennustanud ette kõikvõimalikke koled, õisi nimelt armutud üleilmselt totalitarismi võidukäiku ja suure venna vääramatut võimu ilmus maakera kuklapoolel Uus-Meremaal iseäralikud armsa papmendid Schildus varale singlilugu ta saab selle saate alguses kuuldud tõul raamisega siis loo ilmumise ajal, kui siinpool kandis tõepoolest kehtiski veel suurewella, kuule võim ja levisid muud tollest tulenevad vaevused. Vaevalt et siinses keegi cheesy-nimelisest grupist või veel vähem Uus-Meremaa popmuusikast, mis ilmus plaadifirmamärgi all eriti palju kuulnud oli või kui oli, siis maksab nendel vähestel teadetel tagantjärele. Nüüd õnnitleda ennast Olle maitselgi puhul. Head õnne küll, grupilshill enesel eriti palju oma tegevusaastate jooksul ei jätkunud. Nad olid pärit kohast, mille poole maailma popmuusika meinstriin, kui mitte kõõrdi, siis siiski mõningase umbusuga vaatas ning välja trügimine sealt ning kalla kinnitamine Nendes ešelonis, popmuusikas ilma teevad ja kõigile teada olla chill kahtlemata kergesti ehk selle grupi liider Martin Philips Talle bändi praktiliselt kõigi palade lugude autor ning nende rohkem kui tosina erineva koosseisu juht. Kahtlemata sellest unistas. Aga kaunis grupp oli Charles, vaatamata sellele siis lugu ise oli juba alanud. Aastal 1980 80.-te keskel tegid nad küll mitmeid proove sealt maakera kuklapoolelt välja liikuda ning perede masse valgusse ja laiemasse tähelepanu keskmesse jõuda. Sealt kaheksandate keskelt läheb eikellegimaale edasi palaga tollelt samalt tänase saate peaesinejalt Grupilt chill paga Mil päälkirjaks märg lina. Uusolevaist gruppitšill seal muidugi olenevalt kuule Oidsest tihtipeale põhjust tänada ilusate ja võib-olla ka õpetlikke laulude eest kuigi chill sisevõiks kõlada mitmest kibedust õppetunnist, mida neil tol samal eelpool mainitud kadalipurajal ikka sealt maakera kuklapoolelt laiema maailma estraadilavadele läbi kannatada tulnuk. Aga sellegipoolest chill, kes õigupoolest oma muusikas ühendas kahte erinevat poolest kõige enam, ühelt poolt oli see kuuendate aastate psühhedeelia, olgu see siis püüdsi. Halle Krauni nael ja teisalt pisut kurjemaid, kõlasid post, puhkarlikke hoiakuid ja kurja häält. Jõudis pesta, tuleb alasid, mis mõnelgi puhul mõnegi kriitiku kõrva hellasti pehmeks tegid. Mõnelgi puhul uus-meremaalane kodumaal endal kõvasti kõvasti lemmikuid võitsid. Ja tagantjärele kuulates tunduvad tihtipeale olevat kaheksandate aastate üheksandate aastate alguseni võib-olla kenamad alternatiivse moega Popalad üldse. Niisiis öeldakse, et seda ütlevad liivlased tollema rahvas, kuhu Child kõigest hingest püüdist, muuhulgas Ameerikasse. Minu kodu on minu kindlus või nagu ütlevad mõned eestimaised poeedid, minu kodu on minu hulgas hallituse haisen nurgas, sellest erinevalt, väidab Silsama järgmisest palas. Minu kodu on kaleidoskoop. Probleem seesuguse kenakese grupiga, nagu child arvas 90.-te aastate keskel, kui kastsin Charlesi lugu popmuusikas, on vaikselt vaikselt hääbunud lõpule jõudnud Ameerika kriitikvitši hunte Berg polegi ehk niivõrd selles, et need lood kõlavad pisut pisut veidralt vaid rohkem takistuseks tšilsi ministrini jõudmisel. See et vaatamata lähimale kirevusele tegeleb see grupp ja selle liider maantee Philips iseäranis ikkagi suhteliselt kitsastiili lahkriga. Seal pole liialt või sobivalt piisavalt palju kandepinda, et nad leiaks endale laiemaudi tooriumi ning ei sobi seesugused katsetused, veidrused ka sedalaadi kull ja uhke ja viimistletud produktsiooniga. Lagu meinstriim rokk oma edukamate suur nimede puhul nõuaks tsitaadi lõpp. Võib-olla oli omajagu õigus, aga kurvapoolseks kujunes Charlesi käekäik popmuusika nähtamatele kuuldavatel kohtadel tõepoolest Martin Philips arvas ise küll. Võib tegeleda popmuusikast mis tahes teemadega ja kuigi tema paljudes kalades tunduks olevat valdavad just nimelt mitte lausa mahenduslikud, aga ikkagi tumedamad toonid, siis tema enese arvates need lood on pigem realistlikud ja seesugused ausameelselt lähenemised mis tahes teemadele. Et need kokkuvõttes võivad mõjudega ülendavad ja ja meelt Helendavalt. Sellele vaatamata jäid siinsed alad just nimelt seesugusteks, nagu neid viimases paaris kuulda võis. Ühelt poolt kaunikesti särav ja sädelev, alternatiivse moega poprokk, teisalt postpungile otseselt tagasi viitav pisut kiirema käigu ja karmima kõlaga punkarid, helivalet, aga lehmad tihedamad ja tumedamad teemad pile pikk päev on, järgneb alagrupil chill, nii nagu Maardu Philips ennist tsiteeritud sai, ei ole see, eks masenduse lugu teps mitte kenakene olnud omal kujul. See oli märguanne number kaks märguanne ühest loost isegi kellelegi mal päris kindlasti kõla saab, sest ilma tolle loota oleks võimatu teha ükskõik kui lühikest või poolpikka saadet muuseumina ansamblist child lugudele Buarsti tuleb õieti kaks lugu üksteise järgi ning mängitud kahelt väga erinevalt selle grupi koosseisult mõlemasse kuulutab küll kuulubki laule kitarrist mooto Philips, siis tasub siinkohal meelde tuletada Üht samuti Ameerika maistele kriitikutele kuuluvat iseloomulikku mõttetera, et kui tahetaks kirja panna üksikasjalikult kõik see muusikaline sugupuu, kõik need muusikud ja kaasamängijad, kes ovaali grupist nimega Charles läbi käinud. Kui vedada need omavahelised suhted, ühendavad jooned aastaarvud kõik ühte suurde tabelisse, siis läheks vaja. Pindamis võrduks vähemasti ühe suure kaubamaja vaateaknaga. Niisiis nimesid ei jõuaks üles lugeda. Õige pikalt aega läheksid krõivad olles neidki nimesid, kes mängivad kaasa kahes järgnevas tšilsi vahest kõige kaunimad palad öelda, kui ainet tegemist on koosseisuga number viis ja koosseisuga number 11, Nevale vastavalt mängivad Silsi palapping frast aastast 82 ning tunduvalt hilisemast 89. aasta Lõbu Everlik popit. Seal on neid pophitt ja pink frast ehk punane härmatis ja taevalik topilt vaid kaks viimast põlaja ühtekokku seitse ja pool tänast ei kellelgi mõist minutit, mis kunagi 80.-te aastate alguses ja lõpus andsid ehk kokku võib-olla seitse pulgaga kaunimat grupidžils tegevusaastat minutitel üldse ja võib olla ka kaks 80.-te aastate kitarripoppi kenamat pala mitte ainult maakera kuklapoolelt, kus Charles pärit oli vaid võib-olla angloameerika muusikamaastik, kui seda maastikuga laialt võtta samuti üleüldse ka üleüldse oleks ajaks kõrvale. Ja nimetame täpsemaid nimesid, nimetame nööbidi mitmeid gruppe, kellega tegelikult selle iseäraliku ansamblilt külalisi sarnasusi tihtipeale ise. Just nagu kameeleon on chill see aeg-ajalt, sest Martin Phillipsi juhitud grupp mõneski palas, ükskõik siis, mis ajast see võetud on võib-olla väga erinevad kõlada pisut miks mitte USA praeguse supergrupiga oriell või sealtsamast Uus-Meremaa Austraalia poolt kandist pärit ansamblitega nagu miljonid Ohil, aga teinekord võib tähendada ka kummalist sarnasus briti grupiga Laidminis, siis võib-olla järgnevad valas Haustrida haldurid rõõms minu mujal 100 tuva tõlgiks, seda nõndaviisi on tihtipeale pisut ühe muu briti ansambli nendega osaliselt kaasaegse trupi ekstisii eritidele gruppi varasemate palade moodi aga omanäoline, samas samuti. Hea asja eest ei ole pott mitu korda teha, lahkrupilatšils veel kord Turatiina poolt aitäh õpetliku laulu eest. Eikellegi liikus samuti ja loodetavasti nii mõnegi laulu eest võivad öelda aitäh ka mõnedki, kellega ma saate praegused kuulajad sellesamale grupile child, mis ühena mitmetest Uus-Meremaale, ansamblites alternatiivsetest, seesugustest, mis tegutsesid grupi flain all ehk lendav null firmamärgi all jõudsid Ameerika maa alternatiivsemate muusika kuulajateni kaheksandate aastate keskel esmakordselt enam-vähem pärale. Pärale jõudis talle tagantjärele iseloomustavad üks teine Ameerika kirjamees eelpool tsiteeritud Joltel pärgari kaasmaalane kolleeg Eerik Vaispaar, umbes nõndamoodi tsiteerinud. Nendes kõlades võis aimata äkki, kui väga tüütu ja nüri on Ameerika maine alternatiivmuusika niipea kui nad Uus-Meremaised kõlad meie kõrvu jõudsid. Ameerika indie rock näis äkitselt väga väsinud, väga ennast täis, tunduvalt igavam seesugused põlanud laboreid mängis, chill tõusid pärinevad hoopis kusagilt teistsugusest reaalsusest. Mudelid mitte nii ülespuhutud, mitte eneseteadlikud ning kõlasid nõnnamoodi, nagu, nagu oleks nad tulemas maailmast, kus tungi järele pole iial vajadust olnud. Sest alati on siit Barretti muusika olnud see, mis on edetabelis ning pink Floyd pole iial omanud hitte. Tsitaadi lõpp. Siuksel seesugune kujut seisuga sotsiaalAmeerika maitset, kirja vahekteeriku vahispaaril. Ja kaks pala, mis järgnevate kellelegi maal pöörlevad, saavad olema alk having mehi. Ehk tuleb homne päev ja vissi lõuai, nõndamoodi need asjad käivad. Ka tuleb ka. Tuleb. Mäng meeleoludega ja iseäralikke hämarate atmosfääride valmis keerutamine ma viis ümber oli Charlesile ja selle grupi liidri finiši ilmselt üks kergemini saavutada teatavaid võimalusi ja samas ka üks nende meelistegevusi võib arvata. Võib olla ka seetõttu, et rõhuti Ena atmosfäärile ning vähem sellele, mida ühe pala puhul konkreetselt kuulajale võib kõrvu haakida oli veel üks neid asjaolusid, mis nende laulud kriisaralikult armsaks tegid. Ent laiematele kuulaja hulkadele ka isegi pisut raskemini vastuvõetav võiks. Sellegipoolest otsustas varemgi öeldud ses saates kanda maha saada nii Briti saartel kui uues ilmas Ameerikas ning mõnevõrra see ka õnnestus, ehkki tulemused polnud need, mille põhjal võiks kõnelda veel supergrupist vähemalt mitte kommunistlikus mõttes, ehkki popp kunstiliselt chill sinna kategooriasse ehk tihtipeale ka kuulus. 95. aastal jõudis Sils mängida legendaarsete Champiili BBC discari kontseliseerijatel ning hiljem võttis tema helitooteid levitada briti kaunikesti kuulus tol ajal veel sõltumatu firma kration ning Ameerika maalgi avaldati oma esimene album 1990. aastal. Sealt edasi muutus Charlesi koosseis mitte ainult vahelduvaks ja kiiresti muutlikuks vaid lisaks uus meremaalastest muusikute läbikäimisele said asjasse kaasa tõmmatud veel ameerikamaalased ning Ameerika Uus-Meremaagrupp. Chill oli lõpuks veel eriti lühendase eluajaga ometigi üks album, seesugune, mida nimetatakse Ameerika lääneranniku kõlaliseks usinasti viimistletud ja produktsiooni poolest puhevile löödud plaat soft pomm ilmus 92. aastal. Nii mõnigi laagi lugu jätkus sellelegi plaadile veel aga küll. Ameerika alternatiiv kriitika hakkas Silses õhtuma järjest järjest umbusklikult. Meie valime tollelt laadilt Palo parapäälkirjaga mida maakeeli võiks tõlkida kui meessoost jäletis planeedilt iit. Moslemilaul meil Mooste from Riin uusimale maiselt lubiltshilistki lusikat tänases kellelegi. Aivo Aivo on mängitud ja pisut-pisut mängida veel. Oleks võinud ju olla peaaegu äravahetamiseni sarnane, kui oleks ära vahetatud laulja hääl ameerika grupiga oriemm. Remmi saladustesse realist seltsidesse seoses tšilliga puutub, siis õigupoolest kaks gruppi alustasid veel veel noortena tullatutena üsna samal ajal päris päris 80.-te aastate alguses nišinsi 91. 92. aasta paiku lõpliku vormi saanud Veerpalu kuuldud lugu, meil monster from iid võis olla ka juba šilsi poolelt võetuna mõnevõrra tahtlik miga samasse kõla välja sisenemineku rai siseneme ansamblit šils koosseisudes 10 ja 11 aastatesse 80 seitse-kaheksakümmend üheksa. Need on tänase eikellegimaa eel eelviimased palad. Nimede kaportiin, Maichaat ja taast, paat Fiction. Kui väga eelmise sibula lõpp, kõik need jeed mitmekordselt mitmehäälselt ei öeldud nurka kunagist, veel veel veel veel varasemat biitli palažillaabusi ju. Ja e-mis sinna lõppu käisid või Silsi lähemaid sugulasi muusikalises mõttes muusikast leida siiski lähematest aegadest püüdva, kaasaegsete hulgast kaheksakümnendaist, tõsi küll, viitlite kaasaegsete hulgast kuuekümnendaist ning nimesid nagu näiteks ta tööd on ta selles saates seoses Charlesiga juba mainitud. Pisut pisut selle saate lõpus veel viimata kuuldud Cheesy pära pealiskirjast taast Pixel pooleldi minevik, pooleldi väljamõeldis. Nii tuleb alaküla kui ka pealkirjas peit. Mõtteivakene tunduvad käivat olevat sobilik oli väga iseloomustava Charlesi kohta üldiseltki sest siis, kui Martin Phillips nagu näis 95. aastal olles väsinud vanade ansambli liikmete kaotamisest ja uute ärarääkimisest ja üles otsimisest leidmisest, kaasa tõmbamisest lõpuks lais, arvavad, et grupidžils nimi tuleb minevikku kirjutada ning oma nime all, kui üldse siis just oma nime all üksipäini muusikas edasi tegutseda. Siis võikski ju sedasama hetkele arvata, et chill niisama väike Pealkiri üks alateadlik Viimse kitarrimuusikaloos kaheksakümnendatel on otsa saanud ning tema võib ka peaaegu et ära unustada, sest mida nad siis nii väga ei tekita. Aga tegin ennast mahaleid samu selleski saates kõlanud tegelikult sellesse saatesse mitte mahtunud heni jälgi, mis kaheksakümnendaist on ühed kaunimad jäljed, olles samas alternatiivse kohaga kitarrimuusikas. Meie jääme selle saate lõppu pidama ühe rohelisesilmse öökulli seltsi seal Charlesi valagriin Aid Howl ning tuleme tagasi kellelegi lauale Ilmo jaheda nimega ansamblite chill, mis oli tõeliselt kuulbenn teistsuguse muusikaga sisendavad singid, kus need, aga helid on erinevad ja jälle kuulmiseni.