Oleme siin stuudios praegu Eesti televisiooni ja raadio segakoori solisti Felix villakuga, kes sai äsja kuuekümneaastaseks ja kellel täitus ka 35 aastat tema tööst. Selles segakooris. Juubilar on ka vabariigi teeneline kunstitegelane aga mitte laulu alal, vaid hoopis viiulimeistrina. Ära ole nii keeruline, vaata mind, minust saavad isegi lapsed aru. Ütles ükskord kõristi viiulile. Kas te oskate põhjendada, miks te teete viiuleid, aga mitte kõristeid. Algas hobist, nii-öelda huviala, tekkis huvi riiuli vastu, mitte kõrstide vastu. Element trummi, vat mängisin natukene viiulit ja sellest kõik algaski. Riiulit hakkasin juba varakult õppima, kas ma võiksin vasaku sõrme läbima, ei saanud vahepeal hulga aastaid viiulit mängida. Ja siis see nagu kõrvale, aga siis ükskord juhtus nii, et keegi venna tuttavad tema olla karjapoisipõlves noaga teinud omale viiuli. Ja noh, mina olin puudetööstuses üles kasvanud ja kõik tööriistad olemas ja olid ja siis materjali ka kuigi palju. Tundsin ja mõtlesin, noh, eks ma proovin ka teha. Ja viiulitegemine on üldse üks, igasugune huviala on ju niisugune, kui sa annad juba tookordne sõrmes, ta võtab terve käe ja ja nii ta ongi läinud terveks eluks jäänud külgse tõbi. Mitu instrumente on teie käe alt nüüd tulnud? Uusi olen teinud kõiki kokku tšello siia nüüd kambad ja viiulid altid ja üle 80. Täpselt ei tea ütelda, aga 100 igatahes veel ei ole täis. Ja. Kuskilt olen lugenud, et Stradivaari töökojas valmis 3000 viiulit ja neist 1100 veel praegu käigus. Kui paljud teie instrumentides on töös? Noh, eks nad on peaaegu kõik välja arvatud need kaks tükki, mis maise puruslil. Miks ei olnud rahul lihtsalt nende nendega ja proovisin. Seade tähendab paremini kõlama ka ei tulnud midagi välja, ma ei tea isegi milles seal viga oli sobiv, nii päris algaastail. Kas oli materjal ebasobiv, ei sobinud kaanel omavahel kokku või lihtsalt ei olnud akustiliselt õigesti välja töötatud? Ei vaata siis ma ei saanud neid niimoodi kõlama, nagu ma tahtsin ja mõtlesin, et niisugust karpi pole vaja ka. Ja siis läksid küttepuudeks. Ja eks peab vaikset nii loomingulisi kadus iga olema kes nende käigus olevate instrumentidega praegu mängivad. Teate mandaadressi? New York on vist kõige kauem? Iisraelis on Rootsis, on Soomes, on, Nõukogude liidus, on jerevani, kogun punkt. Vladivostoki taheti saada, ma ei usalda pilli saata, kui nad ise järgi tulla, siis saavutil posti peal saatmine on niisugune asi, et vibro põrutavad ära natuke paigast ja pill jõuab kohale ja ta ei ole lihtsalt lihtsalt ei ole paigas ja inimene ei ole rahusel Williga abil peab olema ka nii, nagu ta meistri käest tuleb välja. Et siis kas otse mängija võtab, proovib ja vaatab, kas ta on rahul, ei ole sellega rahul, siis kas ta võtab või ei võta küll, aga kui ma saadan niimodi siiani tülikas asi. Nii ei saa, kuste materjali võtate, lähete lihtsalt metsa, kirves puusse? Ei, mina ei tee sellest materjalist, mis mina, kuskilt metsast võiksin leida materjali, vähemalt minu arvates üks 25 30 aastat vana, see on ideaalne materjal. On teil mingi leping, mingi? Ma? Ei, ma ütlesin. Õieti on ikka niimoodi, et meie vabariigis kasvama materjali üldse ei sobi, Pillehitamiseks pokud Hiinastele kahev siis korpaatidest, kuusk, Dioshanist tuleb algse Altai mägedest, Elton Johni kuusk on väga sobiv materjal. Aga neid on väga raske vanu kätte saada. Ma siis saanud vahetada. Mul on üks tuttav meister Almataasia seal vanu maju lõhutakse seal ja siis tema ikka varu endale ja siis mulle ka ikka mõned tükid, hasart. Grete ise kohapeal ka ei, milles asi, see teeb posti teel. Seda kõike on väga huvitav kuulata. Kas teil on segakooris ka teisi selliseid väga tugevalt välja arenenud hobidega, inimesi? Selles liinis küll keegi ei tööta? Nojaa, viiulimeistrid üldse olen kuskilt lugenud, on liiga 70, üle 100 neid, kes pidevalt töötavad, neid on umbes seitse, 80. Ja tähendab teil ei olegi nagu kellegagi oma mõtteid vahetada siseei, meil on Tallinnas ka ikka paar meest, kes tegelevad selle asjaga, aga. Tegelikult jah, ideaalne oleks juurde. Omadus, õpilane võtta kellelegi oma kogemused edasi anda ja ja kasvatada temast parem meister, kui ma ise olen. Sest Itaalia meistrit poleks ka arenenud ja kasvanud nii headeks meistriteks, kui nad nendel ei oleks. Põlvkondade kogemused ei ole ladestunud näiteks. Ammati perekonnas oli neli põlvkonda ennem kui Stradi Orjoli, Nikola õpilane, estraadipalu või siis nii-öelda viies põlvkond. Ja need eelnevad kogemused, kõik omandas tema selle Nikola mati töökojas, teil hakkab nüüd varsti kooriproov pihta, ma ei oska teile siis midagi muud soovida, kui et häid õpilasi ja head häält veel pikaks ajaks. Noh, eks näis, kaua seda laulmist on nüüd nüüd on see aeg on nii kaugel, et võiksin jääda pensionile. Viiulitegemine on tavaliselt ikka niimoodi. Et vanemas eas öeldakse, tulevad veel paremad pillid, ei tea. Stradiver igatahes oli küll 60, kui tal hakkas alles kolmas, kõige viljakam, kõige parem periood peale.