Tere tulemast meie saatesse, Vaike Sarv. Ma usun, et sinu õige mitmekülgsest, muusikateadlase ja propageerija tegevusest jõuame me selles saates päris palju rääkida. Aga kõigepealt ma tahaksin rääkida sinust endast. Sa oled juht, tartlane. Ma olen tartlane ja ütlen seda alati suure uhkusega, et ma olen tartlane, kuigi ma elan Tallinnas juba väga kaua rohkem kui poole oma elust. Miks me selle üle nii uhke olen? Olen sellele paar korda mõelnud ka, ma ei taha sellest kuulsast Tartu vaimust nüüd rääkida, sellest on sõnakõlks saanud. Aga tegelikult neil aastail, kui mina Tartus oma silmad avasin maailmale ehk juba viiekümnendad Ta aastate lõpus oli Tartu arvestatav kultuurilinn. Temas oli veel väga palju järel seda Eesti esimese vabariigi kultuuri. Ja oli neid inimesi, kes seda kultuuri kandsid. Kirjandus ja kultuur oli minu ümber loomulikult. Ja võib isegi niimoodi öelda, et väga palju selleaegsest Tartu kultuurielust jõudis minuni just kohvilauas. See on parim õppimisviis ja see tõesti nagu tuleb iseenesest. Selle tegelik tähendus tuleb ilmsiks ehk palju hiljem. Tõepoolest, minu isa Eduard ertis võttis mind juba õige varakult kaasa mitmesugustele kultuuriüritustele, kui nii võib öelda. Ehk teiste sõnadega, ma käisin temaga koos mitmesugustel kirjandus konverentsidel Tartu kirjandusmuuseumis ja ka mujal. Käisin temaga ülikooli aulas, kontserditel mul on siiamaani meeles, kui külm oli see ülikooli aula 50.-te aastate lõpus maalin mässitud ema vanasse villasest rätikusse, nii me istusime nende kõvade puutoolidel, mis sel ajal ülikooli aulas olid. Ja kuulasime väga head muusikat. Sest et Tartu ülikool ja tema aula olid sel ajal Nõukogude liidu piires, on üks hinnatumaid esinemiskohti. Sinna tulid hea meelega parimad esinejad, aga sinna tulid kuuekümnendaist aastaist alates ka väljastpoolt inimesi. Ja peab ütlema. Ehk paarikümne aasta jooksul ei jätnud ma vahele peaaegu ühtegi kontserti, oli see siis kammermuusika või oli see siis sümfooniline muusika, oli see koorimuusika? Sinna kultuuri, lihtsalt maailma kulla, kus ma elasin kuulus kahtlemata ka Vanemuine. Selleaegne Irdi Vanemuine ja Kaidu, Vanemuine ja Vanemuise hiilgeajad. Need on mul väga tuttavad, nägin etendusi mõningaid, isegi mitu korda. Väga rõõmus, et sain sellise kogemuse just sellises eas, kui oli võimalik hästi meelde jätta ja aru saada. Võib-olla nüüd tagantjärele isegi rohkem kui sel ajal, kui hea see oli. See on küll õige, et Tartus oli valik piiratud. Ja muidugi aega oli ka inimestel rohkem ei olnud sel ajal seda massimeediumi, mis meie ümber praegu nii tihedalt lasub ei olnud Joonia raadiogi osakaal oli palju väiksem. Nii et tuli teha ise aktiivselt osaleda selles elus ja ja kui oli, mida võtta, siis see oli hea. Aga mis küll on praegu tunduvalt varem, on, on see, kui palju on praegu lugeda. Mäletan neist Tartu aegadest, et mul oli praktiliselt kõik läbi loetud, mis oli üldse kättesaadav raamaturiiulitel. Aga muidugi need olid need ajad, kui raamaturiiuleid oli õige hoolega hõrendatud nii kodudes kui raamatukogudes. Ja see valik oli väga üksluine. Ja praegu on sellest küll tõsiselt kahju, et omal ajal lugesin ma raamatuid isegi mitu korda, mis tegelikult seda ei väärinud ja lugesin lihtsalt sellepärast, et lugemishimu oli nii suur. Aga praegu lihtsalt ei jaksa enam lugeda neid raamatuid, mida kõike peaks lugema, mida on nii palju nii häid sisukaid. Nii õpetlik, aitäh. Selles mõttes. Inimesed, kes praegu kasvavad saavad kahtlemata palju parema hariduse. Isa poolt tuli kirjandus. See on nagu kuidagi väga selge ja üldine kultuurihuvi, kes oli sinu ema? Minu ema oli lasteaiakasvataja vahepeal isegi juhataja. Tema poolt ma naguniisugust otsest tõuget kultuurielule ei saanud. Küll ma sain aga tema poolt väga hea hoolitsuse. Ta on siiamaani suurepärane pereema ja õieti tänu temale me õega mõlemad saime tegeleda just selle elukultuuripoolega. Me ei olnud väga seotud elu majandusliku küljega. Kas sul oli linna lapsepõlv või oli sul siis ka mingisugune tihe side kuskilt mõne maanurgaga? Pean ennast ikka linnalapseks pidama. Mul oli emaga sidet küll vanaema ennast Tartu lähistel Kambjas ja selle vanaema majaga olen ma siiamaani tihedalt seotud. Käin seal suviti. Aga minu keskkond, keskkond oli ikkagi linn, aga peab ütlema, et see oli aedlinn. See on suur vahe. See oli Tähtvere, Tähtvere, linnaosa Tartus, kus iga maja ümber oli suur roheline aed, mis oli täiesti teine maailm. Suunet nagu enamasti juhtub, siis vanemad panid õppima klaverit pisikese noh, nagu see ikka kombeks on haritud peredes või oli sul endal ka mingi iseäraline tung? Ja tõepoolest, minu esimene kokkupuude muusikaga sai alguse läbi klaveri. Kuuldavasti olin ma viieaastane, kui mind pandi klaverit õppima, aga on ka selliseid töö olnud, ma ise ei mäleta, et lasteaias, kus oli klaver kodus, siis veel ei olnud. Olin ma küll klaveri juurde kippunud ja kuulmise järgi isegi mõned viisid seal välja otsinud, nii et ju mingeid eeldusi oli. Laste muusikakooli sattusin ma siis väga vara. Õppisin väga toredate inimeste juures. Minu esimene klaveriõpetaja oli aine karm tänaseni Tartus tuntud muusikapedagoog. Edasi läks Frieda Krimmi juurde, kesis sai selle sellega hakkama, et viis mind laste muusikakooli lõpuni välja, vahepeal Läks tuju ära, nagu ikka lastel läheb. Sest klaveri õppimine on kaunis ränk töö, nii nagu üldse mingi instrumendi õppimine. See võtab väga palju aega ja palju jõudu ja lapsed väsivad arvama mingis etapis. Igasugune õppimine, sisaldabki alati teatud niisugust mehaanilist osa ja sellist käsitöölise oskuse omandamist. Need õpipoisi aastad ma ei usu, et ükskõik kuduja Lõmblejalgeel tahes et nad oleksid kerged ja samuti igasugusel pillimängijal. See vahepealne aeg tuleb vastu pidada ühel või teisel viisil ja siis on hirmus kenam, kui neid toetajaid on. Ja mul neid nähtavasti oli, nii et ma sain selle laste muusikakooli etappi ka läbi, see oli nagu kõige raskem periood ja siis tuli juba Tartu muusikakool, kus ma õppisin Maris folk folgi juures. Jälle väga hea pedagoog, siiamaani muusikaelust väga tuntud inimene. Aga siiski ei saanud. Ilmselt mul ei olnud piisavalt füüsilisi eeldusi selleks. Ja ka mu huvid olid rohkem. Ehk just tänu sellele kirjanduse kirjanduse maailmaga kokku puutumisele rohkem niuksed reaalse mõtlemisega seotud. Ja juhtuski nii, et kui oli aeg otsustada, mis siis edasi teha ja otsustasin ma muusikateaduse kasuks kõhklesin küll vahepeal tugevasti, kas mitte minna Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima. Aga no siiski see muusikapisik oli väga tugevasti sees ja nagu ei raatsinud sellest päris loobuda. Muusikateadus tundus olema just selline vahepealne ala, kus saab kasutada sõna selleks, et tundma õppida muusikat. Aga Tallinna konservatiive tooriumis. Neil aastail, kui ma seal õppisin oli üks väga tugev professor muusikateaduse kateedris ja see oli rahvamuusikaprofessor Herbert Tampere. 1927. aastal, kui Oskar Loorits pani aluse siis rahvaluuleteaduslikule uurimisele Eestis, täpsemini siis Tartus võttis ta enda juurde tööle noori hakkajaid inimesi, kelle hulgas siis olid sellised tulevased kuulsused nagu akadeemik Paul Ariste professor Herbert Tampere Rudolf Põldmäe, kirjandusteadlane, hilisem Richard Viidalepp ja, ja teised. Nad said nendel aastatel ilmselt väga hea koolituse niisuguse koolituse, mis oli Euroopa üks parimaid mis põhines Soome koolkonnal ja mis oli osalt juba suunatud ka täppisteadustele. Ta ei olnud enam selline romantiline nägemus rahvast ja rahvakultuurist. See Eesti rahvaluule arhiiv oli lõhutud nii nagu kogu Eesti. Niisugune humanitaarteadus tervikuna, aga mõned inimesed olid jäänud. Oskar Loorits oli õieti ainus, kes Rootsi põgenes. Teised jäid, said oma hoobid, aga siiski jäid ellu ja sõid jätkata oma tööd. Ja Herbert Tampere jätkas oma tööd rahvamuusika uurimise alal. Muidugi teisenenud vormides, aga ikkagi idee oli seesama. Ja tema juurde Ma seal muusikateaduse kateedris läksin. Kui oli võimalik spetsialiseeruda. Sinna jäin. Ma kasvasin klassika peal üles tõesti ja klassika oli see minu muusikaline maailm väga kaua. Ja kui ma seal konservatooriumis, siis õppeülesannete käigus sattusin Setumaale, see oli 1972 meid, kui üliõpilasi paluti minna, siis sinna välitööde praktikale olin ma küll täiesti tumm ja pime, kui ma sinna sattusin, sest et ma ei saanud sellest mitte midagi aru. Keelest ka ei saanud aru. Ei verbaalset keele teie muusikalisest keelest. Nende. Kudumisest ma ei saanud mitte millestki aru, ma olin seal esimest, nõnda on täiesti võõras. Ja see oli tõesti üks niisugune suur väljakutse minu jaoks, aga kui ma tagantjärele mõtlen, miks ma sinna nii kõvasti kinni jäin siis tuleb mulle meelde üks niisugune huvitav paralleel, need samal, see on siis 1972. aastal ilmus Loomingu raamatukogus, mis oli minu jaoks sel ajal o Loomingu Raamatukogu najal, ma arvan, me väga paljud kasvasime, ilmus Albert Schweitzeri aukartus elu ees. Ja seal oli muuhulgas siis selline mõte, et elu tuleb austada igast temas vormis. Ja mingil juhul ei tule põlata või kõrvale lükata väiksemaid nõrgemaid niisuguseid eluvorme, millest me aru ei saa. Ja ilmselt see Faitzeri mõtteviis haakus minus võib-olla suhtumisega setudest seal. Muidugi praegu ma mõtlen õieti vastupidi, praegu ma mõtlen, et setu kultuur ja setud on tugevamad võimsamad elujõulisemad kui mina. Ja praegu on küll olukord selline Netgema hangin sealgi jõudu kui, et annan neile. Aga oli mingi periood, kui see Kagu-Eesti piirkond oli maha surutud. Ta oli maha surutud väga mitmes mõttes, aga võib-olla eeskätt et selles suhtes, et eestlane suhtus oma lõunapoolsesse naabrisse väikese halvakspanuga. Võib-olla Tallinnas ei tulnud nii selgelt esile, aga aga noh, näiteks Tartus, Võrus või Põlvas on tänase päevani märgatav. Et 50. aastal, kui hakati neid setu leelotajaid tooma Tallinnasse laulupidudele et siis nad olid tõesti selline eksootiline äike, märk ainult teiste hulgas. Ja neid kasutati pigem jah, sellise fassaad, kultuurina nende sisulist omapära tegelikult ei teatud ega eriti tahetudki teada. Aga kui hakata setu kultuuri lähemalt vaatama, siis selgub, et nendes on alles veel seda vana arhailist küla kultuuri. Veelgi enam seal leidub isegi selliste küttide kalameeste korilaste kultuuri jälgi. Ühesõnaga selle meie iidse oma kultuuri jälgi mis on meid nendel maadel nii kaua püsti hoidnud, mis on andnud meile võimaluse elu säilitamiseks läbi aastatuhandete. Me oleme püsinud hinges läbi mitmete ja mitmekümnete põlvkondade, kas pole, suurime judot. Sa ütlesid, et sa pole ise aktiivse muusikategija, sa oled ikka olnud ka, sa oled osa võtnud mõnest rahvakunstiansamblist leigaiuses minu meelest ja ja ma ei tea, kas sa setu laulu Kaise oled laulnud või. Aga igatahes nendega koos on sind liikumas küll näha olnud ikka. No. See on küll nii, et ega ühtegi muusikanähtust uurida ei saa, kui sa ise ei ole ka proovinud, vähemalt kuidas teda tehakse. Selle asja niisugune tehniline külg mõnikord Ta avab mõne niisuguse sisulise avalduse. Ja muidugi ma olen proovinud ja muidugi ma olen laulnud, olen laulnud leegahjuses mitmeid aastaid. Olen laulnud Tallinna seto ansamblist sõsar. Õieti küll rohkem juhendanud ja seda kooskäimist. Aga ikka need olid head pikad aastad kõrva Tallinna Zetodega koos töötasin. Ja praegu olen ma ikka igal suvel, et igal aastal mitu korda koos, küll Värska, küll Meremäe kool, küll Mikitamäe, küll Helvi naistega ja, või ka vähegi võimalust on, laulan ise, kaasalaulmine on üks väga meeldiv asi. Laulmine tõesti toob kaasa selle Ilo, selle rõõmu laulmine teeb inimest tugevamaks. Ja mulle tundub, et need laulud on vist ikkagi niisugused, millest tõelist mõnu saabki ainult kaasa lauldes. Ega see pole niisugune lavakultuur, see on ikkagi selle seltskonnaolemise vorm lihtsalt. Ja küll see on olemise vorm, mis sest, et see reki laulukultuur on suuline kultuur mis tähendab ju seda, et kogu see kuulmine on ju tegelikult üks informatsiooni edasikandumise vorme. Ei olnud raamatuid, ei olnud muid informatsiooni säilitamise viise, kui panna ta meetriliselt korrastatud vormi, ehk panna ta siis sellisesse kaheksasilbiliste värsi, mis on siis nii rõhusuhete kui viku suhete poolest korrastatud. See andis võimaluse. See oli hästi meeles pidada, sest inimese mälu on ja kui selliselt üles ehitatud, et et proosatekste jää meelde, aga, aga selline nii-öelda luule jääb paremini meelde. See oli selline infokanal. Ja see, et ta nii-öelda tõesti veel veelgi paremini säiliks edasi kanduks pandi talle lõikemõnu juurde. Ja mida me praegu nimetame meloodiaks. Aga mida rahvas ise kunagi selliselt nimetanud ei olegi ta nimetanud, kas siis mõnuks või hääleks hälli hääl setudele on kiige viis nüüd tänapäeva kirjakeelde tõlgituna ja nii edasi, nii et see laulmine on olnud jah, mõtete edasikandmine ja tõesti ka üks selline eluvorm. Nii et see laul on tõepoolest nende eeslauljate, eeskätt eneseavaldusvorm, nende sotsiaalne roll avaldus selle kaudu, nad saavad öelda, mis nad arvavad. Ja see regilaul, see on lihtsalt tehnika, mida nendel parasjagu võimalik kasutada. Igas ühiskonnas, igas väikeses skulptuuri grupis ju rollid jaotuvad vastavalt oskustele ja võimetele. Ja täpselt samuti jaotuvad nad ka linnakultuuris ja igas alakultuuris. Ja setu külaühiskonnas on samuti needsamad inimesed, kes võib-olla näiteks vallamaja juures ei oma mingit rolli omavad väga ilusa ja suure rolli just külapeol. Ja vastupidi, nii et niuksed jaatumised on alati olemas olnud ja mida rohkem neid on, seda rikkam kultuur. Kas on nii, et neid setu laulugruppe tekib järjest juurde? Siin on toimunud muudatused nendes gruppides ja nende koosseisudes. Vanasti ei olnudki selliseid rühmi või, või leelokoore. Vanasti olid külad ja külas praktiliselt iga naine pidi oskama laulda, see kuulus tema sotsiaalse rolli juurde. Kui tüdruk ikkagi sugugi laulda ei mõistnud, siis ta ei saanud ka mehele. Ja selline selektsioon on ilmselt toimus nii mitmete sugupõlvede vältel, et need mitte lauljad jäid vanatüdrukut eksia, seega nende sugu kadus maa pealt ja sellega karistatud. Ja see tulemus oli jah selline, et et setu külas kõikustasid praktiliselt laulda, vähemalt kaasa laulda. Aga no esilauljaid muidugi oli tunduvalt vähem need, kes olid need sõnalised ja veel vähem olid need oli neid, kes olid võimelised improviseerima, need olid siis need lauluimed või need tõelised niisugused emad, kellest sõltub selle laulu tulevane elu. Aga tänaseks päevaks on muudatus toimunud sinna suunda, et külaühiskond on lagunenud. Ja need lauljad on kogunenud nüüd juba selliste muude kohtade ümber, mis teda kultuurikoos hoiavad, nagu näiteks kultuurimaja. Ja ongi praegu nii, et Setumaal on Heab koorid jäänud tegutsema sinna, kus on head kultuurimajad. Head kultuurimaja eestvedajad. Värska kultuurimajas on suurepärane juhataja Laine Lõvi, seal on kolm setu koori. Aga mõnes kohas, kus ei ole heade juhatajat või pole kultuurimajagi seal kooriei ole, nii et nende kooride olemasolu või mitte olemasolu on, on viimase 50 või rohkema aasta jooksul sellest sõltunud, sest ühiskond muutus ja seda vana niisugust küla laulmist noh, praktiliselt enam järel ei ole. Ja siis on üks teine laulmise koht tekkinud, need on need kõikvõimalikud folkloorifestivalid. Üle maailma, neid on ja pärast seda, kui Eesti hakkas ka pääsema maailma hakkasid ka setu koorid käima maailmast, need on käinud nüüd juba kümneid kordi Soomes. Väga ilus oli, kui me käisime Värska koorika Pariisis. See oli tõeline elamus. Pariisis võeti meid suurepäraselt vastu, Me elasime seal terve nädala. Mina olin seal nagu spetsialistina kaasas kommenteerisin neid kontserte. Ja Me esinesime seal maailma muusikamajas. Sellises majas, kus inimesed tõepoolest tundsid huvi kogu maailma väikeste rahvaste muusika vastu ja võtsid setusid vastu just sama suure huviga, kui nad võtsid vastu Austraalia aborigeene või aafrika osa inimesi keda tahes. Nad võtsid meid vastu kui ehtsat loodust, ehtsat kultuuri keda peab sügavalt austama, kellest peab sügavalt lugu pidama. Sest et nende käes on eluvõtmed. Mul tulepäevast. Pille. Kas praegu setu keel elab ka tegelikkuses või on ta ikkagi jäänud ainult niisuguseks laulu väljenduskeeleks oli seto keelel häda midagi? Muidugi see vastuolu, vastuolu nii-öelda koolikultuuri ja külakultuuri vahel. See on setu küladest täiesti selgelt päevakorral ta praegu ka praegu. Kuidagiviisi ei taha kool see ametlik kool omaks võtta ta seda, et nad on erilised. Nad ikkagi tahavad olla osa kogu Eesti kultuurist. Ja setu kultuur tundub nende jaoks ikkagi rohkem selline nurgatagune asi. Ma ei ole praegu Sellega päris rahul, mis setomaa koolides toimub, muidugi see on kõik arusaadav, et neil ei ole ka selleks võimalusi olnud. Ja õpetajate seal pole, veel elab see mälestus nendest karmidest keeldudest. Et koolis ei tohtinud rääkida emakeelt. Aga no see peab lihtsalt mööda minema, kui Eestimaal sai hakata isegi ülikoolis eesti keelt rääkima, noh, asi seisis setu koolist setu setu keelt rääkida. No peaasi, kui on küllalt rääkijaid veel, sest kõige hullem on see, kui lastakse asi vahepeal lihtsalt ära surra, pole enam neid, kes räägiksid setu maaliga, kõneldas see seal peetakse seda vahet. See räägib, see on seal lapse kisa rohkem aga, aga täis inimesed, kellega midagi öelda on, need kõnelevad. Ja muidugi tahaks väga loota, et et nüüd vastloodud Võru Instituut ka selles suunas kaasa aitab, sest et setu keel on ju lõbuks võru murdekeele üks osa. Ja kahtlemata Võru Instituudis töötavad murdekeeleuurijad, propageerijad. Kahtlemata aitavad ka setu keele säilimisele kaasa. Näe, ma mõtlesin küll, et räägime sinuga muust rohkem kui setudest, aga ikka tuleb välja, et et see on sinu elus siiski niivõrd valda vetega päris mööda ei pääse. Setud tõesti on minu elus väga valdav. Kas sa ise kõneled korralikult setu keelt või räägid suure aktsendina? No aktsenti ma ei julgeks, võib-olla enda juures märgata, aga külma eks siin. Ma ei oska korralikult küll setu keelt, aga kahtlemata, kui ma kutsun kokku setu inimestega, siis hakkan ma küll julgelt kohe kõnelema. Ja tulles siis nii nagu tuleb, eks nad siis parandavad mind kui vaja. Mis su ellu nüüd peale selle sed puudega tegelemise veel mahukam? Kui ma vaatan oma ilmunud artiklite peale hiljaaegu just tuli sellega tegemist, tegin oma bibliograafiat siis ma nägin, et umbes pooled ilmunud asjadest peab küll kandma muudesse valdkondadesse. Nii et ega see setu temaatika nii valdav ka ei ole. Ma olen väga palju kirjutanud eesti muusikast väljaspool setomuusikat. Minu haridus on ikkagi akadeemiline haridus ja ma olen üritanud kirjutada nii Hortus muusikusest kui Tõnu Kaljuste kammerkoorist. Olen kirjutanud Veljo Tormis Est. Ja mõelnud muidugi koguni selle muusikamaailma peale, mis meid ümbritseb, sest et muusikamaailm on ju tervik meie ümber ja siin on lihtsalt niisuguseid eri piirkondi. Ma ütlesin juba, et see klassikaline muusika oli see esimene, millest me välja kasvasin, siis tuli see setu muusikamaailm. Aga siis see järgmine suur muusikamaailm, mida ma suhteliselt vähe teadsin. Enne Tallinnasse tulekut on see nii-öelda see koorimuusika, mis nagu Eesti Professionaalse muusika arengus on tohutut rolli mänginud. Ja mina nihukese instrumentalistina ei tundnud teda varem eriti palju. Aga siin kahtlemata tuli nii võimsalt sisse Veljo Tormis. Et temast ei saanud üle ega ümber. Veljo Tormis ju oli ka leegahjuses teatud mõttes vaimseks juhiks. Oli vaimseks juhiks ka folklooriansamblitele näiteks Liivi liivlaste juures ja samuti isegi vepslaste juures nagu kaudselt. Ja ulatub see tema mõju karjalast teie isegi soomlasteni välja. Nii et Veljo Tormise kaudu süvenesin ma siis koorimuusikasse üldse kooriliikumisse. Ja olen aru saanud, et see on tõesti selline osa muusikast mis Eestimaal eesti kultuuris on tohutult tähtis. Kas ta nüüd enam edaspidi saab nii tähtis olema, selles ma kahtlen. Ilmselt koorimuusika hiilgeaeg on möödas. Tema niisugune sotsiaalne mõtleksin, ideoloogiline roll on väga hästi täidetud ja ta on tõesti ei viinud selle laulva revolutsioonini mida me hädasti vajasime ja mida see koorimuusika nagu läbi aastasadade oli ette valmistanud. Selles mõttes koorimuusika on olnud tõesti väga tähtis, aga no nüüd ilmselt läheb tõesti suund sellele et sellise massilise muusika asemel tuleb kammermuusika ja nõuded professionaalsusele muidugi aina tõusevad. Ja selle muusika niisugune ideoloogiline külg langib, esteetiline tõuseb. Tundub nii, et suund on sinnapoole. Kui järk kevad, ma viib jää Katleme rajal, me ei näe ma siiski Nooram rahvas ka rannaräimi Pöide ma mäelt kuuldakse kriidi peal, no ta jäetaks. Soovad paadid näed, kui koovad soovitsa uude jal südametes liiguvad loojale. Ojja kee Kloome, härra. Aasta heinamaal ja põlluloobia higi sääre all käe peal. Ja haava tõi ides Me träni laevatorr, mees ja toole. Missugune on see muusika, mida sa kuulad puhkuseks mittetööks ja kas sa üldse puhkuseks muusikat kuulad? Ja see on jälle üks huvitav osa muusikast, mida ma kaua aega ei tundnud. Lihtsalt polnud aega sellega tegeleda, ei olnud eriti huviga. See on selline muusika, mida võiks nimetada meelelahutus lõpetuseks. Aga tegelikult see on lihtsalt teistlaadi muusika, kus on väga niisugune tugev intellektuaalne laeng kus on väga tugev niisugune emotsionaalne pool. See on see muusika, mida minu jaoks kannab. Eks ju, ja Armstrong või Ella Fitzgerald omal ajal. On niisugune muusika, mida ma võiksin nimetada ehk vanade, tarkade meeste laulmiseks, seda ma kuulan väga meelsasti. Millal see muusika sinu juurde tuli? Ma olin ikka juba küpses keskkehas, kui ma hakkasin taipama, et ohoo, et maailma muusika sugugi sellega ei piirdu, mida mina tean ja hakkasin tagantjärele kuulama üht ja teist. Ja taipasin, et minu muusikaline haridus on äärmiselt ühekülgne. See, et meie muusikaakadeemias ei õpet sellist muusikaharu nagu populaarmuusika see on tohutu viga. See, et sinna on kuidagiviisi sisse saadud rahvamuusika, mida ma ise Tallinna muusikaakadeemias loen ja sedagi veerand kohaga. No see on isegi hea, aga seda niisugust tegelikku muusikat, mille sees me 90 protsenti oma elust tegelikult elame, teda meile ei õpetata, see on kõik niisugune olemuselt põrandaalune muusika, sest et teda ei kultiveerib ta ja olen hirmus tänulik just nimelt Eesti raadiost välja kasvanud džässmuusikafestivalidele ja Anne Ermi tegevusele selle alal kes on õpetanud mind paljude muude hulgast peale panema kui rikas ja kui ilus on see muusikamaailm. Vähe sellest, et ma seal džässmuusikafestivalidel istun noorte hulgas vahest põrandal, kui mujale ei mahu. Ma olen hakanud aru saama, kui lähedal on see tegelikult just sellisele rahvamuusikale. Ainult et see on teiste rahvaste muusika. See on sageli tulnud Aafrikast. See on väga ilus osa muusikast ja täiesti loomulik osa meie kultuurist mis avaldub mitte ainult muusikas, vaid avaldub ka kujutavas kunstis avaldub kirjanduses. Milline värg värskendus oli lugeda markesid, kes tuleb ikkagi. Kesk-Ameerikast ja värskendus oli omal ajal, noh see on küll tõesti väga kaua aega tagasi, aga meie jaoks mitte nii väga vaadata pikka sood, kes vaatas tegelikult enne seda aafrika skulptuure. Nii et tegelikult maailm, kogu aeg nii vähehaaval võtab juurde uut ja uut ja muutub järjest vähem Euroopa keskseks. Vahtramäe. Puhas kommertssee, mida hommikust õhtuni igast uksest ja aknast tuleb. Kuidas sa sellesse suhtud? Tümpsumuusika? Ma olen püüdnud seda analüüsida. Vastasel korral ma ei oleks Ma lihtsalt toime tulnud oma korteris, kust läbi seina kostab niisugust, nagu öeldakse, vaibakloppimist noh, emotsioonidest tuleb viia see nagu intellekti peale, et mitte lasta ennast maha suruda. Ta on väga primitiivne muusika, seal on nii rütmiliselt väga primitiivne, meloodiliselt väga primitiivne, tekstiliselt. Ta on primitiivne, halvas mõttes liiga ühetaoline ja ta on informatsiooni kitsas. Seal on väga vähe uut, seal, pigem mõjutatakse just inimese niisugust. Noh, niisugusi loogilist inimeste bioloogilist poolt surutakse tema nihukesele, vereringele ja hingamisele ja sellistele joontele, mida saab mõjutada, sest muusika on ju lõpuks ka mingisugune füüsiline ilming ja ja teda saab kasutada halvasti inimese vastu. Selle eest me peaksime hoiduma ja, ja minu meelest ainus võimalus on seda teha just sedakaudu teadvustada, analüüsida, mis on tuua esile head pooled poisile, halvad pooled ju vaadata siis kumb jääb peale ja mida me tegelikult tahame, mis on eesmärgid. Näeksin asja niisugust lahendust eeskätt selles, et hakatakse koolitama professionaalselt, andma haridust inimestele, kes sellega tegelevad. Siis, siis nad ei saa teha enam selliseid primitiivseid vigu siis nad on sunnitud mõtlema laiemalt, nägema konteksti, nägema selle muusika kui teksti, niisuguseid sotsiaalseid tagamaid ja, ja tulemeid tähendab seda teooriat lihtsalt praegu meil ei ole küll senini esile toodud ja tänu sellele ta on just nimelt mustade jõudude mänguma. Mina olen praegu hoopiski Tampere Ülikooli etnomusikolooge kateedri juures ja üritan valmis saada siis oma väitekirja, kirjutan seal. Mis on sinu töö teema? Noh, peab küll ütlema, et see on eriti ilus, hea rõõmus teema, need on setuitkud apsu ja lihtsalt selle tõttu, et elu on alati minek. Ja äraminek on samal ajal tulek ja üks väga tähtis osa meie elus on osata surra, osata surra kasvõi selleks, et osata uuesti elule tõusta. Ja peab ütlema, et itkude hulka kuuluvad ka mõrsjaid kud ehk teiste sõnadega pulmaid kud, sest et on itketud ka siis kui on vaja olnud, et see uus elu, mis noorte inimeste kokkusaamisest tõuseb, oleks võimalikult hea, võimalikult tugev, tark, toetatud mitmete põlvede esivanemate poolt. Oleks lubamatu, kui meie omalt poolt jätaksime need tarkused, need teadmised ja eeskätt oskuse tunda rõõmuoskuse olla õnnelikud siin maailmas edasi andmata. No ma ütlen selle peale, et kui sina nüüd itked ühest aastakümnest teise ülemineku puhul, siis olgu see see rõõmuitaksest algab jälle midagi uut ja huvitavat ja ja soovin sulle õnne, soovin head tööisu, soovin töö valmissaamist ja eks see kõik tuleb kuidagimoodi meie kõikide ühisesse kultuuri pata ühe tilgana tagasi. Aitium.