Tere päevast ja head uut aastat ka minu poolt kõikidele raadio kahe kuulajatele, te kuulate saadet rester ja mina olen selle saatejuht Brent pere. Ja nüüd järgneva pisut vähem kui tunni aja jooksul võtame ette taaskord ühe kultuuriga seotud inimese ja saame temaga kohtuda. Ta loodetavasti natukene rohkem teada, kui varem teada oli. Ja muidugi on siin saates ka pisut muusikat, mida meie saatekülaline siia ainult ja ainult ise valinud. Ja väike mäng ei puutu ka saatest, aga selle juurde me küllap veel jõuame. Aga tänase aasta siis esimese saate puhul on kindlasti paslik vaadata ka eelmisele aastale tagasi ja võib-olla ka sellele nüüd sel aastal edasi ja see läks, et kultuurielust ikka kõik täpselt ilusti teada saada, on mul siin stuudios nüüd kultuuriminister Tõnis Lukas. Tere ja ilusat aastat. Tere päevast ja ken aastat teile. No kas ministri vahel nüüd siin lisaks suurele muretsemisele on aega rõõmudeks ka? On ikka neid rõõme tuleb nii tööga seonduvat kui perest ja, ja vabast ajast, mida nüüd siin ju ka vahepeal pisut oli, sai mõelda ja omaette olla ja maal maal käia, nii et rõõme on nii nagu teed ja, ja võtad, tuleb ennast rõõmsaks mõelda. Nagu me vabast ajast räägime siis ka teie initsiatiivil kindlasti, osaliselt olid need kultuuriasutused ka Tallinnas ja Ida-Virumaal väga pikalt lahti, mujal Eestis õnneks siiamaani. Et millal teie viimati? Näiteks käisite teatris või kinos? Mina käisin viimati teatris linnateatris vaatamas etendust õed, mis oli väga dünaamiline, intensiivne detsembri keskpaik kusagil ja kinos käisin kamas esilinastusel jõulud džunglis. Eesti film kaalu detsembris ei ole kinno saanud ega küllaltki hiljuti ikkagi ja ikka nii, et novembris, detsembris olen käinud kontserditel ka see, see periood, jõulueelne periood oli ju küllalt kultuurirohke ja, ja tõesti, see on Euroopas küllaltki ainulaadne ja julg interpreedid, kes siia satuvad või kes muidu kuulevad meie muusikute ja, ja, ja näitlejate infot on küllaltki üllatunud, et meil nii vabase kultuur on, aga kuna eesti rahvaskulptuuri armastab see on üks esmaseid vajadusi, siis tuleb seda lahti hoida. No kultuuri sai päris pikalt lahti hoitud ka nendes kohtades, kus on praegu kinni, on kui te ise käisite, kas te kuidagi märkasite seda, et inimesed tõesti hoolivad nendest piirangutest? Maskid on, eesvahed on sees. Kõik on tip-top ja muidugi kõik oli täpselt nii, nagu peab reeglite järgi, selles mõttes ja, ja ma vaatasin ka selle pilguga, et, et fuajeedes vaheaegadel ka eriti suurtesse gruppidesse noh, ütleme siis ei kogunetud üldse, püüti hoida ühe ja kahekaupa ja tea, inimesed on teadlikud, aga võib-olla kogu ühiskonnast ei saa pilti ainult kontserditel ja, ja kinodes ja teatrites käies seal käib ikkagi ütleme niisugune publik, kes on mõttega asja juures ja need on normaalsel kellaajal ja seal ei, ei unusta oma pead naabrimehe sülle, 15-ks minutiks. Ei hakka seal köhima, nii et jaa korraldajad, kultuurikorraldajad on asjad läbi mõelnud, nii et usaldus on kahepoolne. Seda kindlasti, eriti kui minister ikka oma pilguga vaatab, siis küllap ikka pannakse tähele. Pilke ju väga hästi ei tunta siit maski tagant, et me õpime veel, ma arvan, mõni kuu teiste silmadesse vaatama ja silmade järgi inimesi tundma, aga kui me siis ära harjume, siis on üks oskus tuleviku juurde see silmade põhja vaatamine ja teiste tundmine ja see on muide palju sügavam kui see, kui sa lihtsalt eemalt vaatad. Ahah, tuntud nägu. Kultuurikorraldusest ja sellest üldisest elust-olust me kindlasti saame veel rääkida, aga alustame pisut kaugemalt. Võtame sellise lapsepõlve aja ette, et ma saan aru, et te olete elupõline Tallinna poiss, kuigi päris palju seostatakse teid karta. Turvaja koolis käinud siin ja tehnikakoolis käinud siin läks siin üheksateistaastaselt Tartusse ja Tartu Ülikooli ja jäingi tartlaseks ülikoolis mulle sobis ja ja see elu tõmbas kaasa, aga siin Tallinnas järvel ma lugesin ühte intervjuud. Et selline päris hoogne elu, et selline noh, venelased versus eestlased vaikset madinat, kuidas elukorraldus siis oli ja loomulikult raudteelaste majas elasin seal lähedal oli ka sõjaväelaste majad hooned, sest järvel oli sõjaväeosa. Nii et rahvuslik koosseis oli kirju ja eks need rahastuse õpruse akte sai seal sooritatud tihedasti. Kas sealt siis tuligi spordihuvi, pidi ennast kaitsma või? Seda ka, aga tegelikult kuldspordihuvi on sellest, et mu isa oli treener, kehakultuuritehnikumi esimese lennu lõpetanu, pealesõjaaegse aegne ja kergejõustikutreener ise teinud paljusid alasid ja eks tema siis mind spordi juurde viis. Ja üldiselt olitegi siis seal kergejõustikupeal ja sinna aur läks. Rohkem kergejõustik ja kuigi mulle meeldis kõiksugu mänge teha, trennides ma palju teistel aladel ei käinud, kuigi vahepeal ujumist vahepeal korvpalli pisut amatöörlik, kummal tasemel suveti, kui võimalusi oli palli ja eks neid alasid oli palju, mida sai proovitud, aga, aga kergejõustik sobis mulle. Ühes ajakirjas ka hiljuti alles ilmus selline väike nupuke, et kui teie osalesite TV 10 olümpiastarti võistlustel kuidas läks siis kas te olite seal professionaalne sportlane juba lapsena vä? Ma olin siis minu meelest neljandas klassis. Jaa, käisin hirmsasti meie kooli, Tallinna esimese keskkooli, praegune Gustav Adolfi Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Raidlale ajudele, et lähme ka kooliga võistlema, lähme ka kooliga võistlema ja kui kool ei võtnud vedu, siis läksin individuaalselt ja osalesin jah, nii et see oli teine hooaeg üldse 10 olümpiastarti teine hooaeg ja lõppvõistlustel olin ka seal üks teine ebaõnnestumine, mõni õnnestumine. Aga üldiselt olin seal paremate seas paremate seas, nii entusiastlikult omaette võistlema minna muuks kahe käe või oli kaheksa sport või no mis on kolmandas neljandas viiendas klassis. Neid muid huvisid kooli kõrval oli väga ei olnud, ehkki õues sai väga palju lihtsalt möllatud mängitud suveti Hiiumaal vanaema onu juures ja üldse suguseltsi juures. Põhiline suguselts osa on hiidlased. Elu oli väga mitmekesine. Sport oli üks osa elust. Kui me nüüd tagasi tuleme korraks selle niimoodi eestlaste venelaste, sellise huvitava vastasseisu vastu, mis tol ajal kindlasti oli natukene selline, võib-olla teravam, isegi, et läks seal siis päriselt niimoodi väga konkreetselt madinaks ka kogu aeg. No mis need kogu aeg, aga, aga jah, selliseid nagu ma ütlesin, rahvaste sõpruse akte sooritati küllalt tihti ja eks initsiatiiv tuli rohkem venelaste poolt. Kus teil see ajaloo huvi pärinata ju, käisite seda ka ülikoolis õppimas? Ajaluu suvi tuleb tõenäoliselt kodust see aktiivne ühiskonna suhtumine ja, ja noh, ütleme siis emal-isal ju pikk kirev elu selja taga, isa sõjast läbi käinud ja kunagi talumees olnud talu ära võetud. Selline tunnetus, et ajaloos on midagi muud ka, kui lihtsalt eilne päev oli kogu aeg kodust. Onu Hiiumaal elas onu Eevalt teras kes oli tuntud ajaloo õpetaja, koorijuht, kohapeal tuntud isik. Teema juures lugesin suviti ajalooraamatuid ka veel täiendavalt, tema oli ajalooõpetaja ja küllap see huvi tuli paljuski sealt. Hakkasin osalema ajalooolümpiaadidel ja kuidagi läks loomulikult see huvi just Eesti ajaloo vastu, sest üksikuid Eesti ajalookäsitlusi vanemast ajast ikkagi sattus ka kätte ei olnud ainult nõukogude propaganda. Nii libedalt see siiski ei läinud, sest et ühe korrade ülikooli alguses ei pääsenud ja läksite hoopis autoremondimeheks õppima millestki selline. Mikroelektriseadmete remondilukksepp tõesti, kui selgus, et ma jäin poole punktiga neli soovijat tuli kohale ülikoolis ajaloo erialal konkursiga välja siis isa vaatas lehte lihtsalt muuseas teatas, et pois õpi, amet ja ruttu sõitsin Tartusse, otsin seal dokumendid välja ja Tallinnasse tagasi 19.-sse tehnikakooli, auto, elektrisead remondilukksepa erialale sisse ja see oli väga viljastav aasta elukool ja töömehe põli, seal oli praktikat ju päris palju nii taksopargis, kui Žiguli autoteeninduses sai, sai töötada ja, ja väga tore, ma arvan, et see viljastes aega ka kogemust tulevikuks, et ma ei läinud päris kõrvatagused märjad ülikooli ühiselamusse. No kas praegu põrandate auto ise ära viiakse, ikka ilusti, ei, praegu ei tohi. Pirni vahetada ei lasta ligi ilma kindlustuse loata, nii et et kõik on nii keeruliselt tehtud ja elektroonikaga ma ikkagi sina peal ei ole, aga noh, ütleme auto veeremi ja, ja mehaaniliste osade mootori ehitust ja noh, ütleme siis üldpõhimõtteid ikkagi teada, kus, kui, kui kusagil koliseb, siis piirkonna, määran ära. Kuulame ühe laulu ka siia pihutasin lapsepõlvest juba rääkisime, siis valisite siia lapsepõlvehitiks sellise loo nagu Steven ja Alice kupperilt, miks siis selline valik? No see ei ole isegi mitte dilemma, et valida kahe vahel, vaid neid mõtteid käis kümneid ja teha seda nii, et mis, mis periood lapsepõlvest üldse ma laulsin siin neljandas viiendas klassis ise igasuguseid laule, lihtsalt nii-öelda levist võtsin välja küll kukervillagil, küll orumetsa, küll küll muid ja mulle meeldis seltskonnas laule üles võtta. Ta oleks võinud ju mõne sealt, aga Steve on üldse Alice Cooper on üks nendest plaadimaterjalidest, mis sattus kätte lihtsalt sedasama. Onu käis Rootsis oma õe juures ja töiselt plaate 70.-te teise poole alguses ja, ja üldse sugulased, kes välismaal, meremehed olid iirlased, mitmed ja üks eriti kaugesõidulaevadel. Käis hilisem kapten Andres teraste iga plaate, nii et nendelt võiks igasuguseid laule tuua, aga ma mäletan just seda grotesksed olukorda kui tuntud koorijuhi ja, ja küllalt akadeemilise õpetaja eemaldi Toas ma Hiiumaal olles siis suvel tema lehel plaadimängija tema toas ja siis kui teda ei olnud, siis olin seal toas ja kuulasin plaate ja see oli küllalt sobimatu sellesse akadeemilisse keskkonda just. Alice Cooper. Sedasama käia siin kogu aeg, aga lõpuks seal on ju. Instrumendid ja oma orkestri osa ka ja, ja tegelikult jah, üks üks niisugune laul, mille kuulamine oli paar suve minu Hiiumaaelu osa. Kreemeen. Ja raadio kahe kuulaja saade restor jätkab siin raadio kahes ja meil on külas kultuuriminister Tõnis Lukas, kuulasime tolleajast, ütleme lugu, mis väga võimudele ei meeldinud, aga ma saan aru, et Tõnis, kui teie just ülemäära näiteks vist vene võimule selline meelisinimene ei olnud, sest et Ma saan aru, et näiteks ka omavoliliselt käisite valimisi jälgimas ja mis iganes selliseid ütleme, võimuvastaseid tegevusi, mida te seal tegite. No ja ikka ja kuna ma olen elava vaimuga poiss ja ütleme nii, et ma ei olnud ju ainus koolipõlves kes sai kodust informatsiooni, kuidas Eesti elu tegelikult on läinud ja nii-öelda selle ajaloo kohta, mis, mis tollal oli keelatud isegi meenutada sinimustvalge ja, ja seal olulisemate isikute kohta ajaloos, siis siis ikka purtsatus kas koolis ühteteist välja ja eks neid, kelle sugulased olid Siberisse saadetud ja represseeritud oli koolis teisigi. Meie koolisüsteem ja eesti õpetajad üldiselt puhverdasid või noh, ütleme hoidsid meiesuguseid niimoodi suurematest pahandustest eemal, aga eks mul ka koolipõlvest tuli selliseid viltuvaatamisi seal mõne õpetajaga, sellepärast ülikooli ajal läks, asi seisneb selles mõttes süsteemsemaks, et ajalooteaduskond oli selline ikkagi vaimse vastupanukeskus ja niigi need laulurepertuaar, mis meil oli, kui ka üldse see materjal või, ja ekskursioonid, ütlen. Kui praegu selliseid ettekandeid peetakse Eesti ajaloost, siis peetakse seda isegi praegu rohkem sordiini all, siis me rääkisime ikkagi väga selgelt võitlejalt, mis toimus aastat 30 940 44 ja üldse ajaloos ja ei olnud seal absoluutselt mingeid detaile, mida varjati. Loomulikult KGB jälgis seda ja ma olin ikkagi juhtrühmas mitmes sellises organisatsioonis midagi, millest üks ühte noor Tartut, et pidada aga poolpõrandaaluseks, mis lõpuks võimu poolt ka kinni pandi. Et jah, eks mind jälgiti ja eks mina jälgisin nõukogude võimu vastu ja siis, kui vähegi võimalus anud Surkasin omalt poolt Ja see teile vist maksis ka magistrikoha, et magistrisse isanudki minna. Jah, sellel hetkel, kuigi ülikoolist mind välja ei visatud. 87. aasta kevadel, kuigi üks katse tehti juhtkonna ja KGB poolt tegelikult tänavalt mahitatuna aga siis oli asi juba nii vaba, et mind võeti justkui käendusele osa osa ülikooli inimeste poolt ja ma sain ülikooli ära lõpetada. Aga jah, professor Vahtre nägi minus tulevast teadlast ajaloolaste ülikooliga seotud inimest. Ta ei saanud, mulle ta taotlus mulle aspirantuuri kohta ei saanud, seda öeldi kohe ära, et sellist karmantsikut siia ülikooli vaja ei ole. Aga me leppisime kokku, et ma jään suhteliselt tartu tõmberingi ja läksin siis Rõngu õpetajaks. Tartuga sidet ei kaotanud ja kui asi veel vabamaks läks, siis kajasta pärast tulin ülikooli juurde aspirantuuri. No just see lühikeses õpetamiskarjäär siis juba Tartu ülikoolis ka pisut sellist õpetamist ja siis juba Eesti Rahva Muuseumi juht ja mis sealt kõik edasi, kuidas karjääri siis sellise hooga järsku? Käima läks, nad praegu, nimetate seda karjääriks, aga eks see oli selline üldine vool, mis, kas rahvaliikumistest ja kui rahvaliikumistes väga aktiivne olid ja see oli aeg tõesti väga õnnelik aeg. Ma ei hakka kõike kirjeldama, aga need etapid, mis ma ka kaheksakümnendatel juba läbi tegin, ülikoolis oli ülikool, oli väga erinäoline mitu korda muutusse, üldine rütm ja hingamine võimudele repressioonide või siis mõne mõnes mõttes vabanemise tõttu kaheksakümnendatel aastatel ka need rahvaliikumised, noh, näiteks Eesti Kongressi ettevalmistamine, mõtlesin seal aktiivselt osa Rõngus, lõin kodanike komitee kohaliku organisatsiooni, muinsuskaitse seltsi juhatust, muuseas oli Nile-Eestilises lein aktiivselt igal pool kaasa ja siis, kui Eesti oligi meie, siis oli vastutusega, sest vanad kommarit tuli kõrvale jätta, mõned neist täiesti asjalikult, panustasid ka tulevikus tulid tagasi, aga põhimõtteliselt oli küsimus, et no hea küll, võitlesite vabaduse kätte ei olnud nõukogude võimuga rahul, mis nüüd siis, kas igaüks jääb oma liistude juurde, kes siis vastutab, siis tuligi ju uus vool noori inimesi peale, kes pidid võtma selle vastutuse ja mind kandis vool, kuigi ma hoidsin ka ülikoolist väga kõvasti kinni. Aga ikkagi vastutavatele kohtadele lisaks ja pandi ette. Kuigi mul oli üks Roomas stipendium peaaegu kindel teaduslikku liini pidi, siis tulid taanid vastu tänaval, ütlesid, et nüüd Tõnis, kandideeri Eesti Rahva muuseumi direktoriks ja, ja nii edasi ja nii edasi, nii seal lihtsalt läks. Peale seda Eesti Rahva muuseumit jõudsite ka Riigikokku, aga mul on tunne, et ega te vist väga suur riigikogu fänn selles mõttes ei ole, et näiteks 2012 te ütlesite ka, et riigikogu on rahulikumatele vanematele inimestele ja ma saan aru, et seal selle mõtte taga oligi see, et te ei soovi niisama istuda, vaid tahaks väga kohe ja kogu aeg midagi. Teha jah, aga ega ma ei ole soovinud oma valijaid kunagi petta, et ma olen jäänud, et põhimõtteliselt ikkagi selle liini juurde ja ma olen riigikogust lahkunud. Võib öelda küll, jah, ei ole just selline sari lahku ja ka paar korda on läinud ja minu meelest on tartlased, kes mind ju Riigikokku on valinud, selle ilusti aktsepteerinud. Üks kord 96. aastal läksin riigikogust Tartu linnapeaks ja nüüd hiljem, 2013. aastal läksin teist korda Eesti Rahva muuseumi direktoriks. Vahepeal on mind riigikokku valitud, olen olnud valitsuses. Ma olen tõesti märku andnud, et mulle sobib selline täitev tegevus või ütleme, igapäevane asjade tegemine, läbiviimine, juhtimine, nii et sa näed tulemusi kiiremini ja võib-olla selline abstraktne seadusloome, mis on ka väga oluline, kärsitu ja võib-olla siis on võib-olla teiste jaoks rohkem. Kuigi kui olen riigikogus olnud, olen seal innuga tegutsenud, et jah. On hea, et elu on andnud võimalusi tunda, et sa oled vajalik puhtalt. Teoreetiliselt, kui see valitsus nüüd kukkuma peaks, siis teie Riigikokku, ma saan aru, edasi läheks. Jaajaa, sest ma loobusin mandaadist tõesti, sest mul oli valida, kas riigikokku minna eeldused olid. Et riigikogu ma kandideerin, et minna valitsusse. Ma olin ju siis Tartu kutsehariduskeskuse direktor ja seal ma nägin ikkagi ka väga olulist tööd ja rolli. Nii et sellel hetkel, kui ma ei teadnud, milline mu roll saab olema üldse riigikogus. Et kas koalitsioonis opositsioonis sellel hetkel, kui ma pidin langetama otsuse, otsustasime Tartu kutsehariduskeskuse kasuks lihtsalt sellepärast, et hariduses on juhtivas rollis ka võimalik väga palju teha noore põlvkonnaga aga teisest küljest võimalus valitsusse minna avas, avas muud perspektiivid midagi teha. No kui me nüüd räägime ka sellest valitsemisest ikkagi ministrit, on eha kohe küsida. Ühes intervjuus eelmisel aastal ütlesite, et, et see oleks ime, kui see valitsus jõuaks oma valitsemisaja lõpuni ja on märke, et see sinna lõpuni ei purjeta, mis tunne praegu on, kas siis ongi nii? Jah, eks kui sa katad kogu ühiskondlikku spektrit, ma mõtlen ka poliitiliste suundade mõttes sisuliselt liberaalsuse-konservatiivsuse nii ja mõningasest, venemeelsusest, eestimeelsuseni ja ütleme, need äärmused on kõik olemas, see on selge, et see koalitsioon katab kogu ühiskonda terviklikumalt kui ükski teine koalitsioon praegu, nii et võib öelda, et praeguses olukorras on see ideaalne lahendus. Aga samas on seal ka siis väga palju huvisid, väga palju konflikte, mis suubuvad sellesse võimaliku koalitsiooni ja meil on töömeeleolu on väga hea, aga no ütleme, ettevaatavalt on see ohutunne, et kui on väga hea, siis on alati see ohutunne, et nüüd, et see ei kesta igavesti, aga mina näen, et sellel valitsusel on ka šanss lõpuni vastu pidada, sellepärast et ühiskond teeb väga palju selleks, et neid muuta, monoliitsed sellise surve all, noh, on olnud varasemad valitsused ka surve all muidugi, aga sellise turmtule all mis täiesti nii-öelda avalikult läheb ju meediakanaleid meelsus avaldusteni välja ja kahtlemata rahuldamata opositsioon ja maailmavaatelised, suured lahingud, mis käivad sellise turmtule all halvustamise all, noh, ei ole valitsusi väga tihti ja, ja ei ole võib-olla Eestis keegi enne olnud. See kahtlemata liidab meid ja see valitsus võib muutuda hoopis monoliidsemaks, kuigi loomulikult igaüks tahab ka oma nägu näidata ja oma reitingut tõsta ja, ja eks neid lahutavaid faktoreid on poliitikas ka kindlasti palju. Nojah, eks siin ole kõigil sellised omad tahtmised ja soovid aega ajada, on ka kindlasti ärevad, kumb teel endale istub näiteks? Te olete kultuuris väga paljust osalenud, kes talle meeldib olla see valitseja või mingisuguse konkreetse amet. Juht valitseja no selles mõttes kultuuriminister selles mõttes, et see kogu valdkonna eest juskui vastutav, mina võtan ikkagi asja, nii et ütleme äris, Eesti on esiteks nii väike, dünaamiline. Tundub, et siin on kõik nii lähestikku, noh esiteks me oleme kõik rahvaliikumistest tulnud suurosaga praegustest poliitikutest ja noh, kui Itaalias võib, on suguvõsa ajaloo suur asi, kui 50 aasta jooksul keegi näeb mõnda suursaadikut, diplomaati või ministrit 30 meetri pealt ja distantsid ühiskonnas on tohutud, siis meil võib igaüks igale ühele helistada, poes juurde minna. Meil ei ole tegelikult selles mõttes valitsejaid, et alati kui keegi hakkab ennast valitsejaks pidama tuleb ta juurde minna ja öelda näiteks, et kui mina näiteks lähen kuhugi ja ütlen, et näe, ma esitasin teile näiteks koolimaja või, või andsin raha. See pole sinu raha. Et tegelikult on see maksumaksja raha ja me oleme kõik üks monoliitne ühiskond, nii et mina vaatan ka sellist tippjuhi ametit, et kui võimalust midagi ära teha ja kui võimalust protsessi juhtida ja ka vastutada ja mitte kui sellist auametit või pulka redelil, nii et et ma näen selle töö sisu. Kultuuriministri kohta on meeldivam, kui ütleme mingisuguse, Asutuse juht minu jaoks on elu kõik üks ja sama vool olnud, sest et ei ole vahet, kas on juhid Eesti Rahva muuseumit. Olete haridusminister, oled kultuuriminister, töö iseloom on suhteliselt sarnane ja ikkagi juhtida Üle-Eestilise tähendusega protsesse. Ja ma pean sellest väga lugu, nii et, et kui te küsite ka, et kuidas mu päevad on, kuidas ma, kas mu elus on midagi, ministril on muutunud, noh, iseenesest mitte kogu see 30 aastat on olnud suhteliselt ühtse rütmiga üle-eestiliselt protsesside juhtimine, kaasaelamine mingite meelsuste kujundamine ja, ja siin ma näen, et kõik on üks ja sama, võiks öelda isegi rutiin, mulle meeldib, sest ma pean seda valdkonda armastama ja tundma ja kultuur ja haridus on asjad, mida ma tunnen, kas nüüd läbi ja lõhki, aga, aga mul on eeldusi tunda seda nii rohujuure tasandilt. Ma olen ka päris tööd seal valdkonnas teinud, kui ka siis tipptasemelt selline laotatud üldvaatega terviku nägemisega ja ma arvan, et mul see terviku nägemine neis valdkondades on olemas. Mängime ühe väikese lookesi siia vahele, mis te ka valisite siia saatesse kaasalaulmishitt, kui nii võib öelda, ehk siis inimesed võiksid seda teada ja kaasa laulda. Siia untsakate metsavendade laulu, miks just selle? Ma olen märganud, et ka uuel põlvkonnal ka praegustel koolinoortel on kuskilt teada see laul ja seda lauldakse isegi mõned klassiekskursioonid, ma ei pea oma lapsi silmas, aga lõpetamistel käinud erinevatel inimestel ja kuulnud seda. Ja mina puutusin sellega kokku, kui ma teadsin seda laulu kuidagi kuidagi olemuslikult. Me olime laulnud erinevates laagrites spordilaagrites, siin ja seal, aga, aga mul ei olnud oma klassijuhataja, kõige parem suhe. Tema oli ikkagi nõukogude võimumeelne. Ta on kui me, kui šokeerisime teda üheksandas klassis Ukraina ekskursioonil käies bussis võtsime metsavendade laulu üles ja kõik oskasid kaasa laulda, nii et ma arvan, et see on kuidagi loomuldasa eestlased. Hariduses sees. Valvaid maja, kus veel ei ole ma seal metsas err valvai, selles majas on pesa teeninud. Aga ta. Saab veel. Ning meil ei ole raha, me peame, me ei ela, ma. Isa ei voi ei taha. Ja, ja koidikul siis selgitame, kes meist on õige. Eestlane. Ja raadio kahe kuulaja jätkame saadet röster koos kultuuriministri Tõnis Lukasega ja mängime nüüd sellise pisukese väikese mängu ja tegemist on sellise väga lihtsa mänguga, ehk siis kaks vastuse varianti ühe peab valima ja seda siis ka põhjendama. Kui muidu ma olen siin võtnud tavaliselt ühest rakendusest neid küsimusi, siis seekord kiirelt panin ise need küsimused siia ette. Alustame ühe esimesega siset, kas pühapäeviti pannkook või lihtne omlett. Pean valima ja pannkook on traditsioonilisem, kuigi ise armastan omletti teha. Nii et pannkook andis puhtalt traditsioonide pärast ja see on õige, et kui vaadata see, mida ma vajan, siis vajan ma pigem omletti. Kas kõrgharidus kodumaal või pigem välismaal, ikka kodumaal alustada tuleb siin, sest kes meie eest seda eestikeelset kõrgharidust ikka peab, kui mitte meie, kui meie noored lähevad välismaale, noh ega hiinlased ei tule siia eesti keeles õppima, nii et kui me tahame eestikeelse kõrgharidusega kultuuriruumi säilimist, siis noored alustage siin. Alati võib minna vahetusüliõpilasi, on alati minna kraade kuhugi tegema mujale maailma. Aga Eestis on väga head kõrgkoolid, kutsekoolid, rakenduskõrgkoolid, kõik see valik, see on tipptasemel, nii et ei kaota midagi, pigem võidate, kui alustate oma kõrget või ütleme siis keskkooli ja gümnaasiumijärgseid õpinguid ja ka põhikoolijärgseid õpinguid Eestis ja ei lähe kaugemale. Kas tähtpäevade ja sünnipäevade tähistamine koos sõpradega sellises suuremas ütleme siis ringis või väikselt ja vaikselt perega? Oi, mõnikord ma ma lähen väga elevile, kui suurt seltskonda ja näen ja ei saa kuidagi rahus ja, ja pigem organiseerin üleni, et mulle meeldib tihti ka suures seltskonnas, samas olen ma kaksik ja vahel küllaltki üksi mõtleja või ütleme, tahan sellist rahu ja vaikust, nii et et nii ja naa. Üldiselt ma olen rahul ka väikse koosseisulise sünnipäevadega ja ütleme, tihti tuleb initsiatiiv mu sünnipäeva pidada ikkagi kusagilt mujalt, näiteks minu naiselt Liinalt isema jah, initsiatiivi näitajaga, kui vaja, siis organiseerib kas Taukar või nublu. Kuna mu poeg tegeleb väikest viisi rätiga, siis nublu. Ja ka sellepärast, et Taukar meeldib mulle ka. Mulle meeldib, kui inimesed täiega võtavad seda Eesti kultuuri, Eesti publikut tõsiselt ja ennast siin täiesti avavad ja on intelligentsed ja kiirelt reageerivat hea jutuga. See, see kõik sobib. Aga eestikeelne räpp hoiab eesti keelt tulevikus see hoiab ka noorte hulgas eestikeelset muusikat populaarsena ja nii et ma arvan, et raporite panus Eesti kultuuri vaatamata sellele, et nende sõnavara ja, ja teemavalik ei ole alati kõigile sobiv ja, ja mulle ei meeldi siis on ikkagi suur. No järgmine kahtlemata väga raske, kas Anne Veski, Ivo Linna? Ivo Linnat tunnen ma lähemal ja paremini, aga Anne Veski on tõeline diiva. Selliseid isiksusi kohtab harva. Nii et silmade pooleks ahnii siis võtame, ütleme igapäevaelust ka kas Keskerakond või EKRE? Paluksin siis ühte vastust. Et kuna mulle meeldib kui saab adrenaliini üles, siis siis ja päris ilma konfliktideta ka ei saa sisse elada, läheb lihtsalt rooste, siis EKRE naasid, kohe, saab edasi minna, et kas siis Mart või Marta? Noh, ma arvan, et et Martin, et siin võib ikkagi ütelda, nii nagu mina võin öelda, et laste kasvatamine on minul paremini välja tulnud kui minu vanematele. Nii võib siis öelda ka Mart ja Martin Helme kohta. No see oli nüüd päris hea põhjendus muidugi siin väga otsekohene. Aga siis siit järgmise, et lähme spordi vahel, ma ikkagi lõpetame selle spordimaailmaga, kas jooksevad? Ta sait jooks väga konkreetne. No läheme siis selle piinamispinge juurest edasi piinamispingi järgmise elemendiga, ehk siis looga, mis võib-olla Tõnis Lukas ka selle väga ei meeldi, aga tegelikult on siin lausa terve posu neid, sest et nagu te ise mulle kirjutasite, siis üldiselt on need teie jaoks siis Eesti laulu lood ja eriti need, mis jäävad top 10-st välja. Teise ešeloni omad, aga ka inglise keeles, just et miks selline siis ütleme ma ei tea, kas ebameeldivus või siis selline osa, mis tavaliselt väga imet see jätab ükskõikseks, pigem, asi polegi niivõrd meeldivuse või mittemeeldivuse siis, aga see on selline tapeet. Et kui peaks valima, siis, siis ei tahaks neid kuulata, sest ega nende olemusest aru ei saa, et miks Eesti laulul peab nüüd ilmtingimata nii palju inglise keelseid laule olema põhjendusega et eesti keel on nii vaene, et tõelist loomingut ei saa sellest esitada. Mida ma olen kuulnud päris mitmete noorte autorite suust, et süüdi ei ole mitte niivõrd nemad, vaid eesti keel, mis on Nende jaoks vaene ja ei ole nii lauldav kui, kui inglise keel justkui ja inglise keeles on lihtsam luua Eesti laulu konkursil. Noh, ma arvan, et see on pigem kaetakse sellega ära oma madalat taset ja püütakse matkida midagi rahvusvahelist. Samas jäädakse kindlasti alla ka väga headele eestikeelsetele lauludele. Need eesti laulul olgu eesti keel Valime siis täiesti juhuslikult eelmise aasta poolfinalisti kellelegi, kes on inglise keeles oma. Lood, mis ei tähenda, et need inimesed ei, ei oleks väga head laululoojad tulevikus ja ei panustaks meie kultuuri tulevikus, see ei ole üldse halvustav ja kindlasti kellelegi looming meeldib seal lihtsalt, mida mina kuulan. Joigu. Ja raadio kahe kuulaja, sa kuuled saadet röster ja meil on nüüd siin ikka jätkuvalt külas kultuuriminister Tõnis Lukas. Läheme nüüd pisut Tänapäevase masse aega, aga enne veel, kui me siia uhuu keerulisse aastasse kaklust aga numbriga 2020 tulema, siis ma korraks ikkagi lähen veel tagasi aastasse 2019 ja võtan korraks selle laulupeo uuesti üles. Et te mainisite seal oma kõnes, et Eesti rahvas võib laulda uuesti, et peatega Lasnamäe, kui seda on vaja ja selle üle kuidagi tekkis nii palju poleemikat ühelt poolt, et see oli normaalne, teiselt poolt, et miks küll nii, kuidas te ise sellele tagantjärele vaatate, sest et ma arvan, et siiamaani mälestatakse seda päris hästi. Jah, rahvuslik vaimustus on ju see, mis kannab väga palju laulupidu, aga seal sellel laulupeol oli üks dimensioon veel, nimelt inimesed ei mahtunud ära lauluväljakule, kõik kaugelt tulnud jäid värava taha, sest rohkem ei saanud mahutada ja see, kui lauluväljak kitsaks jääb, meie oma rahvale laulupeo nautimiseks osalemiseks, tegelikult on seal ju keegi niisama ei ole, seal osaletakse ka publik osaleb seal. See oleks küll kurjaks ja seda tuleks ära hoida ja ma teadsin, et on päris mitmeid projekte ka kõrghoonestuse rajamiseks sinnasamasse laululava äärde ja tegelikult isegi sellesama territooriumile, mis praegu on veel lauluväljakute laulupidude käsutuses. Aga mis on krunditud juba tegelikult eravaldustesse ja mul on hea meel, et kuigi sellest pole palju juttu olnud, siis tegelikult nii linnapeaga Kõlvartiga pärast, rääkides mitmete projektide üle kui ka kohapealsete elanikega. Ma võin öelda, et, et algas diskussioon ja kinnisvaraärimeeste jaoks kõige paremas kirjas muidugi pärast seda ei ole aga päris mitmed suurarendused, mammutmajad on nüüdseks arendustest maha tõmmatud ja selle kõnega õnnestus tegelikult pidurdada hoonestuse ja kõrghoonestuse survet laululavalähedasele ja ütleme, lauluväljaku lähiümbrusele. See kõne aitas sellele kaasa, et võib-olla ei oleks piisanud ainult siis ütleme siis arendajatega päriselt omavahel rääkida, vaid pidi seal siis niimoodi Suurelt välja ütlema, kõne on emotsionaalne pöördumine, kahtlemata Ta ega kõnedega ei olda rahul siis kui seal midagi öeldud ei ole ja siis, kui seal liiga palju öeldakse, kritiseerijaid leiab ikka, see oli emotsionaalne pöördumine. Mõte oli ju tegelikult ülistada laulupidu kui tantsupidu kahtlemata kui meie suurt haridusprojekti, sest noh, see on väga oluline side minevikuga ja järjepidevusega üldse ja teiega tulevikule. Me valmistame ette laulupeoseadust ja. Me oleme üldse teinud samme selleks, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jätkuks. Et see oli see põhiline motiiv, aga, aga jah, see kujund, see kujund oli mõeldud ikkagi kõrgelamute massiivi taltsutamiseks, et nad ei murraks päris maha meie laulupeotraditsiooni. Teie hinnangul see kõne oli õiges kohas. No kui ma nüüd Idaliseeriksin oma kõnesid siin siis võetaksegi kummalise mulje ja ma olen ikkagi endaga tihti rahulolematu ja alati inimene mõtleb ja tagantjärgi ja ma oleks võinud öelda mõned asjad teisiti ja mõned asjad veel ja kindlasti mõned asjad oleks võinud palju, palju toredamini ja palju paremini. Nii et pea töötab ju igas asjas ka tulevikus edasi, niiet et idealiseerivad oma kõnesid kindlasti ei hakka. No tuleme nüüd siia sellesse keerulisse aastasse 2020. Kultuurivaldkond põhimõtteliselt jäi üle kogu oma tööst, ilma, oli igasugu raskusi, oli ka toetusi, aga üks selline ütleme vaat mis kuidagi noh, ma nüüd ei tsiteeri muidugi, aga mõte, mis jäi kõlama, oli teie poolt esimeses stuudios, kus te ütlesite, et võib-olla nüüd ongi see aeg, kus ka kultuuritöötajad, kes on harjunud näiteks oma ühe erialaga, siis kas Maida laulmisega, et nüüd on võib-olla siis see aeg, kus midagi päriselt juurde Nojah, ega kultuuritöötaja on ka tihti nagu orkester, teeb mitut asja, teeb endale, teeb lugusid ja, ja püüab siis neid neid salvestada ja kokku pida mingit bändi ansamblitööd ja korraldada kontserte ja ja need, kes oskavad mitut asja, ongi edukad. Näitlejatega on sama asi, aga on väga edukaid vabakutselisi, nii et mitmekülgsus kindlasti on hea. Samas see ei käi ainult kultuuritöötajate kohta, aeg võib muuta ja lükkab praegu turismisektorist inimesi välja. Mul on väga hea, kui nad leiavad mingit muud lahendused. Et me peame olema alati valmis ka ise piima ja, ja oma rolli ühiskonnas muutma, kui elu selleks põhjuse annab, nii et et ja mina arvan, et, et loojad peaksid jääma loojateks. Ma sugugi ei arva, et, et me peaksime loomingu mahus ja loomingulistest inimestest kaotama. Ma tahan, et meie, meie kultuur väljuks ja kultuurielu väljuks sellest kriisist sama tugevana, kui ta sellesse kriisi tuli. See tähendab, me ei tohi inimesi kaotada, ma ei peleta üldse inimesi ära, aga mõtlema peab alati, et kui kuskil on, kuskil on midagi puudu, siis võib-olla kuskil mujal on midagi üle, aga praegu on loomingut, mis need inimesed väga hästi hakkama saanud ja, ja seda ka osaliselt riigi toega. Ja seda ka muide osaliselt sellepärast, et meil on tõesti kultuur avat praegu ühiskonnas, võrreldes paljude teiste riikidega. Meie inimesed saavad oma loomingut esitada, ma ei mõtle isegi seal majandusliku efekti peale. Niivõrd-kuivõrd loojal on, ma näen näitlejaid näiteks laval. Neil on vaja, et neil oleks publik, mitte et nad saavad palka ainult, vaid neil on vaja publiku ja seal või, või, või Kadri Voorand ütles hiljuti väga hästi, et tal ta vajab seda publikut, see laadid teda. Ja me peame arvestama, et loojad ei saa ainult linti teha, et loojatel on vaja seda patareid, seda publikut, mis need laadiks käivitab neid ja see võimalus tuleb neile anda. Nii et see on väga hea, et meil saavad praegu olla saalitsegi kohati täis. No nüüd lisaks siia ütleme, et noh, kultuurielu, vaieldamatult on Eestis olnud küllalt palju rohkem lahti kui mujal maailmas. Aga kui me räägime nüüd nendest samadest kultuuritöötajatest, kes on riigi palgal praegu järgmisel aastal, nüüd moondus nüüd sel aastal juba 2021, nende palgad ei tõuse. Kas see nüüd lähiaastatel võib-olla jääbki niimoodi, kuna ongi raskemad ajad kuidagi majanduse taastumise suhtes ees või siis? Nii on lootus ka kultuuritöötajatele. Kindlasti on lootust ja me töötame koos kultuuritöötajate ametiühinguga, oskavus oma partneritega. Töötan selle nimel, et kultuuritöötajate palgad ka tõuseks, aga selge on ju, kui majanduses läheb halvemini, siis kui me tahame hoida kultuuritöötajate sissetulekuid ja me hoiame kultuuriasutuste kuigi makse laekub vähem. Me hoiame ikkagi kultuuriasutuste nii palgafondi kui ka tegevuskulusid, sellel tasemel ei langeta seda. Järelikult see auk tuleb kuskilt kinni panna, järelikult tähendab see laenu võtmist ja me ei saa tulevaste põlvede arvelt liiga palju ka laenu võtta. Nii et ma arvan, et see, kui praegu sissetulekud on vähenenud paratamatult, et publikut ka vähem ikkagi siis see nendes tingimustes on, on arusaadav, et, et Lausalist palgatõus või ei saa teha, aga vajadus selleks, et kultuuritöötajad ka oma tegevust väärtustatuna tulevikus tunneks, on ja eks ma selle palga teemaga läheb kindlasti edasi. No lõpetuseks siin spordisõpradele ka midagi olümpia-aasta on tulemas 2021, siis sedapuhku üllatavalt. Kas te pooldate seda ideed, et tuleks olümpia ETV-s ETV kahte või jääks sinna erakanalisse? Ma siin vahepeal suure rahvusringhäälingupatrioodina, kuigi kogu vaba meedia on tasakaalus ja, ja vajalik, mitte ainult rahvusringhääling, kõiki kõiki jaamu on vaja, tegelikult aga, aga arvasin, et räägin sellele sõnakese kaasa ja sain sain väga kõvasti kõrvetada igasuguseid süüdistusi, nii et küll siis meediamajad omavahel või siis olümpiamängude korraldajad ja ja ülekannete litsentside omanikud omavahel lähevad selle asja korda ja küll see ülekanne kuskilt ikka tuleb. Aga teie enda arvamus oleks see, et riik võiks toetada ka Eesti rahvusringhäälingut, et see üle kanda. Kui ülekanne näidatakse teistel kanalitel ja ta tuleb hästi kätte inimestele, miks mitte nii, et ma selles diskussioonis osaleda. Selge pilt, no olgu siin lõpetuseks nüüd siis, et ma loodan, et te saate puhata ka, kus te tavaliselt puhkate seda aega On Valgamaal üks maamaja, kus me käime nüüd ka talvel ja, ja Tartus. Praegu ei saa ju laialt öelda, et kogu aeg käiks kontsertidel ja teatris ja mis mulle väga meeldib, aga eks laadida tuleb igatpidi. Mulle meeldib lugeda. Ja tegevust leiab. Natuke tahaks lastega rääkida, seda me ei tohi ära unustada. Ma kogu aeg mõtlen sellele sõltuvusele, mis sotsiaalmeedia inimestes tekitab, kui ma näen, et mõni inimene postitab pidevalt sulineid ja kenasid pilte oma perekonnast aga on näha, et ta tegelikult kogu selle postitamise peale kulutab kogu selle õhtu ära, mis ta tegelikult võiks oma perekonnaga midagi ette võtta ja suhelda ja kõik istuvad nokivad oma arvutites ja telefonides eri nurkades siis siin on mingid paradoks, et see tuleb läbi hammustada. Et ma arvan, et selline selline vanaaegne suhtlemine, rääkimine, mõtlemine, lugemine, see hoiab ühiskonda voos, muidu fragmenteerub see igaüks oma nurka. Kindlasti on tore ka perekonnaga muusikat kuulata ja üks lugu, mille te siia veel saate, lõpetuseks valisite, see on üks lugu, mida võiks justkui nimetada salajaseks paheks, aga teie jaoks on siis lihtsalt üks lugu, mida võib-olla laiem avalikkus, mida peab siis natuke ketsakaks või mis iganes. Aga selleks on tuhanded külad, tuhanded talud, autorit ei tea, aga oli see siis dokumentaalfilmis mitut värvi haldjad. Miks just see lugu? Ansambel on tegelikult rajakas, kes kunagi tegi, aga, aga see konkreetne esitus poiste poiste esitatud ühest filmist ja sellepärast, et miks sa natuke salajane on, see ei ole, ei ole ju salajane ja see on meie üldine pürgimus see ühiskond kestaks, eesti elu kestaks ja mina kui, kui noh, keegi võib panna sellele halva nime, aga mina leian, et isamaal on olla, on uhke ja, ja vajalik ja mulle hingele annab selle väga palju, kui ma Eestile ja Eesti tulevikule mõtlen. Et seda alustatakse väga tihti liigne Patriots, diis Niine isamaalisus, mees, liiga läila, aga see tulebki inimeste hingest ja, ja see on asi, mis meil tõde ja mida me peame edasi kandma. Sellised mõtted siis. Kultuuriminister Tõnis Lukasega, te kuulasite saadet rester, mina olin selle saatejuht Brent pere. Ja suur tänu Tõnis ja siis edukat kultuuriaastat. Kuni nõu keela veerena ela ninaga. Ema. Ema. Kooli loogila. Rebi Ruus kõik õli juure kodusiga. Mu ema oli küla Kuni su küla veel ela. Ela Ateena, aga. Kooli.