Ajaloo kandidaat, alise moore. Te olite ju suure pere laps? Vanim tütar seal peres, kuidas see oli, kas isa-ema soovitasid või ütlesid, et kuidas see ülikooli mineku mõte tuli? No ma peaks ütlema, et ülikooli minek oli lihtsalt juba alatud õppimise tee jätkamine. Aga ütelge, näiteks isa ja ema saatsid teid niimoodi heade sõnadega ja suurte pakkidega suurte Tartu linna. Aga kas pärast koju tulite esimesi kordi? Ja siis huvi, et mida tütar seal kõrges koolis siis meie peres oli üldse, nii et meile vist ei käinud keegi kusagil kuskil väljas ei, tuld, kodu ja oli vait kui tumm. Meie rääkisime alati ühed selle kõik, mis, mis keegi nägi, see oli nagu kohustus. Igaüks korraga igale poole ei saanud minna, kes päästis kuskile, see tõi teistele sedasama koju kätte, mis ta seal oli ise näinud ja mis ta teinud olete. Siin me vaatasime õpinguraamatut, mis teil ilusti oli alles, aga kas te mäletate, kas siis oli mingi niisugune kas matrikkel anti kohe päris kätte või kuidas eematrimaleerimine? Kas on muidu mingi ja oli ja ma tean, et mõnest neist käis, aga mina ei, mul oli niisugune tunne, et me olime lihtsalt nagu arad. Ja kui me kuulsime, et sinna peab üles tõusma ja isiklikult minema seda dokumenti kätte saama, see oleks olnud niisugune silma paistmine ja, ja, ja väga julge tegu ja me ei julenud minna esimese aktusele üldsegi. Aga mõned meie hulgast käisid muret tegi muidugi paljudele õppemaksu kokkusaamine aga hea pealehakkamine on pool võitu, tröösti diend. Paljud meist olid suvel kolm kuud juba teeninud, kui linnas tööd ei saanud, oli seda maal alati saada. Paljud, kes 1920. aastal tulid ülikooli, oli ta ka gümnaasiumi juba lõpetanud 1900 19. aastal ja jõudnud juba ka ise aasta otsa kas teenida või vanemad olid jõudnud selleks ette valmistada. Kõlab kuidagi ikka saab, oli kõigil head lootust ja enamasti viitsid ikka vanemad oma diskusti iga sel ajal ülikooli kippujad noort aidata. Sest see oli ju kõigile uus ja värske võimalus ka selleaegsetele isadele-emadele. Sel ajal, kui ma ülikooli läksin Õppeainetest valida neli ala, mida võis omale eri ulatuses siis omada. Üks oli ülemastmes, see oli laudaator, kaks keskastmest cum laude ja neljas alamastmes probaator ulatuses. Valik pidi toimuma nii, et teadusalad meid ka siis meie edaspidises töös. On 11 nagu täiendasid. Võib-olla võiks veel meenutada neid jõstmised, väljaskäimisi ja praktikaid ja üldse, mis, mismoodi tööd tehti, veel pääle loengu kuulamise jäi see lukk, no eks arheoloogilised tööd enamasti väljas toimusidki, kaebamisi oli väga palju ja peale selle ju talven organiseeris silmapilk kõigi kinnismuististe registreerimise üle terve Eesti. Meie saime igaüks esimesel aastal kaks kihelkonda, igalühel anti ja me minul oli Võnnu ja Tartu Maarja, kus me pidime siis käima Estics vana Jungi avaldatud muinasjäänuste niisugustest üles loe lugemises. Me pidime selle raamatu võtma ja kontrollima, kas need veel alles on, kui on nyyd siis nendest tegema plaane ja kaarte ja ka uusi korjama, nii tuli siis käia ikka külast külla ja ikka paaris kohas sees eriti otsisime siis vanu inimesi, kes mäletasid, kui kuskil midagi on leitud või kus olivad allikat, kussiline käidi pesemas või puid, kus puud või kivid, kus ohverdati ja nii me siis neid registreerisime ja noortele muidu kõik niisugune käigud ja töö oli ju. Nojah, see oli nagu üliõpilase töö, aga samas sellel oli ikka suur tähtsus, sest et niimoodi siis üliõpilaste jõududega saadi see kaart lahu jälle täielik. Ja siis järgmisel aastal kaevasime Saaremaal ja ühtlasi ka kõik Saaremaa kihelkonnas said ära registreeritud, aga professor salklentsis sundis meid siis seda kõik kohe üles kirjutama, nii et pärast seda ilmusid ka paar juba Eesti muinasjäänused ja kinnismustised üks 25., teine 26. aastal, nende toimetajaks oli siis ka üliõpilane Harri Moora ja arheoloogia õppimise. Ma lõpetasin cum laude ulatusest Alblenile eksamiga 1000 923. aastal. See järgi hakkasin kuulama doktormannise loenguid Eesti rahvariiete ajaloost ja jõudsin oma õppimises siis selle ilusa teaduse juure, mida sel ajal kutsuti rahvateaduseks. Praegu praegune etnograafia jah. Ja minu elus isiklikult jõudsin jälle niisuguse ilusa punktini, et minu seni elus kõige suuremat poolehoidu ja ligi olemist nõudnud maaelu võis nõid. Ma võiksin sellest teadust teha vanast maaelust, kus ma niisama käisin ainult, ja nüüd oli tema nagu teadusuurimise objektiks läinud manni, selle andsin etnograafiaeksami alles küll 1926. aastal ära, siis ma hakkasin juba pidin ülikooli lõpetama hakkama. Sest. Nii stuudiumi mitme väikse lapse kõrvalt ja mina olin oma isale sõna annud sellepärast et kuna isa nii kenasti mind õppimisele juhtis ja siis, kui ma vahepeal perekonna inimeseks hakkasin, siis isa küsis, et kas sa ikka ülikooliga lõpetad, mina ütlesin jaa, selle peale siis nüüd ma pidingi lõpetama see, mis ma eesti keeles olin õppinud vanasti, kuulanud seda, arvati mulla probaatori ulatuseks ja nii maa siis 1900, alles 27. aastal lasin ennast lõpetanuks lugeda, aga siis algas see vana kooli õpetaja, arvamine tuli uuesti päevakorda ja ma mõtlesin, et võib-olla on ikka vaja kunagi tulevikus ja jäin veel nimekirja edasi ülikooli ja hakkasin siis ajaloo titatilist metoodilist seminari läbi nagu õpetaja säästvalt õpetaja kutse. No selle ma tegin läbi, seal tuli umbes 80 tundi kuulata, kaks proovitundi anda ja siis olid eksamid tervishoiust, pedagoogikapsühholoogiast ja, ja koolitervishoiust ja mitu eksami oli teha, need ma tegin ära. Aga nüüd oleks pidanud veel minema kaheks aastaks õpetajaks, kaks aastat pidi olema õpetaja ja siis komisjoni eest veel kaks riigikomisjoni ees eksamite või nii proovitunni tegema. Aga mul oli juba selle peale neli last ja siis ma ikka tamm õpetajaks minna ei saanud, nii et mina ei olegi töötanud Ein magistrikraadiga, ainult ma olen ülikooli lõpetanud, magistrid sel korral ei olnud ei saanud ja õpetajakutset ka ei olnud ja need siis need puudujäägid. Ma olin pidanud alles vanaisa eas tasa tegema. Aga teie elukaaslane ja sõber kõrval Harri Moora on nii suurt osa meie ajalooteaduses Jarheoloogias eriti etendanud või te natuke neid noorusaegu meenutaksite, te olite ju mõlemad üliõpilased, kui tutvusite pärast oli tema juba õppejõud, teie veel üliõpilane? No me olime ju koos, käisime siis seal kaevamistel ja see, see oli muidugi mina jäin pärast koju, tema jätkas edasi, aga küllap ta siis ikka koju tõi ka neid teadmisi ja raamatuid. Mina nagu maha väga ei tahtnud jääda seal kõrval. Aga muidugi mul üks natukene väikene, niisugune kord oli lugu, et ma pidin isegi temale eksami tegema, kui tema, temal ei saanud teha, vaid ma tegin komisjoni ees, aga minul kui ma hakkasin lõpetama, siis professor Talgrylile tehtud cum laude eksam oli aegunud, sellest oli juba üle kolme aasta möödas ja ma pidin siis arheoloogiaeksami uuesti tegema, siis alati mulle komisjon ja küsijaks oli. Doktor Manninen ja teised komisjoni liikmed, ma ei tea, kes oli ta ka Harri Moora kuulas ka, aga nad panid mulle sama numbri, mis ma ükskord tulin cum laude eest Talgreni saanud, nii et oli tellinud mu vast. No ma olin kodus kuni 45. aastal, siis läksin muuseumis nagu oli tööjõudu vaja ja selleaegne direktor rikas oli kuulda, et ma siis etnograafia ka olen õppinud ja kutsus mind mind sel ajal veel kandis ta Eesti Rahva muuseumi nime mind sinna tööle ja siis ma läksin, nojah, ajast kujunes see ikka teie nagu elu ja siis jäigi. No kui sa juba ühe asjaga hakkad töötama ja leiba teenimas, siis annad näpu, läheb ja käsi ka siis sedasi jäingi tegema ja kui pärast tulime sealt Eesti Rahva Muuseumis toodi üle ja ajaloo instituuti siis nõuti varsti kvalifitseerimist ja tuligi hakata siis kandidaati tegema. Nüüd. Küll on see niisugune tavaline elu, kus te elasite ja, ja kudesse päeva ringi. Mina elasin alguses, ma elasin kuskil Riia maantee peal seal üleval, kus praegu on epa, seal olid ühe Lelle suured viljaaidad ja seal keskel oli väike maja ja üks saime sealt ühe toa, mine ikka, olin kahekesi oma kursuse kooliõega koos, siis oli ikka odavam ja kergem. Ja pärast läksime maimu lossi, nagu me nimetasime seda vabriku tänava suur viiekorruselist maja kõige ülemine korduli, seal väiksed toad ja need olid üliõpilasi täis, ikka vahetasime korterit, sellepärast et meie ei saanud ju suveks ja omale nimele kortereid. Tammeka kevadeni olime. Kui suvel läksime muidu ära või omad neid välitööd ja praktikat tegema, siis ikka ütlesime korteri üles, siis meil ei olnud võimalik maksta. Aga ajalooteaduskonna ajaloo loengud, kus need toimusid, kas need olid põhiliselt ka peahoones? Sealgi aas professor seedeebergi loengud olivad, kui uksest sisse minna, siis paremat kätt. Kõige viimane auditoorium oli ajaloolased, see diabeedi loeng seal olen ma enamasti ainult seal istunud. Ja ikka viimases pingis, siis oli hästi kõiki ees näha, mis toimus aga õppimise kohad, kõige rohkem olivad ülikooli raamatukogu ja siis need üleval seminariraamatukogu ja arheoloogia, sulime arheoloogia kabinetis, seal oli arheoloogiamuuseumi esemed kõik. Enamasti me olime siis kõik selle seal olid pärast olid kõik seminarid ja professor Talglenile alati seal arheoloogiakabinetis. See õppejõuprofessori ja üliõpilase vahekord kas oli ikka sinna altpoolt üles vaatamine või oli sõprade mõttekaaslaste vahel parda k. Vahe vega mees ei julenud minna nüüd professori juure alati niisama koduselt. Ta oli ikkagi professor ja me saime ainult ametlikus ruumis ja ametlikud kõnetundidel kui ja rääkisime ka ikka nii laametlikutest asjades. Aga eks ikka noh, niisugune vahe oli, et et ühega muutusid nagu prossantaldrenile. Me puutusime juba kaevamistel ja kõigil reis modi sõitmistel ja ja, ja välitöödel igal pool seal oli muidugi ühised söömised ja ja professor Talgren, minu meelest toitis meid veel mõnikord täitsa oma raha eest, seepärast meil meie jo alguses mingisuguste kaevamiste eest ei saanud, meiega ei saa keegi raha, vaid see toimus kõik nii priitahtlikult. Te tahaksite rääkida ka mõnest mehest või naisest hilisematest tuntud ajaloolistest, kes teiega ühel ajal üliõpilased olid. Mul on nagu rohkem meeles kõik need, kes arheoloogia ja etnograafiatonni õppinud, aga ülikoolis ülikoolis muidugi õppinud ei ole, aga ma käisin ise näitus kuulamas. No ma olen isegi ka Hans Kruusi loenguid ikka siis veel, olin ka ülikooli. Ma ei tea, kas ma enam nimekirjas olin, aga ma käisin ikka kord kuulamas, aga ma ei ole palju käinud. Aga seal olid Rudolf Scenk maa, seal oli vana arhiivi juhataja, nüüd teda ei ole siin Tallinnas tender ja kes kellega sel ajal. No ajaloo ja Põhjamaade ajalugu õpiski, Harri Moora. Teie kaks noort inimest saite seal kokku ja tuttavaks jääd. Ühel ühte ala õppisite üks huvi ideid ühendas, kuidas tol ajal see noorte läbikäimine oli, millega teie oma aega veetsid? Nägu noorusel ikka kõiki, midagi teisiti, põld oli enamasti, kui meil ikka vähegi aega oli, siis me olime Emajõe peal paadis ja köiksele sõitsime Kvissentali ja kaugemale jäneseni jälle tagasi Peipsi poole sõitnud, sealt isegi ei tahetud paati anda, aga aga seal olid just nendel üliõpilast, üks suurematest rõõmudest oli paadisõidud. Ja oli siis pühapäevadel või õhtupoolikul neid sai alati üürida ja talvel kelgutasime Tähtvere alla mööda ja mõnikord oli nii suurvesi ühel kevadel, et me paadiga olime õhkamise alleel, kui mai teatas köiki nüüd teavadelm seal Tähtvere mõisa juurest vanastki läks maailma ilus suurte ajude alleel läks need pajud olid nii suured ja nii tühjaks eest, et me võisime sinna isegi vihmavarju minna. Aga kui me ükskord suur uputus oli kevadel, siis me saime sõita Emajõest kunni ja vot sinna selle Tähtvere pargis meil peaaegu alla mäeni, vaid kõik oli tee sees. No Tartus oli üliõpilasorganisatsioone ka tol ajal, kas teie kuulasite ka mõnesse neist? Ei kahjuks mina pean, ütleme, selle oral kutsuti neid, kes kuskil ei kuulnud, et need on metsikud ja ma olen ka üks metsikute hulgast. Mulle näis, et mulle aitab sellest, kui ma olen üliõpilaskonna üks liige, tihedamad seosed oleks nõudnud nagu uusi kohustusi. Ja ja nii omaette olemine oli päris kena. Ja kui nüüd moodsalt ütelda võrrelda, et meil alati hoiatatakse, et liikluseletab distantsi pidama, siis mina ikka olen ka elus. Aga mingisugust niisugust harrastustegevust tol ajal, no laulukoor raiume laulukooris ja segakoor ja seal ma laulsime koos kõike, olid äärnitsad ja ja, ja pärastasid, professor Mägistet ja kõik olid segakooris jaama, laulsin ise vilistlasena, seal vist 37. aastani ja käisime vahepeal Velvilistlasena isegi ikka veel käisin üliõpilaslaulukooriga koos Riias kontserti veel isegi andmas. Te olete Tartu ülikooliga aastakümneteks jäänud seotuks teie lapsi ja nüüd ka juba vist lapselapsi on seal? On palju õppinud ka lastest on mul viis ülikooli lõpetanud, Tartu Ülikooli ja lastelastest on juba ka viis lõpetanud, kaks on praegu veel ülikoolis, üks läks alles nüüd ja teine on juba kolmandat aastat Bibamba arstiks. Aga kas nende hulgas on ka ja ma tean, et nende hulgas on vist ka nende alade Aga teil kõige armsam ja just on isegi maateed ja teadus paistab või geograafia üle minema kuus perekonnas, kuus inimest on geograafia tead õppinud ja, ja viis ajaloost, aga sealhulgas on siis ka minijad ja väimehed. Sisse võetud ka. Kui, kui te nüüd mõtlete näiteks tänavu sügisel, kui jälle läks järjekordne lapselaps sinna ja mõte läheb Tartusse, te käite ju seal sageli on ju seal? Harrimoragi puhkab Tartu linnas on maetud ja seal on teil muuseum ja töökoht, kuid ja koht, kus te saate jälle ainet oma raamatu jaoks, mis nüüd varsti teine osa hakkab välja tulema, mis Tartu ja tema ülikool, teie jaoks on see õppimise aeg seal. Aga see oli noore inimese elu algus, mis veel saab tähtsam olla, terve minu parem osa elust on siiski Tartus läinud, nii et Tartu, kuigi ma olen Tallinnas sündinud ja kasvanud, aga tartu läheks ma veel tagasi elama.