Minu ülikooliaastad, kena meenutavad oma üliõpilaseks saamist õppejõude, kaasüliõpilasi ja palju muud. Ellen Niit ja Jaan Kross. Jaan Kross alustab, tema immatrikuleeriti Tartu ülikooli õigusteaduskonda 1938. aasta septembris. Teaduskondade loetelus teadupärast esikohal seisis usuteaduskonda, kas emontriculatsiooni jumalateenistus eelnes aktusele või järgnes, ma ei tea. Igatahes ülikooli kirik, kus ma olin ka kohal, mis siis professor kõps sealsel puhul jutluseks rääkis, seda ma ei mäleta. Teodor Lippmaa pidas meil Ematlikulatsiooni puhul ka ühe niisuguse teaduslikku ettekannet, mina panin imeks. Ma oletasin, niimoodi. Timatriculatsioon, see aktus aulas on sündmus, mis siis kuidagi tegeleb mõtlekulatsiooniga. Sellega muidugi tegeldi, ma ei mäletaks rektori käesurvega meile seal midagi kätte, anti, nagu nüüd tavaks, on tekstiga ka jah. Aga seal tseremoonial toimus ka teaduslik ettekanne, millel ei olnud absoluutselt mingit seost emontriculatsiooniga, aga mis jättis mulle kuidagi vapustava mulje oma sõltumatusega sündmusest ja ühelt poolt selgusega ja teiselt poolt haaramatusega võõrusega. Nimelt Teodor Lippmaa rääkis oma põhiteemast taimekooslustest. Õigusteaduskonnas loengutel käimine. Oli tõepoolest üliõpilase enda asi. Kas ta vaevaks võttis või ei võta. Mõned õppejõud kannatasid siis suhteliselt tühjade auditooriumide all, niivõrd-kuivõrd nad kannatasid. Teistel olid tooriumit tulvil, see asetas üliõpilasele üsna suure vastutuse. See eeldas üliõpilases võrdlemisi silmapaistvat, ütleme küpse must võrreldes tema keskkooliaegse suhtumisega töösse, mida ta pidi tegema üliõpilane või siis otsustada, kas ta loengule läheb või ei lähe, heegas ta omandab oma aine iseseisvalt või peab vajalikuks kursust kaasa teha tavalist, siis otsustas küsimuse sõltuvalt asja huvitavusest, õppejõu kõkkestavusest, isiklikust laiskusest, aga tulemus oli muidugi see ülikoolist pooliku stuudiumiga, kõrvalejääjad teed protsent oli ilmselt suurem kui nüüd, aga samal ajal mulle tundub, et tuimalt kaasa lohistajat protsent, et ei olnud nüüdsest kõrgem. Tollases õigusteaduskonnas tajusin ma üsna pea et seal valitses üsna terav lahkheli kahe suuna vahel. Mida tollal kutsuti siis traditsionalistlikuks ja normatiivistlikuks. Seda esimest esindasid niisugused vanad talad eesotsas võib-olla ütleme, professor Maimiga, kes luges riigi õigust. Ja seda teist esindas peamiselt Artur tõeleid, kliiman. Haldusõigust ihaldusprotsessi Kliima Nuligi võib olla minu jaoks kõige niisugune kogu sellele stuudiumine ilmet andvam ja kõige stsineerivam mees. Tema oli niisugune väga liikuv, päikest kasvu, sõjaka esmamuljega, mitte kõige šampa tatsuma, lektori häälega. Räme, natukene kähisev aga erakordse formuleerimise oskusega, sellesama kunstis ise väga teadlik ja oma Kolkondlike teisitimõtlejate suhtes peaaegu häbematult üleolev. Mäletan niisugust juhtumit, kus kliiman asendas kolu otsa, kes parajasti oli riiki valitsemas. Tallinnas, kus ta ajuti periooditi tegutses. Eksamiaine oli õigusteaduse metodoloogia ja ja üks minu kursusekaaslase läks siis selle uluotsa poolt loetud õigusteaduse metodoloogia materjaliga kliima neile vastama ja kliimann. Kuulastada närviliselt, aga vahele segamata hoidis selga külmas talvisevõitu jahedas ruumis seal laial tänaval vastu ahju, kissitas nägu. Ja lõpuks nõudis üliõpilase õpingute raamatu, kirjutas temale, maksime suhteliselt sisse. Aga lisas sellele, lõppude lõpuks ei ole vastutav selle eest, mis te mulle räägite. Ennesõjaaegse ülikooli jaoks ja tudengielu jaoks oli Ma olin muidugi oluline koht ka tark kohviku-il. Üks kena koht oli see kolme koopa kohvik minu ajal, vaat seee sellest kolme koopa kohvik, kust on, on pärit mul mõned niisugused Tartu kretitsismi. Esmamälestused, seal liikus, liikus kunstnike, liikus ülikooli õppejõude, liikus kirjarahvast Tuglased ja muud, nägin seal ära Kersti Merilaasi ja sangaga vist seal kohvikus tuttavaks, aga mul on meeles, kuidas mulle näidati, näidati seal üsna lähedases lauas tollase Eesti Teaduste Akadeemia isandaid. Akadeemia oli, oli vastsündinud ja tema ümber käis poleemika ja see akadeemia oli ju teatud määral niisugune kroonusünnitis. Aga ta oli ikkagi olemas ja siis mäletan sedasama. Kliimann istus seal lauas ja mingisugused muud niisugused kapatsiteedid. Kliimann mängis malet kellegagi vist vist arstiteaduskonnast veenbergiga. Ja vaidlus käis ja katkenbiti, ma sain seda jälgida Teaduste Akadeemia mingisuguste põhiprintsiipide ümber ja siis sealtsamast õieti sama laua jätkust võttis sõna üks noorem mees. Mulle öeldi, et see oli Hans Kauri, mis tuli tema Teaduste Akadeemia sekretär, selle psühholoogia õppejõud, nooremõppejõud hakkas midagi rääkima selle Teaduste Akadeemia mõningate näete või omaduste kaitseks. Ja siis mäletan, kuidas Klimon pari oma musta hobuse plaksti käest lauale, nii et see klaasplaat laksatas ja ütles oma käheda. Jaa, absoluutselt. Teie olete Teaduste akadeemias administratiivne figuur Jäpp printsipiaalselt küsimustes. Ja vot niisugune komme kliimanil oli vähemalt minu niisuguse abituriendi nihilismi jaoks midagi väga võluvat. Mina astusin Tartu Ülikooli 1947. aastal, mina omas naiivsuses ja kogenematuses. Ei märganud isegi nii palju, et ma oleksin läinud immatlikuleerimise aktusele. Lihtsalt keegi ei olnud mulle öelnud, et see on siiski oluline asi. Tagantjärele ma seda kahetsen. Sel ajal hoopis olin Balti regatil, purjetasime Leningradis. Rõõmsasti olla minu nime hüütud seal ja rektor olla tahtnud mulle matriklid kätte anda ja polnudki kust aulas seda vastu võtmas. Kui ma siis Balti regatil lõpuks siis õpingutele jõudsin. Esimene loeng oli soome keele loeng kuuendas auditooriumis. Ja dotsent Paula palmeos võttis läbi Neljandat tükki. Ma olin juba tükk maad maha jäänud, õpingutes minu põlvkonna üks, üks toredamaid muljeid. Aastast 47 oli muidugi noor professor Ariste, kes tukka lehvides lendas ringi peahoone koridorides ja peahoone esisel. Ma mäletan teda, kuidas ta tuli tuulepluusis ja kalifeedes noor ja uljas ja me olime kõik temast vaimustatud. Villem Alttoa oli üks omanäoline ja meelde jäänud professor. Ta luges meile maailmakirjandust, nõudis meilt eksamitel kummalisi üksikasju ja rõõmustas ja vihastas meid. Sellega ma mäletan, kuidas üks meie kursuse neiu tema eksamilt oli, oli valmis peaaegu et Emajõkke hüppama, läks valge palitu lehvides otse mööda laia tänavat Emajõgi ja hüppas ka kaldalt alla, kuna ta ei olnud teadnud, ma ei tea nooreverteri püksitriibu värvi või umbes nii. Aga siis noored mehed hoidsid teda teda siiski tagasi. Professor Alttoa oli niisugune, niisugune tore. Kirjandus peab ju konkreetne olema, ta nõudis täiesti huvitavaid konkreetsusi, aga oskas siiski luua ka selle ilusa üldistatud ja kandva üldpildi maailma kirjanduses. Ta on väga meelde jäänud. Johan Voldemar Veski oli muidugi üks meie aja alustalasid, mäletan ta niisugust rämedalt häält sealsamas laia tänava auditooriumis praegu see vist ei olegi enam ülikooli õppehoone. Seal oli omal ajal eesti keele kateeder, ta luges meile seal tänapäeva eesti keelt ja eesti keele sõnavara. Ja oli küll siis juba vana mees, aga, aga siiski väga nooruslik ja, ja energiline. Ja tema energiat jätkus ju veel väga-väga pikaks ajaks. Professor Eduard Laugaste oli, oli minu folklooriõppejõud. Ta oli huvitav mediteeria ja rohkem kui võib-olla loengutelt olen ma temalt saanud põnevates kohviku vestlustest vanas Werneris, kus selle ajaõpe, jõudkond ja muidugi ka üliõpilaskond hoolega istus ja seal sai nii mõnedki asjad. Ja mõnestki möödunud äsjast teada saadud, mida võib-olla loengul ei kuulnudki. Karl Taev oli, oli minu õppejõud, ta oli, jättis mingi väga toeka mulje oma sirgjoonelisus ja aususega, need olid sel ajal küllalt olulised omadused, ta kaitses oma üliõpilasi seal kõrval ka ta neid õpetas. Ja tema isiklikud muljetkirjanikest ja kokkupuuted nendega. Need elustasid väga toredasti tema, tema loenguid, sealjuures ta maalis ise kuulu järgi teeb seda veel praegugi. Nii et mitte ainult sõnadega, vaid ka pintsliga. Visandas ta meile. Kristjan Jaak Petersoni ja suitsu ja ja muud mehed, minule väga oluline inimene, kes on olnud mulle õppejõuks, aga ühtlasi ka nagu, nagu kaaslaseks ja sõbraks seon dotsent Paula palmeos kes luges meile soome keelt ja hiljem ungari keelt. Ja kes oli meie kursuse hooldaja. Me elasime ju ühiselamutes ja tema oli siis see, kes nii oli nagu poolenisti ka emaks. Ma olen alati uhkustanud ene köiteid pihku võttes. Et see on minu põlvkonna töö või selles on palju minu põlvkonna tööd sees. Minuga ühel kursusel oli, oli terve hulk praegu tuntud nimesid. Herbert Ligi Sulev Vahtre, Valmen Hallap, Valdek Pall. Siis seal nii naaberkursustel. Ain Kaalep, Juhan Kahk Hillar Palamets, Reet Moora praegune Ligi, Huno Rätsep, Aino Valmet, ma usun, üldsus tunneb neid nimesid. Hästi. Üks imeinimene minu kursusel oli Valmen Hallap vapustas meid kõiki, tema tema võimekus ja suured teadmiseta nii keskkoolist tulles oskas juba kreeka ja ladina keelt rääkimata vene, saksa, inglise ja prantsuse ja muudest keeltest ja tal oli, oli ülikooli ajal väga kõva enesedistsipliin ka, nii et niisugust töötamise oskust viis tema käest õppida. Väga visa töömees oli ka praegune doktor Valdek Pall, kes uurib kohanimesid. Praegu mäletan tema valget tukka seminariraamatukogulaudade tagant. Ta istus seal tagumises toas, kui uksest sisse minna paremal viimase laua taga ja kui teda seal ei olnud, siis võis arvata, et sa oled millegagi eksinud. Kas oled mõne olulise loengu maha maganud või, või mõne muu asja ära unustanud või isegi ajanud. Minu aja üks olulisemaid paiku oli filoloogia seminariraamatukogu peahoone ülemisel korrusel. See oli niisugune turvaline paik, kus oli väga hea valikuga raamatukogu käepärast, aga ühtlasi õdus selle aja kohta väga hea õppimise koht. Sealt tuleb meelde üks minu aja tähtis õppejõud Villem Ernits kes pyha alati seal seal istus ja kes mõnikord ta oli niisugune kummaline mees. Tema veidrustest on ju seeriad, anekdoote, aga ta oli visa visa teadusemees. Meie küll lugesime aeg-ajalt, mitu korda aevastab, kõige rohkem pist avastas ta järjest 28 korda. Nii et niisugused väiksed pisiasjad elustasid seminari raamatukoguni toredat, mõnusat, vaikset õhkkonda. Tööks oli see küll õnnis KOHT. Toome raamatukogu. Oli vast järgmine, siis mõnususelt järgmine oli kirjandusmuuseum. Näeme siis natuke ajas jälle tagasi. Juristidel olid kindlasti teised õppimise paigad ja loengute paigaldad. Elleni jutt, Villem Ernits 28-st taevastusest tõi mulle meelde selle mõtte mida ma aeg-ajalt olen mõelnud. Nähtavasti ei ole asi tegelikult nii, nagu meil näib, aga näib aeg-ajalt nõnda, et koloriitsed inimeste individuaalsust protsent on justkui mitte ainult ülikoolis, vaid ka mujal langenud. Ja vot nende koloriidsete kujude seas tuleb mul seoses numbriga 28 meelde üks mees, keda ma kahtlemata peaks mainima meenutama oma meelde jäänud õppejõudude seas. See on Leo Leesment, kellest tema 80. sünnipäeva puhul hiljuti siin-seal väga sõbralikult kirjutati. Tema torkas meile silma ja tekitas meile meil omapärase respekti 30.-te aastate lõpul oma vaikse loomusega ja erakordselt laiade kummaliste detailideni küündivate teadmistega. Mõnikord käis närvidele kui üliõpilastele pedantsusega. Aga samal ajal leevendas selle närvidele käivuse täiuslikult tema tema erakordne vastu tulevikus lahkus südamlikus, milles see omapärane raudtee petantsuse viit katkematult püsis, aga, aga number 28. Tema jäi meile omamoodi nisuseks märts sõnaks tema nimi selle poolest, et ta hiilgas ja minu meelest täninegi hiilgab veel oma peaaegu nii, kui räägitakse absoluutsest musikaalsus absoluutsest kuulmisest, siis tema oli ja on absoluutse mäluga mees. Ma toon ühe näite. Mina olin siis juba ülikoolis seal niisugune õppejõu Hakatus 1945. Mäletan ühte teaduskonna koosolekut, kus Leo Leesment refereeris siis esimesest meie õigusteaduskonna külaskäigust pärastsõjaaegsest külaskäigust Leningradi Ülikooli õigusteaduskonnas. Ja mul on meeles ja see imponeerib mulle tohutult, et Leo Leesment rääkis meile nimetas meile selles ettekandes Leningradi Ülikooli õigusteaduskonna õppejõude, kellega ta oli kokku puutunud, kellel oli vestelnud. Neid oli 28 ja ta mäletas 28 mehe ees ja isanimesid. Mina mäletan siiamaani ainult ühte ja see oli, et tsiviilõiguse professor Leffessaakkovitš tempo Ja nüüd siis see igapäevane elu ise. Üliõpilaste ühiselamuid ei olnud, igaüks pidi endale isikliku ulualuse leidma ja selleks kõige tavalisemaks vormiks oli siis üüritoakene tudengituba. Mina olen näiteks elanud kahes niisuguses kummalises hoones, mis tollal olid elumajad. Minu esimene tudengituba asus üsna ülikooli lähedal. Seal on praegu kõrgema spordimeisterlikkuse, ma ei saa aru, kuidas saab olla madalam või kõrgem meisterlikkus aga hea küll, kõrgema spordimeisterlikkuse kool. See on üks vana 18 sajandi maja. Seal elas kunagi keegi doktor Terrepson, kes oli seks ajaks surnud, kui mina sinna jõudsin. Mina elasin seal tema kunagisest kunagises kabinetis, paar kuud seal päris ülikooli naabrus ja teine niisugune tähtis maja, kus ma olen elanud, on praegune too kuidas teda nüüd jälle ropp magusalt kutsutakse, nagu meil teinekord tabaks õnnepalee selle hoone kolmandal korrusel, mida praegu ei ole. Niisugust. Koos elamist nagu ühiselamus tänapäeval on, siis ei olnud, aga suhtlemine väljaspool loenguid toimus siis. Suhtlemine toimus üliõpilasorganisatsioonides ja neid oli katus mitukümmend. Nad jagunesid kahte niisugusse. Juriidilisse eri liiki korporatsioonid ja üliõpilasseltsid meie jaoks nende erinevused olid tollele olulised korporatsioone. Käsitleti niisuguste konservatiivsete Dustenamis säilitasid mingil määral ja mõnikord tõepoolest nii anakronistlikul viisil möödunud sajandi keskpaigast pärinevaid Saksa tudengieluväliseid vorme. Ja üliõpilasseltse pidasime me tollal siis tõsi, demokraatlikeks näheteks, korporatsioonidega võrreldes vähemalt nende üliõpilasseltside seas oli ju ajalooliselt ja kultuurilooliselt niisuguseks omamoodi keskseks organisatsiooniks Eesti lipu selts. Kuhu mina ka sattusin, see asus Veidemanni ja Viljandi ja kastaniseisundis nurga all. See maja on, on arhitektuurimälestisena tänapäevani kaitse all ja kannab nüüd küll desorienteerivalt silti, mis kuulutab tema välja kui sajandi algusest pärineva ela milleks ta kunagi pole olnud. Ta ongi eestriplatsiooneks ehitatud arhitekt Hellati projekti järgi niisugune rahvusromantiline Telliskivimaja seal siis neis Ülipsusensioonides toimus tegelikult see tudengite nii ülikooliväline elu, see oli teinekord üsna temperamentne ja ulatus kaunikesti distsiplineerimatu stele lauast oli ka karskeid organisatsioone, aga Eesti nende hulka ei kuulunud. Kuni tõsiste. Innustada inimesi akadeemilisele tööle. Organisatsioonid olid vähemalt minu kogemust mööda mõnevõrra ikkagi huvitatud sellest, et nende liikmeskond näiteks oleks tõhusamalt esindatud auhinnatööde saajate nimistu Is mina muuseas auhinnatöö kirjutamiseni enne sõja, eks ei jõudnudki. Jõudmist ja muuseas, minu õigusteaduse õppimine ei olnud nagu mulle tagantjärele tundub kuigi keskendunud ega, ega väga tõsine. Sest sinna teaduskonda ma üldse sattusin, õieti suutmatusest otsustada, mida valida keskkoolist Tartu Ülikooli orbiidile sattununa tundus mulle kui võimaluste hulk nii suur ja nii paljud asjad nii kütkestavad. Tähendab valiku tegemine oligi väga keeruline asi ja õigusteaduskonna tavalisem just nimelt kuidagi tema niisuguse elektrilise Haralisuse ja, ja pisut kõike tutvustava olemuse tõttu. Ja nähtavasti mõtlesin ma, et päris valiku valangetane kunagi hiljem. Võimalik, et ma juba siis mõtlesin, et selle päris valiku võiks langetada ajaloo kasuks. Aga enne kui ma selleni jõudsin, läks päris ajalugu siin meie ruumis nii hoogsalt lahti, et selleks ei olnudki enam võimalusi. Tartus ülikoolis ühes novellis on see küll ära kirjutatud, siis kui jah, kui ma ei eksi, on seal nii et et üliõpilaste arv vähenes neljandiku-le. Jääduda vähenes, vähenes muidugi neljandikule alles saksa okupatsiooni ajal. See oli, oli muidugi ülikooli niisugune varju varjusurma või varjuelu ajastu. Aga sügavamaid murranguid. Ülikoolielus oli muidugi 40. aasta sügisel 41. aasta, kui siis kodanlik ülikool pidi äkki osutuma nõukogude ülikooliks, mis muidugi nõudis suurt ümberorienteerumist nii õppejõududelt kui üliõpilaskonnast. Ja ega see protsess muidugi 40 41. See jõudis anud alata. Nende sisuline ümbersünd jäi ikka pärast sõjaaegseks nähtuseks, see algas alles tegelikult alles 40 44. Mälestused, vanast ja lootused ja skepsis uue vastu, kuidas need siis peegeldasid? Pärast sõda? Varsti ülikooli tulnukate elus? Peale sõda või õieti need murrangulised ajad olid ka veel alles nagu, nagu ees ja, ja jõudsid minu ülikooli ajal kätte ja need, need muutused võtsid teinekord väga trastilisegi vorme. Küllap sealgi üle ääre löödi aeg-ajalt ja ja sunniti kas või õppejõude oma seisukohti nii peripõhjani ümber hindama, et see ilmselt enam ei ei saanud vastata tõele, aga asjad kujunevad ju keeruliselt ja. Ma usun, et 50.-te aastate lõpuks, 60.-te aastate alguseks kujunes ülikool Nõukogude ülikool vast enam-vähem niisuguseks, nagu me teda oma ideaalides näha tahame. Üliõpilaste õpingute väline tegevus suundus mitmesugustesse ringidesse. Meid oli väga põnev ja, ja alguses küllalt elujõuline. Kirjandusring ei olnud ka veel üliõpilaslehte aga selle asemel tegime me laualehte, see oli siis käsikirjaline Väljaanne, mida paljundati neljas viies eksemplaris, mis oli saadaval ja lugeda seminariraamatukogus ja paariskateedris. Sellel laualehe veergudel on võrsunud mitugi praegu tuntud luuletajat ja, ja prosaisti muidugi ka esseistikat mõnevõrra harrastati seal ja noored kirjanduskriitikud said oma sulge proovida. Üsna elujõuline näitering oli, see tegutses üliõpilasmajas praeguse ülikooli kohvikus ruumides, seal käisid proovid ja etendused. Etendati näidendeid nii Eesti kui ka mitmetes muudes keeltes, näiteks Hispaania ja ja vist isegi portugali keeles. Ma mäletan, kuidas professor hõun mängis mingis hispaaniakeelses komöödias petetud abielumeest ja Vaskne kardinapuurõngas oli tal sõrmuseks sõrmes, ta näitas, kui kõhnaks jäänud oma abielumurede käes. Mäletan elu selgelt, kuidas me kõik rõõmuga kaasa elasime. Nii et, et ka õppejõud võtsid mõnevõrra üliõpilaselust osa, siis üheks kogunemiskohaks oli niinimetatud hiiremaja. See oli siis Tartu Kirjanike Maja praegunegi Kirjanike Maja kus vaieldi väga ägedalt mitmesuguste kirjandusküsimuste üle ja nendeks vaidlejateks olidki peamiselt üliõpilased ja, ja vast siis ka mõned mõned õppejõud siis ÜTÜ, üliõpilaste teaduslik ühing oli üks eneseavaldamise Kohti, kes korraldas siis mitmesuguseid konverentse ja kutsus külalisi mujaltki Lätist ja Karjalast. Ma mäletan, Leedust käis üliõpilasi meie konverentsidel, need olid üsna elavad ja sõjakad ja huvitavat. Esimest korda nagu jõudis mu teadvusse see, kuidas meie oma asju oskame kole vähegi. Läti noormees oli ÜTÜ konverentsil kõnelemas upitist ja mul praegu kõrvus tema hääl, kuidas ta ütles Akadeemitis Stalin ja preemia laureaat edasi ja kõlavi sõnu kuulutas upiti suurust ja meie tudengid seal kõrval üsna irisemisi rääkisid Tammsaarest, Vildest või Aavikust. Nii et see oli omamoodi õpetlik organisatsioon, oli, oli minu jaoks ÜTÜ. Muidugi Werner oli üks üliõpilasorganisatsioon minu päevilt, mingid kursuse esindajad istusid seal enam-vähem pidevalt ja sealt võis alati eest leida terava ja iroonilise ja kriitilise lepiku, kellelt minu põlvkond on nii lõpmata palju õppinud. Kuigi ta ei olnud meie õppejõud. Aga ta oli kirjandusmuuseum, muuseumi käsikirjade osakonna juhataja. Ta särav mälu oli talletanud igasuguseid üksikasju kirjandusest, kirjandusloost, nendest isikutest ja inimestest, kes tema päevil olid Tartus liikunud. Ta mäletas kummalisi üksikasju ja oskas neid niisuguse omapoolse põneva vaatenurga all esitada ja ja see oli üks elav side möödunuga meie jaoks. Missugune on olnud hilisem side ülikooliga tundeline side siis kõige tähtsam kaasavara, mis sealt kaasa on võetud eluteele. Ju see on selle kogemuse ja niisugune reljeefne ja autobiograafiline vorm et ars longa viidabreevis. See on niisugune hõlmatuse tunne mille hõlmatavuse lootus on keskendunud sellesse mõistesse. Tartu ülikool.