Täna läheme külla Debora veerandile, kelle ülikooliaastad möödusid Tartus. Tartu Ülikooli suur juubel on juba üsna lähedale jõudnud ja omamoodi elavad sellele kaasa kõik, kes selles õppeasutuses on õppinud. Mida tähendab teile Tartu ülikooli 350. aastapäev? Kas nüüd aastapäev, tähendab, aga, ning kui see ülikooli nime kuuled Tartu Ülikooli nime, siis tuleb ikka midagi helget muidugi meelde midagi päikselist ja ja võib-olla sellega seotult ka Tartu üldse mulle nisukene jah, kuidagi helge linn ja, ja armas omamoodi muidugi mõtlema hakata, siis ta läheb kõiksugu suuri mõtteid, mis on ülikoolide seatud. Aga isiklikult tähendab see mulle ju noorust ja ja sääraseid arengupäevi ja omamoodi põnevaid päevi. Te astusite ülikooli 1936. aastal, kuidas valik teil toimus? Ülikooli tahtsin ma väga saat asja, unistus oli mul olnud kogu aeg ja ma mõtlesin küll ehk arstiteaduskonna peale, aga aga loobusin sellest ja vaevalt minust oleks nüüd head arsti saanudki. Kirjandus ilmselt ikkagi mind paelus, tookord olid juba eksamid. Ei olnud enam niiviisi, et et saab ülikooli niisama minna nii jätma, tegin ka juba sisseastumiseksamid, kui palju neid eksami tuli, ma arvan, neid võis vist kolmest ainest olla kirjaandja. Ajalukku. Midagi oli veel, aga ei tule, meeldis ja mul oli üks aasta vahet olnud, nii et ma kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist isanud ülikooli. Säärane aasta, mis üsna palju peast ära ka pühkis ja nii et eks ma närveerisin küll ka nende eksamite pärast ja ega nad mul nii hiilgavalt ei läinud ka. Kuidagimoodi ikkagi sain, sain sisse. Kas loengud toimusid põhiliselt ülikooli peahoones? Tol ajal meie loengut ilmselt kõik mul ei tule meelde, et oleks, mida kuskil mujal loenguid olnud. Nii loengud kui ka eksamid võeti sammuma kes loengute ruumides auditooriumi, kes vastu, kui mul tuleb ülikool meelde ja mu silmade ette kerkib ülikoolihoone ja siis ma näen ka selle ülikoolihoone seina najale oma jalgratast. Nimelt ma elasin linna veeres seal raadi pool päris juba kõike viimased majad ja ma tulin jalgratta tagaülikooli ja panin jalgratta siis sinna seina najalis läksin loengule ja pärast siis sõitsin jälle jalgrattaga tagasi. Aga noh, kus oli veel rohkem, Ta sai liigutud, need olid raamatukogud. Nii, toomel on mul meeles käimised ja, ja seminariraamatukogus, kus säiliks lugejaid hästi palju neid raamatuid, mida eksamiteks oli vaja. Ja üldiselt raamatukogude kasutamine oli, oli nagu, võib-olla ehk üldisem sel ajal kui praegu. Sest ma mäletan ka linnaraamatukogu, kus ma lihtsalt lugemismaterjali käisin võtmas. Ja kui neist hoonetest siis veel rääkida, siis Aia tänava suured auditooriumid, seal oli minu sisseastumiseksamite koht ja ja see oli mulle kaetud ta sellest, et seal peeti kirjanduse aastaülevaadet koosolekuid, kus maga, käisin kuulamas. Mida kirjanduse kohta noh, see ei olnud, tähendab ülikooliga seotud, aga kuulus nii üldse ülikooli inimeste elusfääri, nii võiks öelda. Seal olid ka siis eraldi ettekanded proosa ja luule kohta, nagu neidki tehakse. Ja olid küll, arvukalt võeti osa neist ja need olid niisugused minu meelest niisugust tähtsat koosolekut, kus ikka kui midagi öeldi, siis ikka luges. Võib-olla räägiksite lähemalt, kuidas tookord see õppimine käis, kas võisid ise valida, mis loengutele minna? Jah, nii see tuli muidugi valida kõigepealt oma õppeplaan, missuguseid aineid ja missuguses ulatuses hakata Ta kuulama ja ja andma eksamid. Ja sel ajal olid muidugi loengutel käimine oli vabatahtlik ja ega siis väga palju ikkagi käidud ka üsna sagedasti jäi käimata, mõnes suhtes oli ka nii, et seda, mida oli vaja just eksamil vastata, selle kohta ei olnud parajasti ka loenguid. Ma tuletasin meelde, et kas oli näiteks eesti kirjanduse ajaloo kohta loenguid, aga, aga ilmselt ei olnud, need tulid kirjanduse järel teha. Ah need eksamid lihtsalt lugeda kirjandust ja samuti oli ka väga paljudes ainetes, kes ka antiikkirjandust ma ei mäleta, et sellest oleks loenguid olnud ja sellega oli üsna palju tegemist, sest sel ajal ei olnud meil tõlgitud peaaegu midagi. Nii et tuli siis kas konspektid või ümberjutustused leida või või siis saksa keelt ma sain lugejateni saksa keeles, siis lugesin mõnda asja ja aga üsna palju oli seda iseseisvat tööd, seda otsimist, materjali otsimist ja ja sa pidid ise planeerima, siis millal miskit eksamit ära teha. Aga missuguseid võõrkeeli te sel ajal oskasite Kuda ülikooli astusite üldse? Kuivõrd ma oskasin, aga ma olin õppinud üsna pikka aega saksa keelt ja inglise keelt olin ma õppinud võõrkeelena. Ja ja ladina keelt oli meil vaja ladina keele algastme, eksam oli üldse vaja esimene siin ära teha, et pääseda teistel eksamitel, nii et see oli kõige esimene eksam. Selle ma siis sel sügistalvel andsin. Härra, asi läks väga hästi. Kuigi meil ei olnud just hiilgav olnud see ladina keele õpetamine ja ladina keeles oli veel vaja teine eksam ka teise astme eksam teha mille ma hiljem siis sooritasin. Kes olid need õppinud sel ajal, kui teie õppisite Või jõud olid õige nii suured kuulsused nagu nüüd tagantjärele Ta mõtlema. Kõige suurem täht oli ilmselt muidugi Gustav suits sest tema autoriteet ja, ja niisugune maine oli, oli väga suur ja. Ma mäletan, et kui, kui tema loeng oli välja kuulutatud, vot siis jooksid kõik kokku, kas nad olid siis filoloogid või olnud, aga et suitsulaeng, seda mindi siis kuulama. Ja suits võttis minult ka eksamid, vähemasti ühte eksamit ma mäletan selgesti. Ja ta tegi mõnda aega ka meil seminari kirjandus, seminari aga oli juba niisugune periood suitsu elus, kus ta pidevalt ei andnud loenguid, ta alustas aga teinekord jälle midagi, tuli ette ja katkes tema loengusari. Ja nagu läks raskepäraselt valsi töö ja ma olin suitsu kohanud ka seltskonna, ta oli nii kaaslasena, kord mul lauakaaslane ja mäletan, et ta oli ääretult võluv inimene. Ja muidugi olin ma teda koolipäevil jumaldanud luuletajana ja ja seal on sügava mulje mul temast oli üldse. Aga kui nüüd natukene nii kriitilisemalt suhtuda, siis mäletan, et ma ei olnud eriti rahul sel ajal tema oma juba niisuguseid kirjutused jaga loengutel, tema püüdis nii keerukalt väljendanud, et et ma panin seda pisut pahaks, ma mõtlesin ja mõtlen praegugi, et et niisuksis teaduslikus keeles või kui rääkida ja teadusliku asja, siis on kurjast segi paisatud seal lauseehitus segi paisatud inversioonid ja nii et see juba sarnanev mingisugusele mõistatusele, kui sa seda loed, et see ei tule ju asjale kasuks ja ja milleks ta üldse vajalik on. Nii et tookord ma siis natukene disturtsusin ka vahest tema peale. Aga mis tõid tema juures võlus tema säärane siiski suur vaimsus, tema eriline vaimsus, tema nutt, kus mõtlemises ja, ja, ja eruditsiooni ja noh, kõik niisukene, ta oli suur luuletajaga. 39. aasta sügistalvel semester oli aegus, Gustav suits andis meile seminari ja see oli küll väga huvitav seminar, see oli säärane praktiline nisugune, kirjanduse väljendusoskuse enda väljendusoskuse harjutamine. Ja, ja mul on sellest meeles, et ta andis meile niisukese töö teha meelte muljed, kirja, panna nisukesi Kesem väikese palana, kuidas siis keegi tahab, kas lühemalt ja asjalikumalt või pikemalt veini. Ja tookord mina siis käisin öö läbi ja see oli niisugune oma mati loominguline elevus ja mul hästi meelde jäänud Gene ja, ja suits. Kui ta hakkas neid siis analüüsima neid töid, seal oli mitmesuguseid huvitavaid töid. Ma mäletan mõnda siiamaani veel. Ja minu töö oli nähtavasti tema tähelepanu äratanud ja ta ei nimetanud nime, aga siis ütles pealkirjades autori nime nimetamata ja ütles, et et see mõjub nagu peatükk või, või üks katke rest suuremast romaanist videos. Tema tahab selle asja juurde veel tagasi tulla. Ja nii saatuslik oli see asi küll, et, et siis tuli aastavahetuse vaheaeg ja ja jällegi uuest aastast suits enam jälle tööle ei tulnud, oliks haigestunud midagi ja ja kõik see arutamine jäigi väike töökeni, kelleks mul kaotsi. Ja on ainult mälestus sellest. Kes õppejõududest on veel meelde jäänud, eredamalt? Johannes Semper, eriti tema stiilikursus, millest meil siis innukalt osa võtsid, mis oli huvitav nõks on mul seal meeles näiteks et ta tõi loengule kaasa grammofoni ja mängis meile tol ajal väga populaarse Ravelli boolero kuulasime ära ja siis märkisime pärast kõik, mis me olime siis kujutlenud, ei tundnud või, ja tehti sellest kokkuvõtteid, mina pidin mingist kokkuvõtet tegema, see oli minu siis üks niisugune väike töömamine seminari töö, seal oli veel taolisi katseid või noh, nihukesi kuidas reageeritakse ja ja osalt on ju sega psühholoogiaga piirnev ja osaltigi taolisi asju ka Rammulama psühholoogia loengutel. Aga, aga Semperi oli siis peamiselt just stiiliküsimustega seotud. Semper oli muidugi suur autoriteet ka ja, ja, ja lääne kirjanduse eksamit Ta oli minu meelest tema olisi eksamineerija, siis oli annist August Annist, kes meil rahvaluulet luges ja rahvaluule ajalugu kui ja tema oli väga innukas inimene. Tema oli säärane entusiast, kes püüdis kontakti hästi leida, üliõpilastega neid kaasa kiskuda ja niisugune vaimustatud traumateemadest ja niiviisi jäid hästi meelde ka. Samuti oli Ariste meil niisugune inimtali siis õige noor veel, aga tema oli väga demokraatia klikk, tema käis ikka üliõpilastega koos söömas ja kohvikus istumas ja muidu oli tema väga range oma loenguti suhtes tema juurde ei võinud üldse jääda hiljaks, tema tegi kohe väga kibedalt, kui see ja, ja ja nii, et erakordselt range ta oli, aga need loengud olid huvitavad ka ja minul on temast jäänud niisugune tore mälestus, sellepärast et mina Saaremaalt tulnud tüdruk siis muidugi ei osanud seda Õ tähte õieti hääldada. Ja üldse rääkisin ma murdeliste joontega ja, ja tema panigi mind siis nii-öelda klassi ette seisma jätma ja kasutas mind siis säärase näidismaterjalina, et kuidas ma räägin. Ja ühtlasi õpetas mulle ka selgeks, kuidas ma seda hõõrde õigesti saan hääldada. Väga selgelt välja. Ma pean iga kord seda siiski meeles pidama, kuidas ta tuleb ütelda. Et ta kipub teinekord siiski minema mul viltu ka. Siis oli saarest oliivi säärane range range õpetaja ka, kes oli nii distantsiga inimene, tema oli nagu rohkem härrasmees minu meelest. Aga siis temast on mul meelde jäänud ka, et ta oli väga nõudlik küll, aga ühtlasi oli ka see huvitav, mis ta tegi ja ja ta juba sel ajal korjas neid Mortilisi sõnu ja ma mäletan ka ühte seminaritööd, mida ma tegin siis August Mälgu raamatust murdelised sõnad kirjutas, tahtsin sealt välja ja ja käisin siis nii-õelda, õiendamas jälle seda seminaritööd tema juures. Aga missuguseid teoseid eesti kirjandusest olid sellel ajal justkui te õppisite populaarsed ja mida te lugesite? Laarsed muidugi ikka Tammsaare teosed, kõigepealt sel ajal hakati ju ka neid ajaloolisi romaane kirjutama, aga mina neist suurt ei pidanud. Kõik need, need Läänemere isandad ja mis nad, mis nad kõik olid, mai oli neid isegi lugenud. Aga peamiselt ikkagi olidamisariasse suurus. Ja siis luules, luules oli Tarbojad siis juba päevakorral ja, ja hästi tuntud ja ja populaarsed. Ja Ristikivi juba tuli oma esimeste asjadega välja. Mida veel niisugust psühholoogilist laadi romaane hakkas ka ilmuma, üldiselt oli kirjanduse suhtes, mulle tundus, et küllaltki elev oli sel ajal huvi, oli kirjanduse vastu. Ka Valmar Adamsi oli üsna suur mõju üliõpilasnoor, kus see hulgas, sest tema oli väga hea kõnemees ja oskas nii huvitavalt siis kõnelda ja, ja polemiseerida ja, ja ka temal olidki omad ka tutvusringkonnas noorte hulgas ja mina ka mõnede kirjanikkude disain. Nii omaealistega siis tavaks. Bernard Kangrot, ma pisut tundsin ennemalt ja, ja siis Temadi August Sanga ükskord seal ülikooli koridoris minu juurtest sain ka August sangaga tuttavaks ja sanga kaudu Kersti Merilaasi kah. Ja mõnel määral hoidma tuttav ka ristikiviga, kõik olid sel ajal ju veel noored inimesed suitsema juba nimetasin seal pärit, kellega siiski ka väljaspool ülikooli mingisugune tutvus oli olemas ja ja Adamsiga. Ja muidugi siis oma saare kirjamehed, Aadu Hint ja Aira Kaal. Aira kaalukama ei käinud küll koos gümnaasiumist, tema just oli lõpetanud, kui mina alustasin, aga ta oli minu kandi inimene ja nii et häira oli mulle nii üks tuttavamaid ta oli küll ka alles algaja, sel ajal, aga siiski tal juba ilmus Tartu päevil ka üks huvitav raamat mehe ja naise psühholoogiast. Ja pärast seda veel mamma ja mina, niisugune huvitav romaan. Mis nüüd anti ka mõne aasta eest uuesti välja? Ja tookord, see oli tal varjunime all ja siis isegi oli vahest nisukest kumu, nagu oleks mina isile kirjutanud. Teie varjunimi oli vähemalt 40. aastal sandinotama ja kas te kasutasite seda varjunimega juba varem? No ei, mul ei olnud seda kuskil kasutada Est mul mingit ilukirjanduslik asja ennem ei ilmunud ja ja see oligi nisukene juhumõte ja, ja need jäidki ainsateks siis selle nime all. Teie kohta on kirjutatud, et teie esimesed proosakatsetused pärinevad nendest aastatest ja 36. aastal ilmus teie esimene trükki läinud luuletusi. See ilmus eetilist 30? Jah, ta ilmus 36.-le, aga ma olin ta gümnaasiumi päevilt kirjutanud. Ja noh, see muidugi ka midagi veel ei, ei loe nii, mina ei ole seda lugenud oma niukseks loomingu alguseks, sest see oli täiesti juhuslik, ta sattus juhuslikult trükija. See ehk ei, ehk ei loe. Kui nüüd õpingute juurde tagasi minna, kas tookord korraldati ka sureti ekspeditsioone murdekogumiseks rahvaluule kogumiseks? Kindlasti korraldati, aga no mina neist osa ei võtnud, esiteks ei olnud mani kaugel õpingutega, teiseks ei olnud mul just see lingvistika nii väga tugev või ma ei olnud seda võtnud, peamiseks Eesti üks olin ma valinud kirjanduse ja, ja ka inglise keelt õppisin ma mõnda aega. Aga inglise keel ei tahtnud mul hästi edeneda, kuna asi nõudis hästi palju praktiseerimist. Mina olin aga seotud muude asjadega ja ma ei, ei ole üldse väga andekas nii sihukese aktiivse keelepruugi suhtes, ma jään ikkagi aktsendiga rääkijaks ja ja ma mäletan, et see lihtsalt käis mul üle jõu, inglise keele loengud olid ka säärased, kus päris nagu klassitunnis küsinud ja ja teinekord ma olin ette valmistamata ja ja viimaks ma jätsin selle hoopis ära ja valisin omale hoopis filosoofia. Ja, ja see oli, tundus mulle nii huvitav ja viimane eksam, mis ma ülikoolis tegin, oligi minul filosoofia eksam mille ma andsin koort diile ja see oli heegelist. Teaduskonna nimetus oli ju tookord ka filosoofiateaduskond, eks ole. Filosoofiafilosoofias akulteetali seal, kuhu kuulus siis ka kirjandus, nii nagu see see vanasti oli olnud. Kirjades käis ka filosoofiale. See viimane eksam, see oli mulle kuidagi kerge, sellepärast et kasvõi koortise oli käinud meil loengut pidamas alkoholismivastases töölisühingus. Ma ütlen seda meil sellepärast, et ma olin seal üsna nii aktiivselt osaleja ja, ja see koondasse ühing siis sel ajal vasakpoolseid noori inimesi ka töölisnoori ja üliõpilasi ja, ja ka vanemad intelligentsi. Ja seal peeti huvitavaid loenguid. Nii et seal te kuulasite ka esmakordselt loenguid marksismist. Vot see kohe loenguid seal, mitte need ei olnud nii väga lubatud. Aga marksismi noh, salajane Perling oli meil küll olemas ka, kus sai süstemaatiliselt õpitud eel algteadmisi, aga üldse oli väga mitmesuguseid sääraseid ringe, kus pühkijateist huvitavat Nooni materialistlik maailmavaati suhtest võis omandada. Tuleb meelde, humaanites oli, kus Jaan Sarv oli näiteks matemaatikaprofessor oli säärane keskne kuju ja ja nendest ma olen, võtsin osa ja siis oli meil veel ühiskonnateaduste klubi ülikooli juures, kus oli väga aktiivne, oli Ilmar Kruus, tema ei olnud küll filoloog, aga tema koondas siis asjast huvitatud pilves ja püüdis neid suunata ja liita. Kas te kuulasite mingisse üliõpilasseltsi, viimase talve olin mina üliõpilasseltsis Veljesto ja Veljesto oli noh, selles suhtes niukene erandlik selts. Temal niisugusi väliseid kombeid peaaegu üldse ei olnud. Teiseks, ta oli väga nii jumalik taarne oma laadilt ja sinna kuulusidki sel ajal nooremad kirjanikud ja ja väga palju oli vilistlasi, õppejõudusid seal ja. Ma mäletan, seal oli kirjaniku test, oli seal siis sang ja Ristikivi ja hiljem aga paljud kultuurialadel töötavad inimesed olid seal. Kas te juba oskasite sel ajal mingil määral ette kujutada teie tee viiteid ka kirjandusse? Otsekohe ei osanud, aga ma ikka püüdsin juba natuke miskisugust asja kirja panna, mitte ilukirjandust, natuke kirjutasin väikseid retsensiooni ja raamatut olid väga kallid ja näiteks ma sain Põhjamaade romaanide sarja, et sain ma niiviisi ilma tasuta, et ma kirjutasin ajalehte nendest väiksed niuksed tutvustavaid retsensiooni. Siis Eesti ajakirjas ma ka mõned väiksed retsensioonis kirjutasin, jah. Ja siis ma katsetasin tõlkida natukene, tõlkisin Alfred Adleri individuaalpsühholoog ja saksa keeles, ütleme nii, et see oli hirmus raske ja muidugi oli see raske, kui ma imestan, et ma julgeks praegugi seda kat tegema, aga siis noh, sealt oli sealt ka see, et oli vaja lihtsalt natukene ka raha teenida ja ja noorel inimesel on julgust palju ja kuidagimoodi mad aka vihmaks hakkama sain. Aga missugustel ajalehtedele kaastööd tegid? Postimehel ja kirjutasin Põhjamaade romaanide kohta. Neid väikseid retsensioonikesi. Kui nüüd mõelda teie loomingule, siis ei tule meelde niisugust luuletust nagu näiteks August Sanga, kus ta räägib, et tal olid peas kolossaalsed lokid ja kui ta õppis ülikoolis, kas te olete midagi sellest ajast hiljem kirjutanud? Ei, tõesti ei ole ma ülikooliajast mitte midagi kirjutanud. Ei tule mul küll meelde, miks see nii on, seda ma ei tea. Ta vist osalt ehk ka juhuslik. Aga Tartust jah, on head mälestused, aga ilmselt siiski noh, ma olen ikka siin mereäärne inimene olnud ja Tallinn, kus ma lapsena elasin, Saaremaa kus me samuti laps sinna väike laps on ja päris olid, need on siis nagu rohkem mul minu loomingusse jäänud. TT-viis 40. aastal ülikoolist ajakirjandusse. Jah, nii ma läksin ajakirjandusse ja õieti noh, seda tööd mulle pakuti, aga ma ise ei läinud seda otsima, ma tulin Tallinnasse ja läksin siis olin nii-öelda noh käsutuses, et ma võin igasugust tööd teha, mida ma oskan, aga aga ajalehe juurde siis mind pandi ja ja kuidagi ma sain seal hakkama ka, mitmesugused raskused, muidugi olid siis ajakirjaniku töö nõuab ikkagi teatud oskusi ja teatud lihtsalt võtteid ja vilumusi. No näiteks, kas su isal reportaaži tegemine või esimest korda ei ole päris päris lihtne, sest sa ei tea, mida sa õieti kirjutama ja muud muud raskuse taga sirbi ja vasara juures töötades seal seda lehte toimetades. Ma siiski nähtavasti olin ikka ülikoolist ka nii palju kogunud. Seda vara, et ma võrdlemisi mitmesuguse ainealaga kuidagimoodi tuttav olin ja ise ka natukene midagi juba oskasin ehk kirjadki panna ja nii ta läks siis, et läksin nii kiiresti praktilise töö tale üle. Ja õieti olla sellega rahul olnud. Sest see andis niisukese julguse juba ise rohkem proovida ja, ja ka ka sõja ajal oli mul oma kindel amet olemas. Ajalehe juures just nimelt. Teie õppimistingimused ja kõigepealt ülikooli pääsemine olid väga erinevad võrreldes tänapäevaga kus nõutakse noorelt inimeselt põhiliselt seda, et ta, et ta õpiks. Mida te ütleksite lõpetuseks tänastele üliõpilastele, eriti filoloogidega? No niisugust õpetussõnu ma ei oskaks midagi öelda ka, sest aeg on alati erinev ja, ja seda soovida, nagu oli minu ajal mäletan väga paljusid oma kaastudeng, kes olid niiviisi, et mitu aastat jälle ära siis seda raha kogumas kuidagimoodi kuskilt, et saaks jälle õppemaksumaksjana natukene ühe semestri olla sisse kirjutatud tunnev, mille jooksul siis nyyd eksamid anda ja ja üldse niisugune näljakunstniku elu oliga tõsine, sest muidugi praegu need lõbusad, lõbusad jutud, et, et stipi eel on siis näpud põhjas ja, ja, ja pole, pole millegi eest midagi muretseda ja noh, nii nagu aga see on ikkagi pigem üsna lõbus jutt, sellepärast et tol ajal oli, oli see, et ka üsna üsna karm asisem see näljakunstniku elu kus ei olnud tõesti leida leida töödega, leida siis raha teenimise võimalusi. Aga ma loodan, et praegusel üliõpilasnoorusel on ikka samasugune Doug, mis on noorel inimesel alati omane, see on, see toob rohkem teada saada ja rohkem teadmisi omandada huvi selle vastu, et, et silmapiir läheks laiemaks ja ja mina küll mäletan, et meie hulgas oli niisugune. Meil on huvi kõikide maailma sündmuste vastu võimalikult palju kirjandust tunda, võimalikult palju huvitavaid inimesi tundma pidaja, nende arvamusi ja ja, ja üldse niisugune noh täiesti loomulik, noore inimese tung oma silmaringi ja ma oma elu avardamiseks