Ja siis väike niisugune mälestus ka kaasa. Lili. Liimile jäi nüüd kirjutama, hakkasin nii-öelda, et sa oled nii topeltkursused läbi teinud, aga noh, seda pärast kirjutame juurde. Ja lillekene Lyndon. Valdan Lorents klaar. Äsjakuuldud head soovid ja palav aplaus oli pärit kolmapäeva õhtust kui väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühingu esimees Ülo Koit andis tänavuse kultuuri seminari lõpetaja Ennule üle vastava lõputunnistuse koos kingitusega meie Eesti uudiskirjanduse näol. Nagu kaks aastat tagasigi toimunud keele kirjanduse seminar, oli see kordagi toonud armastusest meie emakeele ja sellest talletatud kultuurivarade vastu kokku noori väliseestlasi suvisel eestimaale Rootsist, Saksa föderatiivses vabariigist, Ameerika ühendriikidest ja Kanadast. Kokku oli neid veerandsaja ringis. 10 päeva jooksul kuulati loenguid eesti keelest ja kirjandusest, kujutavaste filmikunstist, muusikast ja teatrivaldkonnast. Kaks päeva veetsid seminalistid Lahemaal sealses rahvuspargis, kus veedeti ka jaaniõhtu. Tartus võeti osa Johannes Voldemar Veski tänavusest keele päevast kursuslaste nime, lausus lõpuõhtul tänusõnu doktormaal Kriisa Stockholmist. Minu enda suhtes on ju olukord selline, et mina kuulun nende sekka, kes on siin Tallinnas juba teist korda eksa kursusel. Me oleme siin mõningaid veel ja peab ütlema, et eelmisest kursusest võrreldes nüüd sellest tänase kursusega või see kursus, mis meil nüüd on toimunud läinud nädalate jooksul. On juhtunud üht ja teist programmi suhtes ja on märgata, et need jutuajamised, mis meil omavahel olid, et et soovid ja ütleme nii, et parandused, ma ütleksin, parandused mitte negatiivses mõttes, said parandused selles suhtes, et meil oli natukene viiel huvisid ja neid huvisid on katsutud meil rahuldada. Ma mõtlen meie suurepärase väljas sõidule, Lahemaa rahvusparki, kus isegi ilm oli meile kõige soodsam ja tõesti aitas kõik kaasa, et see kõik ilusti meil õnnestus. Ja ega meist kõik siin ei ole, võib-olla niisugused suured loodus, saldusiastid, aga mul on see tunne, et üks teine meist on võib-olla sans suuremat huvi looduse suhtes. Ma tahaksin nüüd seda kõnet mitte liiga pikaks venitada, vaid esitada üks suur suur soe tänu kursuslaste poolt. Meie korraldajatele ka meie esindajatele siin, kes esindavad õpe, jõusid loengupidajaid, instruktorid, tahan öelda Teile, suur tänu kõigile kursuslaste nimel. Ja tõstaksin klaasi, ütleksin tervist. Ja loodetavasti jälle kohtus miseni. Edasi, jätkakem jutuseminarist, ide Ainolokiga Kanadast ja Rein piiragas Rootsist. Milline on lõpule jõudnud seminari kasutegur teie jaoks? Kasu võiks olla selles, et kuna me elame seal igaüks omal eramandril ja meil on oma kujutelu, mis Eesti on, kas sugulaste kaudu, teiste inimeste kaudu, kes on käinud, või raamatute plaatide kaudu, mida me olime ise saanud ja tekitab määral huvi, et ise tulla katsuma ja vaatama, mis siis endale võib tähendada. Ja ma usun, et suurel määral inimesed tulevad sellepärast, et ise läbi elada ja ise tunnetada, mis seal õieti on ja mis ema neile võib tähendada ja lihtsalt ammutada saat nii rohkem tagapõhja üleüldse nagu ma kuulsin, et olete nüüd õige mitmendat korda käima, esimene kord oli, ma olin üsna noor, oli rohkem niisugune suur emotsionaalne üleelamine, et lõpuks ma näen, et kõik need tornid ja kirikutornid ja see raekoja plats, kõik need, milles ma olen bitte ammu näinud, et need tõesti eksisin, keerivad ja sugulasi näha ka, muidugi on omamoodi elamus. Sa lõpuks saad aru, et see asi tõesti on reaalne, et ta ei ole ainult nii piltide peal või inimeste mälestuste järgi. Ja siis kolmandat korda, seekord on mugavam tunne ja lihtsalt nii rohkem ringi vaadata ja katsuda ennast täiendada, nii et kujutlused, unelmad, need on saanud siis nagu reaalsuse. Aga millisena töö esialgu ikka enne esimest tulekust Eesti moodi ettekujutust, milline ta pidi olema. Ta pidi olema täpselt nii, nagu ma leidsin ta ütleme seekord ka, kui me käisime lahemaal ja rahvuspargis ja vaatasime seda maastikud seal. See oli kuidagi väga tuttav, nagu ma oleks varem käinud või olnud või seda tunnetanud, aga ma usun seal suurel määral pärast, et meil on tohutu hulk raamatuid, mida ma olen sirvinud ja lugenud ja vaadanud. Ja muidugi inimestega rääkides ja vanemate mälestused. Ja Soome muidugi on väga sarnane, ma olen üsna põhjalikult Soome ja ka läbi käinud, nii et see oli tõesti niukene tuttav tunne. Eestile on Rootsi, läheb. Jah, ma olen ka siin kolmandat korda käisime siin minu naisega 73 ja siis teist korda 74 ja neid on siis kolmas kord seltskonda üheksa mida teie jaoks tähendab? Ma olen eesti perekonnas üles kasvanud ja ma olen abiellunud eesti naisega. Meil on kaks last. Ja nendega proovi meie kodus ka eesti keelt rääkida. Ja Rootsis eriti palju kõikide välismaalastele või sisserändajatest räägitakse palju. Ja mis probleemid meil on ja ma arvan, et meil on ka sarnased probleemid, nagu neil Sistrandajatele on nii keeleküsimuses ka ja kulturaalselt, et kes me oleme õieti, kuidas tulevik kujuneb. Niuksed probleemid, minu meelest on see väga tore, väga suur üleelamus, et üldse näha neid Eestis, nüüd, kuidas skulptuur siin elab igas kandis nihele. Diaatrile, kuidas neid laule läheb sinna väga suuridena üle elamas. Kas tekitab mõnikord tunne, et ka teie juured on mingil määral selle maa pinnases, on ikka täpselt nagu ainuütles, tunnen juba Tallinna pilti ära, laevaga tulime, nägime Oleviste kirikut, Oleviste kirik on igas eesti kodus, ripub Rootsis ja teiste maades, Euroopas ja Ameerikas, et see oli nagu küll nagu koju tulla, aga teisel määral nagu vanemad rääkisid, et nemad on siis eestimaad näinud, lihtsalt mood ja meie tuleme ikka teisest kultuurist ja Eestis ja näeme, et on, ei saa võrrelda otsekohe, Rootsimaa on ühet moodi. Eesti on ikka teistmoodi, linnapilt on natuke teistmoodi ja kui vaatame Rootsi Visby linn on küll Tallinna moodi, aga no see on ikka ikka erinevad linnad. Kas siinsete eesti noortega saate lihtsalt ja kiiresti kontakti? Ja väga kergesti. Ainult et natuke imelik on, et eestlased ikka ei räägi, sina vaid räägivad teie ühe teisega. Isegi mõned noored räägivad teie ja see on minul natuke imelik. Rootsis oli meil nii-ütelda üks tüübi reforme, sina reform 1965 kuni 70 ja siis propageeriti väga palju, et ühe teisega sina rääkida, kas siis oma ülemisega või? Miks ta kõikjale inimesega, see on nüüd totaalselt läbi viidud ja muidugi mõnes kohas ikka inimesed räägivad teie kas on rohkem nii formaalsed ja kui sa tahad distantsi hoida meelega, siis sa ütled täiena. Sellepärast on natuke raske neid sinuga rääkida. Teie, kuna ma olen harjunud, et rääkida sina milline tunne on? Timberg ja kõik räägivad eesti keelt ja siis kui palju? Üks asi, no ütleme, ma olen päris harjunud sellega, et see seltskond kosmodorantos ringi liigun, räägib enam-vähem omavahel eesti keelt, aga mis mind alati nii paneb natuke muigama või kuidagi see on, rõõmustav on, kui sa kured, et väiksed lapsed, need väljendused, mis nendel on ja eesti keel on nii puhas, eks ole, sest meie lastel on juba küllaltki seda antigeene mõju juures ja ütleme, nende keel ei ole nii puhas, enam, nad ei oska neid siia ja Ell Sid ja ärrisid puhtalt välja öelda, et see on lausa haruldane kuulda, kuid puhtalt ja kuidagi nii täiskasvanud väiksed lapsed räägivad. Muidu see mind ei sega, sellepärast et ma ütlen, et ma olen üsna üsna eesti keelt rääkivast seltskonnas ja üks asi, mis ma täna õhtul siin märkasin, kui ma kuulsin, et inimesed rääkisid, et enam-vähem samalaadset juttu, et tavaliselt ma märkan, eks ole, kui on nagu uued väljendused või kuidagi erinevad kõneviisid, aga seekord ma tõesti tunnetasin, et, et see on väga tuttav või väga nii tavaline, selleni, mis ma olen harjunud, palju uusi sõnu olete seekord selgeks õppinud ja mis nüüd? Uued sõnad on siis. Nüüd siin tarvitatakse ühte sõna, mida ma ennem oli kuulnud konkurss, Rootsis on konkurss, siis läheb, siis läheb firmale ettevõte läheb siis pankrotini, aga siin on ikka võistlus ja seda tarvitatakse igas kohas, aga nagu ma aru saan siis konkurss on, ei ole sama kõva. Tähendab sama kõvasti võistlus nagu võistlemine seal rohkem rohkemgi koos suitsetamine või nagu ma olen aru saanud, et koorid võistlevad, see ei ole täitsa, sa lööd siis täitsa maha surnuks, rohkemat. Võistluse. Koha pärast tulla esikohale, olgu ta siis spordis või isetegevuses, millised loengud, millised lektorid, millised päevad on tundunud ja pakkunud kõige rohkem huvi? Ma pean ausalt ütlema, minu suhtes ma tulin, mitte peamiselt, aga üks, üks põhjus, miks ma tulin, oli, et need teised korrad, kui ma nüüd siin olen, ma ei ole üldse teatris käinud, ma ei ole kontserditel käinud, kuni lihtsalt hooaeg on lõppenud selleks ajaks. Nii et ma väga suure huviga olen jälginud neid teatrietendusi, ballett, ooperit ja eriti täna õhtuni Need rahvalaule ja ma pean ütlema, need on mulle tippvunk, sellepärast nimed tulin ka väga loengute suhtes, ma olen peamiselt huvitatud sitemini keelest ja muusikast. Need kaks ala on mulle huvitavad, nii et need loengud, mis meil olid, olid nii päris päris huvitavat plusse. Loodusretk, mis meil oli, oli lahemaal. Ja see oli jälle huvitav võrrelda, mis seal toimus siis ja need loengud ka kaasa arvatud? Mul on ka sama just see, et Me käisime teatris, kuulasime eesti keelt, käisime ooperis, kus meie eesti keele laulu kuulsime eesti laule, sinna õhtu ja ballett muidugi ka, aga just eesti keel seal taga põhjas igal pool nende poolt, kes siis esinevad, vaid need, kes siis teatris käivad ka on eestlased, vaheaeg on siis seal oli ka väga suur nii üleselamused, sa käid seal ringi nagu siin Eestis tehakse, nagu kuulsin, mu isa rääkis, vanasti koolis käidi vaheaegadel ringi edasi-tagasi vana saksa kombe, nagu ma aru saan, siis kuule kogu aeg eesti keelt ja need loengud, mis siis perearst oli seotud, seal oli ju paljud tõesti kõrge kvalifikatsiooniga inimesed olid ju tulnud Tartust ja need on tõesti olnud, aga. Ma ei leia õiget sõna. Kõrgetasemel tõesti, ja ma olen kõik aru saanud, oleme kõik lindi peale sisse mänginud, kodus uuesti jälle järel kuulda missal väiksed põnnid, mis neil oli omade oma ettekannetes. Et kas oli ta juba mõni tuttav tuntud nimi varem kuskilt olete lugenud, kuulnud kellekski, nüüd oli võimalus kuulata vahetult oma loengut. Ja mul oli jälle niit, oli tuttav, nimi on all, me olime saanud Eesti lasteaiaraamatuid Eestist ja meid, ma olen lastega lugenud õhtuti ja see oli väga suur üleelamused, teda kohataja seal temaga natuke juttu ajada, aga sain isegi raamatu kaasa ja mu lastele oli seal kirjutada defar ekstra süda. Poisid, kelle nimed on Margus ja Artur. Seekordse reisi kõige suurem elamus, ma arvan, totaalne pilt, ma ei saa Eesti asja üldse eraldada sellest kõrgpunktid muidugi, nagu ma ütlesin, on need teatrid ja ooperid ja need, aga ma pean Reinuga ka nõustuma, et see need loengute lihtsalt lihtsalt taseme poolt olid tõesti. Totaalse pildi sellest tervest seminarist ja siinonen olekus, eriti Kanadast tulija väga soria pakiline probleem ja kahjuks maha õppisin sotsioloogiat, kirjutasin kirjandi seal alal on see multikultuursus ja enesenoh see otsing, et kuhu sa õieti kuulud. Ja ma arvan, et see külaskäik on nii mõlemat pidi mind mõjutanud, et kas mind rohkem segadusse ajanud. Aga kuidagi nagu ma varem mainisin, et ma tunnen ennast kedagi, võib palju kodusemalt seekord, et need esimesed korrad olid rohkem selline emotsionaalne side. Aga seekord on juba nagu ma tulen siia, ma tunnen, et, et ma olen teretulnud. Et siin on asju, mida, millega ma saan ennast täiendada ja võib-olla kuidagi aidata selgitada, kus õieti ma seisan ütleme nii rahvuspäritolu pärast või, või kultuurselt põllul või kus iganes. See on rohkem niisugune enesetäiendamine, ma arvan, kui miski muu. Ja nagu enesekoha kinnistamine just. See, mis, mida ma olen külje pealt ikka oma endale üles ehitanud, see on ikka rohkem ütelda rahvusidentsus, ma saan aru ikka rohkem, et ma olen ikka eestlane ja mõni on ikka palju rohkem nii motiveeritud, et Eestiga kontakti pidada ja ma olen kindel, et ma edaspidi pean rohkem kontakti Eestiga ka ühel või teisel määral ja me oleme ju siin hästi kontakti saanud inimestega, kes sinikultuuri alal töötavad ja kuna Stockholmi tulevad, siis nad on teretulnud meie juurde koju ja teiste eestlaste juurde koju ja ma tean, et vahest nende kokkupuutumist ei ole nii positiivsed olnud eestlastega eestlaste vahel, kes siin Eestis on eestlased, kes on Rootsis ja välismaale, aga seal tuleb vanemal generatsioonil lihtsalt ümber mõtelda seisukohta. Ma saan aru nende, et miks nad nii ühel või teisel moel mõtlevad, seda saan küll aru, aga ajaga peab ikka inimene, Nuutne. Ütleme, et Rootsis läheb ikka areng edasi meile, poliitiliselt edasi me läheb, meil on tüvireformile, ütleme sina ja sama asi peab edasi arenema need kontaktid Eestiga, need ei saa olla samal