Kui kogu rahvas Tänase saate alguses avame ühe raamatu. Ööbime jäid need usase rumeenlased Harre, mis oli täis lapsi ja kanapoegi. Õhtusöögiks, andis perenaine lambajuustu, asetas lauale, tuli see sõõri mama lõõgat ja lõikas selle niidiga osadeks. Pasteldise kitsastes villastest pükstes peremees istus sängi serval, piip hambus, kuigi tubakat piibu ei olnud. Nurkadest välgatlesid külaliste poole tõmmud räpaste laste silmad. Neid pani nähtavasti imestama tundmatud mehed, kellest kirjutati aabitsas, et nad hakkavad pussitama järgemööda kõiki ei bussita kedagi. Ka nemad oskavad naerda jamama lõõgadziia. Naine viskas lastele ümmarguse maa lõnga ja mudilased tormasid sellele kallale nagu varblased päevalillele. Kadakov vaatas kaua, kuidas lapsed kugistasid tuliseid kamakaid ja ohkas siis ootamatult. Samasugused annad meiegi pool. Kui me liikusime, möödukrainad, läksime vahel külla, seal polnud hingegi kõik maha põletatud, kõik purustatud. Ainult lapsed kobistavad soojas toas soojendavad end. Kus on isa? Ei ole, kus ema on? Ei ole. Heidame sinelid seljast, haarame labidad pihku, kaevame neile muldonni, jätame kuivikuid ja uuesti edasi läände. Pärast seda sõda, ütles Tšernus. Säärast lugu enam ei kordu. Lapsed ei Kolutajanav tuhahunnik, kuis inimesed ei küüruta selga. Pärast sõda peavad kõiki inimesed saama inimesteks. Saad sa aru? Käharpea, mida me tahame, lähenes kasakov kõhnale tütarlapsele. USD-d ei saanud aru. Kada Kofoni oma raske korpunud käe tema pealaele. Et poleks vaja lõigata niidiga mava lõõgad. Saadaru uski, kordas tüdruk pahuralt. Et kasvaksid vabana. Nustiiii Sõõrutas rumeenia maare. Hüüatas tütarlaps ootamatult, keda mustades silmades välgatas otsustavus. Mis ta ütles, küsis Tšernjoškazakovilt. Arvatavasti elagu Suur-Rumeenia, ütles too naeratades. Jahmunud peremees tõttas kiiruga seletama, et niiviisi on trükitud aabitsas. Tütarlapse välgatas nurgas silm nagu hundikutsikas. Tšerners tõusis laua tagant ja hakkas saabaste krõpsudes mööda tuba kõndima. Meil tuleb purustada mitte ainult vaenulikud väed, rääkis ta mõtlikult. Mitte vähem tuleb meil võidelda šovinismi vimma vastu, millega siin on jõutud mürgitada isegi sääraseid. Luštjee. Kui me pöördume võiduga koju tagasi, ütles kallakov. Maastunud tingimata siia sisse, Mamale õlgad sööma. Kuulsid hundikutsikas, mis su nimi on, Helena, olen kindel, Helena, et sa võtad mind siis lahkemini vastu. Niimoodi kirjeldab kirjanik, olles Kontšaar riikliku preemiaga autasustatud romaanis lipukandjad nõukogude sõjameeste esimesi kohtumisi inimestega teispool Nõukogude Liidu riigipiiri. Selles oli palju erutavat, ühtekokku aga olid need kauaoodatud hetked vaenlase minema kihutamisest. Meie maa territooriumilt olid unistanud sõjamehed Moskvat kaitstes. Olid unistanud Stalingradi lahingute aegu ja vaenlast Kurski kaarel lüües. Kõikjal ja alati oli sellest räägitud. 40 aastat tagasi hakkas unistusest tõelisust saama. 26. märtsil 1944 jõudsid teise Ukraina rinde väed vastast jälitades laial rindel Bruti jõe äärde Nõukogude Liidu ja Rumeenia piirile. Aprilli esimesteks päevadeks oli jõgi mitmes paigas forsseeritud, millega lahingud kandusid juba hitlerliku Saksamaa satelliitriigi territooriumile. See oli rõõmusõnum kõigi Nõukogude inimeste jaoks. Sellest õhkus juba võiduhingust. Teisel aprillil 1944 tegi Nõukogude valitsus piiriületamise kohta avalduse selgitades ühtlasi meie poliitikat okupeeritud territooriumil. Kogu maailmale teatati, et punaarmee ei astunud Rumeenia pinnale vallutajana, vaid rumeenia rahva vabastajana fašismi küüsist. Ühtlasi tehti teatavaks, et punaarmee kõrgem ülemjuhatus on andnud pealetungivate üksustele käsuvastast jälitada kuni tema lõplikku ja täielikku purustamiseni ja kapituleerumiseni. Sellele avaldusele järgnes 10. aprillil veel üks dokument, millest samuti peab rääkima. Nimelt seda kuupäeva kannab NSV Liidu riikliku kaitsekomitee määrus Nõukogude vägede käitumise kohta Rumeenia territooriumil. Muude sätete hulgas oli seal ka teise Ukraina rinde sõjanõukogule antud korraldus mitte laiali saata rumeenia võimuorganeid vaid sõjaaja vajadusi silmas pidades organiseerida kontroll ja järelevalve nende tegevuse üle. Nõukogude vägede astumine Rumeenia pinnale ja sel puhul väljendatud ülimalt humaanset seisukohad ajasid Bukaresti fašistliku diktatuurirežiimi ninamehed eesotsas Ion Antonescu ka suurde ärevusse. Nad mõistsid, et punaarmee sissetung avaldab määratud revolutsioneerivat mõju rumeenia töötajatele ning loob soodsad tingimused antifašistlikuks võitluseks. Ühtlasi kartsid nad oma naha pärast, sest olid ju hästi teada nende kuriteod ajutiselt okupeeritud Nõukogude territooriumil. Fašistlik Rumeenia mitte ainult andis truusateliidina Hitleri sõjamasinale kahuriliha vaid võttis osa ka Anastatud piirkondade haldamisest. Jutt on pessa Araabiast põhja Buko viinast ja Odessa ümbrusest, mille Antonescu oli kuulutanud Rumeenia provintsiks ja andnud sellele suurejoonelise nime trantsistria. Mäletan, et eesti koolide okupatsiooniaegses geograafia õpikuski oli kirjas, et Rumeenia suurim sadam on Odessa. Loomulikult ei olnud Rumeenia fašistlikud okupatsioonivõimud Hitleri lastest leebemad ega nende salapolitsei Sigurantsa kestaapost vähem verisem. Ka Rumeeniale allutatud aladel mõrvasid, röövisid ja mõnitasid fašistid Nõukogude inimesi. Üheksandal mail 1944 tehti Moskvas avalikkusele teatavaks rumeenia fašistliku valitsuse ja kindralstaabi salajane instruktsioon 25.-st juunist 1942 milles määrati kindlaks okupeeritud alade röövimise kord. Selle kohaselt tulid okupeeritud territooriumilt Rumeeniasse vedada kõik vabrikud ja tehased ning nende sisseseade. Samuti kõik muu, millel vähegi väärtust, oli. Selle nõndanimetatud instruktsiooni üks punkte kõlas nii. Kõik kunstiteosed ja kunstiväärtused tuleb ranget saladust pidades ja tähelepanu äratamata kokku koguda. On soovitav, et pildid veetakse välja raamitult. Kui see ei osutu võimalikuks, tuleb need žiletiteraga lahti lõigata ja rulli keerata kunstiteoseid ja muid aardeid või välja vedada ainult rumeenia sanitaarrongidega ning need tuleb toimetada kindralstaabi käsutusse. On selge, et niisuguse instruktsiooniandjate püksid sõelusid Libüüdi. Palavikuliselt hakati päästerõngast otsima juba märtsis. Enne Nõukogude vägede jõudmist kruti äärde olid Rumeenia valitsevad ringkonnad. Endise peaministri vürst stiirbei vahendusel pidanud salajasi läbirääkimisi USA ja Inglismaa esindajatega. Võeti ette hulk poliitilisi manöövreid, et vältida vältimatut Nõukogude vägede sissetungi. Rumeenia emissarid saagisid Portugalis, Šveitsis, Hispaanias, Türgis ja Rootsis sondeerides pinda separaat rahu sõlmimiseks USA ja Inglismaa ning hitlerliku Saksamaa ja tema satelliitide vahel. Eriti pärast Mussolini kukutamist 1943. aasta suvel hakkasid nad otsima võimalusi inglise ameerika bloki üle jooksmiseks. Hiljem tuli välja, et rumeenia valitsejad olid valmis ükskõik mida lubama kui ainult saaks inglise ameerika okupatsioonivägesid kohale meelitada. On selge, et nad suurel määral apelleerisin Winston Churchillile, kes kõigist lepimustest hoolimata ei tahtnud loobuda oma Balkani variandist. See on teise rinde avamisest Balkani poolsaarel. Kaheteistkümnendal aprillil 1944 esitas Nõukogude valitsus Rumeenia diktaator Jon Antonescu-le kuus vaherahu tingimust. Esiteks, Rumeenia lahkulöömine, sakslastest ja ühine võitlus nende vastu koos hitlerismivastase koalitsiooniriikidega. Teiseks Nõukogude Liidu Rumeenia riigipiiri täielik taastamine. Kolmandaks meile tekitatud kahjude hüvitamine. Neljandaks nõukogude ja liitlaste sõjavangide tagastamine. Viiendaks Rumeenia territooriumil asuvate nõukogude ja liitlaste vägede igakülgne abistamine. Kuuendaks Transilvaania küsimuse annulleerimine ja Nõukogude vägede abistamine selle piirkonna vaenlasest vabastamisel. Pisut selgitavat viimase tingimuse kohta. Esimeses maailmasõjas oli Rumeenia võidelnud Antanti poolel ja tsaariarmee abist hoolimata peksa saanud. Ometi oli ta pärast sõja lõppu võitjate kirjas ning himustas suuri maa-alasid keskriikide poolel sõdinud Bulgaariat ja Ungarit. Esialgu Danet saigi Ungaril näpata ära Põhja-Transilvaania, Bulgaariat, lõunadobrutša. Lisaks sellele Anastati kodusõja ja välismaise interventsiooni ajal Nõukogude maalt des araabia ja põhja Puku viina. Hiljem tuli vini arbitraaži otsuse põhjal Ungarilt ja Bulgaaria alt ära võetud territooriumit tagastada. Samuti Nõukogude valitsuse kategoorilisel nõudmisel 1940. aasta suvel tagasi anda ka des Araabia ja põhja Pukuvina. Kuid ambitsioonid jäid. 30.-te aastate lõpuks. Tekkis kummaline olukord. Nii Rumeenia, Ungari kui ka Bulgaaria olid muutunud Hitleri vasallriikideks ja pidid olema nii-öelda ühe mütsi all kuid ihusid vastastikku hammast üksteise territooriumitele. Omamoodi talitas siin Hitlerlik välisminister Joachim von Ribbentropp, kes oli hirmus maias välismaiste aumärkide peale. Kui päevakorras oli Ungari aumärgi saamine, lubas ta Põhja-Transilvaania lahkelt Ungarile jätta. Kui teda lummas aga Rumeenia ordeni sära, kinnitas ta Rumeenia õigust sellele maa-alale. Nii et purelemist oli kulisside taga küll ja küll. Kuid nüüd taas Nõukogude Liidu vaherahutingimustest. Antonescu lükkas need tagasi. Saksa ja Rumeenia väejuhatused hakkasid palavikuliselt jõude juurde tooma. Nii suunati kohe pärast punaarmee jõudmist Bruti vastaskaldale jazzi piirkonda juurde kuus saksa jalaväediviisi ja värske Rumeenia armee. Meie väed olid pärast kestvaid pealetungi lahinguid väsinud. Seepärast jäi mitu katset veel aprillikuus edasi tungida tulemuseta. Siis läksid esimene, teine ja kolmas Ukraina rinne peakorteri korraldusel üle kaitsele valmistumaks uuteks operatsioonideks. Rumeenia jäi tervelt viieks kuuks sõja tallermaaks. Nõukogude sõdur välisriigi pinnal kogu maailma üldsus jälgis teda seal hoolega. See oli 40 aastat tagasi paljude maade ajakirjanduse meelisteema. Ühes oma 1944. aasta sõnavõtus meenutab Ilja Ehrenburg Napoleoni vägede purustamist mis viis Vene armee Pariisi. Siis tõid ärksamad ohvitserid sealt tsaaririigi sumbunud õhkkonda kaasa valgustusaja revolutsioonilisi ideid. Nüüd aga oli vastupidi. Nõukogude sõjamees läks Euroopa teedele revolutsiooniideede kandjana. Nõukogude vägede viibimine teiste maade territooriumil ei kujunenud rahvaste tahte mahasurumiseks vaid see virgutas miljoneid inimesi suurteks sotsiaalseteks ümber kujundusteks. Aga seda just reaktsioon Cartiski. See pani värisema töösturid, pankurid, ärimehed. See tõi hirmu väike kodalase hinge. Kõneldes 15. mail 1944 punaarmees tegutsevate kommunistliku noorsooühingu töötajate vastuvõtul ütles Mihhail Ivanovitš Kalinini. Praegu mõned meie väeosad võitlevad väljaspool Nõukogude riigipiire võõral Rumeenia territooriumil. Seal on meie ees teine maailm. Punaarmeel on kohalike elanikega kujunenud õiged vahekorrad. Tuleb aga öelda, et rumeenia rahva seas on palju valet levitatud Nõukogude liidu kohta. Neile tuleb kätte näidata, kuidas neid on petetud. Meie punaarmeelased ja ohvitserid seisavad selles suhtes olukorra kõrgusel. Rumeenlased veenduvad selles, et nende juurde on tulnud kultuurse rahvakultuurne sõjavägi. Jah, taas laim, taas rahva hirmutamine. Ent konkreetsemalt erupolkovnik August Rusman võitles nende vägede hulgas, kes esimestena üle riigipiiri astusid. Kui meie forsseerisime Brutjee juba asusime Rumeenia territooriumil, nii et külad, asulad, kus me sisse läksime, surutigi välja surnud rahvast üldse näha ei olnud ja nii jäin mõtlema, milles asi on, kas sakslased ajasid Nattru taganemisega kõik kohaliku inimesed välja, rahvas või mis on juhtunud, aga siis trastakesemas ühes kohas ilmus keegi välja, esimesed olid vanemad meesterahvad, vanemad naisterahvad, no ei saa hakkama ja uhi nende vastu tundma, milles asi, kus nad olid, aga siis nad kõik olid peituse ära peidetud, tiibu keldrites ja lihtsalt majades ja varjudes. Aga siis nemad hakkasid rääkima, sakslased viisid sihukest propagandat nõukogude armee vastu, et Teedul Siberist tulnud sõjaväed, et kes on nii metsikud, et nad tapavad kõik, mis on naised, lapsed, inimesed, vanad linnad, kellegist hoolitsevad niuke nagu maha jäänud idarahvas. Verejanuline kõvasti ja inimesed kartsid ja kõik peitsid ja varjusid nii palju kui sai. Aa, kui hakkasid nurga tagant vaatama, kes me oleme, mis olema ja nägiti epi, oleme samasugused inimesed kui kõik teisedki järjele, kedagi kedagi maha lastes, inimesed läks julgesti, tulid välja, pärast olin väga sõbralikud ja nemad väga palju meid abistasid. Niipalju kui võisid. Eksabi oli teinekord meiegi sõjameestele vaja, sest oldi ju võõral maal ja võõrastel teedel. Pealegi, kui seda puhtast südamest pakuti. Haapsalu mees Eduard Siil oli esimeste piiriületajate hulgas, kuid tankiremontija ana nagu alati pisut tagapool eelmistest väeosadest. Sellest aga omad mured. Väeosa läks edasi, kui marsi pealgi midagi juhtus. Meie olime sealpool, neljas käega köögid läksid ka edasi, aga me pidime seal olema. Aga siin, kui üle Rumeenia piiri läksime juba siis suured need mõisnikud ja need panid sakslastega minema. Ja siis need sulased jäid sinna, need pakkusid ise võtta, hanesid või lambaid või kõik kanala vasikat. Loomad jäävad nälgas, nemad ei oskand midagi teha, et võtke sissitoidust, ei olnud enam puudus. Läks hobuseid, oli kasid, palju väeosas, need tahtsid ka. Eina võtsid selle rikaste juures sealt. Rumeenia Töömees pakkus ja kasvõi juba sellepärast, et see oli vihatud isandate vara, mida ta jaotas. Ja mitte ainult jaotas, võttis endalegi, kuigi võis ka hirmu tunda, äkki tulevad mõisnikud tagasi. Punaarmee tulek oli lihtinimese silmis midagi erakordset. Antonescu sõja meestelgi, kes põhiliselt olid ju endised töölised ja talupojad tõi see tulek välja ammu pakitsenud sõja tüdimuse. Nii et tankiremontija tegi väike grupp tundus neile lausa rõõmsa ilmutusena. Eduard Siil jätkab. Tehnilise abiga sõidame seal Rumeenias juba, noh, üle piiri, seal väeosad läksid edasi. Me remontisime seal tanki ja ja saime tanki valmis, hakkame minema ja vaatamisel ülevalt mäe otsas metsast tulevad rumeenlased, püssid käes, aga need ei olnud nagu laskevalmis, aga niimoodi käes niimoodi püsti ja mõtlesime, et et nad ei tea kallale ka. Aga siis pakkusid vangid, võtke need püsiti nende käest ära, aga meil ei olnud kuskilt neid panna. Ütlesime, minge ega tagalasse täid seal vastu võetakse. Meenutame saate alguses kuuldud katkendit, vaese talutare, väike tüdruk, aga suus Suur-Rumeenia? Jah, see on mürk, mida kodanlikud natsionalistid igal pool järjekindlalt süstivad. Inimestesse. Räägiti Eestiski omal ajal, et eestlased on kõige targemad, tugevamad töökamat. Niisamuti olid lood Rumeenias. Tuleb meelde, kuidas August Annist pärast 30.-te aastate lõpul tehtud Balkani reisi kirjutas. Ta nägi Bukaresti, mis pidas end paremaks Pariisist. Ta nägi koorekihti ultramoodsatest tualettides, mis löövad Pariisi moed üle. Nägi säravaid ohvitseri mundreid aga nägi ka nälginud nägudega ja kaltsudes tööinimesi nägiga sõdureid, kes pidid Suur-Rumeenia ideed relvaga ellu viima olles ise kaltsudes ja kandes pastlaid. See oli tohutute kontrastide maa mahajäänud maa pool Fjodaalne maa. Ja torkasid need kontrastid ka nõukogude sõjameestele silma. Palun, August Rusmann. Lades näiteks korsten maja peal oli välja pandud ainult, kes olid jõukad inimesed, sellepärast kui korsten oli katuse peale üle sellest oleerivaks ja teised inimesed, kellel ei olnud nii palju võimalusi, teede ehitati maja ilma Vahjude pikk, aga korsten välja. Kindlasti läks pööningu veel vällja, suits läks pööningu peale. Kui palju rahvast riisute nii palju kui sai ja teine tol ajal oli niisugune moment, mis tähendab Sa ei panda sellest, külamehed läheb kaabu peas, vaiku vana ei ole võidvaga kaabu, siis tal on ilusti ellipsi, särk püksi, kepp kõver, kepp käes, soliidne mehe moodi paljajalu, sest kui sa jalatsites käsuta sulalit midagi jalas näitusele, siis sellest oli ta veel erimaksu, oli omal ajal sellel ainult kirikus pidi minema, siis pidid jalatsid olema fantatiivulikas, kingad, tuhvlid või saapad, Rimine, aga nii külatänaval sa pidid liikuma paljajalu. Rahvas käis paljajalu, aga rumeenia noor kuningas Mihhai tegeles päevast päeva oma lemmikharrastustega, millest kesksel kohal oli lennuasjandus. Võimudel polnud, sest see oli diktaator Antonescu käes seega polnud tal ka riigiasju ajada. Õukonna asju korraldas tema ema, kes ettenägelik, kuna hakkas ka poliitikasse tungima. Muretsemist oli, oli, sõja kaotamine oli tema silmis veel väike mure. Rahva olukord ei teinud üldse muret, aga järjest rohkem hakkas kummitama drooni kaotamise mure. Sestap siis tuli ema kuningannal hakata isiklikult keerulisi diplomaatilisi teid käima. Ja siis ei võinud Mihhail ega tema ema veel aimatagi, et rumeenia noor kuningas on peatselt esimene kroonikandja maailmas, kellel rinnas Nõukogude orden. Kuid see on teema edaspidiseks. Rumeenia rahvale aga kujunes 1944. aasta tõelise ärkamise aastaks, milleks andis võimsa impulsi nõukogude sõjameeste üleminek Bruti jõest. 10. aprillil 1944 teatas Nõukogude informbüroo Kolmanda Ukraina rinde väed vallutasid täna jalaväe, ratsa ja mehhaniseeritud koondiste oskusliku tiibmanöövri ja frontaalrünnakuga, meie maa tähtsa majandusliku ja poliitilise keskuse Ukraina oblasti, linna ja Musta mere esmaklassilise sadama Odessa. 1941. aasta sügisel oli punaarmee ja Musta mere laevastik kaitsnud Odessas peaaegu kaks ja pool kuud. Vaenlane, kes oli linnamaa poolt sisse piiranud, ei suutnudki teda vallutada. Üksnes olukord teistel rinnetel sundis Odessa maha jätma. Ajalukku on läinud meie vägede meisterlik evakueerimine linnast 1941. aasta oktoobris ikkagi rohkem kui 15000 meest koos relvadega vaenlase silme all meritsi ära vedada. Sellel pole pretsedenti. Kuid Odessa võitles edasi ka okupatsiooniaastatel. Linna all asuvatesse kaevanduskäikudesse ehk katakombidesse varjusid tuhanded partisanid, kes ei andnud vaenlasele ühtki rahulikku päeva. Lahingud Odessa vabastamiseks algasid 1944. aasta märtsi lõpus. Sõjaaegne sõjamerelaevastiku rahvakomissar Nikolai Kuznetsov kirjutab oma mälestusteraamatus võidukursil. Odessa operatsioon algas sellega, et Nikolajevitš maandati paanika tekitamiseks vaenlase tagalasse. Väike dessant. Sellesse kuulus 55 meremeest, major kotaanovi merejalaväepataljonist ning 12 maaväelast. Seitsme kaluripaadiga väljusid nad öösel actioberski küla juurest. Dessanti juhatas vanemleitnant Oll Schmanski liikunud tugeva vastutuule ja lainetega heegeldades 15 kilomeetrit mööda lõuna ugi jõudsid julged mehed 26. märtsi koidikul Nikolajevi äärelinnani, kus nad elevaatori lähedalt käratult maabusid. Sakslased avastasid dessandi alles hommikul kella kaheksa ajal kell 10 aga asusid teda ründama. Meie 67 sõjamehe vastu paiskasid fašistid, kolm jalaväepataljoni, neli tanki, neli suurtükki, kaks kuue raudselt miinipildujat ja mitu leegiheitjat. Midagi ei tehtud selleks, et meie mehi hävitada. Vaenlane heitis nende peale mürgist suitsu tekitavaid granaate. Kahe ööpäeva jooksul lõite santslased tagasi 18 rünnakut, hävitades ligi 700 vastase sõdurit, kaks tanki ja kõik suurtükid. Meie meestest jäi ellu ainult 12, kuid igaüks neist võitles 10-st. Valitsus hindas kõrgelt seda kangelastegu kõigile 67-le mehele anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Pärast Nikolajevi vabastamist forsseerisid kolmanda Ukraina rinde väed Lõuna-Pugi ja alustasid lahinguid otsiakovi lähistel. Siin paistsid merejalaväelased taas silma. 31. märtsil läksid nad kiinburzkyneemelt paatidega teele ja maabusid Otšakovi majaka juures. Nad tekitasid rohket kära, mistõttu sakslased paiskasid majaka juurde suured jõud. Samal ajal alustasid meie väed tormijooksul linnale. 31. märtsil odžaco vabastatigi dessandid Nikolajevi seotšakovis ei olnud suured, kuid nad tegutsesid otsustavalt julgelt ja arukalt. Tee Odessani oli vaba. Kolmanda Ukraina rinde väed ründasid linna kolmest suunast idast, põhjast ja läänest, meenutab endine diviisi komandör kindralmajor Nikolai Kalajev. Üheksandal aprillil ületasid meie diviisi väeosad Haczybeili maani. Siit algas peale tungodessale. Linna lähistele olid sakslased rajanud ülitugevad kaitsevööndid. Meil tuli need purustada sorteerimisraudteejaama piirkonnas. Peagi jõudsid meie väeosad äärelinna, põgenevad hitlerlased, täitsid kõik laevad, puksiirikaatrid, mootorpaadid. Neid sõitis isegi parvedega merele. Meie automaatorid tungisid tankide toetusel sadamasse sisse ning ründasid seal Troppis olevaid vaenlase üksusi. Tegelikult olid lahingud Odessa vabastamiseks väga ägedad kuid vaenlane ei suutnud vastu pidada meie sõjameeste tormijooksule. Kümnenda aprilli õhtul saluteeris Moskva Odessa vabastajatele 24 kogupauguga 324-st suurtükist. Juba 1942. aastal oli Odessa nimetatud kangelaslinnaks Lenini orden. Jakul täht anti talle üle 1965. aastal. Saate lõpuks tahaks koos kuulajaga pisut aru pidada. Mäletatavasti oli meil veebruari lõpus jutu vaenlase Kolsuunsoftšenkovski grupeeringu sissepiiramisest ja hävitamisest. See oli tõeline tulelaviin, mis hitlerlaste kaela 100.. Ent paratamatult tekkis mõte. Sakslased piirati sisse, mitte tühjal maa-alal. Seal oli ka tsiviilelanike. Mis sai nendest vastust ehk saab anda meie tänane vestluskaaslane, erupolkovnik August Rusmann. Ukraina Vabariik praegult on üldse väga tihedasti asustatud küladega viiksid linnadega enamus sealkovski lahinguoperatsiooni rajoonist Vinnie karovodgolf, Poola osalu tervelt Kirovograati, et kõik aga külasid ja asulaid Need olid tuhanded, paljud inimesed loomulikud, olid seal. Meil oli partisanidega head sidemed, kes omal ajal hoiatasid inimesi, et niimoodi, et kohe hakkab suured lahingud peale CDd oma hoitakse eemal. Aga sakslased, enamused, lahingute aiadel, Nemad pugesid küladesse sellest välja kuskil metsades. Orgudes, niukses, teiste maakohtadel teadsid, kui tuleb, pommitamine, laskmine seal kõige paremad ju. Märgid on, kui kasulatelise küladesse on nii. Osaliselt loomulikult kohalikud inimesed said ka ka kannatada, aga seda on, seda siin midagi teha ei ole. Jah, sõda oli halastamatu ja sõjas oli palju paratamatust. Meenutan üht jutuajamist kindralmajor Vello Varega Kurski kaare lahingute päevil, mis oli eetris mullu saates seitsmeteistkümnendal juulil. Metsaservalt jälgisime, kuidas meil lennuvõi kandis tugeva löögi vaenlase peamistele tugipunktidele. Pommiplahvatused Polhovi ja Tsenski kohal olid hästi näha. Arjulli kohalt paistsid meie valgustuspommid, bow, pommiplahvatuste kuma. See oli võimas vaatepilt, suurte pommide lõhkemine ööpimeduses raketid tulekeeled. Kuid samal ajal ääretult raske, teades, et löögi all olid meie omad linnad, mida olime sunnitud pommitama. Miks sunnitud võidakse küsida 1943. aasta suverindeteadetest loeme korduvalt, et käidi pommitamas koomelit orsat Minskis, Kiievit ja teisi linnu. Ei siiski mitte linnu, vaid nende sõlmi vaenlase koondumispaiku sõjaväerajatisi. 1944. aasta alguses rünnati õhust Pihkva Lovovi Sevastoopolis galatši resekned Kulbenet aga ka Tallinnat kapott ja Eesti põlevkivibasseini asulaid. Midagi ei olnud parata. Ühe ešeloni täie vaenlase sõdurite hävitamine tähendab tuhandete oma sõjameeste allesjäämist. Niisamasugune lugu, vaenlase laskemoona ja sõjatehnika, Esselonide purustamisega. Aga elanikud, mida ütleb selle kohta tuntud lendur, Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp? Peab tunnistama, et kui metsa raiutakse siis lendavad lasud kaovad põhiliselt. Selleks nagu miinivatasime tööd teha siis kindlasti elamurajoonis saavad kabi, olgu ükstapuha kes pommitab ka singlite, kui meie ei ole midagi jubedamat. Kui lasta pomme alla, ükstapuha, kas raudtee sõlmtehase territooriumile, kui sa tead, et seal all on tuhanded meie inimesed ei saa olla midagi raskemat. Midagi vastikumad. Aga sa preilid, kõik oma närvid, närvid kokku ja teed seda, mis on kästud. Kuna teisiti ei saa. Ja on ka minu praktikas olnud neid asju külmugi Low, sedasama koomel arheoloogia, Bransk kus on kindlasti teada, et mõni pomm 100-st langeb ikkagi mitte sinna, kus on vaja. Ütleme laskur maa peal ei lase ju ka kõik 10-sse. Vahel virutab hoopis, nagu öeldakse, piima järele märklauast mööda. Aga kuue, 7000 meetri kõrguselt natuke isegi raskem kui 100 meetri kauguselt lasketiirus. Ja loomulikult kõige suurem. Pahameel ja nördimus tekkis siis. Kui oli saadud agentuur andmed eks meie nüüd luurajaid olnud tagalas küll ja küll. Ja need andmed ei olnud õiged. Ja valusaid üsna tihti need kohad, kust vaenlas veel ei olnud, ehk enam ei olnud. Midagi halvemat ele elundis lisavad kuradi olla. Me ei tohi hetkekski unustada, kes alustas selle ohvriterohke sõjameie rahu armastavale rahvale ei olnud seda tarvis. Seda oli tarvis maailma vallutamise valu põdevale Hitlerile. Seda oli vaja hitlerliku Saksamaa finantsoligarhia-le ja nõukogude inimeste mis tahes kannatused. Sõja aastatel olid ühtekokku määratu suur süüdistus inimvihkaja elikule, fašismile. Kaheksandal aprillil 1944 oli suure isamaasõja, 1022. päev. Sõja lõpuni oli jäänud veel 396 päeva.