Kui kogu rahvas Lehitsesin äsja üht raamatut, see on kümmekond aastat tagasi välja antud rikkalikult illustreeritud teos 100 paraadi milles tehakse kokkuvõte Nõukogude armee suur üle vaatustest Moskvas punasel väljakul. Tegelikult on see maailma esimese sotsialismimaa relvajõudude üldistatud ajalugu. Peegeldub ju igal järjekordsel paraadil kõik see uus, mida meie sõjamehed on väljaõppel omandanud ja mille poolest rikkamaks saanud. Esimestel paraadidel domineerisid tääkidega vintpüssid ning ratsaniku piigid ja mõõgad. Siis tulid Thatšankad, tulid esimesed kohmakad soomusautod ja tankid kui tagasihoidlik, see tundub praeguse aja ülevaatuste võimsa sõjatehnika kõrval. Kuid kõik algab algusest. Meie armee esimesed paraadid olid vahetult seotud Vladimir Iljitš Lenini. Ka Lenin möödub üldsõjalise väljaõppeüksuste rivist 25. mail 1919. Illid 1920. aasta maiparaadil. Ta võtab vastu esimeste Moskva Nõukogude kuulipildurite kursuste 11. lennuparaadi 12. mail 1920. Ja nõnda edasi foto foto järel. See lihtsalt ei olnud nõukogude valitsuse juhi pelk kohustus olla paraadi vastuvõtja vaid punaarmee loomine ja meie armee kogu arengulugu on seotud Leniniga, tema ideede ja suunistega. Need põhimõtted, mida Lenin pidas tähtsaks uut tüüpi armee loomisel ja kujundamisel elavad üle aegade ja on eeskujuks rahvaste revolutsiooniliste võitude kaitsmisel. Niimodi kõneles Vladimir Iljitš Lenin punaarmeelastele neil rasketel aegadel, kui revolutsiooniline Venemaa oli ümber piiratud välismaiste interventide ja kontrrevolutsiooniliste jõukude poolt. Ta rõhutas, et punaarmee on tugev selle poolest, et kõik tema võitlejad lähevad teadlikult ja üksmeelselt võitlusse tööliste ja talupoegade võimu nõukogude võimu eest. Punaarmee on võitmatu, kuna ta täiendab oma ridu tööliste ja töötavate talupoegade hulgast kes on juba õppinud võitlema, kes on õppinud hoidma seltsimeheliku distsipliini, kes ka kaotuste puhul ei mineta oma võitlusvaimu, vaid astuvad julgelt vaenlastele vastu ning tekitavad neile ränki kaotusi. Lugedes Nõukogude väejuhtide raamatuid kodusõja ja suure isamaasõja lahinguoperatsioonide kohta on silm korduvalt peatunud sõnapaaril leninlik stiil. Sellega iseloomustatakse meie väejuhatuse ja staapide tööd. Sellega iseloomustatakse meie komandöri ja võitlejaid väljapaistvad väejuhid Georgi Žukov, Konstantin rokoshowski, Vassili Tšižikov ja teised on mõiste leninlik stiil lahti mõtestanud järgmiselt. Lahinguoperatsioonide planeerimisel on tarvis arvesse võtta absoluutselt kõiki tegureid nii kaugemaid kui ka lähemaid, nii olemasolevaid kui ka alles tekkivaid. Seega väejuht peab olema tugev dialetikas. Teiseks lahinguvalmidus tähendab mitte ainult sõjatarkusi, vaid ka võitlejate poliitilist küpsust eesmärgiteadlikkust. Kolmandaks sotsialismi saavutusi kaitsevad mitte ainult sõjamehed, silm silma vastu vaenlasega vaid kogu rahvas, mis tähendab rinde ja tagala vankumatut ühtsust. Visalt ja järjekindlalt selgitas Lenin, et punaarmee ei ole loodud vallutamiseks teiste maade ja rahvaste alistamiseks vaid kaitseks. Kuid sealsamas astus ta teravalt välja trotskistid vastu, kes soovitasid kogu sõjaväekaatrit kasvatada üksnes kaitsetegevuse vaimus. Kaheksandal üle Vene maalisel nõukogude kongressil 1920. aasta detsembris. Ta rõhutas. Kui me peaksime nagu seda meile soovitatakse meile alati aktiivselt vaenulike jõudude ees andma tõotuse, et me ei võta kunagi ette teatavaid aktsioone, mis võivad sõjalis-strateegiliselt osutuda pealetungi aktsioonideks siis me oleksime mitte ainult lollpead, vaid ka kurjategijad. Lenin hindas alati initsiatiivi altpoolt uue armee uute juhtide ettenägelikkust. Kui palju kordi tuli tal kodusõja perioodil ära muuta näiteks vabariigi revolutsioonilise sõjanõukogu eesotsas tegutsenud Trotski väärotsuseid? Nõukogude Liidu marssal Semjon Budjon ei meenuta. Abcaabeeerrovos esitleti meie ratsaväebrigaadi trootskile. Brigaadi üle vaadanud esines ta võitlejate ees kõnega, milles nimetas brigaadi esimeseks viiuliks. Üldises lahinguansamblis. Juhust kasutades pöördusin Trotski poole. Palusin, et ta lubaks mul avaldada oma arvamust meie punaarmee suurte ratsaväekoondiste loomise kohta milles seisab küsiste. Arvestades sõja suurt ulatust, mis on võtnud manööverdava iseloomu samuti seda, et vaenlasel etendab peamist osa massiline kasaka ratsavägi oleks ka meil vaja luua oma massiline ratsavägi, mis oleks ühendatud diviisiks või korpuseks. Seltsimees Budjon katkestas mind Trotski. Kas te annate aru oma sõnade üle? Ei mõista ratsaväe iseloomu, see on ju aristokraatlikus laadi vägi, keda juhivad vürstid, krahvid ja parunid. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Viskuda külge ei saa kannuseid köita. See oli kahjurlus. Võinud kalliks maksma minna. Lenini energiliselt eestvõttel said teoks punase ratsaväe suured koondised, millel kodusõja võitmisel oli etendada otsustav osa. Pöördume veel kord Semjon Budjon mälestuste poole. Raamatus läbi käidud tee meenutab ta jutuajamist Vladimir Iljitš Lenini ka kaheksandal ülevenemaalise Nõukogude kongressi. Et kuidagi õigustada oma kaotust kandnud väejuhte levitasid valged ja kirjutasid isegi ajalehtedes, eks Kuura ja Molotovi purustas endine kindral peaaegu tuntud skoobi levi kaasvõitleja tselluliit kullake, ümber lükata. Budjon ei ole kindral, vaid kõigest vahtmeister, ütles Lenin naeratades. Tänasin naljatades Illitši, et ta oli mulle omistanud vahtmeistri aukraadi. Aga kas siis teil ei olnud see aukraad? Noh, kuidas siis täitsin ajutiselt vahtmeistri kohuseid. Peamine on see, ütlesid et on saabunud aeg, mil lihtrahva seast pärinevad lihtsad inimesed löövad kodanlikke kindraleid. Las imperialistid tunnevad seda. Te, andsite neile hea õppetunni. Tüüpi väejuhid, kes olid tulnud rahva hulgast nagu Vorossiilov, Budjon, nei, tuvatsevski, Jegorov, lüher ja teised mõistsid suurepäraselt Lenini stiili nii töös, inimestega kui ka vägede juhtimisel. Kodusõjaväejuhid parandasid need traditsioonid edasi suure isamaasõjaväejuhtidele. Võib öelda, et kõigis suure isamaasõja hiiglaslikest lahinguoperatsioonides on tunda leninliku stiili kogu rahvaastumine võitlusse vihatud vaenlasega. See oli Lenini ideed tegelikkuses. Esinedes kaheksandal ülevene maalisel nõukogude kongressil detsembris 1920 ütles Vladimir Iljitš Lenin. Te muidugi teate, millist haruldast kangelaslikkust näitas üles punaarmee, võites selliseid takistusi ja selliseid kindlustusi, mida isegi sõjaasjanduse, eriteadlased ja autoriteedid pidasid võitmatuks. Üks kõige hiilgavamaid lehekülgi punaarmee ajaloos on see täielik, otsustav ja imekiire võit mis saavutati varangeli üle. See oli siis, kui punaarmee 1920. aasta oktoobris-novembris oli vabastanud Krimmi poolsaare ning põrmustanud viimse valge kartliku armee. Muide, frangeli purustamise operatsioonis oli toona kaasosalisteks ka kaks eestlasest väejuht kuuenda armee komandör August Kork ja 15. diviisi komandör Johannes Raudmets. 24 aastat hiljem, 1944. aasta kevadel tuli punaarmeel Krimm teist korda vabastada. Nüüd fašistlike okupantide ikke alt. Kuigi punaarmee oli läbi käinud tohutu arengutee ja meie leninlik sõjakunst tõusnud enne nägematutesse kõrgustesse polnud poolsaare vabastamise ülesanne seegi kord kergete killast. Fašistidel olid Krimmis tugevad jõud. Seitsmeteistkümnest saksa armee, millesse kuulus seitse Rumeenia ja viis saksa diviisi. Kokku rohkem kui 195000 sõdurit ja ohvitseri, ligi 3600 suurtükki ja miinipildujat, 215 tanki ja ründesuurde, ehkki ning 148 lennukit. Hitlerlaste jaoks oli Krimmil tohutu strateegiline tähtsus. Arvestades sündmuste käiku, milles Nõukogude väed olid rinde lõunaosas kaugele edasi liikunud sõdides juba Rumeenia territooriumil võisid fašistid Krimmist meie vägede tagalat tõsiselt ohustada. Ega füürer siis ilmaasjata kelkinud, et Krimm on saksa armee uputamatu lennukikandja. Oluliselt oli takistatud ka meie Musta mere laevastiku tegevus, kuna tema peabaas Sevastopol oli vaenlase käes. Peale selle andis Hitler Krimmi poolsaarest kinnihoidmisele suure poliitilise tähenduse. Tugevate fašistlike väegrupeeringute viibimine Krimmis mõjutas märgatavalt Türgi positsioone, aga samuti Saksamaaliitlasi, Rumeeniat ja Bulgaariat. Seepärast jäigi füürer kurdiks Rumeenia fašistliku diktaatori Antonescu palvetele evakueerida Krimmist seitse Rumeenia diviisi, keda ta vajas kodus punaarmee vastu võitlemiseks. Isegi Antonescu režiimi kriisi reaalne oht ei kõigutanud Hitlerit. Ta deklareeris vaid üht ja sedasama. Krimmi ei tohi ära anda. Kõik, kes sellele mõtlevad, on reeturid. Saksa väejuhatus täiendas Krimmis asuvat seitsmeteistkümnendat armeed Tamani poolsaarelt evakueeritud vägede riismetega ning tugevdas palavikuliselt oma positsioone perekopi maagitsusel Sywashi lõunakaldal ja Kertši all. Samaaegselt taastati kindlustusi Sevastoopoli lähistel sobitades uutele ülesannetele meie vanu kaitserajatisi. Hitler jäi nüüdki Hitleriks. Oma kindralitele rangeid käske jagades kinnitas ta ühtaegu, et paratamatu kaotuse korral evakueeritakse väed Mert kaudu Rumeeniasse. Punaarmee kõrgem ülemjuhatus tegi Krimmi vabastamise ülesandeks neljandale Ukraina rindele kindral Jerioomelko üksikule rannikuarmeele Musta mere laevastikule, mida juhatas admiral okti apski ja admiral korskovi Azovi flotillile. Meie maavägede käsutuses selles operatsioonis oli ligi 470000 sõdurit ja ohvitseri 5982 ehkki ja miinipildujat 559 tanki ja liikursuurtükke ning 1250 lennukit. Vabastamislahingutes osales ka 24 grimmi partisanigruppi. Nüüd pisut eellugu. Teatavasti olid sakslased enda käes hoidnud Tamani poolsaart. 16. septembril 1943 tehti nende väe grupeeringule seal lõpp peale ning vabastati Novorossiiski linn. Esimesel novembril 1943 sooritas Kaheksateistkümnes armee dessandi Kertši poolsaarele. Tormi tõttu jõudsid ainult pooled ette nähtud üksustest maabuda ja platsdarmi luua, kuid seda hoida ei suudetud vaenlase järjest tugevneva surve tõttu. Ööl vastu kolmandat novembrit forsseerisid väina 56. armee dessant. Lased vaenlase visast vastupanust hoolimata lõid nad platsdarmi, mis ulatus kuni Kertsi linna kirdeservani. Edasi enam ei jõutud, ent seda platsdarmi kasutati pärast edukalt krimi vabastamislahingutes. Edasi aga tehkem väike pilguheit vabastamislahingute ettevalmistamisele. Vaenlane muidugi teadis, et punaarmee üritab Krimmi vabastada. Ja kust seda mujalt teha, kui perekoppimaagitsuse kaudu. Nõukogude Liidu marssal Sergei Piryu sov, kes 40 aastat tagasi oli neljanda Ukraina rinde staabiülem, kirjutab oma mälestusteraamatus, kui mürisesid kahurid 200 kolmemillimeetriste. Suurema kaliibriga suurtükkide ilmumist Pirecopymaagitsuse lähistele hindas Hitlerlik väejuhatus vaieldamatu tunnusmärgina, et nimelt siin antakse pealöök. Siin hakati viivitamatult reserve juurde vedama. Meie omalt poolt aitasime igati kaasa vaenlase, veelgi suuremale des orienteerimisele. Korraldasime vägede keerulisi ümber grupeerimisi. Pidasime raadio vahendusel peaaegu avalikke jutuajamisi. Väeosi me loomulikult ei informeerinud, milleks seda tehakse. Seepärast nuriseti meiega üpris tõsiselt. Kihutavad ilmaasjata ühest kohast teise gootki on neil raadios niisugune, mida rinnalaps võib dešifreerida, on aga meil kindralid, tuli need meeleolud kuidagi maha rahustada. Ent kui rõõmsad kõik olid, kui me oma eesmärgi saavutasime ja saksa seitsmeteistkümnenda armee juhtkond oli täiesti desorienteeritud, nad ei osanud aimata meie pealetungi, tähtaega ega pealöögisuunda. Kuigi vaenlane ennast hoolsalt maskeeris, olid meil täpsed andmed nende tulevahendite asetuse ja kindlustuste süsteemi kohta. Vastase positsioonide asetust ja tulevahendeid aitas avastada märtsi lumesadu. Pärast seda pidid hitlerlased tegelema oma kaitserajatiste puhastamisega. Nii tekkisid head tingimused aerofotode tegemiseks. Saadud toredad ülesvõtted aitasid kõige rohkem meie suurtükiväelasi. Samuti oli nendest abi pommitus ja ründelennuväele. Ma ei saa vaikida veel ühest minu arvates huvitavast detailist suurt operatsiooni ettevalmistades haarab staabi kindraleid ja ohvitsere eriline operatiivse avaruse tunne. Krimmis seda ei olnud. Seal tuli hoolikalt arvestada iga kilomeetrid tihti ka iga sajameetrist lõiku võtta arvesse, kuhu on paigutatud vastase mingi kompanii, kus asub üks või teine suur tükk staap pidi iga kohaliku ülesande jaoks välja töötama hulga variante, loendamatult kaarte, skeeme ja tabeleid. Tööd tuli seega palju teha. Pealetung Krimmi vabastamiseks algas kaheksandal aprillil 1944. Esimesena läks tulle kindral Sahharovi teine kaardiväe armee, kes ründas perekopi kindlustusi. Armee üksustel õnnestus vabastada Arminanski linn, kuid seejärel vaenlane, peatas nad. Samal ajal murdsid kindral Chrysleri 51. armee väekoondised, kes andsid löögi Šivašist lõuna pool asuvatel plats Tarmidelt läbi esimestest kaitseliinidest. Vaenlase väejuhatus oli sunnitud oma väed perekoppimaagitsuselt ära viima. Ööl vastu üheteistkümnendat aprilli alustas pealetungi üksik Ranniku armee, kes hoidis enda käes platsdarmi Kertši poolsaarel. Juba esimesel päeval vabastas ta Kertsi linna ja hakkas vaenlast jälitama mööda Krimmi lõunarannikut. Alates 12.-st aprillist hakkasid Saksa ja Rumeenia diviisid Sevastoopoli poole taganema saades kogu aeg hoope neid jälitavalt neljandalt ja kaheksandalt lennuarmeelt. 15. aprillil jõudsid neljanda, Ukraina rinde ja 16. aprillil k üksiku rannikuarmee mobiilsed väeosad Sevastoopoli kindlustuste välise kaitse vööndini. Vaenlane avaldas taganedes ägedat vastupanu. Sergei Piryusov kirjutab oma mälestustes. Isounski positsioonidel hargnenud ägedate lahingute ajal toodi minu juurde vangi langenud saksa ohvitser. Millised olid teie väejuhatuse viimased korraldused? Küsisin temalt. Kästi sisse võtta tagalapositsioonid. Vastesta korra hoidmiseks lubati tulistada oma taganevaid üksusi kuulipildujast. Isegi oht saada kuklasse oma saksa kuul ei suutnud fašistlike sõdureid vastupanuks sundida. Sevastoopoli all tekkis lahingutesse mõnenädalane vaheaeg. See oli ka loomulik, sest nii tugevate kindlustuste vallutamiseks, nagu seda olid Sevastoopoli kindlustused, tuli hoolega valmistuda. Meenutame, et 1941. 42. aastal kulus Hitleri vägedel Sevastoopoli vallutamiseks 250 päeva. Nõukogude vägede pealetung kuulsusrikka linna vabastamiseks algas viiendal mail, mil läksid rünnakule neljanda Ukraina rinde teise kaardiväe armee koondised. Kahe päevaga murdsid nad paarist-kolmest kaitsekraavide vööndist läbi. Seitsmendal mail alustasid pealetungi 51. armee ja rannikuarmee väed, andes löögi naabertiibadele. Eriti ägedad olid lahingud sapuuni mäel, mis oli sakslaste Sevastoopoli kaitse võtmeks. Nõukogude sõjamehed sooritasid lahingutes selle mäe pärast lugemata hulgal kangelastegusid. Vaenlane ei suutnud vastu pidada. Kaheksandal mail jõudsid pealetungijad sisemise kaitsevööndi. Nii üheksandal mail Sevastopol vabastati. Vaenlase grupeeringu riismed põgenesid Herzonese neemele, kus nad said surma või langesid vangi. Kes püüdis mere kaudu põgeneda, uputati hitlerlaste katastroof. Krimmis oli tohutu üle 111500 tapetu ja vangilangenu. Üksnes Sevastoopolis sai surma üle 20000 vaenlase. Sõjamehe punaarmeel kulus Krimmi vabastamiseks kokku 35 päeva. Milleks Sevastoopolis kulus viis päeva. Seadkem sinna kõrvale fašistide ponnistused Sevastoopoli vallutamiseks 250 päeva jooksul. Nüüd veel mõned leheküljed mälestusteraamat tutest, Sergei Piryusov kirjutab, väed olid puhkuse ära teeninud. Juhust kasutades käisid meie sõjamehed ajaloolistest paiku. Kades ekskursioonidel nautisid Krimmi looduse ilu kuigi kõik siin meenutas okupantide barbaasust, hitlerlased olid maha raiunud paljud kaunid istandused, säästmata isegi ülemaailmselt tuntud Nikita botaanikaaeda. Kuulsad krimi plaasid olid risustatud traattõketega. Fašistid olid ranna sanatooriumid muutnud, toitudeks paleede seintes haigutasid kuulipilduja, hambrasuurid ja suurtükkide tulistamisavad. Ehkki puhkus Krimmi ülihelde päikese all oli pärast pikki kuid kestnud ägedaid lahinguid kosutav, ootasime siiski meie kõik reasõdurist kuni rinde juhatajani kannatamatult käsku uueks lahinguretkeks. Ja vaenlane polnud veel löödud. Sõjamehi kannustas soov kiiremini fašistlikest Anastajatest jagu saada. See käsk muidugi tuli peatselt. Kuid veel Sevastoopoli, st, mis nüüd vabastatuna oli taas saamas musta mere laevastiku peabaasiks. Lehekülgsõjaaegse sõjamerelaevastiku rahvakomissari, admiral Nikolai Kuznetsovi raamatust võidukursil. Veel suitsesid varemed ja rannas tuli koristamata trofeed, tehnika, kui laevastiku ehitusmehed alustasid juba kaide taastamist. Laevastiku juhtkond kiirustas mind lubama laevastiku naasmist Sevastoopolis. Mereväe peastaabitöötajad asusid kõigi sadamate ja Farvaatorite hoolikalettimineerimisele. See oli mahukas ja ohtlik töö. Salakavalad, magnetmiinid ei allunud traalimisele, need tuli hävitada mehhaaniliste vahendite ja süvaveepommidega. Lõpuks saabus kauaoodatud päev ja tund lahingulaev Sevastopol, ristlejad ja miiniristlejad. Kõik täiesti korras, puhtad ja üle värvitud asusid oma kohale rivis ja võtsid laevastiku juhataja lipu all kursis vastu opolile. Laevade rivi ulatus mitme miilini. Erutatult süttisid mitte ainult musta mere meremeeste, vaid ka kõigi kangelaslinnaelanike südamed, kelle silme all sisenesid eskaadrid põhjalahte. See oli viiendal novembril 1944. aastal umbes kell kaks päeval. Laevu Escortisid hävituslennukit. 21 kogupauguga 100-st suurtükist andis laevastik teada oma tagasitulekust Musta mere laevastiku peabaasi. Need olid ununematud hetked. Ja nüüd siis asjade seis Narva rindel 1944. aasta aprillis. Me oleme rääkinud märtsikuu ägedatest lahingutest, mille eesmärgiks oli Narva vabastamine. Seda aga ei õnnestunud teha. Liiga tugev oli veel vaenlase kaitse ja talle tuli appi ka kevad oma teedelagunemise ja üleujutustega. Meie positsioonid Auvereplats Tarmil olid ju lausa soos. Sapöörid tegid suuri pingutusi, et ehitada palkidest lattidest teid, et kindlustada võitlejate elementaarne varustamine ja haavatute äravedu. Kuid üleujutatud kaevikuid ja muldonne nad ometi kuivaks teha ei saanud. Vaenlasel oli kergem, tema kaitseliinitasusid kõrgendikel juurde ja äraveoks olid tal kasutada head maanteed. Seitsmendal aprillil andis Leningradi rinde juhataja Narva suunas tegutsevatele vägedele käsu üle minna kaitsele, sest nois tingimusi ei olnud pealetungil mingit mõtet. Hitlerlased muidugi kasutasid ära meie vägede kaitsesse tõmbumise. Nad suunasid oma rünnakuteravikku Auvere platsdarmi vastu. Esiteks taotlesid nad Narva-Tapa raudteeliini tagasivõtmist, teiseks aga kõigi meie vägede löömist Narva jõe taha. 19. aprilli hommikul alanud lahinguga nad esimese ülesande täitsid, kuid teisti suutnud nad täita isegi värskete vägede juurde toomise hinnaga. Aprilli lõpuks vaenlase pealetung rauges. Loomulikult kestsid kohaliku tähtsusega lahingud edasi ja kõige rohkem oli kokkupõrkeid auvere platsdarmi. Nüüd meenutus erumajor Vassili Kondrosoovilt, kes juhatas 134. kaardiväe suurtükipolgu üht Rütma. Kirjeldatav sündmus leidis aset just 1944. aasta aprillikuus. Seal olid kõrgendikud Sinimäed, kuhu vaenlane oli rajanud tugeva kaitseliini. Seal olid tihedalt tulepositsioone. Tanki tulid maa sisse kaevatud, meie olime tule positsioonil ühel metsasihil. Jalavägi ei saanud sealt kuidagi edasi liikuda, sest ei lubanud kellelgi pead tõsta, tulistades täpselt kogu sektorit. Siis sain ma käsu kasutada 122 millimeetrised haubitsad suurt tükki ja selle laskudega tank hävitada. Võtsin suurtükikomandör parannikovi kahuri ja hommikul vara. Kui oli veel pime, veeritasime selle metsasihile ja maskeerisime seal. Jäime ootele, et tanki asukohta kindlaks teha. Dancoli maasse kaevatud ja teda oli raske tabada. Luurajad ütlesid meile, kust umbkaudu teda leida võid. Kui valgenes, tegime üsna kiiresti tanki asukoha kindlaks, tulistasime välja paar mürsku, kuid need ei tabanud tanki. See tulistas vastu ja tal õnnestus meie haubitsa kilp purustada. Kui tank vastu tulistamise, lõpetas juukseid poisid kohe haubitsa juurde ja lasksid välja mõned mürsud tanki suunas. Sealt enam vastu ei lastud. Nii andsime jalaväele võimaluse peaaegu neli kilomeetrit edasi liikuda. Aga need kõrgendikud tegid meile peavalu. Kui palju tuli nende pärast heidelda? Vassili Kondressovil on veel nendest päevadest meelde jäänud. Narva lähistel oli mingit kõrgendik, kuhu linn kätte paistis. Seal seisis kaks maja. Mul oli tarvis ühest patareist teise minna. Oleks pidanud kaarega minema, aga mina arvasin, et miks ma pean kurvi sisse tegema, lähen parem otse. Parasjagu oli seal kraav. Läksin mööda kraavi ja kõik oli kombes. Ja äkki minu ees mauh. Mulle 100. mulda kaela. Jäin seisma. Mis see siis oli? Hakkasin asja uurima. Selgus, et minu ette oli kukkunud saksa mürsk. See oli sügavale maa sisse tunginud ja siis lõhkenud. Muld ja killud lendasid otse üles. Minu peale 100. ülevalt mulda. Mitega kilda. Oleksin ma jõudnud paar sammu rohkem teha, oleksin looja karjas olnud. See oli. Järjekordne näide, et sõjas peab õnne olema kuid sellegipoolest ei jäädud ainult õnne peale lootma. Kõige tähtsamad olid sõjatarkused. Neid kogusid Narva lahingute tuulistel päevadel rindelähedases tagalas Eesti korpuse sõjamehed. Ausalt tööda olid õppused tüütavad küll, aga ega sõjamehelt keegi tema arvamust küsinud. Mida ja kuidas õpiti, meenutab endine 27. laskurpolgu komandör, erupolkovnik Nikolai trankmann. Ja see oli väga ei. Õppus meil oli Kingissepas ja koolivaheaja ja just olid kiirsillad, mis viisid esimesed sillalt seon, ujukad pealmiseks kaks lauda ja lükatakse üle jõe. Järgnevalt meenutab toonaseid õppusi erupolkovnik Gustav Hancing, kes oli 921. laskurpolgu teise pataljoni komandöri asetäitja. No minu nagu isiklikult oli link, väljaõppe ettevalmistus ja siis ma tegelesin, tähendab kogudel polgu tähendab snaiperid ette valmistatud taipari grupid valmistasime, tähendab ette olgu ulatuses mis õppuste ette valmistades oli jälle metsamaastiku, tähendab läbimised ja lahingu pidamine meelejal tähendab jällegi oli pataljoni õppusel. Ja kindralleitnant juuniski külastas, meeldis ja mina siis olin jällegi tähendab pataljonis ja valmistasin just nende snaiprite laskmis teda. Võistluse laskmismärklaud ja köök oli muidugi kõrval ja pidi uneski tuli, magan siin eteni, koorte koolseid, pataljon, komandöri asetäitja. Mingisugust suurt märkusi teinud tytar võistlused läksivad, ma ei tea, kas järgmisel päeval olivad läksivad väga edukalt. Polgu meeskond sai esikohaga, ettevalmistus oli väga suur ja hästi sai isikliku ette valmistatud, nii et lahingusse oli võimalik minna täitsa organiseeritult. Eks see oligi peamine, mida meie sõjameestelt taheti. Eesti sõjameeste uusi tegusid tuli siiski veel mõni aeg oodata. 1919. aastal ütles Vladimir Iljitš Lenin jutuajamisel Kliment, Vorošilov, vile. Meie partei teeb poliit töötajatele ja üldse kõikidele kommunistidele ülesandeks muuta oma armee tööliste ja talupoegade liidu musternäidiseks, kellel on ühine eesmärk ja ühised huvid nagu kogu meie riigis, nii peab ka sealseelid avalduma kõikjal lahinguolukorras ja argielus, eri rahvuste esindajatega suhtlemises ja nendega sõprussidemete tugevdamisest. Selles on meie tagatis kodusõjas ja edasises sotsialismi ülesehitamises. Selle suunise täitsid meie sõjamehed suures isamaasõjas kuhjaga. See põhimõte on kõikide meie. Tõde alus nüüd ja tulevikus.