Valter Ojakääru ja tema tegemiste ulatus on niivõrd lai ja suur, et ilmselt siin ei olegi mõtet kõike hoobilt haarata, et võib-olla räägiks täna sellest, mis Eesti raadiot ja Valter Ojakääru seob, nagu tundub, see sidumine algas kunagi üsnagi omapärasel viisil vist. Ja ma just täna mõtlesin seda. 60 aastat elatud elu ei ole muidugi mitte nii tähtis kui, kui see, et kahe ja poole aasta pärast saab mul Eesti raadius 40 aastat. Ma saatsin Eesti raadiosse 45. aasta hilissügisel ja nimelt diktori kohale, kuna ma mängisin tol ajal kuldses seitsmes. Ja see oli lihtsalt nii-ütelda kollektiiv, mis töötas ainult kolm korda nädalas tantsumängudel aja oli pidevamad töökohta. Ja vist Erich Kõlar oli tol ajal minu kolleeg, kes mulle soovitas minna diktorite konkursile või midagi taolist toimus siin ja siis mind võeti katseajale siia. Ma mäletan, üks huvitav episood oli ühe noore daamiga. Lugesime päevauudiseid, kusjuures see konkurss läks otse-eetrisse. Magnetofoni veel ei kasutatud ja ja siis oli niimoodi tolleaegne raadiokomitee aseesimees, madivere seisis stuudio akna taga, kuulas meie lugemist ja minu partner, teades, et ta on otse-eetris. No sõna tõsises mõttes kaotas ennast. Oli näha, et ta ei saanud edasi lugeda, madivere näitas mulle et ma loeksin kõik punktid, me pidime vaheldumisi lugema tema ühe, mina teise punkti. Ja Ma olen pärast mõelnud, et kui see oleks olnud linti lugemine või teadmine, et on võimalik ennast kokku võtta ja parandada sellest daamist oleks tulnud väga hea diktor, sest üldiselt tundus, et ta oli haritud inimene ja oleks hästi toime tulnud, aga lihtsalt noh see, see ei ole naljaasi. Teada seda, et iga sõna, mis sa nüüd ütled, läheb kohe nii üle terve vabariigi laiali ja kaugemalegi veel sealt edasi, siis tulid juba teised tööd. No ja siis oli kuu aega hiljem. Ootamatult avanes võimalus saada saksofonimängija koht raadio estraadiorkestrisse, kuhu ma jäin täpselt 25-ks aastaks. Ja oli muidugi väga põnev periood, palju sai kontserte tehtud, palju sai väljas esinetud ja seal algas ka loominguline töö peale. Kuna kollektiiv toetas täie rinnaga kõiki neid, kes seal olid. Ülo Raudmäe ektorignaatiad, Vladimir pidifooruv, ja siis edasi tulid juba, saate jah, saateid ma hakkasin ka üsna varakult tegema, ma ei oskagi öelda täpselt, millal just, aga ma arvan kusagil viiekümnendatel aastatel. Üks seeria, mida ma tegin, oli eesti lugule laululoomingus. See käis ka veel otse-eetris. Seal me koos luuletajatega esinesime, luuletajad lugesid oma oma luulet ja mina siis vahepeal serveerisin nende tekstidele loodud laule, see oli väga mulle jällegi väga huvitav. Saate seeria ja loodetavasti ka kuulajatele. Ja siis 60.-te aastate algusel tuli üks seeria. Mida teie arvate, et see oli siis esmakordne džässi lahkamine raadiolainetel ja siis esimesed vastukajad olid väga-väga niisugused tormilised 100 protsenti poolt 100 protsenti vastu ja niisugused ägedad vaidlused ja kõiki kirju ei saanud üldse ette lugeda, need olid nii mahlakalt kirjutatud. Aga hiljem siis jah, sellest kujunes välja saateseeria džässisõpradele ja, ja hiljem siis, kui juba biitlid tulid ja popmuusika hakkas nagu rohkem kanda kinnitama, siis oli kergemuusikasõpradele sama seeria kolmapäeva õhtuti kestis. Ja siis nüüd juba mõni aasta tagasi tõsteti minu saated pühapäeva pärastlõunal, mis on tõenäoliselt väga hea kuulatav aeg. Ja põhiliselt ma olen teinud kaht sarja, üks on siis kohtumised raadio teel, mida te peale minu veel terve rida teisi autoreid. Jahilisel kroonika jah, saated on jah tõesti väga palju olnud, ühel tahaks siiski pisut pikemalt peatuda, see on õige valikusaade, mis oma vormilt oli ja ilmselt ka on raadiopraktikas üsnagi ainulaadne. Kuidas see saade sündis? See tuli tõenäoliselt sellest. Mind vaevas mõte, miks on inimesi, kes ei kuula kas süvamuusikat või ei taha midagi teada levimuusikast? Tähendab, see fakt sai mulle selgeks juba selle mainitud saatega, mida teie arvate ja ma tahtsin midagi taolist raadius pakkuda, mis sunniks kuulama mõlemaid pooli. Mõlemad leerid oleksid ühe saate kuulajad ja siis ma sinna sellesse muusikasse kallis raadiomängu. Põimisin küsimusi nii hästi ühest kui teisest valdkonnast ja ja ma usun, et need, kes seal kaasa lõid, neid oli kindlasti sadu ja sadu, kes kirjutasid meile ja saatsid kogu aeg oma vastuseid. Aga tõenäoliselt, Ta oli ka palju neid, kes meile kunagi kirjutanud, aga ikkagi kuulasid ja oma jaoks ja võib-olla perekonnaringis kuulasid ja lahendasid neid ülesandeid. Ma arvan, et mingi kasu sellest siiski oli ja, ja kasvõi seegi juba fakt, et mul ei ole hiljem olnud nüüd juba mitu aastat lihtsalt mahti seda saadet jätkata. Aga muusikalise tunni toimetus kangelaslikult viib seda saadet edasi ja ütleb, et lihtsalt need see nagu klubi või midagi taolist, mis on kogunenud selle saate juurde, Nad teevad igal aastal oma väljasõit, et Eesti kultuuriloolistes kohtades ja ja nad on saanud terve grupp inimesi omavahel sõpradeks ja ja ilmselt ühendab neid siis noh, mitte ainult see saatevorm, vaid ka üldse muusika ja see on minu arust ilmus tored. Et niimoodi inimesed oma vaba aega sisustavad ja ennast täiendavat. Nonii, nüüd oleme rääkinud sellest, mis tehtud, mis on teoksil? Ma olen mõelnud selle peale, see on praegu rohkem ainult nii mõttestaadiumis et viia läbi võib-olla üks seeria saateid meie levimuusika minevikust päris kohe võib-olla sajandi algusest peale, kuni tänapäevani. Sellest võib-olla kujuneb mingi kah mammutsaade, vaevalt ma seda jõuan üksinda teha, aga ma tean inimesi siin, meie raadios, kes oleks nõus osa võtma sellest tööst ja ka väljaspool raadiot, et võib-olla leiab autoreid, kes ja mitte ainult autoreid, vaid ka neid, kes tulevad esinema ja oma oma mälestusi jagama. Mul on aastatega kogunenud nii-ütelda kodust lindimaterjali, ma olen lihtsalt võtnud kassettmagnetofoni intervjuusid ja vestlusi kolleegidega ja ja paljudega, keda meie hulgas enam ei ole. Mis on minu arust just selle tõttu raadiole nii unikaalne materjal, et noh, me võime rääkida või tsiteerida kedagi, aga kui me kuuleme, et see inimene ise räägib, see on nagu midagi muud? Nojah, ilmselt pensioniiga küll, tuleb nüüd aastatega välja, aga kas sellepärast ei pea nagu öeldakse, järgu seina peal riputama? Jah, ega mina selle pensionäride suure armee värske liikmena võin kinnitada seda, et, et vaevalt kellelgi selles eas seda tahtmist tuleb. Siis on võib-olla tõesti nii, et tervis on päris käest ära läinud või. Aga praktika näitab, et isegi need pensionärid, kes kes mõtlevad, et nüüd ma hakkan korralikult enda jaoks elama. Kas poole aasta pärast või aasta pärast lähevad jälle oma vana kollektiivi juurde tagasi ja neid on tohutu palju, kes lihtsalt leiavad endale ei saa üksinda elada ja ja meil on tõesti selles mõttes väga hästi see korraldatud, et inimestel on võimalus jätkata seda, mis nad on kunagi kätte saanud ja, ja mida nad hästi oskavad ja ei pruugi sugugi veel 60 aastaga mõelda neid selle peale, et ainult võib-olla hakata kodus raadiot, kuulamine televiisorit vaatama.