Peale helipere mis on sinu sellenädalased tööd veel? Ma olen minutid ja veel. Sa mõtled tänast päeva homset ülehomset nädal nagu lõpeb tänase päevaga, oh veel on hästi suurde muidugi ma unustasin ära selle sootuks poistekoorikümnes aastapäev, käisin seal, olin kaks päeva, sain väga suure rõõmu ja naudingu osaliseks. Olin laupäeval möödunud laupäeval Estonia kontserdisaalis ja noorte hääle kuulutuse peale tulid kõik endised poistekoori lauljad, muidugi kõik ei tulnud, aga aga väga suur hulk. Ja mul on alati süda rõõmu täis, kui ma neid noori inimesi näen, kes tulevad laulma ja kellel on süda jäänud laulmise ja, ja kollektiivi Venno Laulu juurde ja see on noh, niivõrd terve kollektiiv olen seda alati kinnitanud ja toonitanud. Ja see, kuidas Venno Laul järjekordselt nendega ja nendele no ütleme, nende meeltele või tunnetele oskas koputada ja kõik välja mängida, tunnetele. See on suur oskus, ta on ikka ülimalt suur pedagoog. Ja kõik nad tulevad, kõik, nad laulavad ja ja kõik nad tahavad koos olla, see oli tavaline poistekooriproov. Ja kolm tundi kestis nad kõik olid seal. Emad said muidugi ka väikese mälestus vimpli, mis oli selleks puhuks tehtud. Need, kes nüüd tegevlauljad, on need veel isa nendele muidugi venna laule ütles, et enne töö ja siis palk. Aga jah, poistekoorisaade on kavas reedel, 19. kordusega, laupäeval, 20. hommikul ja tavalisel ajal lastesaate ajal kell 17 esimeses programmis, kui mitu aastat ta temas olnud? Oi jumal ja see ma ei saa muidu edasi küsida aega. No igatahes, see on väga suur arv, kahekohaline. Jah, varsti saab nalja juurde. Nii, ütle mulle, mis on takistanud sind nende pikkade aastate jooksul mugavaks muutumast, tähendab, sul on olemas oma kindel sari helipere, mida sa praegu toimetad, mis võtab väga palju hoolt, muret ja vaeva. Kuid ma arvan, mille juures võib siiski ka mugavaks muutuda, tähendab teemaga teenust välja ja nii edasi. Miks võtad sa veel kõrvalt, et kõiksuguseid ohtlike avantüür saadete näol, sa ei tea kunagi millega see lõpeb või kuidas välja kukub või miks sukeldud seal niisugustesse ootamatustesse veel? Ega sa ei mõtle lisasaateid nii nagu me praegu seda poistekoori saada nii jalakas etendasid? Noh, võib-olla sellepärast, et ma ju aastaid noh, praktiliselt mu elutöö siin raadiomajas on olnud siiski laste muusikasaated. Ma ei tea, mulle. Ma olen nii palju nendega tegelenud nende laulupoistega, et ma ei saanud ära öelda. Ma iga kord mõtlen siis, kui keegi tuleb pakkuma, et ma iialgi enam ei tee, et ma panen pesu. Tollal iga kord nii kord veel, et ma ei oska, ma ei tea kust alata, aga siis kui ma jälle selle materjaliga tagasi siia raadiomajja, siis mul süda laulab sees. Nii hea tunne. Aga ma tahtsin ühest teisest asjast sulle täna rääkida. Võib-olla see, mis ei mahu minu saate raamidesse, sest et heliperesaates olen ma tahtnud ikka. No rohkem positiivsest rääkida. Aga ühel õhtul tulin ma koju väga hilisel ajal. Ja kuulsin ühe maja juures südantlõhestavalt last karjumas nutmas palumas, anumas oma ema, ema, ära tee ära tee. Ja ema hääl oli ilmselt, et niisugune ta oli viina võtnud. Sihukene, räme ja mitte eriti sümpaatse olemisega see hääl. Ema, seisata siin, ma ei saanud edasi minna, sest et ma ei ole elus kuulnud niimoodi last nutmas. Ma viskasin lumepalliga akna pihta, aga keegi ei reageerinud. Ja siis ma läksin üles. Algul ma vajutasin teisele kellanupule, see ei olnud see õige oks korrus, selles pole vaja minna. Läksin sinna ja ja kuulsin, et oli kohutav skandaal, kodus. Esemed kukkusid ja matsud käisid ja. Ja siis minu helistamise pealise naise hääl tuli ukse taha ja ütles, et kes seal on, mõtlesin, et kas teie kodus on. On tüli. Ta ütles, et jah, on küll, aga mis see teile korda läheb? Ei lähe küll. Agati laps nutab. See pole teie laps ja mina ei tule teile üldse mitte midagi rääkima ega maja austama. Mõtlesin, et ärge avage ust, aga vaadake, kella, kell on pool 12 öösel. Ja hääle järgi otsustades võis laps olla nii aastaid viis, kuus. Ja niimoodi ta siis algul väga tõrjuvalt ja emale lükkavalt esines, seal ukse tagataust mulle ei avanud. Lõpuks me saime kuidagi jutusoonele ja ta rahunes maha, ta istus ilmselt ta istus sinna ukse taha maha. Ütles, et kes te olete. Ja mina ütlesin, et minu isikul ega nimel ei ole mingit olulist tähtsust. Et ma astusin lihtsalt sellepärast teie ukse taha, et, et ma kuulsin last nutmas, kat rahustage oma laps maha ja pange ta magama, ta ei ole nii hiline, aegunud. Ja see naine rahunes maha, pikapeale ütles, et töölgi, kes te olete. Ja mina ütlesin, et sellel pole tähtsust. Aga ma tahan teiega uuesti kokku saada. Lõpuks ma siis ütlesin talle teated, kuulake raadiot, et kuulake pühapäeval neli peresaadet, et siis saate teada, kes ma olen. Öelge lapsele, et raadiotädi olisi. Jaa saanudki seda naist näha, aga ta lõpuks ütles mulle, et minuga ei ole keegi elus nii lahkelt kõnelnud. Ja siis, kui ma sealt ukse tagant ära läksin, kuulasin veel tükk aega tänavalgas skandaal jätkub, aga kõik oli vaikne, rahulik, ma läksin koju ja mu jalad ja käed värisesid, mul oli tunne, nagu ma oleksin midagi halba teinud. Tulin koju ja rääkisin ära, muidugi kodus sõin natuke võtta, et noh, et ma olen niisugune maailmaparandaja. Aga ma osa oma kolleegidest olid ka, kes juttu kuulsid ja ma lubasin, et ma lähen tagasi sinna, et ma vaatan siis, kui see elu seal rahulikult kulgeb, et mismoodi siis ma võtsin kaasa mandariine šokolaadi. Aga kodus ei olnud kedagi. Järgmisel päeval ka ei olnud ja nädala pärast läksin uuesti jälle ei olnud, aga all olid naabrid. Ja ma astusin naabrite juurde sisse. Nemad ei tahtnud ka mind sisse lasta, lõpuks ikka lasid ja ma küsisin, kes seal elab. Ja ma pean ütlema, et parem kui ma ei olekski läinud seda küsima, sest mu süda hakkas veel rohkem valutama kui enne. Seal elab üks, üks meesterahvas, kes ilmselt ei ole perekonnainimene, aga kelle juurde tulevad lõdvad elukommetega naised. Ja konkreetsel juhul oli siis see naine koos oma lapsega ja niimoodi nad seal võtavad viina, joovad ja laps näeb kõike seda pealt ja siis ma mõtlesin, et oh, armas aeg või hirmus, on siiski mõne lapse saatus ja siis me oleme noh, iga kord mõelnud, et mis on õnn ja ma mõtlesin, et üks osa õnnest on kindlasti see, kui sa oled sündinud korralike vanemate lapsena. Et laps ei saa kunagi oma vanemaid valida endale. Aga kindlasti üks osa õnnest on see, et, et sul on isa ja ema, et nad on korralikud inimesed.