Henn Saari. Ma püüan küll hääldada teie nime nii vahepealselt, kuidas teise soovite. Oma nime hääldatud. Minu isa määras, et see nimi on sõnast saar mitmuse osastava kujuline, järelikult kolmandas vältes. Niisiis Henn Saari Ütleme niimoodi seal Klettipärane hääldus, aga kui Riiga maade aga lihtsalt Henn Saari selge, siis mulle peaaegu saari vaid tsaari. Nii ähvardan. Henn Saari, kas teil on nii nagu kooliõpetuses oma keeleminutite jaoks konkreetne plaan, et alustate nagu ikka aabitsast alustatakse tähest ja tahate kuhugi välja jõuda või mismoodi on teie töösüsteem? Minu töösüsteem keeleminutite alal sarnaneb kõige rohkem vahest tomatitega, mis on pandud küpsema pliidikummi ääre peale. On terve rida selliseid teema hakatusi ja milline neist just millal valmis saab, seda on raske ette ütelda, tavaliselt tekib see õige, plahvatas järgmise saate jaoks alles siis, kui eelmine saade on juba eetris olnud. Aga muidugi on ka sellised üldisemad jooned selles asjanduses sees, näiteks sel talvel ma olen püüdnud vormiõpetuse alati üht-teist pakkuda üsna süstemaatiliselt, niimoodi seitsmekümnendatel aastatel tegin ma süstemaatiliselt näiteks niisugust noh, keele, ravisõnastiku või, või kuidagi nimetasin üldse seitsmekümnendad aastad olid rohkem keelehoolde ja keeleravi jaoks ja viimasel ajal olen püüdnud rohkem anda selliseid saateid, mida raadiorahvas nimetab harivateks või, või õpetlikudeks. Või niiviisi. Ja need kaks liini ongi olnud peamised vähemalt kvantitatiivselt tähendab ühest küljest keele, hoola keemiaravi ja teisest küljest siis niisugused õpetlikud saated sellest, mis keel on, kus ma püüan näidata inimestele keelest seda, mida nad ilma noh, ilma erihariduseta lihtsalt ei näe, aga mis on sellegipoolest huvitav, mis süvendab arusaamist oma emakeelest teistest keeltest. Ja kolmas liin on mul olnud aeg-ajalt kajastada niivõrd kui see tehniliselt võimalik mingisuguseid keele elusündmusi keelepäevi näiteks ma loodan näiteks, et tuleval sügisel, kui toimub 100. emakeele seltsikeelepäev, et siis on anda väikese reportaaži ja noh, umbes nõnda Ma ei tea, kas oleks ideaalne, kui kirja- ja kõnekeel oleksid väga sarnased, see tähendab seda, et kõnekeel oleks ka nii kena kui kirjakeel. Aga kumba teie raadio kaudu enam edendate? Et kas kõnekeelt või kirjakeelt? No kui asi keeleravi siia puutub, ega siis kõnekeel ei vaja mingisugust erilist ravi. Ja no keele õpetamisega on ju üldse nii, olgu see koolis või olgu see siis niimoodi selliseid kanaleid pidi nagu ajaleht või eeter. Eks siin tule ikka orienteeruda rohkem kirjakeelele, sellepärast et kirjakeel on ju see no kirjakeel nii kõneldavas kui ka kirjutatavas vormis. Muidugi see on see, mida iga rahvas õpib ja peabki õppima, niikaua kui ta tahab üks rahvas olla. Kas on sellepärast tehtud kõnekeele poole? No seda ei saa nimetada järele andmisteks, võib-olla lihtsalt vabamaks mindud. Et teadlased leiavad, et meie kirjakeel hakkas liiga kaugele kõnekeelest minema, ma mõtlen just näiteks väldete küsimusi, et on hakatud lubama vabamalt ümber käia keelega. Vot see on õieti üks keerulisem jutt. Ma püüan praegu hästi lühidalt vastata ja võib-olla kunagi võtta pikemalt saatesse. Siin ei ole. Kui te mõtlete neid viimaste aastate vormiõpetuse alaseid otsuseid näiteks siis mu meelest ei ole siin tegemist mingisuguse erilise vabaks andmisega või kõnekeele vohama laskmisega. Asi on selles, et eesti kirjakeel ja kõnekeel on teineteisest märgatavalt vähem diferentseerunud kui mõnes teises keeles. Näiteks vene keele puhul on see vahe märksa suurem. Suur on ta ka Rootsi ja soome keeles. Meil on see vahe võrdlemisi väike ja võib-olla selle tõttu mõned väikesed. Sellised erinevused tunduvad nii pealiskaudsel pilgul vahelises eriti traagiliselt. Aga nende viimaste aastate muudatuste peamine mõte, sisemine mõte, minu meelest on see Leida grammatilises kirjelduses ja selles, selles, mida koolis õpetatakse rohkem adekvaatsust tegelikule keelele ja mitte just kõnekeelele, vaid ikkagi seal nii kõneldavale kui ka kirjutada teatavale kirjakeele tasandile endale. Niimoodi, et noh ei oleks enam tegemist asjatute tegelikult olemasolevate, tegelikult funktsioneerivate vormide või mõne muude keelendite mahasurumisega seal punase pastaka või, või korrektori pliiatsi abil, nii et adekvaatsuse taotlus, kirjelduse adekvaatse taotlusi on peaasi. Kas keelekool või keelekultuur? Kumb on teie meelest eelisjärjekorras vaja arendada? Noh mida nimetada keelekooliks, kui nimetada keelekooliks seda, et kas kirjutatakse kahe esikohaga, kas ühega kui nimetada keelekooliks seda, et räägime Gülnjeesuke naasukaga, kirjutame niisugune ja naasugune. Või seda, et kodus ütleme küll, kas keski on lillegi täna kast aga avalikkuse ees ja kirjas ikkagi on nii, et kas keegi on täna lilli kastnud. Siis see on niisugune asi, mis on ja jääb ja nagu juba eespool mainisin, iga rahvas teeb niisuguse trilli ja kooli läbi. See on elementaarne baas, õigupoolest. Aga mis puutub keele kultuuris, mida teie, Krista Kilvet õieti keele kultuuri all mõtlete, see on muidu maailmas nii väga diferentseeritult ja erinevalt defineeritud sõna aga teie arusaamine sellest Just nimelt arusaamine, kui ma oleksin praegu eksamile, siis ma usun, et ma võib-olla eksamil läbi ei saa. Sellepärast et ma vastaksin, et ma saan sellest aru tunnetuslikult. Ma sain aru keelekultuurist kui rikkast keelest rikkast sõnavarast. Ja siis te saate just niimoodi aru nagu minagi sellele elementaarsele baasile, et mitte nisuke naasuke, vaid niisugune ja naasugune. Sellele peab ikkagi ladestuma veel üks kiht ja see on nimelt keelevarade tundmine, keele väljendusvõimaluste tundmine ja nende kasutamine või kui ühe lihtsa sõnaga ütelda, siis keeleoskuskeele oskamine ja Meie kooliõpetuses ja kirjastustöös on kuidagi aastakümnete traditsiooni tõttu või õieti mingisuguse niisuguse järele lohisemised tõtt. Jah, tekkinud kohati võib puhuti niisugune olukord kus seda koolipoolset külge, seda, kas ma tohin nii ja kas ma ei tohi nii ja mida ma tohin, mis on lubatud, mis on lubamatu too kus see külg tõuseb nagu ainsaks. Aga ma tahaksin küll ka praegu rõhutada, et see küll ei ole sugugi mitte ainus vait sellele ladestub siis tõeline keele oskus ikkagi meister. Nii noh, nii kirjanduses kui ka avalikkuses esinemises kui ka ütleme, kasvõi esinemises oma töökaaslastele koosolekul ja nõnda edasi on rohkem mäel ikkagi see, kes oma emakeele varandusi valdab. Ja lähemegi nüüd esmaspäevase 30. aprilli saate juurde nagu ajalehe nupust lugeda, on see saade jälle vormilt hoopis teistsugune, nagu te olete nüüd järjest hulka aega teinud. Mis viis teid. Õieti, mis viis mu sõbra, Tõnu karma Tallinna paa pidin küll Riiga sõitma, aga, aga temal oli Eestisse asja tuli siit läbi, me saime siin teha korralikuma lindistuse. No ma nimetasin juba alguses, et olen püüdnud kajastada, kui tehnilised olud võimaldavad ka keeleelu sündmusi nagu keelepäevi, siis ma olen toonud eetrisse kaasa mõnikord mõne noore teadlase, kes on millegi heaga või huvitavaga hakkama saanud. Ja seekord ma mõtlesin, et miks siis mitte tuua eetrisse kaasa ka see mees, kes on Riias olnud üks Eesti Läti kultuurisuhete eel poste juba ligi 30 aastat.