Jätkame päritud lauluga ja tänane lugu on samamoodi päritud just. Ühelt vanaemalt, kes kunagi laulis oma lastele ja see on meelde jäänud Tartu stuudios on muusik, muusikaõpetaja seee roose ja ja see laul, mida ka täna kuuleme, on pärit tema vanaemalt Linda Saaronist. Tere selja ja olegi enam, ütle mulle, miks on nii, et need laulud, mida vanaemad on kunagi meile rääkinud, kipuvad natuke kurvapoolsed olema, jutustavad just sellistest õnnetutest ilusaotustest. Seda ma küll nüüd täpselt ei oskagi öelda, ma lähen ka mõtisklenud selle üle. No minu vanaema konkreetselt on rääkinud mulle ise oma loo. Ja kui ma oma ema käest seda küsisin, siis ema arvas, et noh, et päris nii see ei olnud. Aga mulle tundub üldse, et see selline kurvad emotsioonid või sellised kurvad elamused, et see vajab ju ka ikkagi vägagi väljaelamist. Ja ja sellist, kuidas ma ütlen, ma isegi tunnen seda, et kui me oleme vahest seal minu talus õhtuti laulnud aidas, siis ikka need kurvad laulud kisuvad selle kire kuidagi kelle või ma ei oskagi öelda, mis see täpselt on, ma olen isegi lastega teinud vahest katseid, küsin, et kumba muinasjuttude tahate, kas te tahate kurba või rõõmsat ja nad tihti küsivad kurba. Ja kui ma mõtlen kasvõi selle loobiale, mida minagi lapsepõlvest mäletan, et see üks laul, mida ma kuulsin, et see jäi mulle sügavalt sisse, aga ma oleks tahtnud seda aina ja aina kuulatavuse lugu tahtis aina sellist läbielamist. Aga nüüd selle looga on tõesti nii, et vanaema jah, rääkis minule isiklikult, ta rääkis niimoodi, et tema tegelikult abiellus pigem nagu kokkulepe Pealt ühe teise mehega, aga temal oli ikkagi südames üks teine peigmees. Ja, ja selle tõttu ta laulu nii tasa ja kurvalt nimetab oma elusaatuselauluks, et siin on ka justkui see lugu, et, et sul on kallim olemas, aga vanemad on sulle valinud kedagi teist. Ja siis sa oled sunnitud minema vanemate kokkuleppe järgi ja, ja siis jäävad need pisarad jooksma võib-olla terveks eluks. Kas see nüüd nii oli, seda enam ju teada ei saa ka selliseid lugusid, justkui tundub seal varasemas ajas päris palju olevat. Kas sul olid vanaemaga selles mõttes usalduslikud suhted, et ta rääkis sulle selliseid lugusid, mida tavaliselt ei kiputa ju rääkima? Jah, meie rääkisime küll ja mõnes mõttes natukene ma olin kaval ka, et vanaema ei tahtnud tegelikult lindi peale kasseti, kui oli mul rääkida. Aga ma ikka natukene vaikselt salaja salvestasin. Et ma ei ole neid jaganud küll ma olen rääkinud ja ma olen ema käest uurinud, et kuidas siis on olnud, aga noh, samas kui kui minu vanaema ju abiellus, siis minu ema polnud ju olemaski, et ta ka ei saa mäletada või teada selliseid asju. Aga me saime vanaemaga väga hästi läbi ja me ikka me pidasime ka kirjavahetust, mul on kõik need kirjad alles. Et noh, minu kirjad muidugi, ma mäletan, hakkasid alati. Tere, vanaema, kuidas sina elad, mina elan hästi. Eks ma siis rääkisin oma väikseid uudiseid, aga siis vanaema saadetud kirjad on mul siiamaani alles ja ootavad järjekordset lugemist. Tema laulud, need on sul peas. Vaat see on nüüd huvitav koht, ma mõtlesin, et kui vanaema kirjutas oma seitsmekümnendatel aastatel need laulud, mis tal peas olid kõik siia gladesse või sellesse lauluraamatusse siis mina vaikselt loodan, et mul 70.-ks eluaastaks on need laulud kõik peas. Et siin on päris palju laule, siin on selliseid Ki ballaade ja nii mõnegi lauluviisi tuleb veel otsida, sest et vanaemal on siia näinud tekstid kirja pandud. Et mul on natuke veel aega. Aga kas selle loo puhul nii tasa ja nii kurvalt on teada ka, et kes on nagu sõnade autor, kes või kuidas sinu vanaema nooruse ajal laulud liikusid kus neid tehti ise või oli ka kellegi teise laul? Ei, need on ikkagi need on ikkagi levinud laulud nii-öelda suust suhu või siis kas mingisuguste noh, kas ajakirjade ajalehtede kaudu ma nüüd konkreetselt ei oska selle lauluteksti kohta öelda küll, aga ma tean, et selle lauluviisiga on erinevaid tekste lauldud. Ja, ja kui ma vaatan üldiselt neid vanaema lauldud laule, siis kõik tekstid on ikkagi noh, sellised traditsioonilised, et noh, ütleme rahva või rahvalikud laulud. Aga minu vanaemal on siis natukene alati väike selline noh, ümber tehtud enda järgi mõned tekstid, mõned salmid või, või mõned read selles salmis, et et mõnikord on näiteks, kui üldiselt on teada, et noh, mingisugune laulu tekst on lauldud, justkui kui mees hinge poolt, siis minu vanaema on ikkagi muutnud jällegi isiklikumaks seda tema, kui naine laulab seda laulu või noh, need sellised väiksed näited. Aga kuulame sinu vanaema esituses seda laulu. Ei, ta ei saa ja ka seda. Kuusel käisin haarantsama. Näedki koosi. Aga veel ei olnud seal. Ka siis ma ei maaliks. Andul. Vajaksin kiiresti lennates kuin puhastuses Ena, kes tulid ideed Ja haara naastu. See oli nüüd sinu vanaema esituses laul selja, aga kuidas sündis sinu enda laul koos ansambliga Sannalise? See vanaema laul on mul ikka hinge peal olnud, seda enam, et kui ma ta sinna kasseti külge sain ja vanaema rääkis oma elust, siis kuidagi see ei ole küll minu saatuse laul. Aga mul jäi tugev tunne sisse, et ma tahan seda laulda ja just vanaemale mõeldes. Ja samas ikkagi, kui tal on nii palju ilusaid laule, siis on tal ikkagi minu arust ka väga ilus elu olnud. Ja meil on tore ansambel Indrek Kalda ja Andres kuudiga ja me seal ikka selliseid vanemad või ütleme siis eelmise sajandi alguse muusikat oleme alati hea meelega mänginud ja laulnud, nii et väga erilist lugu. Otseselt selle ansambliseadega polegi. Nii, ja nii kooravalt maa kõnnin seda teed, kus ennem käisin kai ka needki, kus näen, käisin kallimaga, jäädki. Kord kallimaalt ei olnud, sain sõelume ma kas või maaliks, seltsiks tal tulla maa. Kas ei maaliks Tseeks taldu laama või. Siis läksin ma kiirelt ja lennates, kui lind ja armastus sõnades tuli täidetud murre ja armastuse sõnadest olid häired. Orin. Oksamatus, oh saatus, miks oled sa nii karm? Mind vaevab minu vanematest sunnitud. Mind loivab Miinoomanevates Neetodaar. Ma mõne Maates sunnitud ja vägivallaga siis pidin oma pealt ära lahkuma, siis pidi no maanteerada ära lahkama. Tuuli paluks veel valusam on see, et kätt Speedina. Ma võõrad ei jõul. Et käed, vidinad, kama ära peole. Tas ta on küll veel külmem kui raud, ta silmadest paistis mul hukatuse silmadest mais teispool hukatuse Hand. Siis ksivad kallikesel pisarate jõed, mis ära kuivatasin, juureikesed, mis ära kuivada, seed meeno, väikesed käed. Tasa ja nii koorovalt maa kõnnin seda teed, kus ennem käisin, kalli, aga needki, kus näen, käisin kallimaga maanedki.