Tere ka minu poolt jälle kaudu huvitaja päritud laulusid kuulama ja nautlema. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis on nii uuemaid kui vanemaid salvestusi. Saab piltlikult öeldes isegi noh, nii uut kui vana ning ka UM kra ja nagu mitmet puhku juba välja tulnud, on unustatud üpris vana. Ning ka vastupidi juba unustatud vana võib olla alles üsna uus. Saamegi täna uut ja vana ning kuulame tuntud rahvaliku laulu kui lapsena lusti ila luhal. Ikka säält samast Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist. Ah jaa, et mille poolest see laul siis nüüd nii eriline on? Ega olegi, olgu, ta jätkuks ühele eelmisele saatelõigule, kus kõnelesime laulust õrn kevade. Kuulake järele. Nüüd aga meie lapsepõlvelustile. No no. Mina vööndi siin roos. Aga kui see, mis allikas. Helmi Ilu unes meenus, Eelma, aga laps liikaali mu. Ta arvas ka, et ärme eksaivalud Nüüd ju üks maa seejärel koonu õlale. Aga ju lekkinud? Seda ta ka kuusk sinna armus. Et aga kaask sinna Salvestus oli tehtud 18. augustil 1963 laulis Lonni saks Kohtla-Järvelt ning salvestas Ülo Tedre. Kohtla-Järve on tegelikult kaunis paik, eriti tema algselt üsna suurejooneliselt plaanitud ning ehitatud Vana-Võiduväljak kus aadressil härra Tedre kalonnid salvestama trehvas. Meenutame siinkohal, et Lonnitan päritud laulus ka juba enne kuulda olnud Kohtla-Järvelt pole nii väga kaugel Narva, kus aga sellest võib-olla veidi hiljem. Nagu öeldud, ka juba varasemast saatelõigus õrn kevade ehk õrn kevade, miks spetsid sa need lilled õitsema ja läksid mööda rutuga peavad närtsima et tema meloodia ülesehituslaulus lapsepõlvelustile on üsna sarnane, mis ei pruugi muidugi põlvnemist veel tähendada. Põnevamaks muutub aga lugu kui tänase päritud laulu üsna kindlat algmeloodiat kuulata. Ning siis riburada pidi järge püüda otsida kuulamegi laululõiku džuudne meessets. Imeline kuu salvestatud 1903. Aastal Berliinis laulab tundmatu Slaavi sextet, kelle nime ei ole millegipärast otsustatud grammofoniplaadile märkida. Nii-öelda mustlasromanss sai 20. sajandi alul Venemaa Lauja Jekaterina Juroskaja lühendatud tõlgenduses ülipopulaarseks. Seda plaadistati lugematud korrad. Ent selgub, et Jekaterina ei olnud siiski laulu autor. Laulu tunti juba märksa varem ning palju pikemate sõnadega. Grusiinist luuletaja Vassili Ivanovitš Mirovits Tantženko, kes sündis 1844. Aastal tülissis ning kolis tudengipõlves Peterburi avaldas üsna mitmeid luulekogumikke, millest ühes 1882 välja antud köites stiihia Doreenija ilmub luuletus number. 600 mis eesti keeles kõlaks. Sa armastasid teda kogu hingest. Sa armastasid teda kogu oma hingest ja kogu oma õnne kinkisid sa temale nagu lõhnav lill õrnal kevadel. Ainuüksi temale on puhkenud õide. Tantženko luuletus on lauldav erinevates versioonides ülema. Seda esitavad ka nii-öelda Bradiaga koorid kes oma kontsertreisidel eksivad ka Baltimaadele, muuseas, aga võib-olla kõneleme pseudoBradjagadest mõnes järgmises saatelõigus. Ühesõnaga laulu tõlgitakse, jääd tõlgendatakse kuniks temast saab hoopis meie lapsepõlvel lustila mis küll sõnades on midagi täiesti hoopis muud. Õigupoolest ei olegi kindel, kuidas ning kes või milleks oli lapsepõlvele uistila esimeseks tõlkijaks või hoopistükkis autoriks. 1937 tehakse küll slaavi viis eestistamis meeleolus ja hittide sünnituhinas sootuks ümber. Tol samal aastal pügavad lohisevad ning naiskeskset laulu teksti Kaljo Raag ja Sergio slipp. Laulu mikrofoni ette lüüakse, suurim võimalik teadaolev trump Ants Eskola ja kõigi raadiosageduste üritas kärakas plaadifirmale His Masters Voice saabki nagu nipsti valmis. Avaneb. Ainuke häda on nüüd see, et uut viisi ei võta rahvas sugugi omaks. Meile jääb hoolimata hitti maigulisest seadest peadesse kummitama ikka toovana imeline kuu. Ka laulusõnad, millele nüüd armastatakse trükisteski peale kirjutada seadja S L ehk Sergio slipp. Ka laulusõnad jäävad varasematest aegadest kummitama küll harvemini kärvitumalt lühemalt. Ja kui ei oleks tööõnnetusena rahvalaulule väärtust hinnates kogemata kombel 1905. Aastal saadetud Hurdale muuseumisse. Tollal Narvas nähtavasti kaunis uut kaheksa salmist laululõiku Miina Rusmanni poolt. Ei teakski me ehk et see pikem kaunis tekst ei ole kirjutatud Sirius lipu poolt. Kes seal siis kirjutas? Mine võta kinni. Üks võimalikke alge inspiratsiooniallikas lapsepõlvelustile tekstile ilmub meil 1887. aastal oleviku lisalehes number 13 tollal 24 aastane tõusev luule täht Karl Eduard, sööd peituv initial kolmik, ühendik, kes taha esitas seal oma 200 Almilise nägemuse mingisugusest tundmatust leedu laulust. Kui mesilind haavas mu käe, siis paistetas üles ta mu eideke, Hellake kattis siis haava mullaga. Siis sulle kohvimoosiga kõik kompusi Aasiassegi nagu reediku, Juula kampsun või Jungi Tambergi tükk. Kes targem, sett argutagu, kes ergem ergutagu. Kes laiem, see. Ikk aadressil huvitaja ät r punkt. Ee. Aga et oleks lõbusam, siis eame rööpadele tagasi jaama poole ja kuulame hoopis Juhan Viidingu laulu Juhan Viidingu esituses. Kui lapsena televisioonis salvestatud 1984. Aastal tekst. Aga aastast 1970. Kui lapsena Televisioonis maa mängisin, kaamera ees, oli elu kui pliiatsijoonis. Ei palju seal värvisiid sees. Oli elu kui pliiatsijoonis. Palju seal värvisid sees, oima männimängude mängu. Oi, ma mängisin siis nagu hull. Tuli, õlad jäid häbiga längu ja õhtuti valuutas, mul. Ja õhtuti valutas mul seal, ma kohtasin neidude neidu meie vahele, midagi jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu. Sest valguse kätte ta jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu. Sest valguse kätte ta jäi. Ood, kultuuri nüüd, kõikjal on tunda. Talle vana ei järgneda või? Uue tuulelend annavad tunda, mida sajandi lõpp meile tõi. Uued tuuled end annavad tunda, mida sajandi lõpp meile tõi. Aga lapsena Televisioonis, kui mängisin kaamera ees oli elu kui pliiatsijoonis. Nii palju seal värvisid sees.