Me oleme praegu stuudios number kolm, see on eesti raadio, stereofoniliste saadete stuudio kus me lindistame need igal reedel oma saadet, mis tehtud, mis teoksil ja minu kõrval istub Helmi, Sakala restaureerimisosakonna operaator. Ja kui me siia ruumi sisse tulime, siis te ütlesite, et see on teie endine tööruum. Ja siis ta ei olnud mitte stuudio, vaid Foonika. Mis aastal see oli ja mis siin siis kõik oli? Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see võis olla aastal 1967 kuni 69 või isegi 70 siis me alles alustasime restaureerimistööd. Seekord pandi see ülesanne leidja oru saarele ja minule eeskuju mingit ei olnud. Tegime, mis ise heaks arvasime, paremaks pidasime. Usaldasime väga oma maitset ja kõrva ja kasutasime olemasolevaid seadmeid, selleaegsed puldid olid veel alles. Lampidega puldid, mitte pooljuhtidega. Võimalused muidugi ei olnud nii head kui praegu ja loodame muidugi, et need võimalused helitehnika Saina täiustuvad. No see oli ikka nüüd väga palju aastaid tagasi, aga järelikult oli juba tol ajal vajadus lintide restaureerimise järele. Ilmselt vajadus tekkis, sest siis alustasime alles seda teed varem seda ei tehtud. Aga milline on tänase päeva seis lintide restaureerimise vajaduse suhtes? Näib, et vajadus on rohkem, kui me jõuame teha, sest arhiivis ja fonoteegis on palju seisnud materjali ja peale selle ka igapäevases saates juhtub, et vanad rabedad lindid kas katkevad või on ära veninud või on neil mingeid muid puudusi, kleeped lähevad lahti ja neid tuleb meil mõnikord väga kiirelt parandada, kui nad on planeeritud jällegi saatesse aga et on palju nüüd juba stereofooniliselt materjali siis muidugi nende parandamisega on natukene sellepärast raske, et meie restaureerimisfonikas kahjuks veel ei ole stereoseadmeid. Ja me peame valvama võimalus, millal me teistesse stereo foonilistesse foonikatesse saame end teiste töösse nii-öelda vahele toppida. Milline on teie tööfunktsioon, te olete restaureerimisosakonna operaator, mida teeb operaator lintide restaureerimise juures. Aga operaator ongi see, kes kuulab välja sagedasti just selle, selle kordus kohada, täpselt sobiks viga selle kohale asendada siis operaator monteerib selle vigase koha peale ümbervõtmist niimoodi kokku, et see muusikas kuulda jää. Kui siis režissöörid on ta ümber võtnud, see tähendab helitehniliste seadmetega kõla ühtlustanud ja võimaluse korral ka kaasnenud kahinaid mürasid kopeerkaja kas kõrvaldanud või nii nagu võimalik, võib-olla ainult vähendanud siis tuleb uuesti see lint jälle monteerida, järjestada rulli, arhiivirullid nimelt tulevad meil suured, et ruumi kokku hoida ja fonoteegi jaoks läheb iga pala eraldi kar piht karbi etiketid täiesti õigete andmetega, mis on sagedasti vanadel täiskiiruselintidel karpidel puudulikud. Tihti ma isegi helistan kas teatri- ja muusikamuuseumi või kirjandusmuuseumi või või ka meie oma muusika toimetusse või arhiivi ja otsin andmeid, et et kõike andmeid nüüd edaspidiseks võimalikult oleks sealt karbilt lugeda. Siis ühtlasi, et oleks näha, mida me oleme teinud, millal teinud, mis seisus on olnud, mis vigadega, kuidas parandatud. Ma teen lühidalt märkmikud meie raamatutesse sest igast lindist ei saa mitte kasutamiskõlbliku. Aga meil peab olema ka teada, miks me oleme seda kustutada lasknud. Kõik niisugune eeltöö ja järeltöö peale filtrite kasutamist peale helitehnika kasutamist jääb siis operaatorile. Eelkuulamine on, on sagedasti küllaltki väsitav töö, sest järjest tagasi võtta ikka kuulata paratamatult kuitahes hea muusika oleks või kui heas esituses ta võib väsitada kuulmisnärvi. Ega siis ilmaasjata ei ole meie režissööridel kuulamisaja maksimumseadusega määratud. Aga kui tulemus on hea ja ta võib jälle eetris kõlada, siis on see tee oma ülesande täitnud. Meile tuleb iga päev linte parandamiseks, kas siis akteerituna saate foonikast, kus nad on, avastatakse nende puudusi või nad juba rabedaks, jäänud ja katkevad. Samuti oleme me teinud kuuldemänge patareis üsnagi mitmeid mis on ka meie vanema põlve näitlejate hea looming. Paar kuuldemängu ja küllap neid tuleb edaspidises, neid on tõesti veel palju seismas meil arhiivis. 76 kiirusega linte enam saates ei kasutata. Juba ainuüksi sellepärast tuleks neid ümber töötada sobivale praegusel kasutusel olevale kiirusele. Aga seal on ka küllaltki palju probleeme. Omal ajal mäletan, näiteks oli meil muusika foonikas niisugune puldikenemissoli oma maja inseneride, heast tahtest, kombineeritud lihtsa laua sisse. Seal ei olnud, ei filtreid, millega heli tämbrid parandada, Vi muuta. Ja ka nivood on väga ebaühtlased, eriti kuuldemängudel, kus lugeja algab mõnikord oma lauset niivõrd tugeva kad nivoo osuti lööb lubamatult kaugele. Nii et tuleb ühtlustada nivoosite Ämptoreid, krabinäit välja lõigata, mis on ka jälle operaatoritöö. Eriti kui on plaadivõtetega tegemist, siis need plaatide raksud. Nende kõrvaldamine on omamoodi ka ikkagi oskus. Sest peab ju nii, lõikan väeti rikkurid ega ega muusikat ja iga krõbinat ei saagi välja lõigata tööd meil on tõesti palju ees. Aga töö on aegaviitev kannatust võttev. Nüüd tahaks minna natukese konkreetsema teie töölõigu juurde, mis just äsja lõppes. Nimelt sai restaureeritud meie ühe koloriidsema lauljatari Ženni Siimoni laule. Kui palju neid kokku oli? No neid linte, mis on 27 aasta kestel salvestatud, tud ja oma 38 aastat seisnud, kui arvestada, et esimene salvestis kandis aastaarvu 1946 ja viimane hiliseim 1973, mil lauljatar vokaalpedagoog oli juba 69 aastane siis tuleb arvestada, et need lindid olid ka väga erineva salvestustasemega ja säilimisel ka nii mõnedki riknenud, aga kokku me töötasime läbi ligi 200 pala. Millest siis. Õnneks oli ka korduvaid laule, et saime valida paremini säilinu või ka paarist vigasest kokku seada uue. Sest kui nad tempodega kokku langevad, on võimalik leida viga selle kohale sarnast asendust. See tähendab aga väga kannatliku ja palju kuulamist, võrdlemist, viga, selle kohale täpset sarnasust leida, aina tagasi võtta, jälle alustada. Et siis osava montaaži ja ümbervõtte abil asendada ja peale seda helitehniliste seadmete abil kõla ühtlustada sest nii eri aegadel tehtud võtted ei saa naljalt sattuda ühe kõlaliselt vajalikke vastavaid lisaseadmeid on meil nuputanud ja valmistanud heliinsener Aivo Helm koostöös Heino Pedu saarega kes on restaureerimise ala väga kogenud meister ja temal jätkus initsiatiivi ja head tahet katsetada, stelefoniseerida neid monosalvestatud seni Simoni laule ja, ja mis sellest välja tuli. Praeguste elektrooniliste seadmete abil õnnestus tal edukalt ja hästi selleni viia. Üha enam hakkab stereofonilise saateid eetris kõlama. Üha enam on stereofooniliselt lindid käigus ja minu arvates on selline restaureerimistereforniseerimis töö väga vajalik, et ka varasemad salvestised raadiosaateid mitmekesistada võiks. Sest meil on ju häid meistreid, kellelt enam midagi ei tule, kes on võib-olla koguni hoopis lahkunud meie keskelt. Aga kelle lindid vajavad korrastamist? Palju neid siis nüüd kokku sai ja palju nendest nüüd kuulajani edaspidi hakkab jõudma. Heino Pedusaar oskusliku töö tulemusena on nüüd raadio fonoteegis seni Siimanni lauludega 80 kolmstera linti siis muidugi osaliselt jäineid Monaks. Ja sellest ligi 200-st palast, mis me läbi töötasime on need ümbervõetuna restaureerituna arhiivile antud 183 ja fonoteegile 109 pala. Hea on mõelda praegu, et niisuguse silmapaistva vokalisti lintidest on need kasutamiskõlblikuks ja, ja kuulatavaks saanud niisugune küllaltki hea hulkasterafoonilisi. Et tema talendi austajad võiksid end kuulates rõõmustada ja noorema põlve raadiokuulajad tutvuda vanema põlve vokalist meisterlikku sügavalt läbi tunnetanud loominguga. Sest nii nagu oleks uuesti avastanud need töötades jälle selle selle laulu kunstirikkused rokkaliste rikkused. Tõepoolest Tal on erinevad palad nii hea esitusega, hea läbitunnetusega hea hingamistehnikaga ja palju head kiitvat, võiks sinna juurde öelda. Et kui ta veel meil laulis, siis nagu ei oskanudki võib-olla seda nii tähele panna kui need süvakuulamisega, sest harilik raadio kuulamine erineb ikka tugevasti sellest, mida tööks tähelepanelikult tuleb kuulata. Et see tööks tähelepanelikkus on teistsugune kui muusika nautimise kuulamine.