No vaat see oli ikka ilus innustada sisse astudes. Mööda. Sa räägi nüüd lihtsalt Jaapanis ka uudist olla? Ütle August, miks seda 20 aastat tagasi oma kuulsuse tipul äkki teatrist lahkusid? Maameheks hakkasid? Nojah, mina, mina, ja üks on, nina jäi aelanud lina, nii kallis, et vaatajatelt, et aga vihma söömadessesse sadam selle päästma teatrist ära tulin. No aga siin maade juures. Ta paistab selgesti Silmet. Mina ei maksa ju mitte sittagi, kui sa teed, mina oskan lugu pidada. Taotled, lehtratleme, juured. Kas saam vana August Teatri järele igatsed? Sa oled populaarne rahvas, hellitas, näitlejad räägivad veel tänapäevani. Suurest realismist. Teatri järel. No ja ega need tõelised mängijad, mehed, need igatsenud ikka ainult yhte ja nii annavad oma elu selle eest. Aga sinu suur populaarsus? Nii aitäh, piima ja leiva, noh vaata head. Ah, kui ilus on siiski maal vaata seda kirsiõite villatops oma maja ümber. Jääaja vaataszennedelepal roosiviljaaed. Seeskoise häitseb Tšehhovi kirsiaed jääb. Mädaneb jääks vara tulemeid, aga eks seal ole pistmist kõik teisiti ega neid suuri mina paineid pole veel olemaski. Ja kui on mõni, küllap nad hakkavad pikkamööda ära minema. Kuule, aga mis sul on, teid kaugele minna ei ole siitsamast mäest allapoole, 120 kilomeetrit.