Avame uue 1976. aasta viienda päeva kalendrilehe. Loeme 70 aastat Romulus, Tiituse karikad, turistivestekirjaniku, Eesti NSV teenelise kunstniku sünnist. Kui Eesti karikatuuri ajaloost või Eesti karikatuuri klassikutest räägitakse, siis nimetatakse tavaliselt nimesid. Korjoto, krusten, Romulus, Tiitus. Jaan Jensen. Kuidas Romulus Tiitus andis klassikuna ringi käia? Vot seda ütlema, et ma ei ole selle peale mõtelnud, eined ja ka elavate klassikute hulka kuulub, nii et mina olen siiamaani liikunud küll lihtne inimene, aga nüüd tekib selline probleem, et ma ei tea, viskuda käituda. Mina olen vaadanud lasta iga aasta lõpp, viimane sirp ja vasar toob ära romulast iituse karikatuuride seeria. Missugust eeltööd niisuguse asja jaoks teete ja miks te arvate, et just teie poole pöördutakse siis aasta lõpul? No ma mõtlen, et näevad, et aasta läbi inimene midagi ei ole teinud ja ja siis aasta lõpul korras isa alastavad inimese peale ja panevad ta tööle. Aga kas te ei arva seda, et et võib-olla meie karikat turistide hulgas olete teie just see, kes meie kultuurielu kõige rohkem läbi ja lõhki tunneb? Seeläbi ja lõhki nüüd ei tunne, ütleme, tunne naljalt teataval määral. Aga eks üks printsiip on ka, et pani vähe, olen teinud. Oleneb sellest, et töötan kirjade alal ka ja see võtab ka oma aja. Ja nii nagu olen sellest karikatuuris tihtipeale kaua aega kõrvale jäänud, nii et siin ei saa neid süüdistada nii mindega ega toimetusi, et nad ei soovi minu käest. Jah, ma olen vaadanud, et te olete nendes karikatuuridest alati väga palju puudutanud kirjanduse küsimusi. See on vist kirjandus ongi vist kujutava kunsti karikatuuri kõrvalist, see järgmine ala, mis teid rohkem huvitab? Te olete ise palju kirjutanud? Ja osalt sellepärast ka osalt sellepärast, et kirjarahvas on hästi elav rahvas ja väga huvitavaid tüüpe seal ja see tõmbab iseenesest kohe rohkem kirjanduse kallal asuva. Nemad on kõvad jutumehed ja kunstnikud rohkem istuvad oma molberti taga, nii et naguniivõrd modellidena ei võlu. Ja missugust järjekordade oma modellid siis paneksite? Kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, muu rahvas. Ja kõigepealt ja kõige rohkem ikkagi tundmatud modellid tänaval elust nähtud inimesed, ilma modellita ei saa ka teha ütelda ebakonkreetset karikatuuri. Teil on ilmunud sõnas ja pildis memuaare, möödunust kas on oodata ka vastava raamatu ilmumist? Ei ole selle peale praegu mõelnud, aga, aga materjali peaks leiduma, nii et kui keegi just soovi avaldab, ega selle vasta, ei tohiks midagi olla. Aga mandan karikatuuride kogumiku või ei ole kokku pandud. Praegu ei ole mul praegu uusid tehtud ka nii palju, et, et saaks ja eks enesekriitikat nii kõvaks läinud, et ei taha enam kõiki, mis sa oled teinud. Pillud suurema osa välja ja nii nagu materjali ei jätkugi praegu. Nojah, see teie tõsine suhtumine, see on, see on mul juba ammu teada, palju aastaid tagasi Tartu Ülikooli üliõpilasena tulin esimest korda tee juurde ja tahtsin saada mõningaid andmeid kori kohta, kellest ma ise tegin diplomitööd ja teie kori raamat oli siis veel ilmumata. Ja kui ma pärast ära läksin, siis mulle ei meeldi, et te vist selle aja jooksul nagu kordagi naeratanud. Muidugi selle jutu sees ei olnud midagi eriti, mis, mille peale olekski pidanud naeratama kasse. Nalja karikatuuri tegemine on ikka tõesti tõsine asi. Kuttikuid mineviku poole pöörata kuten ning külastasid. Ja ma kordagi naeratanud siseolenes sellest, et ma olin siis väga raskest Raimas, mida on muidugi oma oma tõbe ei tahad toru peale tuua, aga, aga tema ike masendab sind niivõrd, et ka naljatuju ei ole. Ja kui ei olnud naljatuju, siis minu arvates imetlen või minu arvates on see kummaline, kui ta, inimene, kes ise morn on, võid teha huumorit, satiirimaa kuidagimoodi veel kujutan ette, kuigi see nõuab vaimusähvatust ja uimane ja morni inimesel vaevalt mingisugust vaimu seal sähvatada. Aga huumori juures mina isiklikult pean küll ütlema, et siis ainult, kui mul enesel on hea tuju ja ise kaasa naeran mitteluma karikatuur kuripeale või, või oma muude naljade peale vaid lihtsalt elulustist, naeran seansi. Need päevad on siis produktiivsed päevad. Kui te nüüd jälgite kirjandust ja neid väljaanded, mis karikatuur avaldavad siis missugune oleks teie hinnang meie tänasele karikatuuridele? Ja see on sihukene, hõrgutav võrgutav küsimus ja mina ei tahaks mingisugune autoriteet olla. Aga noh, arvamust võib avaldada. Mina üldiselt pooldan igasugu progressi ja väga-väga paljude nõnda öelda absurd huumori peale, kus ikkagi oma seesmine nähtuse loogika taga on. Need teevad mulle rõõmu, aga väga palju muidugi leidub neid, neid joonistusi KUS, kehitab õlgu ja ei ole joonistustega nalja ja teeb su kurvaks. Minu arvates peaks autorid rehkendama sellega, et nad teevad ikkagi rahvale, et neil on ikka oma audit toorium, kes tahaks midagi mõista ja aru saada, on ju päris loomulik, et kõiki kunsti arude inimesed Tsooni rahvale ja peaksid muidugi ka karikaturistid arvestama seda ja muud humoristid. Et rahvas ei keegi nende toodangust aru saab, et see neile ka mingisugust mingisugust vaimset naudingut pakkuva. Kui nad kurva ilmega peavad välja uurima, et mis siin võib-olla ja seda ka ei leia, siis, et tulevikus enam ei hakka vaatamagi nii et nende töö muutub tühjaks tööks. Kui nüüd mõnda nimetaks kelle, kelle tööde juures on viimane aga naerda saanud? Linnased ütlevad, et nominaudi osa Sont või noomina Suntodi osa, et see tähendab, et ei ole hea nimesi nimetada. Aga noh, võib ju ütelda, et teeme enne, üldiselt mainiksin, et üllatavalt rohkesti on siiski noori talente, kellel vahetevahel sähvatab, kuigi on näha, et nad joonistamist kui niuksed õppinud ei olegi. Aga joonistamine alati ei ole. Huumori juures kõige olulisem peamine motiiv Villeril mina karikatuuri hindan, on see, ma temast tema üle lihtsalt öeldes naerda saaksin ja naer on iseenesest juba ja kriteerium. Ja selle seda arvesse võttes olen mina naernud Rein lauksi joonistus tööle Priit Pärna joonistuste üle kui nimetada nooremaid ja nii mõnegi mõnegi teise üle, kelle nime mul just praegu meelde ei karga. Te olete meie tänapäeva karika turistide hulgas seepärast ka üks omamoodi erandlik kuju, et teil on olnud oma tüübistik, omad seeriad oma lemmikmodellid. Ega mul muud lemmikmodelli otseselt, mis sellist, mis mind teistest karikaturistidest eraldab, vast ei ole, ainult toslem ei kuju on olemas. Nõiate maa sai alguse. Koomiliselt totakas naiivne tüüp, kasutasin siis tosleni. Tolslemi kuju ja toslemi kirju vapside parudeerimiseks toslemi deep jäi edasi tegutsema ja kui minu enese pseudonüümi Lisaks karikatuuridele, afeljetonidele ja sellele, et te olete jäädvustanud trükisõnas kori mälestuse. Ainukene raamat, mis kori kohta on ilmunud, on ju teie sulest olettidega estraadipopulaarsete estraadinäidendite autor. Kuidas, kuidas need sündisid? Need sündisid nii kogemata, õieti tellimise peale. Aabel tuli minu juurde ja küsis, et kas ma ei oleks valmis estraadile nalja tegema. Just nimelt, et Tootsi ja, ja ja kiiretüüpidega Kedasist kehastaksid Aabel ja Orgulas. Algul ma natuke lõin põnnama, nagu öeldakse. Kas on see sobi augus, siis andis mu edevus asjale järele ja, ja niisiis hakkasingi nii-öelda olmedist olmelisi nähtusi. Väga kiire ja ja. Ja Tootsi kaudu lahkama. Ja ja nende nendest tulid välja ka plaadid. Jah, see oli üllatav küll, et mõlemad nii hästi, terekest kah, kui Ossa issand. Nendest tehti, kui ma ei eksi, vist kummagis 50000 plaati või veel rohkem. Ega neid vist praegu müügil ei olegi, enam ei ole küll kuulda olnud. Romulus Tiitus kuigi te ütlesite, et teil maru karikatuurikogumikku või muud raamatut parasjagu tulemas ei ole on ometigi teada, et te olete töötanud ühe raamatu kallal, mille nimi on lõbus Vilde. Jah, viima, kui, et viimased aastad olen võrdlemisi vaikinud ajakirjanduses, siis tuleneb see sellest, et töö lõbus Vilde muuseumi direktor Elem Treieriga koostöös. Et tegin, et see vist üle 120 joonise seen neelas kõik mu aja ära ja peab ütlema, et võrdlemisi raske teha ei saanud nii vabalt joonistada, nagu oleks tahtnud. Ütleme nõnda, et nagu öeldakse, lohakama joonega, sest tolle ajastu hõng ja konkreetsed tüübid olid eriti konkreetsed tüübid. Isikud olid niivõrd peeteetne rahvas, et neid nagu ei saanud. Ei saanud liiga karikatuursena kujutada. Kes siis seal tegelased on peale Eduard Vilde? Kellega tema oma elus kokku puutus, konkreetsed isikud, muidugi ajaloolised isikud. Tema kolleegid. Ka mõned riigitegelased seltskonnategelased ja kuna ta kaua aega välismaal elas, siis muidugi välismaa anonüümsed, kuid temale konkreetsed tegelased Kas te Vildet tundsite? Mina tundsin võrdlemisi vähe, tema oli ikke ikke selline vanem ja autoriteetne isik sused, mulle ei passinud liga temaga. Tema tutvus just tema tema seltskonda otsida. Kuid kolm-neli korda olen temaga koos olnud ja jättis äärmiselt võluva ja sümpaatse inimese mulje. Ja missugune siis see raamat välja näeb? Teil on umbes 120 joonistust või karikatuuri või kuidas te seda nimetate? Ja mis on siis tekst? Tekstanud Treieri, oma- ja joonistuste juures aitas temaga kõvasti kaasa. Muidugi mitte otsekohe-kohe, et oleks need kahekesi sulgjat peos hoidnud, vaid tema viskas stseenide kavandid ette. Ja, ja millal seda raamatut võiks siis nagu oodata? Ja mina ise ootan teda iga päev. Ahaa, see rollereid kirjatusest ess, lubaste taite jaanuari lõpul välja anda. Siin on teil trükikojast juba need pildid tagasi kas need tulevad kusagile originaalide naga välja lähemal ajal vä? Originaal, ja seda ma kavatsen oma personaalnäitusele kavatsen välja panna noh. Kahe 30 ümber, nii et seal võidakse nendega tutvun edasi. Vähemalt siiamaani ei ole neid kusagil avaldatud, eks ole, siiamaani ei ole ja avaldatud trükis. Ja ka võib-olla sõnaga muidugi karikatuuri ei kirjelda, aga võib-olla mõni niisugune tore situatsioon, mis mida te olete siin kujutanud oma Nendes töödes ja siin on ühe ukse peale kirjutatud pirulane virulased toimetaja. See joonistusteseeria on ja sellepärast viljale iseloomulik, et näitab tema suurt populaarsust. Aga nagu teada, Vilde oli võrdlemisi boheemlaslik mentaliteediga inimene ja kuigi ta töötas hästi kirveste ja vahel ta hilines toimetuse need jooksupoiss ootas tema käsikirja, nii kui oli lehm valmis tivoli käsikirjaleht valmis, kohe läks trükikotta. Aga mõnigi kord juhtus niiviisi, et vilja jäi liiga kauemaks ja jutujärg järgneva jutujärg lehes ei ilmunudki. Järgmise päeva hommikul kohe rull oli rahvas toimetuse ukse taga, Aguse piltsin kujutabki ja kohe aru pärimas. Et mikspärast jutu järgi ei ole. Ja siis siis no toimetaja lahutas ainult käsi ja tema ei oska selle kohta midagi ütelda. Aga see teine pilt siin on mingisugune arusaamatus tsaarivõimudega vä? See on ja siis, kui Vilde oli juba jalgealune, vii talle viiendat aastat tuliseks läinud. Eestis ja ta pages Soome kuid Soome ulatusika vene sandarmeerial silmad ja tuli Peterburist käsk arreteerida virulane Vilde. Aga nagu teada, soomlased olid eestlastega heal jalal ja politsei üle ilmub isiklikult Vilde juureiad, teadvustab talle Virose Vilde. Tulen teid arreteerima, homne nii, et andis aegavidele siis jälle ära pageda. Selgub, et kuigi te olete võrdlemisi vaikne olnud, olete vähe avaldanud oma töid viimasel ajal ja piirdunud nii mõningate esinemistega kodumaja Sirte vasara veergudel. On teil kodus olnud tegelikult tööd küllalt? Tööd ja tööd on küllalt olnud, laisk olemist on ka küllalt olnud. Aga noh, nähtavasti peab nii mõlemit olema. Võib-olla on veel mõni niisugune niisugune plaan, millest võiks mõningaid kontuure avaldada. Plaanin plaanidest rääkida, siis kohustad minul, minul on jõkke Barrodeerimise amet, et me ei saa tõsiselt ju rääkida, ma võin, suu võib lokk või keel võib libiseda ja räägin natuke halvasti. Maailma plaanideta muidugi inimesele ei sobi elada. No neid eriti on praegu niisugune aeg, et et plaanidest räägitakse palju, jälle siis peab ikka ka isiklik plaan. Ja kvaliteedi aasta ka tuleb ja kvaliteediga niiviisi, et ma kardan kvaliteedi pärast väga. Aga kui midagi midagi tõest, et tervis vastu peab ja, ja nupp ka töötab siis või tahaks just veel päris küünalt vaka alla panna. Ja kas see tuleb siis midagi memuaaride plaanis rohkem vä? Memuaarid, see on rohkem nii käsitöö. Aga eks oma vana tuntud erialal võib-olla katsun selletonistliku sulgen mõne pikema töö kallal ja väga võimalik, et et viin ta pildiseerijatesse üle. Kuuldud keskesaate autor oli marti Soosaar, muusikaline kujundus, selja Vahurilt toimetaja Leho männiksoo.