Kui kõrge seda man tammi kõrgus peaks olema kusagil seitse meetrit seitse, kaheksa meetrit umbes. Tolle aja kohta päris paras kõrgus küllaltki suur sellepärast et ega selliseid veskipaise meil varemalt ei olnud. Olgu võib-olla nii palju öeldud, et selle paisu ülemine pool Vennast no praegusel talvepäeval päike paistab, külman kuskil alla 20 kraadi, veidi lund on rohkesti. Ümbrus on kohe hästi kena, vesigi voolab ja vuliseb ainult tammi keskosas, ülejäänud on kõik. Ja lume all kui kiire voolu, kuse roostoja üldson. Roostoja vooluhulgad on väga muutlikud. Kevadine vooluhulk on siin kusagil isegi 60 kantmeetrit sekundis, aga taavi veevaesel ajal olla isegi 60 liitrit, ainult sekundit on siin palju muutunud. 30 aastaga. Selle 30 aastaga on siin üldiselt väga palju muutunud. Kaldad on võssa läinud. Ja muidugi on siin vesi palju kallast ära söönud allpool. Nii et muudatused on siin väga suured, eriti allpool paisu. Eduard ja mango Maasik tunnistavad seletusi jagades, et nemadki pole sel talvel sarja tõkkele saanud. Kuigi kohev lumi teeb ümbruse kenaks, on roostoja omavoogudega suvesoojas ameti veelgi kaunim. Nii roostoja, mille kaldal me praegu seisame kui ka tema kasude taga. Jõgi saavad alguse Alutaguse soodest läbivad enamikus oma teekonnast tasast madalat metsamaastiku Alutaguse Laant ja jõuavad siis välja siia Tudulinna liiva ja kruusa klõbuste küngaste vahele, kus nende kaldad muutuvad kõrgemaks ja veevool kärmemaks. Tudulinna külje all. Mõlemad jõed lõpuks ühinevad ja jõuavad Rannapungerja jõe nime all hiljem Peipsist välja. Eks see jõud ole inimene osanud juba mõnda aega enda huvides kasutada. Veel neli aastakümmet tagasi oli tagajõel linnulennult 15 kilomeetrisel lõigul tervelt, et 11 vesiveskit. Roostoja laga viie kilomeetri peal kolm veskit. Nende abiga jahvatati, vili jahuks, lõigati palgid laudadeks, masindati viljapeadest terad välja. Samas teati sedagi, mis praegu pole saladuseks Algkooli ütlesitegi, et kiire veevool võib ka valgust anda. Väga teadmisest üksi oli vähe. Teod tulid alles siis, kui kohalikud noored teisel sõjajärgsel aastal selsamal aastal meil valmis kõigile tuntud leevaku hüdroelektrijaam siia särje tekkelegi samasuguseid jaama otsustasid ehitada. Muidugi Leevak oli esimene järvesuu poiste brigaad sai kuulsaks ja tuntuks üle vabariigi. Kuid vaevalt võib keegi väita, et leevaku nooremad vennad Tudulinna, Saesaare, Vastse-Nursi ja mitmed teised pärast sõjajärgset kohalikud hüdroelektrijaamad vabariigi komsomoli löökehitused milledes seni palju vähem räägitud, hakkasid valgust andma kergema vaevaga. Meenutavad kaks kunagise Tudulinna hüdroelektrijaama ehitajat. Isa ja poeg Eduard ja mango Maasik. Võib arvata, et töömaht oli tunduvalt suurem meil, kui oli ta näiteks leevakusest leevaku hakkas ehitama juba olemasolevale veski paisule, aga me alustasime ehitust täiesti uuele kohale ja töö maht oli hästi suur. Enne elektrijaama ehituse algust oli meil kultuurimajas meiereis ja arstil oli valgus olemas. Oli pandud meiereisse alalisvoolu generaator, millega varustati siis neid. Ja muidugi töötas see siis ainult piimapäevadel see aeg, kui masin auru all oli. Ja muidugi erandjuhtudel, kui mõni õhtu oli seltsimaja vajas valgust. Ta ütles, et arst tähendab sedasama, doktor Kerge, kellelt ka üldse selle elektrivalguse idee siinkandis on täpselt sama, jah, tema hakkas seda juba rajama ammu, ta laskis isegi projekti teha. Aga see projektiva ületas tavakapitali ja ta ei saanud osanikega kuskilt, kes oleks seda siis aidanud kaasa nii finantseerida. Ja tema jäi see mõte pooleli. Aga nüüd, kui hakkasime sihindada Ta oli meil isegi käis. Nii, tajub spordimees, tal oli auto ja sõitis Tallinna vahet. Tegi lepingut projekteerijatega, nii et ta oli väga asjalik mees. Jah, doktor Jaan Kerge oli Tudulinna üks ärksama vaimuga mehi kes juba kümmekond aastat varem nägi ära, missuguseid muutusi võib elektrivalgus siia tihedate metsade suurte soodega Alutaguse kanti tuua. Nüüd lõpuks võis ammune mõte teoks saada. Tudulinna põllumajandusühistu, mis pärast sõda oli ümbruskonna kesksemaks jõuks hakkas noorte ettevõtmist võimalusd pidi toetama. Jaan kerge eestvedamisel saadi Laansalu nimeliselt tehnika tudengilt Tallinnast jaama projekt ja peagi alustati. Töö hakkaski peale 47. aasta suvel talgute korras hakkasid käima ja rahvast oli esialgu hästi palju kokku aga ei suudetud neile kõigile tööd organiseerida. Ja siis kipub see asi juba sügise jääma nii natuke talve kätte ja kui oleks see asi nüüd talve kätte jäänud, siis ollakse suvine töö, kõik kevadise suurveega läinud nagu tühja. Ja siis meil tuligi kokku üks suurem koosolek ja sellel koosolekul oli ka polütehnilise instituudi üks õppejõud Leo Depaks sepaks arvustas tugevalt seda projekti üldse eelmist projekti tähendab, mille järel me teda alguses ehitama pidime. Projekt oli vaja teha uus, sest vana projekt ei kõlvanud. Ja siis tehtigi plaan maha Depaxiga, kes siis võttis selle asja käsile, hakkas meile tööjooniseid saatma ja ühtlasi hakkasime siis juba betoneerima ka Niirdur. Vinni kast sai juba tehtud siis Depacci projekti järgi, kuidas asjatundmisega ametitundmisega lood olid, kas iga töö peale jätkus õige mees? Ega jätnud küll. Alguses meil oli inseneride, puhu oli siin, kes meil nii selle asja nagu aitas siin sisse elada juba noaga, tema oli vilets organisaator ja üks paha viga oli see, et ta tahtis väga kallist palka saada, mis me ei olnud võimelised maks mõelda võiks ära siit. Ja ega siin asjatundjad, eks kõik ikka natukene miski näid kuuld, kuna tehakse ja no brigadir muidugi, August Mölder jõeli ehitusmees ja ja puutöö mees, aga noor betoonvöödega? Nendega andis ikka mõnikord mõelda niisi, võitlesid mitmedki unetud ööd. Esialgu, kui me hakkasime seda turbiini kasti auku tühjaks pumpama, ma mäletan, see oli üks niisugune tõesti üks üks suur töö, sest seal oli päris hea hulk kantmeetreid, vett, mida me pidime käsitsi improviseeritud pumpadega, seal puutorudest ja, ja, ja millest me need pumbad tehtud olid. Me pidime hakkama seda suurt auku tühjaks pumpama ja seda tuli pidevalt teha, nii et meil oli valve, aga olid juba sügisesed ööd küllaltki jahedad, oli meil tule lõkemas kahe mehe, Me seal korraga olime. Kui me selle tühjaks saime, siis me hakkasime juba saama niimoodi, et me ikka betoneerimise tööd meiega öösel teinud tegime päeva. Muresid jätkus. Projekti ümbertegemine polnud tõepoolest neisse kõige suurem. Kõigepealt tuli ehitada tamm poole jõelaiule et juhtida vesitööpaigast eemale siis jõepõhikividest puhtaks. Kive oli igasuguseid rusikasuurustest kuni Merakateni, mida ei suutnud kuus meestki paigalt nihutada. Need tuli lõhkeainega õhku lasta. Kivide all oli aga kõva savipinnas. Ühtegi labidatäit ei saanud kangita kätte. Pealegi imitsasid jõe põhjast jääkülmad allikaveed, kummisäärikuid aga kellelgi polnud. Kui esimesel päeval oli kokku tulnud ligi 70 noort eakamgi sekka, siis pikapeale hakkas ehitajaid vähemaks jääma. Süüdi polnud mitte üksnes raske töö, vaid nagu Eduard Maasik juba mainis, polnud oskajat tööde juhti, organisaatoreid. Nii puhkeski üsna paljude südamesse. Kahtlus, kas ehitusest ikka asja saab? Poisid meist aega raiskate oli mõnegi tõid vaatama tulnud vanema mehe soovitus. Need, kes usku ei kaotanud, jäid särje tekkele ja kõigest hoolimata jätkasid Gruusia saime siitsamast ligidalt meie omast unna linnamäest ja seda veel ainult kauge, aga tädalex nii tohutu palju ja, ja vedruga ka on, ega meil ei olnud alati raha, meid hakkas toetama põllumaja siis keskliit ja tema andis meile ainult kevade andis meile raha selle jaoks krediiti ja aga talvel tuli kruusa vedada ja nii et mehed pidid vedama ja kannatust pillimeestel olema, siis ootavad, et kevades sellest ikka raha saama ja neid propagandat tegijaid oli palju, kes räägivad, et igavesi maha ei maksa ilmaaegu v veate sinna, aga ikka usaldus oli nii suur ja jõudsin nendele selle ära rääkida ikkagi meil on elektrijaama vaja ja raha saame hiljem ja nii et me saime siis selle selle kruusa veetud tsementi tuli, Avinurmest ei saanud iga kord hobustega tuua, sealt mõningalt tuli karutuga metsamasinad, viisivad metsamaterjali Avinurme ja sealt tagasi tulles, siis vedasid Tõivad meile tsementi, aga no seda tuli maksta ootassaaž kuidagi. Sageli maksin oma palga sinna. Aeg läks vaatamata kohalike kommunistlike noorte visale tööle sai selgeks, et oma jõududega ei suudeta jaama valmis ehitada. Komsomoli vallakomitee pöördus abi saamiseks pealinna noorte poole. Pärast järjekordset pealesunnitud talvist vaheaega jätkati ehitustöid 1949. aasta kevadel juba koos Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilastega kes 20 kolmekümneliikmeliste brigaadidena usinasti kaasa lõid. Mine tea, ehk oleks õige just siit otsida Eesti üliõpilaste ehitusmalev esimesi tulerissaid. Aga kus tallinlastega andsid oma panuse ka kohalikud koolinoored, Vaike Reiska, kes praeguseni Tudulinna kaheksaklassilises koolis, pedagoogina tööl oli siis alles esimest aastat õpetaja. Kooliõpilastega me käisimegi, mina olin kommunistlik noor ka ja siis meie noorte õpetajate ja nende noorte või suuremate õpilastega käisime siis seal elektrijaamas talgute korras tööl, perekoolitund ja pühapäeviti siis ei olnud nii, on, jäetakse tunnid ära ja minnakse talkule. Soolika. Õpetaja ja õpilase vabastaja noored suhtusid küll väga hästi sellesse väga meeleldi mindi sinna tööle. Keegi ei kurtnud, et või laske oleks, luhtumine oli küll väga asjalik. Ja palju seda rahvast mujalt tulnuid ka kokku võis olla nende kolme aasta jooksul abilist. Noor rahvast oli palju, eriti viimasel aastal viimasel aastal neid üliõpilasi oli tulnud siin Nad vahetasid, tuli üks grupp oli seal kaks korda nõelata, läks ära. Neid oli isegi võib-olla 150 ringis, kes kogu suve siin oli olnud, aga no muidu omad kohalikud, võtsime otsest viimasel aastal aktiivselt osa juba omad kohalikud talupojad, siis vaatasin kõvad asjast ikka hakkab asja saama ja ja siis oli töölisi küllalt. Niisiis, tööjõust polnud enam puudus. Abiks tuli pioneere ja kommunistlike noori ka Sillamäelt, Jõhvist, Vokast, Iisakust ja mujalt. Igaüks sai jõukohase töö, elati nelja kilomeetri kaugusel Tudulinna koolimajas. Nüüd oli rohkem muret hoopis tehnika pärast. Betoonisegu tegemiseks ei jätkunud segumasinaid. Seepärast pikendati tööpäeva ja tehti tööd kahe vahetusega kella üheni öösel. Kohale monteeriti ajutine petrooleumimootoriga jõujaam, mis öösel valgust andis. Ka ehitati sel suvel kõrgepingeliin Tudulinnakeskuseni. Kui enamik Alutaguse rahvast elas nüüd ehitajate tööle igati kaasa, siis jätkus siinkandis siiski veel neidki, kellele niisugune ettevõtmine ei meeldinud või lausa vastukarva oli. Vahest võib-olla isegi tekkis selline mõõk. Et kas seal ei olnud tegemist sabotaaži ka näiteks kui, kui me ühel hommikul läksime sinna ja vahepeal oli veskipais maha lastud ja paar kilomeetrit kolm kilomeetrit meist ülevalpool oli vesiveski veskipais oli maha lastud. Et kas naad ei püüdnud meid meie tööd mitte takistada sellega, sest meil ujutas üle korraga tuli sealt palju lahti ja ujutas meil üle, tegi meil palju pahandust ära, see rikkus meil paar päeva pani jälle meil hakkama selle organiseerida uuesti kõik need augud veest tühjaks ja tammid taastada ja see võttis muidugi võis arvata, et seal võis tõesti olla, sest ega need veskiomanikud ei tahtnud ka seda, sest selle taga oli juba selle veski olemine või mitte olemine, need. Aga ma olen üht hilisemat. Ta on kuulnud, kus mul oli üks valve, Montöör. Daalias mulle hiljaaegu rääkis seda, et temal oli töös ja käinud külalised. Ja ainult tänu sellele, et nad elektrist midagi teadnud, oli väike aukartus selle kõige selle töötava elektriseadmestiku vastu. Midagi kurja seal eriti ei tehtud. Kuid oli juba alanud ehituse lõppu, aasta. Enam ei suudetud hoogu sattunud ehitajaid ehitusmaterjalidega varustada. Tsementi toodi otse Kunda tsemendivabrikust, et tööseisakut ei tekiks. Eesmärgiks seati anda Tudulinna elektrijaam käiku kommunistliku noorsooühingu 32.-ks aastapäevaks 1950. aastal. Oli parajasti üsna külm ilm, kui meil see niisugune paras sügisene, paljas külm, kui meil, siis oli see avamise päev ette nähtud. Noh, olid meil siin filmimehed, siin tekivad filmi, mida ma olen näinud ka ja muidugi siis nagu ikka sellisel puhul lõigati läbi üks lint ja lülitati sissevool voolu sisse lüli jaoks oligi siis tol korral põllumajandusühistute keskliidu peainsener seltsimees pungen. Kes lülitas siis suure lüliti sisse, muidugi valvemontöör oli ka juba olemas. Kes siis veeturbiini lahti keeras ja pinge parajaks reguleeris. Olgu muidugi öeldud seda, et meil ei olnud ju kaadrit, meil ei olnud elektri Montööre. Ja kaadri komplekteerimine käis ka vahetult enne avamist, kus põllumajandusministeeriumi energia, järelevalve inspektor meditsiin eksamineeris või õigemini rohkem rääkis ohutustehnikast, et mida siis teha tohib, mida ei tohi teha. Ja niimoodi meil see töö siis käima hakkas. Kui me nüüd võrdleme seda Tudulinna elektrivõimsust, siis noh, kui palju teda oli või millega teda üldse võrrelda? Ma olen seda just nüüd viimasel ajal mõtelnud ja olen leidnud, et Meie suurfarm linnamäelaut, mis meil praegu siin töötab igatahes seda lauta meie ära ei toidaks, läbi aasta vähemalt küll mitte, võib-olla tõesti teatud aegadel toidaksime ära, kui nad kokkuhoidlikult siis energiat ka kasutaksid. Kuid me ei tea, vist ei toidaks ära. Majas on praeguse mõõdupuu järgi, aga tol ajal tol ajal jätkus tudu linnale valgust küll. Tol ajal jätkus küll, sest päevane elektrienergia tarbimine oli niivõrd väike, valgustust ei kasutatud, oli ainult rahvude tühijooks, kusjuures mõnel tunnil võib-olla ainult paar-kolm kilovatti tuli ainult toodangut juurde. Aga õhtuti muidugi, tipud olid üsnagi kõrged, teinekord elektrimootoreid, aga oli esialgu üsna vähe. Kolhoosid juba, kui asutati, siis oli meil üks esimene koormustest, oli heinaveski, mille käivitamine kah oli küllaltki keeruline, sellepärast et siin oli vaja natuke koostööd selle mehega, kes kuskil kuus, seitse kilomeetritele kaheksa kilomeetrit eemalena veskit käivitas ja Montöör jaamas muidugi pidi tähelepanelik olema, sest vahepeal oli vaja regulaatori väntagi kõvasti keerata ja, ja sagedus ja pinge ikka püsiksid võimalikult kvaliteedi lähedal. Ja meie hakkasime siit andma. Mooste linnale ka ja andsime öösiti sinna, öösiti oli seal taritus lõike. Siis andsime, kui tuli, just kõige suurem nuhtlus oli rajooni ajaleht. Kui nemad trikimassina käima panevad seal, et nad seda tina pidevalt sulatama, siis hakkasid nurisema, andsime madala Vengeliga sinna, aga nüansse või nii palju, kui oli, siis nad panevad oma seal käima ka. Oma kümneaastase eksisteerimise tipp-perioodil ulatus Tudulinna hüdroelektrijaama võimsus üle 1000 kilovatti. Vaevalt on võrdlus praeguste elektrijaamadega siin nii ilmekas kui juba mango maasika toodud näide suurfarmiga. Jah, kõik on suhteline. Pärast sõda 30 ja enam aastat tagasi piisas sellestki napist elektrivalgusest, mida andsid leevakuja Tudulinna sarnased jaamad väikeseks imeks, mõndagi maatallu ning samas suureks toetuseks alles loodud kolhoosidele. Ja ikkagi on see vaid toonaste tegude üks külg. Teine ja võib-olla tänasele veel olulisemgi oli selles, et just nendel esimestel komsomoli löökehitustel õpiti ühiselt tööd tegema rohkem ja visamalt kui üksi omas igapäevases ametis harjutu tollinaabrist ja naaberbrigaadist ikka ette püüdes neilt õppides ja kui vaja, vastupidi, õpetades töövõistluslööktöö meile nii tuttavad ja endastmõistetavad, sündisid nad ju toonastel komsomoli löökehitustel. Ja küllap seepärast ongi viimased meile nii vajalikud ja tähtsad kui esimesed, kui sümbolid. Ega asjata taastatud leevakut. Tore, et seda Põlva noorte ettevõttel tehti. Aga miks mitte teha sedasama Tudulinnas? Eduard Maasik, kellel nüüd juba 80 aastat turjal arvab asjast nii. Müürid on alles ja sellest kõigest võib midagi hea tahtmise juures saab. Ja teha ju tasuks teha tasuks kindlasti.