1965 ilmus kirjanikke koguteos eilsest tänasesse ja seal on ka teie päeviku vormis kirjutatud kaastöö. Ja sealt paistab ette, võtsite osa 40. aasta revolutsioonilistest sündmustest ja mõned teie romaanidki ju räägivad sellest. Nõnda oli see täiesti muidugi kõigepealt ma tahaks märkida, et minu osavõtt nende nendes sündmusest oli noh, kuidas seda ütelda, reaaktivisti osavõtt Maret 940. aastal olin ma selleks, suveks olin ma saanud just 24 aastaseks ja minu elukutse oli sel ajal ehitustööline. Müürisep tegin müüritööd. No olid ka mul juba sel ajal tekkinud mõningad mõningad kirjanduslikud huvid, lugesin palju ja olin hakanud juba paberile panema ka ikka ühte pikemat proosateost, aga, aga ega ma sel ajal ennast hoopiski mitte kirjamehena kirjanikuna ei tulnud, need olid lihtsalt inimese taotused. Töölisliikumisest olin ma osa võtnud juba selleks ajaks mitu head aastat. Ehitustööliste ametiühingusse olin astunud 1000 934. aastal. Enne seda olin osa võtnud Tallinna noor sotsialistlik ühingu tegevusest, mille kodanlikud hõimud teatavasti 1934. aastal sulgesid selle ühingu. Kuulusin ka kulduuri ühingusse. Idee, mille tegevuse katkestas uluotsa valitsuse siseminister Jürima oma otsusega. Noh, liiga liiga vasempoolne, revolutsiooniline neisse olema. Nõndaviisi töölisliikumisest olin ma osa võtnud, kuidas ma juuni sündmustest osa võtsin. Olin sel ajal tööta, mul töö lõppes just 1000 940. aasta juuni keskel ja otsisin uut töökohta. Enne seda mõned aastad olid ehi dusi üsna palju ehitati ja väga palju tehti aga pärast 1930 üheksandat aastat, kui oli Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele kokkuleppele Eestis punaarmee baasid loodud siis pärast seda kodanlus enam ei tahtnud oma raha panna ehituste alla, omal ajal andis see väga head kasumit. Üürid olid kõrged ja, ja üks maja juba ennast kolme-nelja aastaga suurem kivimaja aasta hiljem vast tasus ennast ära, nii et see ehitusse mahutatud kapital andis head kasumit, oli väga kasulik, aga siis siis juba kuivas ehitus ehitus kokku ja minul oli talvel õnne olnud tööd saanud teha, aga kevadeks oli see töö õieti varasuvel oli otsa saanud ja mõtlesin. Me kas saab sõita Ta Nõukogude baasidesse Paldiskisse või Kloogiale tööle. Aga kodanlik võim tegi sel ajal takistusi nendele inimestele, kellel oli pisut punast lõhna juures. Nendele tegi tema takistusi. Me just ajasime asja asja, et saada ka sinna tööle, kuna, kuna suvel nagu mujal tööd ei olnud, töölismajas, mis asus Tõnise mäel. Ja kui ma 20. juuni hommikul sinna läksin, siis tehti mulle järsku ettepanek valmistada kiiresti õhtul toimuvaks töölisvõimla koosolekuks loosungi ja tavalisele seina ehituspapile. Tegime siis need loosungid oma kodust põranda peal, tegin kolmneli loosungid valmis, mis pandi sellesse sellesse üles, siis sain ma uue ülesande, sel päeval veel oli ühele linnaosale mis minu mälestuse järgi bändi sinust kena nime nagu kassi sabasen, ühesõnaga Endla ja Paldiski maantee vaheline grupp, sellel olid koosoleku kutsed, kus kutsuti inimesi koosolekule, väikestele masinaid ribadel kirjutatud. Ole hea mees ja pane sinna ka üles, siis anti veel niisugune näpunäide. Kui politseinik juhtub lähedal olema, ära siis pane, kuigi vaevalt nad väga palju segavad, aga võidakse kinni viia. Kas eelmisel või üle-eelmisel õhtul oli, oli rida seltsimehi inverteeritud, ka muude sattus nende hulka. Aga järgmiseks hommikuks vabastati Seprealinis kõige kauem kinni. No eks noormees, tema on samamoodi julguste uljuste kangust täis ja paar päeva tagasi oli Laidoner väga suurelt trükitud poognatele. Oma käskkirja ülesse pannud, kus keelati kõik koosolekul demonstratsioonid ja nii edasi. Aga kui ma läksin oma rajoone, kus pidin neid koosolekukutseid üles panema, siis ma nägin, et mõni mõni mees oli pannud just rahulikult Laidoneri päevaga su kõrvale ja eks mina tegin seda ka, siis vaatasin muidugi pisut ringi ja panin rahulikult kõrvale ja ja, ja siis täitsin selle ülesande ära, mis sain. Ja õhturiks töölisvõime koosolekust osa. Ma olin palju koosolekutest osavõtt, olin osa võtnud ka vapside vastastest koosolekutest, mis mõned olid, olid väga ägedad. Tekkisid isegi koosolekutel kokkupõrkeid, kuid niisugust koosolekut, mis toimus töölisvõimlas 20. juuni õhtul, ei olnud ma üle elanud, seal oli töölisaktiviste kõigepealt töölisi täis meeleolu oli ääretult ääretult, kuidas see õige sõna on, mitte nii palju üle, vaid vaid otse otse otse nisu. Vaimustus töölistel oli kindel tahe oma sõna öelda ja seal kõige vähematki ei tehtud. Väljavalitsus võimudest tööliskoosolekutest võitsid alati osa politseinikud ja ka seal koosolekul oli tulnud inimesi, mitte vormiriides politseinik ja ma ei mäleta. Küll aga tekkis koosoleku ajal kära, provokaatorid välja, nuhid välja ja mõned, keda, keda tundsite töölised ära niisugustena ja need aeti saalist välja. Töölised ütlesid seal koosolekul. Ta ei avameelsusega, mida nad arvasid pätsu ja uluotsa valitsusest ja mida nad tahavad. Ja pärast 20 esimest juunit sai minust esist tööliste ametiühing organisaator, varsti sellesama ametiühingu juhatuse sekretär ja sügisest peale esimees. Aastaid oli mulle siis ikkagi ainult 24, aga selle aastal hästi iseloomustab. Nende sündmuste juures. Oli väga palju noori inimesi, peab ütlema noorus suures osas kandis ja meie kommunistliku partei juhtivad jõud nende iga oli kas pisut talla või pisut üle 40 aasta. Ja olgu tähendatud seda, et ametiühingule langes väga suur osa 1940. aasta revolutsioonilistest sündmustest. Eestimaa kommunistlik partei juhtimise organiseeris revolutsioonilisi kujundusi just ametiühingute kaudu, sest parteiorganisatsioone oli väga vähestes ettevõtetes. Juunisündmuste päeval oli illegaalselt tegutseva partei liikmeid umbes poolteist 100. Aga tema kasutas sest ametiühinguid, vasempoolseid, ametiühinguid. Kes siis olid linna töölisklassi maa, töörahvaorganisatsioonid, mis olid säilinud ja mis olid selleks ajaks tugevasti kommunistliku partei mõju all. Te olite sel ajal isetööline ja tegutsesid tollel otsetööliste keskel. Kas te mõne sõnaga iseloomustaksite tööliste meeleolu ja, ja nende suhtumist sellesse, mis siis toimus? Ma kasvasin üles Tallinna töölisagulis nõndanimetatud porikülas, mida trükisõnas vad Tallinn, mille kohta on trükisõnas on nimetatud ka uus maailmaks, sest paralleelselt Pärnumaal tega läks uus maailma. Täna. See tähendab Pärnu maantee äärne linnaosa, mis algab praegusest kiire tänavast tol ajal kandisse tänav Väike-Ameerika tänava nime ja võttis oma alla uus maailma tänava praegune oja tänav. Luha tänavad, Rulkoviuse või Rulkoviiruse, kuidas keegi ütles tänav, praegune virmaliste tänav ja nii edasi. See agul hakkas arenema pärast Lutheri vineerivabriku tekkimist. Temast lõunasse jäi kassi saba kah töölisagul. Ja, ja seal mina, mina sündisin ja kasvasin, peab, ütled töölisagulis, kus ringkond, kus mina elasin, suhtuti väga kriitiliselt kodanliku korda. Siin ei olnud unustatud, ei 1900 seitsmeteistkümnenda aasta revolutsioonilist võitlust ei 1924. aasta ülestõusu ja meeste suust. Väikse poisina, kui ma kasvasin, kuulsin ma sagedasti niisugust juttu. Ega see nii ka jää, et küllap tuleb muutus tööliste suust kuulsin ka niisuguste inimeste nimesi, mida mul koolis ajaloo tunnis mitte ei räägita, nagu Kingissepp või Anvelt võib öödelmann. 1929. ja 1933. aasta üle all. Ülemaailmne majanduskriis tabas väga raskelt, töölistööpuudus kasvas ja töölisagulis oli väga palju tööta inimesi. Elujärg muidugi, mis oligi ennegi küllalt kitsas, halvenes veelgi. Ja peab ütlema, et Päts ja Laidoner siit tööli Sagulist endale poolehoidjaid ei leidnud. Noh, kui just mitte mõni mõni majaomanik või, või, või mõni väiksema kaupluse omanik, kes kartis mehed ja mis siis võib nendega paranduse natukesega juhtuma, kui kusagil pisut vasempoolsemad mehed mehed võimule pääseksid? Minu ehitustööliste ametiühingusse astumisel aeg langes olukorda, kus kommunistliku partei mõju ametiühingutest tugevnes, kus ametiühingud järjest rohkem kaldusid vasemale. Ja ehitustööliste ametiühing oli teravas opositsioonis kutseühingute keskliiduga. See kutseühingute keskliit kus pärast seda, kui ametiühingute keskliitnimed peaaegu sarnased oli, oli riigivõimu poolt laiali aetud ja selles kutseühingute keskliidus ta õige nimi oli vist isegi kuidagi töövõit, jätte kutseühingute keskliit või ma ei ole just arhiivi praegu enam täpselt ei mäleta, kuidas ta nimi oli, aga seal istusid kodandlusele meelepärased kokku leplikud tegelased. Samuti oli see ehitustööliste ametiühing väga teravas opositsioonis tööliskojaga, mille abil püüdis päts ja tema tema kildkond, tema valitsus töölishulki oma mõju alla saada. 30.-te aastate lõpul, eriti pärast teise maailmasõja algust, teine maailmasõda, algas teatavasti esimesel septembril 1000 939. aastal oli tööliste aktiivsus tugevasti kasvanud, kui mina osa võtma hakkasin 30.-te aastate esimesel poolel ja kui ma nüüd võrdlen sellega, kuidas oli tööliste meeleolu 30. aastate lõpp puu, siis oli märgatav vasempoolne nihkumine tööliste meeleolu märgatavalt revolutsiooniliseks muutuks. Tahaksin rõhutada siinkohal ehk seda kindlasti seda, et töölisklassi klassiteadlikum osa oli ajalookogemustest palju õppinud. Töölised tajusid hästi ajaloolist situatsiooni, seda, mis oli 30.-te aastaks kujunenud ja ka klassijõudude vahekorra muutumist. Ma ei taha öelda, et seda tajusid tajusid ainuüksi juhid, vaid seda ka päris päris minusugused ja, ja võib-olla isegi minust vähema teadlikkusega inimesed. Nad mõistsid seda. Noh, kuivõrd keegi nüüd nüüd endale täpselt aru andis sõna-sõnalt Anad tundsid seda kuidagi ala teadvuslikult ja teadlikult. Et kodanlus oli isoleeritud oma alalistest abimeestesse, on Lääne imperialistlik suurriikidest, kes oli aidanud dada võimule sajad ja tema võimu kogu aeg kindlustada. Samal ajal punaarmee baaside olemasolu, mis, nagu ma märkisin, loodi Nõukogude Liidu ja Eesti valitsuse vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti alusel septembri lõpul, 39. aastal. See sisendas töölistele kindlustunnet, sisendas andis neile julgust ja hoogu. Me kuidagi tundsime selle, et meil on tõesti vajaduse korral abimehed ju. Väga lähedal oli tekkinud niisugune situatsioone. Kodanluse senised abimehed sõdisid omavahel. Teine maailmasõda oli algenud, aga töölisklassil olid tema liitlased väga lähedalt. Ma tahaks öelda, et 1000 941. aastal, niipea kui sõda hakkas Läänes lähenema Eesti territooriumile. Ma mõtlen fašistlike vägesid siis, kui võimul tõugatud kodanlus tundised läänest läheneb jälle niisugune jõud, kelle toetusega võib arvestada, hakkaksid Eestis püssid, paukuma ja kodanlus, sest osa hakkas väga agaralt okupantidega koos töötama ja töölisaktiviste neid jõude, kes Eestisse jäi, nende jõude, karveld arveid õiendama tuhandeid aktivisti nii linnas kui maal. Tappev Ma tahaks veel sellele tähelepanu juhtida, et kodanlus Püünsi töörahva vastupanu tembeldada ja neid meeleolusid, meeleolusid, mis töölisklassi kodanluse vastaseid oli, püüdis neid alati tembeldada moskva kätetööks. See on olnud ja on tänase päevani kõigi maade kodanluse lemmikvõte. Tuletagem meelega Ameerika Ühendriike kides kostvaid hääli, mis ütleb rahva ülestõus Nicaraguas või Guatemalas. Eks see oli ikka Moskva ja kuuba kätetöö. Aga ma võin seda öelda, et see töölisklassi meelole kodanlusevastane häälestatud revolutsiooni, kas selle selle sünnid palad Tiiu, tööliste enda olukord, nende võitlus oma vabadust laste õiguste eest. Ja, ja kui ei ole niisugust pinda olemas oma maal, siis mitte mingisugused agendid kuskilt väljapoolt mitte midagi ära ei tee sest tarvis on rahvahulki niisuguste rahvahulkade aktiivsed osavõtmist suurtest sündmustest. Mis maailmas Siimi, seal toimuvad nii hästi koosolekud, mis toimusid reas Tallinna ettevõtetes juba enne kahekümnendat juuni töölisvõimla koosolekut enne 21. juuli demonstratsioone Tallinnas ja teistes linnades. Need räägivad ja need demonstratsioonid ise räägivad ühest Töörahva otsustavuse eest välja astuda kodanluse vastu. Töölisklass tundis oma jõudu töötavale rahvale olid revolutsioonilised sündmused oma tahte teostamise väljenduseks. Ma elasin tööliste hulgas. Käisin nendega iga päev läbi, olin üks nende hulgast, ega nii me suhugi endal teoreetiliselt aru ei andnud, kuidas nüüd ütleme, ajaloolased üldistavad neid sündmusi, aga see sisemine tahe ja astuda vastu kodandlusele ja panna riigis kehtima niisugune kord, mis vastaks meie huvidele, see kasvas hulkadest välja. Ametiühingute liikmete arv, mitmekordistus õige kiiresti töötasin, nagu ma ütlesin, ehitustööliste ametiühingus ja siis nende arv mitmekordistas õige kiiresti. Kui meie pidas oma esimest nõukogude aegsed ametiühingu kongressi Ma täpselt ei mäleta, aga meie liikmete arv oli tõusnud 18 või 19 1000-le ja töölise tasusid täie otsustavusega teostama sotsialistlike ümberkorraldusi. No tahaks tuua siin ühe näite, näiteks kui sotsialistlik ümberkorraldusi teha. See nõuab inimesi, kes seda teevad üheks niisuguseks asjaks, mida 1940. aasta suvel tehti, see oli Tööstuse natsionäriseerimine, sel hulka käisid ka ehituse ettevõtete naisionaliseerimine ja neid pidi töölisklass enda hulgast andma inimesi, kes võisid ratsionaliseerimise ajal olla need komissarid. Paljudes komissaridest said hiljem nende organisatsioonide direktorid. Ühesõnaga nüüd töölised pidid oma seast neid inimesi on, kes siis hakkavad nüüd kodanluse või endiste ettevõtjad taseme neid juhtima. Ja kui nüüd tagantjärgi ma mõtlen, siis mind lausa hämmastab see, kuidas selles tunud ajaloolises situatsioonis töölisklass oma ridadest nii palju inimest leidis. No olgu öeldud ka see, et igaüks, kes endale vastutavad ülesanded sai, ei pruukinud sugugi nendega toime tulla, aga tervikuna tuli töölisklass kuni oma ülesannetega toime. See poliitilise aktiivsuse tohutu kasv meis tööliste hulgas tuli, see oli väga suur, iga inimene tundis nagu energia juurdevoolu, nende hulgas ka mina. Ja pean ütlema, et töölisklass need inimesed, kelle hulgas mina, mina, mina käisin, kelle hulgas mina töötasin, koos tegutsesime, siis juhtus 1940. aasta revolutsiooni tõepoolest, kui oma, kui iseenda revolutsiooni. 21.-st juulist 40. aastal kehtestati Eestis nõukogude võim seal ajalooline päev ja nüüd ei oleks mitte huvituseta küsida, mida teie sellest päevast 21.-st juulist 40 mäletate? See päev püsib mul hästi meeles. See oli kõigepealt ilus päiksepaisteline päev ja Ma arvan, et ma ei eksi, kui see oli ka nädalapäevadest pühab. Võtsin osa äsja valitud riigivolikogu esimesest istungist, mis sel päeval toimus, mitte kui rahvasaadik. Vait kui külaline, noh, nii-öelda kui töölisklassi esindaja. Ma tahaks siinkohal öelda nõndamoodi, et 1000 935. aastal Toimusid Toompea lossi ümberehituse tööd, sel ajal toimusid ka Kadrioru praeguse ülemnõukogu presiidiumi hoone ehitamine. Enne seda oli olnud väga kitsad aasta ehitustöölistele, siis värskelt olid friis lepp lõppenud, need olid ühed suuremad tööd Tallinnas, mis siis hakkasid ja mina tahtsin ka sinna tööle minna, siis ma juba müüritööd tegin. Aga sel ajal oli niisugune olukord, et need töölisid käisid pagari tänava, no kus asus Kaitsepolitsei filtrist läbi. Sellest ma sain siis aru, kui mulle ja Jaan põdrale G, kes me ka koostööle tahtsin minna, ei antud luba sinna tööle minna. Nii et siis sellesse lossimis siis ümber ehitati, sain mina õiguse sinna minna siis 21. juulil 1940. aastal. No ja loomulikult siis selle puhul mina kui, kui, kui noor tööline tundsin kohe iseenesest sees, et nüüd on Toompeal peremeheks saanud töörahvas. Peab ütlema, et suuremate vabrikute töölised olid saatnud oma delegatsioonid riigivolikogu esimesele koosolekule, niisugused tehase koalitsioonis liikumise keskused nagu Franz Krull või riigi sadamatehases. Tere, vineeri ja mööblivabrik Ilmarine, Rotermanni tehased. Eesti siid põhja puupapi ja paberivabrik Rauaniit, KV-ühesõnaga suuremate tööliste delegatsioonid ja nende töölisdelegatsioonide esindajana kõneles kulli töölisvanem Reinik, keda ma tundsin tema kõne peamõte oli, see oli tervituskõne, tema kõne peamõte oli, et kõik võim või kogu võim Eestis peab kuuluma tööliste ja talurahvanõukogudele. Ma olin rõdul taga, rõdul kuulasin kõik, see oli mulle mulle uus ja enneolematu. Olin üks neist, kellel oli võimalus osa võtta ta sellest tõepoolest ajaloolisest koosolekust. Esimese päevakorrapunktina arutati Eesti riigikorra küsimust. Aruande oli Johannes Lauristini pärast läbirääkimisi. Kus kõik, kes sõnavõtjad, ma ei hakka neid meenutama, kõik olid üksmeelselt Eestis tuleb kehtestada Nõukogude kord. Olgu öeldud ka veel see, et pärast seda, kui Johannes Lauristin nooli oma aruande lõpetanud ja kokkuvõte oli jõudnud, et Eestis tuleb kehtestada nõukogude kord siis lahkus diplomaatiline korpus oma loosist. See oli nii nagu nagu omamoodi kuna need olid seal kodanlike riikide esindajaid, seal oli nagu omamoodi demonstratsioon. See koosolek võttis esimene istungjärk võttis vastu deklaratsiooni riigivõimus Eestis, milles kuulutati Eesti Nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks, kus siitpeale kuulub kõik võim nii linnas kui maal töötava rahva saadikute nõukogudele. Kõik kokkutulnud, kes sel päeval seal saalis olid nii rahvasaadikud, riigivolikogu liikmeid kui ka tööliste, talurahva ja töötava haritlaskonna esindajad võtsid selle otsuse vastu täieliku heakskiidu ka aplausitormiga innovatsioonidega, kui tahaks öelda, ma arvan, et seal saalis. Sel silmapilgul ei viibinud küll üht Teigi inimest, kes ei oleks olnud ööl nõul riigivolikogu deklaratsiooni põhimõttega. Pärast seda toimusid palju koosolekud üle kogu maa. Ei küll tööstusettevõtetes, küll maa talurahva juures ja see õieti kõikjal poolehoiuga vastu. Täpselt sama võin ma öelda ka ehitustööliste hulgas, kus ehitusettevõtetes niisugused koosolekud toimusid. Võin ma täie veendumusega öelda, et seda selles otsuses oli Eesti töölisklass? Väga võiks öelda enneolematult üksmeel, mõnikord me räägime tööpuudusest ja mõni noor inimene võib olla ja mitte üksi noor mõtleb, mis töö puudusi Ta on ja mõnel pool kuuldub töötatööliste abirahadest ja nii edasi. Peab ütlema, et kodanlikus Eestis mitte mingisuguseid abiraha ei olnud ja Tööpuudus tähendas sulle kõigepealt, sul ei ole sissetulekud ja hirmus on tunda, kui siin nagu vaja, ei lähe kellelegi, sind ei lähe vajale ja kõik, mida sa oled tahtnud, kaasa arvatud haridus sai isa. See oli ränk pluss ja selle tõttu ka kogu aeg revolutsioonilise töölisliikumise üks tähtsamaid nõudeid oli alati alati tööpuuduse likvideerimine, aga neid 1940. aasta suvel äkki vajati mind. Vajati minu teadmisi, mis olid küllaltki napid ja seetõttu pidin ma ise väga palju õppima, olin muuseas kogu aeg pärast seda, kui mul õppima poolikuks jäi, iseseisvalt püüdnud püüdnud oma teadmisi täiendama, nõnda palju, kui oskasin ajati minu Eeenny energiat, minu võimeid, ma, ja järsku tundsin ma ma, et minust nagu, nagu on saanud inimene ja siis see, et kui sa tunne, kui sa kogu oled nagu üleliigne olnud kõigi poolt tõugatud midagi, midagi, mida sa tahad, ei, ei saa teha, aga järsku palju ülesandeid. Ja siis sa tõesti hakkad tundma ennast, sul tekib iseenesest ja mitte ainult minu. Sa oled nagu nagu peremeheks saanud, et, et sinuga arvestatakse, et sa saad väga palju teha, väga palju teha. Ja mind haaras töölisklassi ühtekuuluvustunne, see tegutsemise tahe ja see loominguline hoog, mille revolutsioon oli töölistes vallandanud.