Detsembri ülestõusu päevil olin mina Tallinnas Vene tänav viilud, mis saab vangi mees lõvipuuris numbriks. 15 inimesele ette nähtud koondis oli esimese detsembri õhtuks 72 naist. Väike-Jaama vallutajad, Anna ja Jüri Rästas mõisteti surma. Räse anna saadete sünnitamiseks meie kongi. Hanna sünnitas samal päeval surnud lapse kahel kokku pandud pingil verd oli palju. Mittetilk veel poolelijäämise aeg, kuulutas vanem pasta, miks Kesk-Holi naine külg küljega üksteiselt kinnid, istus, kas põrandal pingil või lihtsalt seisis või naeratus ligi 100 naist? Naud tardunud enesest kinni hoidvad käed enesest, mitte kellegist, teisest. Näis, et igaüks kardapitanult teist, vaid ka iseennast. Sisastus kongi sümpaatse näoga täidlane vanem meesterahvas peletas mida seni polnud teinud ja ütles julgemaida. Paar pingis istujad loovutas talle koha vaikus. Tarvis teada saada, kes ära annab. Seekord juudas teatusi, asju tunneb pallid, saaks teada ta nime, et teda igaveseks maapõhja needa. Ka minule ütles Pauline poistele anti minu enese nähes. Enamuses kongis oli, teadsime, et üks poegadest, kõige vanem Rudolf von, oli Eestis sama kuulus peaaegu nagu Viktor Kingissepp, sest ta oli kõik seal aegadel olnud keskkomitee liige. Peale lõunat hüüti Pauline vangist välja ja lasti poegadega. Batmani surmaeelne soov äraandja nime teada saada. Äraandjad väljaselgitaja ei läinud mul meelest. Ta sundis otsima ja ikka mõtlema, kes ometigi siis võis olla niisuguses kohas. Kuni ma leidsin. Õppinud Vakmanni vennaduses klassis elanud vagunite küljelt tänaval ülestõusu ööl olundamat Tõnismäel Anna oja korteris, kus ülestõusu staapli. Ja need käivad neist joonealustes nimed läbi käeguuglein krõuks Pälsoni lillakaskäär ja teised ja teised. Kuidas meie päeval hinnatakse esimese detsembri ülestõus? Muidugi, õieti on meie ajaloolistes kirjutustes temale hinnad antud, aga seal jahudes liigub ka niisukese arvamisi, et see oli plankistlik vandenõu. Et see oli poisikeste ka tehtud, et see ei olnud mitte üks niisugune ettevõtmine, mis oleks võinud õnnestuda. Missugune oli olukord ülestõusu ajaks? 17 18 19 20 21 22. Seal käis ju protsess protsessi järgi. Peaaegu ei olnud peret, kes oleks puutumata jäänud sellest hirmsast terrorist ja tagaajamisest. Ei olnud ka ühtegi inimest, kes oli, kes ei saanud aru, et kelle valitsusega. Kuskile me ei jõua. Missugune mõju voli kommunistlikule parteile Eestis. Seda võib väga kindla faktiga demonstreerida. Viktor Kingissepp võttis Tartu rahulepingus nõukogude valitsuse ees esinedes palvega punkti, et Eesti poliitilised vangid võiksid saada vahetatud-Venemaale. Ja nii need protsessides. Arreteeritud Soomel nagu ja teiste eesotsas vahetati, oli kaks-kolm vahetust ja nad läksid kõik liitu. Ja nyyd tuli seal. Laas käärsalv Mänd, Mang, mon, brass ja teised ja teised tulid siia Eestisse väiksesse riiki. Ja varjasid siin ennast enne üles lusi valmistasid ülestõusu ette ilmet, ühtki neist ennillestus oleks tabatud. Ja sealjuures oli meil igas majas üks nuhk. Ja ometigi oskas rahvas neid varjata, neid aidata ja nii ülestõusu ette valmistada. Pärast need kliki mehed ütlesid, et siidiniidi otsas rippus see võib, nii oli tema salaja. Kas oleks võinud seda teha üks partei, keda rahvas poleks hammast, neid inimesi nii varjata, et mitte ainustki hai kukkunud sisse mitte ühtainust? Ja ülestõus oli tõesti, ootamata selle üle vaielda, miks ta ei õnnestunud. Üks põhjus oli see, et tondi kusagilt sõjariistad, et rahvale välja jagada, seal sündis eksitus. Mitte nende siniläbi, kes ülestõus ette, need, kes kohapeal toimetest, keda mitte. Annelt ei oska seda ette näha, et ta peab ütlema, et ärge nyyd kahekesi mingitele alla minge ikka üks üles, teine alla. Aga kaks gruppi 60 meest ja läksid mõlemad alla esimesel korrusel. Üleval kadetid ärkasid kustutades tule, algas kähmlus ja, või võitlus oli kaotatud. Vaadake, niisugused asjad, kõik on sihukses hullu korras. Otsustavad vahel, et väga õige, kui mina vangimajas kuraktiltuudi sealt sealt, kus tapeti Georg Rõuks ja Bogdanov. Et kas nad ei lähegi ka ennem, kas nad ei rääkinud kahmavalt mikspärast ülestõus ebaõnnestus. Georg ütles, et sellepärast, et liiga kindlalt olime temal võidus. Sellepärast tema Evades. Ja see on võib-olla, et vist õigus ka, et ei olnud ette nähtud väga palju niisukesi asju tõepoolest olid väga kindlad võidust. Aga sellepärast, et olukord oli nii, vaadake lennus, aerodroomil. Võit oli ju meie käes. Soldatid läksid, otsekohe, tuli ta meie pool üle ja tegid soldatite nõukogu sealsamas. Vaadake, kuidas kõik põld Eestis ühtegi töölistega, kedagi, kes oleks selle vastuollu ja kui me vaatame neid kui nii ka erapooletult ja neid, seda, neid asju vaatame, siis me näeme, et ütleme Toompeal see grupp, kus need poisikesed siis olid. Seal oli ainult kaks nooremat, kes olid need käskjalad ja seal olid reedeeellis ruttabult Rinber köitsi, prooman. Lindemann Adamson, malbe sepp võrk, treili, nad kõik olid sündinud 1892 88 86 86 78 79 ja 92 ja niisuguseid 99 93, üks kuus ja kõik nad langesid ja kõik nad tapeti ja kõik nad olid esimesest maailmasõjast osa võtnud. Kõik nad olid tollinnas tuntud ühise väärina mehed. Kõik nad olid niisugused mehed, keda kaitsepolitseis olid kõik fotod nagu nendel, kes üle piiri tulid ja kõik olid Eestist 1000 inimest, kellel olid siin omad suured perekonnad ja kõik. Nii et rääkida, et see ülestõus oli poisikeste või järel mõtlematult või kõik, see on nii vale, et seda peaks meie ajaloolased palju kategoorilisemalt ümber lükkama ja nii-öelda populaarsemalt ja inimestele selgitama, kuidas ja mis, mis see oli, et see mitte ei olnud niisugune umbropsu või mitte nii ette võetud, nagu see oleks pidanud olema? See, et tema ebaõnnestus see, et mina ei hakka neid neidki siin nüüd oma arvamust selle kohta avaldama sellest, et see on ajaloos väga hästi juba kirja pandud. Ja, aga me ei ole küllalt. Me ei kasuta esimest detsembrit, ütleme selleks ära, et me populaarselt seletaks seda aega, neid inimesi, et me tooks näituks giid, kes olid nendes gruppides kui palju misaegsed inimesed tulid, kui vanad nad olid kui kauaaegne Pad, teised igaüks neist, igaüks neist oli kangelane. Igaüks tuli vabatahtlikult, mitte üksi olnud sunnitult igaüks tulinud ja vabatahtlikult inimene võttis oma peale niisuguse niisuguse ülesanne, mis ta teadis, et see võib lõppeda ka tema elu lõppemisega. Võtke seda pärast ju kõik nende üle, mõisteti kohut ja arutleti nende kohtutes ja seda me võimegi arhiivides näha neid dokumente ja tõendeid. Nii et vot niisugused asjad, need peaks olema meil populaarsemad, peaks olema rohkem teada. Kui meie kõnelust alustasime, siis oli juttu sellest. Vakmann, kui ta vanglasse toodi, kahtlustas, pidi olema keegi, kes väga palju teadis ja viimasel hetkel või juba ülestõusu käigus reeturiks sai. Jää matke kodamlusel oli nüüd vaja, tema tahtis, et see kangelaslik sära nende inimeste külges, kes võitlesid, et seda ära kaudata. Tema tegi kõik, mis võimalik, et vaata, need olidki juhtimisotsijad ja jumal teab kes. Ja nüüd annavad nemad 11 ära. Nüüd keegi enam ei ole nii, kõik ütlevad sellest ära ja üks äraandmine käib. Meie seda vangis ei uskunud, et on niisugune mingisugune niisugune reetmine, ei uskunud. Aga kui vapman ütles, siis siis mina küll uskusin, et Vatmann ilmaasjata seda ütlema ei hakanud, ta ütleb, et teab neid asju, mis meie juures, mida keegi ei võinud teada. Ja nüüd me loeme sellest lehest kudamoodi, see oli tõesti poisikene. Poisikene võitis osas, osad olid 16 aastal neid oli kaks tükki ja ta võeti kinni, sai haavata, läks kodu ja ta läks arsti juurde ja arst andis välja, ta võeti kinni ja siis hakkas kaitsepolitsei neid ära kasutama, saatis neid tagasi sinna üles tõusete korterites ja nende hulka ja tähendab neid kahte nooreid, kahte noor ülestõusust osavõtjad. Et niisugused asjad on meil veel praegu nendest on veel rääkimata ja ma leian, et ilmaasjata nendest peaks rääkima ja võiks rääkida, sest see oleks suureks õpetuseks neile, kes kes arvavad, et võib kõik sugusi sigadusi teha ja see jääb välja tulemata. See poiss sai oma palga muidugi õigel ajal pärast 40. aastal. Oli siin ja mina kutsusin selle venna oma juuri ja ütlesin talle, näitasin talle ja see vend, selle vennal ei olnud siis mulle, miks midagi muud üteldud, ütles, et kui ma näitasin talle seda lehte ja ütlesin, vaadake ja siis ta ütles, et vaata, kurat, kust välja ujus. Mina olin imestanud, et tema ei suutnud siis oma imestust varjata, et mina olin selle lehe üles leidnud. Aga huvitav, kas äraandjaks saanud poisi vend teadis kogu seda lugu ja teadis ka seda, et tema vend joonealuste seeriana avaldas oma reetmise. Oo vaadake, kui mina temale käes seda küsisin, et kes kirjutas, siis ta ütles, vend. Aga kui ma küsisin, kes raha sai, siis ta ütles, et mina siis ta küsis, et aga mis ma pean siis nüüd tegema, ütlesin, see pole minu asi, mina ei tea, mis, mis te peate tegema? Ega mina ei ole mõni uurija ega prokurör, ega mul on tehtud ei, kuulamine ainult ütlen teile, et te arvate, üksi teati, aga ma tahan teile ütelda, et teised ka teavad. Ja rohkem mitte midagi, sest et need on kauged ajad ei räägiks ju sellest tõesti ka mina, mitte praegu, kui ei oleks niisuguseid fakte meil veel tänapäev võtta, mis on väga hukkamõistetavad. Vend kirjutas 40 aastat pärast ülestõusu esimese detsembri 1966. aasta rahva hääles. Et mul on kombeks enne kirjutatu laadava istumist kontrollida lugejate peal seda, mida kavatsen kirja panna enne käesolevaid ridu, see räägitud üsna mitme inimesega. Üks neist oli noorepoolne õpetaja. Ta ütles siiski ei saa päriselt aru, kuidas detsembri ülestõus ikka nii lihtsalt sai alata nagu raamatutes kirja pandud. Mõni võttis esimest korda tuleriista ja paar tundi relvaõppust oligi kogu tema sõjatarkus. Ometi mindi. Mis see on siis? See on nüüd 66. aastal antud hinnang ülestõusule. Kes ütleb, teeb ette etteheidet parteile, et vaadake, paar tundi relvaõppust poisikest, aga mindi, see sundis mind ütlema seda, mis maha tema ütles.