Möödunud aasta lõpul silmasin ühes ajalehekioskis väikest aga Nikki raamatukogu väljaannet Armeenia luuletaja Georg Gemini luulekogu 20. sajand. Tundsingi vargemini põgusalt juba Armeenia dekaadi päevilt, kui ta Tallinnas käis. Vahepeal ei olnud aga midagi tema loomingust lugenud. Dekaadi ajal ilmusid meie ajakirjanduses mõned tema luuletuste tõlked, paar aastat hiljem veel üks luuletus nooruses ja see oligi kõik. Nüüd aga ostsin tema venekeelse kogu 20. sajand, kust leidsin äkki nii palju huvitavat, et otsustasin juba lähemalt tema loominguga tutvust teha. Mind köitis eriti luulekogu sajand maa armastus, mis 1976. aastal oli autorile toonud NSV Liidu riikliku preemia samuti tema esseed seitse laulu Armeeniast. Kevargemin on praegu üks tuntumaid Armeenia autoreid ja seda minu arvates kahel põhjusel. Esiteks, ta on osanud tabada oma loomingus midagi läbinisti Armeenia pärast oma rahva mõttelaadi ja tundemaailma. Kuid, ja see on teine põhjus. Oma teoste, mõttesügavuse ja filosoofilist eeldistustega on ta lähedane ja mõistetav ka teistele rahvastele. Ta on ise öelnud. Tõeliselt rahvalik, see pole ainult oma rahva helistamine, vaid luuletaja vestlus nii oma rahva kui ka kogu inimkonnaga. Vestlus, milles rahvusliku materjali pinnal tõstetakse üles kõiki inimesi puudutavaid küsimusi. See huvi, mis mulgi Vorgemiini teoseid lugedes tema maa ja rahva vastu tekkis viis mind tänavu ühel ilusal kevadpäeval jerevani kirjaniku koju. Mind võttis vastu väike tumedasilmne prillidega mees, eht armeeniapäraselt külalislahke ja lõbus. Ta asetas mu lilled ilmatu suurte kristallvaasi, mis, nagu ta ütles olevat tema koduküla inimeste kingitus talle riikliku preemia määramise puhul. Ning meie vestlus võis alata. Ütlesin alguses poolnaljatamisi, et kuna ma ei tunne armeenia keelt ega ole tema luuletusi originaalis lugenud, siis kas mul on üldse õigus tema luulest rääkida? Tavastas? Lühidalt, me kõik oleme sunnitud rääkima tõlgete põhjal kõiki keeli osata on ju võimatu. Kas neid on palju tõlgitud? Selgub, et küllalt palju peaaegu kõikidesse Nõukogude Liidu rahvaste keeltesse, välja arvatud Eesti, kus eraldi raamatut pole ilmunud. Eestlased, armeenlased olevat sarnased nii oma vooruste kui puuduste poolest. Me teeme kõige vähem nende inimeste heaks, kes meile head teevad. Kuigi orgimiin ütles, et see on nali, oli selles oma tõetera sees. Ta on tõlkinud armeenia keelde väga paljusid eesti luuletajaid ning koostanud koguni eesti luule antoloogia. Tema enda teosed on ilmunud ka välismaal, Koreas, Poolas, Rumeenias, Bulgaarias, Ungaris on just ilmumas. Samuti on neid tõlgitud inglise ja prantsuse keelde. Lugesin tema luuletusi vene keeles, kuidas ta hindab tõlkeid? Enamikus on tõlked õnnestunud, kuna tõlkijad on peamiselt autori sõbrad, siis ta piinab neid, sunnib tegema originaalile lähedasemaks. Kevurgimiinil on olnud õnne. Teda on tõlkinud head luuletajad, juhtušenko, oznessenski, levitanski. Sama iluv. Sellepärast on ka tõlked huvitavad. Armeenia rahva traagilisest ajaloost tingituna on klassikalises Armeenia luules valdavaks maapao ja kodumaaigatsuse nukrad motiivid. Kevargimiin on nimetanud oma maa ajalugu kujundlikult nutuks varemetel kuid ometi on tema enda luule põhijooneks aktiivne elurõõm ja optimism. Samuti tark, mõtlik. Kus igal hommikul soovi head algavat päeva ättidele kes poolenisti elavad ju hallaööde maal hommikuti rõõmsad, et ööst end välja tõid ja oma silmad lahti seal hommikulgi jälle lõid. Küsikuidas magasid seekord need rätid, kes poolenisti elavad ju hallaööde maal ning on hommikuti rõõmsad, et all ei võta NUT neid ja laseb nendele käia veel päeva tänavaid ning teid. Ära haiged tee sättidele, kes niigi tunnevad ängi kuigi nad on rõõmsad, et võitjaks surma üle jäid. Mis sest, et kahevõitlus neil terve pika öö ju käis. Ja ära koorma millegagi hätta. Kell nõrgad õlad on niigi kühmus. Vanadusekoorma all. Tervitan sind, rõõm kui kestuseks, sul pole ainult hetk, kui pole üksi sa või näiline või ennatlik sest ainus õis ei too veel kevadet. Tervitan sind, unistus kui oled julge, vaid, kui pole kerge muutuda Sult teoks ning astuda. Sul tuleks raskeid mägiteid. Tervitan sind, mure kui juba juhtub nii, et saatus, kohtumeid, sunnibki. Kuid tuled korraks vaid ja mitte sedamaid. Linnuke oksal mulle lõpetab laulu. Ja mesilind noomib. Et tunde mat tühjalt ei loobiks. Maa pikka meelt sisendab mulle juured mõtet, et küsiksin mullas. Iga ojake õpetab olema vagur ja hea. Mägi hoiatab, selg sirge sulle olgu. Kui muregi lähedal hiilib. Liblikas teab, kui kallis on, iga viiv sitke tamm aga sõnab, kui tuleb tund püstipäisa surema, pead. Ära oiga, ära hala. Ära haara õhku koidu ajal külmetavate kätega. Te ütlesite minu küla. Mida see tähendab? Iga tõeline luuletaja toob oma luule pärnassile oma sünnikoha oma koduküla. Ta tõi näiteks Puškini Heine, Göte ja isegi Juhan Smuuli küborgi. Pin on toonud oma luulesse mingil määral oma koduküla aastaraki. See asub Jerevani külje all, 20 kilomeetri kaugusel. See on väga vana asula juba Urartu riigi aegadest, iidsete mälestusmärkidega, mille vanus on üle 2000 aasta. See on viinamarjakasvatusrajoon. Rahvas on teravmeelne, armastab luulet. Te olete hariduselt insener. Juba koolipingist peale kirjutab ta luuletusi, aga isa soovitas, et ta õpiks midagi konkreetset taastuski Polütehnilise Instituudi hüdrotehnikateaduskonda. Hiljem, kui tekkis tahtmine minna ülikooli filoloogiateaduskonda, siis laitis Georgie miini suur eeskuju luuletaja higis see Charends selle plaani maha. Sest 20. sajandi luuletaja peab teadma ka füüsikat ja matemaatikat. Üliõpilasaastatel töötaski orgimin jerevani tohutus käsikirjade hoidlas mõttena Taranis rääkides kolmest faktorist, mis teda on kujundanud, nimetas Georgia esiteks kohtumist Zarentsiga sest õnnelik on see inimene, kes kohtub õigel ajal õige inimesega. Teiseks peab ta väga tähtsaks töötamist matena Taranis mis andis võimaluse tutvuda kogu Armeenia kirjandusega alates viiendast sajandist kuni 20. sajandini. Kolmandaks õppimine polütehnilises instituudis, mis annab mingi mõttedistsipliini ning hoiab ära suure sõnalisuse, mis olevat eriti iseloomulik idamaa luulele. Vanade käsikirjade ja Armeenia ajaloo hõngu, on tunda luuletusest, mille on tõlkinud Andres Ehin. Ma nägin und üht kloostrit, järve süles. Kesköine kuu dast kiirgas üle keskkauged, kabja plaginati ja paduvihma viit. Ma piinlen. Minu põlgus tajub pimeduse org. Oleneb koidulaps ja aastaraki. Poeke Vorg üks kunstnik, kroonik Priit. Ma ennast tunnen, olen vallatu ja maine ning küllap kõikjal minus käärib pattuvaine ja kõigist pühakuist jään lootusetult maha. Täna täna palun jumalat, ta korraks aidaku mind rumalat tabil võimatumaid asju lahendada tahan. Mul kästi kirjutada proosaline palve. Kuid mina, mina, roosidest seansalme, siin roose pole. Ümberviiruki aroom ja hirmsast ristilöömispuust traktaadi ma jätsin pooleli ning jälle omas laadis sest igavesti haljast elupuust laulu loon. Ei tea küll, kes mind vähers teelt, et neitsi Maarja sind ei kiida, minu keel. Homaari, noore talunaise silmil keha. Ma piiblilehtedele joonistada püüan et manitsustele siis käega lüüa. Mis inu patusega ikka teha? On juba selliseks mind loonud loodus. Ma pole palveteks vaid vabaduseks loodud. Ja kloostri kambrigaar ei painuta mu vaimu. Ei paastumist, ei üksindust, ma pelga. Ei öösiti mulle hirmuvärin, tule, selge, et saab sünood upatu elust aimu. On aastasadu möödunud sünge liikumise tungis prakette hulganan, tähtedeni tunginud. Mike und ei saa, kui mähib kõike uneniit. Reelt tajub minu põlgust pimeduse org. Marsama koidu laps, Jastaraki poeke org. Eks kunstnik, kroonik ja pöit. 1940. aastal kuigi orgimin lõpetas instituudi, ilmus ka tema esimene luulekogu. Ta töötas oma erialal, ehitas rajooni hüdroelektrijaama. Siis tuli minna sõtta ning alles pärast sõda pühendas ta ennast täielikult kirjandusele. Küsimusele, mida ta peab kõige tähtsamaks oma loomingus, mida ta tahab inimestele öelda, vastas luuletaja. Luule on eneseväljendusinimene, peab ennast kuidagi väljendama oma lühikeses elus. Elu mõte on elus endas. Inimene peab avaldama ja arendama oma võimeid kõrgemini usud, et luulesõna saab elus midagi paremaks muuta. Kui ta seda ei tunneks, siis ta ei saaks ka kirjutada. Luule võib teha inimese paremaks ja õnnelikumaks, kui ta on. See on eriti tähtis meie 20. sajandil mille varitseb oht, et inimene võib muutuda samasuguseks robotiks automaadis nagu ta neilise loob ühes oma luuletuses nimetabki Burgeminud, luuletajat, tuleviku luurajaks. See on eelmise mõttejärg, et luule peab muutma maailma ja inimese natuke paremaks. Sellepärast peab luulel olema ka tuleviku ettenägemise võime. Peab mõõtma oma tegusid mitte ainult mineviku ja olevikuga, vaid teatud mõttes tuleb neid võrrelda ka tulevikuga. Luuletaja on inimene, kes peab tunnetama tulevikku, kes on juba tulevikus ning saadab sealt oma sõnumeid inimestele, kes asuvad veel tänases päevas. Kui need sõnumid ei tohi olla keerulised. Mõnikord noored luuletajad arvavad, et kui lugejad neist aru ei saa, siis pole lugejad veel nende tasemele jõudnud. See on midagi muud. Lääne-Euroopa või Ameerika modernistliku luulevõtteid ei saa mehaaniliselt meie luulesse üle kanda. Näiteks Ameerika luuletaja talong inspirk kujundab oma luulevormi New Yorgi pilvelõhkujate järgi. Kui selles samas vormis kirjeldada näiteks Saaremaad või Armeenia mägesid, siis ei tule midagi välja. Luule segasusest rääkides toobki orgimin võrdluseks Göte ütluse. On inimesi, kes muudavad vee meelega sogaseks, et põhja poleks näha. Siis pole aru saada, et põhini madalal sisukale inimesel pole midagi karta. Ta võib selgelt ja arusaadavalt kirjutada. Farmeenuses ostsin Grassiveresena sabinat Nazca Krislin söövere kak teist võitles määrna. Küsimusele, kuidas mõjub kevad luuletajale, vastas kirjanik, et ta ei ole eriti aastaaegade mõju jälginud. Kuid kevadel ta kirjutavat rohkem. Ainult sel aastal polevat ta peaaegu üldse laua taha saanud, käis Küprosel, Kreekas ja Süürias pärast kojutulekut sattus kohe haiglasse. Aga haigus aitas. Haiglas sai palju kirjutada. Mainisin, et ta on ka proosakirjanik. Lugesin tema seitset laulu Armeeniast. Kui kaua ta neid kirjutas? Ta ei julge ennast siiski proseistiks nimetada, proosa olevat tõsisem ja parem kui see, mida tema on teinud. Seda võib nimetada luuletaja proosaks, sest see ei ole sõnasõnalises mõttes ilukirjanduslik proosa, vaid essee. Kuigi 20. sajandil loetakse esseesid sageli suurema huviga kui traditsioonilist romaani. Seitse laulu Armeeniast on raamat, mille kohta ta ei või isegi öelda, millal ta seda kirjutas. Sestap ütleb seda terve elu. Nii kaua, kui ta elab, nii kaua kada, seda raamatut kirjutab sest juba raamatu Sandra on niisugune seal fotoloogiline teos ja kui Armeenia elus toimuvad mingid muudatused, Need toimuvad ju pidevalt siis kannab ta need ka üleraamatusse, täiendad vastavaid peatükke, nii et see on nagu mingi torpeedo mobile. Kirjanik on rõõmus, et raamatu vastu on suurt huvi tuntud. Äkki taipasid kõik, kui vajalikud on niisugused raamatud? Kivorgemiin ütleb, et ka tema tunnetab teravalt seda vajadust, kui ta mingile maale sõidab, kasvõi Eestisse. Nüüd lahti entsüklopeedia, seal on ainult arvud ja faktid. Ja siis unistad niisugusest raamatust, kus poeetilises stiilis oleks räägitud sellest maast. Ka seitse laulu Armeeniast on tõlgitud paljudesse keeltesse, mitmed Ida-Euroopa maad on selle välja andnud ka meie naabrid, lätlased on jõudnud selle ära tõlkida. Märkisin, et mulle meeldis eriti laul kividest. On maid, kus ei ole yldse kive, neile on see muidugi mingi eksootika. Kõigil rahvastel on väljend kodumuld. Armeenlased ei ole õigust öelda kodumuld, ta peab ütlema kodukivid. Kile on rohkem kui mulda. Autorile endale tundub selles raamatus olevat kõige huvitavam teadjad kirjandusest peale kivideon Armeenia rikas vaimse kultuuri poolest, mis ulatub iidsetes aegadesse. Ka meil on palju kive, aga me räägime nendest tavaliselt ebameeldiva tundega. Meile, eestlastele on väga huvitav, kuidas te suudate oma kive armastada. Armeenias on palju kive, aga nende hulgas ei ole ühtegi kirjaoskamatud kivi. See tähendab, et peaaegu igalt kivilt võib leida, kas kiil, kirjevi, ornament, rääkimata juba armeenia tähtedest. Kividel on säilinud tohutul hulgal. Tõsi, asüntentse nähtavasti armastavad armeenlased ka sellepärast oma kive, et kivi samastub neil rahvusliku arhitektuuri rahvusliku kirjasõna mõistega. Tänu kividele on see kirjasõnaga säilinud. Armeenlased nimetavad oma maad armeenlaste maaks ajastanics kuid on olemas ka veel teine nimetus. Karastan Kilidema. Teda läbib üle 20 mäeahela, tema kohal kõrgub üle 900 suure väikese mäe tippu. Umbes kaks kolmandikku Armeenia praegusest territooriumist asub mägede all aina kihid. Ülejäänud pinda on sajandite vältel nii palju tallanud võõrama vallutajate hobuste kabjad. Et kas see on muutunud kõvaks nagu kivi? Armeenia põllud ja mäenõlvad on nii kivised, et näib, nagu oleks seal kunagi olnud kivimets, mis hiljemal maha raiutud ning ainult kivi kännud on järele jäänud. Rahvasuu räägib, et maailma luues olevat jumal seisnud meie mäe otsas käes suur sõel. Pehme musta mulla, puistas ta ühele poole. Sõelapõhja jäänud kivid teisele poole. Sinna, kus praegu asub Armeenia. Õigus on Marietosheniaanile, kui ta võrdleb ana Armeeniat keerivusega Lermontovi luuletusest kelle väljasirutatud käte pisteti leiva asemel kivi. Sajandite vältel ulkaanidest pursanud laava on muutnud Armeenia unikaalseks ehituskivide muuseumiks. Pole niisugust ehituskivi, mida Armeenias ei leiduks. Olgu see siis marmor, basalt graniit, tuh või pimis. Astu ettevaatlikult mööda seda maad puuduta ettevaatlikult iga kivi. Igaühel neist on meie rahva omapära jälg. Niisuguses poeetilises laadis on siis kirjutatud laul kivist mis on huvitavat praeguses Armeenia kirjanduses. Väga raske on olla armeenia kirjanik. Kirjanik olla on üldse raske armeenia kirjanik, sellepärast et see kirjandus on väga vana ja rikas peab astuma võitlusse, selle rikkusega peab kas või üheainsa rea sellele lisama. Rahvas, kellel on nii rikas minevik, on omamoodi õnnetu sest on oht, et ta sarnaneb paabulinnuga, kelle kõige ilusam osa on saba. Tahes-tahtmata piirata ennast ühte lugu ümber ja vaatab oma ilusat saba nagu meie oma kuulsat minevikku. Kuid kirjanik on rõõmus, et tema rahvas ei ole jäänud ainult minevikku imetlema. Ka tänapäeval on neil olemas huvitav kirjandus. Näiteks väga omalaadne rahvapärane luuletaja Novanes Seras, samuti Silva kaputtiki on väga jõuline, isegi mehelik poetess. Ta kirjutab ka proosat. Väga emotsionaalne on traagiliselt hukkunud parueer, sega kelle teoseid tõlgitakse praegu paljudesse keeltesse. Roosast rääkides ütled, et ta võiks nimetada kohe kümmekonda tugevat prusesti. Ja see on väga tähtis, sest kirjanduse taset tuleb hinnata just proosataseme järgi. Üle kogu Nõukogude Liidu on tuntud Rantmatevossean, samuti vard, kespetro see on ja kas siia juba seal Armeenia proosat on ka veel küllaltki palju tõlgitud, tahaksin ainult loota Edgagi vargemiini proosaraamat. Seitse laulu Armeeniast juba peagi eesti keelde tõlgitakse. Kui palju rikkamaks muutuks meie ettekujutus sellest vennasvabariigist? Meie jutuajamise viimaseks teemaks olid kirjanikureisid. Niisiis, ta on käinud Koreas üldse paljudes sotsialismimaades, samuti Prantsusmaal, Kreekas, Küprose saarel, Süürias ka Ameerika Ühendriikides, kus ta viibis peaaegu neli kuud. Ta reisis ringi ja esines kohalikel armeelastele. Kõige sügavama mulje jättis kohtumine Williams rojaniga, kes on üks 20. sajandi suuremaid kirjanikke, päritolult armeenlane. Kui ta esimest korda Armeeniasse sõitis, siis olid tema vastuvõtjad isegi natuke pettunud. Nad ootasid rafineeritud ameeriklast, aga rongist tuli maha vurrudega armeenia talupoeg. Välimuselt niisugune, nagu oleks ta alles eile maalt linna tulnud. Ta vanemad sõitsid Ameerikasse enne tema sündi. Ometi räägib ta vabalt armeenia keelt, pealegi oma vanemate kodukülamurret. See mõjuvat üsna koomiliselt. Ta on väga heasüdamlik mees tänapäeva Ameerikas elades, kus on väga suured kontrastid, ühelt poolt kiskelikus, teiselt poolt sentimentaalsus, seal on ta ometi veendunud, et headus võidab. See ilmneb ka tema loomingus. Möödunud aastal käis ta jälle Armeenias, oli väga rõõmus, et sai käia ringi külades. Sel aastal on tal 70. sünnipäev. Ameerikas kavatsetakse seda laialdaselt tähistada, aga tema ütles, et tahab oma sünnipäeva ainult Armeenias pühitseda ja sõidab siia. Ta tahab lasta endale isegi väikese maja kuhugi mägedesse ehitada, elada seal rännata, kepp käes, mägedes ringi ja kirjutada oma jutustusi ja näidendeid. Oleks tore, kui ta unistus täide läheks, lisage mind. Ta ema ei osanud üldse inglise keelt ega saanud aru, miks poeg nii kuulus on. Lapsepõlves, mis poeg, ajalehti sellest, ta sai aru samuti tööst kontoris. Aga tema teoseid ta lugeda ei saanud. Aga siis kirjutas seal ei olnud raamatu lapsepõlvest ja palus eessõnas armeenia kirjanikke, et need seal armeenia keelde tõlgiksid. Siis saaks tema ema või ta, kui nagu ta teda kutsus, kuninganna ka lugeda. Raamat tõlgiti, ema luges ja oli rahul, suudles poega laubale, ütles. Ma võin rahus surra, sest mu poeg on hea inimene. Ta kirjutab headest asjadest. Tänavuse Kreeka reisi kohta ütleb kirjanik, et see maa on nagu muinasjutt. Ta ei uskunud oma silmi, käies akropoli sel kõigis neis ajaloolistes paikades, mida me teame lapsepõlvest näiteks Barnassil, tõsta Barnassile, tõmmata loorberilehti Barnassi mäelt, tuua need loorbereid, sõna tõsises mõttes koju kaasa lasta ennast Barnassi mägede taustal pildistada, see on juba täiesti arusaamatu. Või siia saslõkki Barnassil täiesti võimatu. Sest panna on meie jaoks midagi kõrget ja romantilist. Kreekas oli palju huvitavaid kohtumisi mitte ainult armeenlaste, vaid ka kreeka kirjanikega. Oma tänavustest reisidest kavatsedki Vorgenin, kirjutada raamatu. Soovime talle palju jõudu, selleks saate lõpetane aegagi Vorgemiini mõtlike värssidega. Andres Jaaksoo tõlkes. Massis oled rõõmus. Kuid mina su saatust nähes hoian nuukseid. Ma siis oled noor, kuid mina su murest kogun halle juukseid. Sa küllap sestap oled noor, et mina olen väeti vana. Et sina oled igikestev maa.