Beethoven 250. Võõras on see, kelle lugu sa ei tea. Ajalugu, mis on seotud ühe isikuga tema omapäraga tema mõtlemisvõimega, tema loob teatud piirides omaette maailma ja lugejal on võimalik sinna maailma siseneda. Hando Runnel, Postimees, 24. september 2011 kõlbab meilegi see ütlemine, kui me sõna lugeja asendame sõnaga kuulaja. Maailm luuakse meie tegudega aina uuesti. Instrumentaarses kammermuusikas on üks žanr, mis kujuneb välja sümfoonia aga peaaegu samaaegselt ja omandab Kesk-Euroopas järjest suurema kuusekaheksateistkümnenda sajandi lõpukümnenditel ning 19. sajandi esimesel kolmandikul. See on keelpillikvartett Beethoveni instrumentaalse kammermuusika olulisim osa keelpillikvartetis. On loodud õigem öelda kirjapandud ajavahemikul 1798 kuni 1826 16 kvartetti ja suu fuga. Kvarteti žanr sai erakordse leviku tänu kodumusitseerimise kasvavale harrastusele 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses jõudis see ka avalikesse kontsertsaalidesse. Ignad Supansiigi teeneks oli, et ta 1804.-st aastast alates andis oma kvartetiga avalikke kontserte. Saalis, kus kvarteti kontsert anti, oli kohti 500-le inimesele. Publik oli innukas. Kvarteti mänguks on vaja nelja persooni, kes peavad valdama tasemel pillimängu. Nende vaimne sobivus, lähedane suhe muusikasse. Vajalikud oleksid head pillid. On teada, et Vene saadikul Viinis grafrazumovskil oli stardi vaariuste komplekt. Ja on tarvis, et kvarteti liikmete muu elu ja tegevus saaks sobituma kvarteti proovidega. Grafrazomowski mängis kvartetis teist viiulit. Parun Smeskal fon, Tomanovec fini õukonna Ungari kantseleiametnik olid sellist. Beethoveni kõnelus, vihikus on sissekanne. Beethoveni vennapoeg Karli käega. 25.-st jaanuarist 1824. Saal oli pilgeni täis, paljud seisid uste juures. Esitus oli suurepärane. Nad ei mänginud, vaid laulsid oma pillidel. Supansiigi mängu katkestasid korduvalt kogu saali aplodismentide. Beethoveni esimene kvarteti oopus. See on siis oopus number 18 sisaldab kuus teost ja on lõpetatud 1800.-ks aastaks. Järgmiste kvartettide tulekuni läheb viis aastat mis on arvukate kapitaalsete teoste valmimise aeg. Teine kolmas sümfoonia, kolmas klaverikontsert, 10 klaverisonaati kuus sonaati klaverile ja viiulile. Beethoveni keelpillikvartetis on seotud suuremalt jaolt tellimustega amatöör muusikutelt metseenidelt. Nende seas on ka kaks vene ülikut. Grafrazumovski ja vürst kolitsem. Loominguliselt väga intensiivsel perioodil on kirja pandud Beethoveni keelpillikvarteti oopus 59 mis on pühendatud krahv Andrei Rozumovskile ja valmis on nad saanud 1805.-st kuuenda aastani. Nende kvartettide esiettekanne toimus Razumovski lossis 1807. aasta algul. Esimene avalik esitus toimus Viinis veebruaris 1808. Selle kohta ajakirjandus. 27. veebruar 1807 prantsuse universaalne muusika ajaleht. Beethoveni kolm uut kvartetti väga pikad ja rasked on pühendatud Vene saadikule grafrosmovskile ja pälvivad asjatundjate tähelepanu. Nad on sügavalt läbi tunnetatud ja kirjutatud suurepärasel kombel kuid mitte kõigile arusaadavad, välja arvatud vast kvartett F-duur, mis peab meeldima igale valgustatud muusikasõbrale oma originaalsuse meloodiatega ja harmoonilise energiaga. Saksa üldine muusika ajaleht. Viinis ilmusid uued Beethovenit kvartetid rasked, kuid suurepärased ja mis aina rohkem meeldivad. Nad on sügavalt läbimõeldud, laitmatult tehtud, kuid mitte üldarusaadavad. Huvilised loodavad neid varsti näha trükitud kujul. Romen rollaan, kes on Beethoveni loomingut väga põhjalikult uurinud paljude aastate jooksul väidab, et oopus 59 ei ole võrreldav kõigega, mis on eelnevalt loodud. Rollaan ütleb, ma julgen arvata, et nad on kõrgemal kõigist hiljemgi kirjutatud. 1809. aastal tuleb 10. kvartett oopus 74. Ja järgmisel 1810. aastal tuleb 11. kvartett oopus 95. Koos Rasomowski kvartettidega on need 19. sajandi Euroopa kvartetimuusika tipp süvenenud psühholoogilisus, komplitseeritud kompositsioonilise arenduse haare ja teose sisemine ühtsus. Need jooned lahendavad nimetatud katete sümfooniatele. Ikka tuuakse esile, et igaüks neljast instrumendist on nendes teostes maksimaalse iseseisvusega ja jätab ka sügava mulje. Psühholoogiline peenus eriti aeglastes osades. 1823. aasta kevadel aprilli lõpus naases viini Ignas Supansiig lapsena aldimängija, hiljem viiuldaja ja dirigent, rahvuselt sloveen, kes oli juba 15 aastaselt vürst Karl lihnovski palgal. Oma eakaaslastest koosneva keelpillikvarteti ettevõtliku juhina. 1804.-st aastast alates toimuvad Viinis selle keelpillikvarteti avalikud esinemised, nagu me eelpool juba nimetasime ja see leidis ka järgijaid teisteski paikades, näiteks Pariisis Aastast 1808. Supansiigi kvartett grafandreirazumovski palgal pärast suurt tulekahju Razumovski lossis 1814. aasta lõpus pidi kvartett teenistust otsima mujalt jopanud sigi. Kvartett võtab ette seitsme aastase turnee Saksamaale, Poola Venemaale. On selge. See Turmee aitas propageerida kaasaegseid kvarteti muusikat. Aga Beethoven oli Supansiigi lahkumisega vinist kaotanud oma teoste kõige truuma ja kindlama esitaja. Roman Roland kirjutab oma raamatus Beethoveni viimased kvartetid. Beethoven neil polnud enam tahtmist kasutada keelt, mille kõige peenemaid nüansse. Supansik tundis nii hästi Pole kahtlust, et ta tagasitulek pidi esile kutsuma Beethoveni soovi uuesti alustada neid kauneid vestlusi iseendaga. Mida ta võis usaldada artistile, kes oli võimeline neid mõistma oli tarvis lõpetada kaks suurt kamakat, kirjutab Rolaan. 1823. aasta kevadel oli see ülesanne edasilükkamatu üheksas sümfoonia ja missa soleemnis. Neile tuli anda elu trükkida ja avalikult esitada. Ja mais 1824 toimus nende suurteoste esiettekanne nende kontsertide tolleaegse nimega, siis akadeemiate ettevalmistamine oli vaevaline, väsitav ja majanduslikult lõppes ettevõtmine. Aga nüüd sai ometi Beethoven pöörduda uute ülesannete juurde. Ruttan teile teatama mussi, uudiseid teie kaunisse tüüri ettekandest, millega tutvustasime siinset publikut üle-eelmisel õhtul mitme kuu kestel ma põlesin kannatamatusest kuulata selle muusika esitust. Teose iluma, aimasin partituuris. Publikule avaldas teos mõju, mida on võimatu kirjeldada ja Omalt poolt kartmata liialdada. Võin öelda, et ei ole kunagi kuulnud midagi nii kaunist. Ma ei välista isegi moodsatise töörid mis oma kõikides lõpmatutes kaunitustes ei saanud minust tekitada selliseid tundmusi nagu tekitasite teie mošee küüria ja klooriaga. Teie Missost. Kunstipärane harmoonia, liigutav meloodia, bene Dictuses viivad hinge tõeliselt õnnemaale. Aga võib öelda, teie geenius ennetas aega. Nii kirjutas Vene tšellist vürst Nikolai kolitson üheksandal aprillil 1824 Peterburist Viini Ludwig van bee tsoonile. Teos, mille ettekandmise korraldamine lasus vürst koliitsani õlgadel, oli eelviimane vokaalsümfooniline suurvorm Beethoveni loomingus, mis Lemmnis neljale soolohäälele koorile ja orkestrile Opus 123. Selle suurteose esiettekanne toimus Peterburis sealse filharmooniaühingu poolt. Seitsmendal aprillil 1824. Esiettekandeosalised olid Peterburi saksa ooperitrupi liikmed. Dirigendi nime ei ole ajaloolased suutnud tuvastada. Peab vest lisama. Kõnealune Missosoleminise ettekanne Peterburis jäi Beethoveni eluajal ainsaks selle teose terviklikuks. Ettekandeks. 1824. aasta akadeemiate kõmuline kuulsus ja äriline krahh ärritas Beethovenit väga. Nii võib hõlpsasti taibata, et liini kergemeelse ja tänamatu publiku peale solvunud helilooja otsustas Riinist lõplikult lahkuda. Veini publik tormas itaalia ooperietendustele, unustades oma helilooja. Me ei süvene neisse asjaoludesse. Aga teame siiski, et suvel sai 24. aasta kevadel kirja Peterburist vürst Nikolai litsenilt entusiastlikult amatöör Chelistilt ja Beethoveni muusika ustajalt. Nikolai koliidsem sündinud 1795 vanuselt, siis sobiks Petrovonile pojaks. Kolitsen oli juba paar aastat varem tellinud Beethoveni keelpillikvartett kas üks, kaks või kolm ja olnud nõus töö eest tasuma helilooja määratud linnas. Ajaloolised faktid on psühholoogilised faktid. Nüüd kui viini solidaaž suppalt siig ja ta kvarteti kontserdid olid vaimustatud kuulajatest pilgeni täis ja kaks suurt partituuri lõpetatud ja ka ette kantud. Nüüd on koliidseni tellimus Beethoven neile väga sobiv. Nagu ta ühele tuttavale teatab, et ta elatub ju ainult oma sulest. Lisage heliloojad, solvav vastuolu, kirjastaja peterselliga, kes tellis Beethoven neilt muusikat, mida ta arvas, saavad väga edukalt müüa. Politseinik kvarteti tellimus leiab Petsuvani poolse nõusoleku eest. Aga üks asi on tahta teatud tööd teha. Teine asi on kompositsiooni protsess ise. Politsei saab esimese tellitud kvartettidest kätte 1825. aasta alguses. See on kvartett hobus 127 s tuur. 25. aasta jooksul valmib ka uppus 130 kvartett mille esialgselt finaali tuntakse suurefuugana Opus 133. Beethoven eraldas selle finaali andis ta iseseisva teosena välja ja terviku huvides sai kõnealune kvartett uue finaali alles 26. aastal. Ja veel üks koliitilise neile pühendatud kvartett Ta on hobust 132. A-moll ka aastast 1825. Me oleme sellest varem rääkinud Beethoven enda suu läbi. Ta komponeerib mitut teost korraga. Antandžindler mees, kes ennast nimetus Beethoveni sõbraks Schindleri ei saanudki aru sellest, tema meelest ilmsest eksitusest tegelda kvartettidega Schindleri arvates hallamat Sobti žanriga. Beethoveni sõpra meelest pidanuks meister kirjutama kümnendat sümfooniat, ooperit, Faust, reekviemi ja mune, oratooriumi ja nii edasi. Tuntud on ütlemine kunstis on oluline mitte mis vaid kuidas. Beethoveni teoste temaatilise materjali hulgas on rikkalikult talle kaasaegset olustikku, tarbemuusikat vähemasti teatud teemade puhul on see päritolu tuvastatav. See on tavaline igasugustel aegadel. Ainult et põlvkondi, hilisem kuulajaskond ei pruugi algallikatena mäletada. Aja kulgedes muutuvad ka olustiku muusika iseloomulikud jooned. Kõik muutub nagu muud. Ja hilisemad põlvkonnad jäävad mõnda teemat mäletama mitte algallika, vaid kunst muusikalise näo kaudu. Ja unustavad seetõttu algallika madala päritolu. On uuritud ka rahvaviiside kasutamist Beethoveni poolt ja leitud, et helilooja käib nendega üsna vabalt ringi. See aeg, kus rahvaviisi võetakse kui iseseisvat kunstilist tervikut. See aeg seisab alles ees. On tarvis, et rahvad teeksid läbi vabadusvõitluse et toimuks rahvuslikkuse tõus. Kodanlike revolutsioonide laine 19. sajandi keskel on muude kaasnähtuste seas kunstnike huviorbiiti tõstnud ka folkloori. Tema mitmekesistest avaldustes aga Beethoveni rahvaviiside seaded inglise kirjastusele. See on oletatavasti rohkem teenistuse kui huvi küsimus. Vaatasin huvi pärast üle, mida on nõukogude liidus sõjajärgsel perioodil kirjutatud Beethoven, neist ja üks õpikutest. Lääne muusika ajalugu välja antud Moskvas 72. aastal pühendab Bethomonile 143 lehekülge. See materjali hulk ei ole väike. Ja selle artikli autor on Valentina koonen. Ta toob esile mitmesuguseid jooni, mis meie teadlikule haritud kuulajale on kõik tuttavad. Beethoveni uuenduslikkusest rollis traagilises sfääris intellektuaalse alge sügavusest ja keerukusest üsna põhja paneval kombel. Inimese psühholoogia kõrge intellekt, mitte ainult võitleja, vaid ka mõtleja, mitte üks ilmalik helilooja enne Beethovenit ei ole saavutanud mõttefilosoofilist sügavust ja mastaapsusest. On juttu ülemusest teatraalsest pateetikast, lülilisest pihtimusest, looduspiltidest, olustikustseenidest. Beethoveni kujundi individuaalsus, sest mis on seotud psühholoogilise algega kunstis. Väsimatu püüd avada kujundi kordumatu olemus teebki Beethoveni stiili probleemi nii keeruliseks. Beethoven neist on räägitud kui klassitsistliku ajastu lõpetajast ja teiselt poolt, kui romantismile tee rajajast. Laias plaanis väide ei vaja vaidlustamist. Aga ta ei anna ka midagi Bethomandliku stiili olemuse mõistmiseks. Beethoveni muusika ei lange teatud olulistes tunnustes kokku ei 18. sajandi klasid sihtidega ega järgmise põlvkonna romantikutega. Teiste heliloojate loome statistiliste mõistete kaudu Beethovenit iseloomustada on raske. Ta individuaalsus on nii mitmepalgeline, et seni tuttavad kategooriad ei hõlma ta mitmekülgsust ega kuju. Kunsti väljenduslike piiride pidev laienemine. Beethoven jätab selja taha mitte ainult eelkäijaid vaid ka oma isiklikud senised saavutused. Ühe huvitava mõttekäigu toob Valentina Joseph Mcoonen. Ta kirjutab, meie päevil on kombeks hämmastuda Stravinski või Picasso stiililisest mitme plaanilisusest nagu oleks see 20.-le sajandile ainuomane. Pange kõrvuti Eroika ja kvarteti oopus 59 või noobel septet liinindivates mendi stiilis. Need on loodud ühe kuueaastase perioodi jooksul. Kõrvuti tekivad suure kontrassusega teosed viies ja kuues sümfoonia või loome alguse ja lõpuperioodist pärit kvarteti oopus 18. Ja viimased. Need oleks nagu eri ajastutest pärit aga Dethomanile äärmiselt iseloomulikud stilistilise lõpetatuse imed. Beethoven jätab kõrvale kõik dekoratiivse jäi tüllilise. Tema ilu mõiste nõudis ilustamata tundeväljendust. Dramaatiliselt kontrastsed karmi lihtsust, lakoonilisust. Helilooja kaasaegsel kuulajal oli see harjumatu ja kare vastu võtta. Klassitsismi omane harmooniline maailmatunnetus eraldab Beethovenit temaga kõrvuti elavatest romantikutest. See harmoonia sünnib küll titaanliku võitluse tulemusena. Harmoonia inimkonnaga ja kõiksusega. Sellesse usub Beethoven ja enam mitte ta nooremad kolleegid, kelle mõttemaailm keskendub kättesaamatu ideaali, igatsusele, üksindusele, lootusetusele, üksikisiku vastandamisele, ümbritseva maailmaga muusikalise mõtte arengu sihipärasus dramaatilise mõttes tsüklites tsükli ühtne dramaturgia, seal siis mitte ainult Enton matsioonilised seosed osade vahel. Mitte ainult uus monotemaatika, nagu viiendast sümfooniast või temaatiliselt feminist sensid nagu üheksanda finaalis tsükli läbiv dramaturgia idee astmeliseks arengus ja polüfoonia roll selles. Veel tükk aega, pasteet suvenit, ei olnud kellelegi antud seda saavutada kui mõistetavaks aprampsi sisemine ärevus kohustuse ees, mille Robert Schumanni viimane kirjatükk noorele Johannesele õlule paneb. Mäletate, uus muusikaajakiri? 28. oktoober 1853. Suumann ootab heliloojad, kes on kutsutud kaasaega väljendama ideaalsel viisil, kes meisterlikkust ei too astmelisest arengus, vaid nagu Minerva kohe täies relvastuses krooni on, nii peast välja astub ta nimi on Johannes Brahms. Prampson artikli ilmumise ajal pisut üle 20. Ja Schumanni sihid, lootused, saksakeelne oratoorium Lutter, mis ühendaks rahvast ja rahvust. Ja saksa sümfoonia uuel tasandil. Pärast Beethovenit, eks ole. See kõik on noorele Pramsile meistri suu läbi teatavaks saanud. Kui Saksa reekviem, Inga on Schumanni saksakeelse oratooriumi soov tramsi poolt täidetud. Martin Lutheri tõlgitud piiblist siis Saksa sümfooniakirjutajaid neid ju oli. Aga nende muusikali kaugel kaasaegsest elust ja väga tõsistest probleemidest. On seegi tuttav. Ma ei kirjuta iialgi sümfooniat, sa ei kujuta ette, millist julgust see nõuab, kui kuuled oma selja tagahiiglase samme. Trump kiri dirigent Herman levile 1870.-te aastate algul. Me peame meenutama, et 19. sajandi saksa kultuuri üks põletav teema on rahvusriik. Keegi Austria vanaproua finist ütles kord kenasti. Mozart, Schubert ja Bruckner on austria heliloojad. Beethoven ja Brahms. Viini heliloojad. Rahvusküsimus kerkib paljurahvuselised koosluses ikka aeg-ajalt pinnale ja mõnigi kord üsna pingelises atmosfääris. Kui ajakirjanik uuris juba väga tunnustatud Viini heliloojalt Johannes Pramsilt ta elu olulisi sündmusi vastanud too kaks saksa riigi ühendamine ja Bachi kogutud teoste väljaandmine. Ei sõnagi oma teostest. Saksa keisririik kuulutatakse välja jaanuarist 1871. Nii on sakslastel siis üks riiklik tähtpäev tulekul. Kuule andestab selle Brahmsi pirueti. Aga ajaloolised faktid on peaasjalikult psühholoogilised faktid. Ja kõike eelpool öeldut silmas pidades. Ans fondüüd lovi kalambuure Brahmsi esimese sümfoonia kohta. Et see on Beethoveni 10.. See sisaldab ehk kõnekad nüanssi rohkem sakslase kõrvadele kui muile Viinis tegutsevatele muusikutele. Sest Brahmsi esimene valmis ju pärast Saksamaa ühendamist. Me ei ole rääkinud Beethoveni eraelust. Aga ühest tähtpäevast mööda ei saa. Nad lahkusid ajaliselt lähestikku, kolm saksakeelse kultuuriruumi suurt muusikut. 1826. aasta mais suri Carl Maria von Weber, jõudmata 40. sünnipäevani. 1827. aasta 27. märtsil suri 56 aastane Ludwig van Beethoven. 1828. aastal novembris 31 ja poole aastane Franz Schubert. Moraalne seadus meis tähistaevas meie kohal. Kant kolm hüüumärki. See on Beethoveni Sissekanne seitsmendas kõnelus vihikus, mis hõlmab ajavahemikku 22. Jaanuar 23, veebruar 1820. Selgust toob viinerit saitungis jaanuari lõpus 1820 ilmunud artikkel Immanuel kantist austria astronoomilt Joosep litrovilt. Kaks asja lubavad inimesel tõusta endast kõrgemale ja viivata püsiva, kestva vaimustuseni. Moraalne seadus meis ja tähistaevas meie kohal. Beethoveni paberites on palju väljakirjutusi. Immanuel kanti teostest. Praktilise mõistuse sfäär, mille allikaks on vabadus jumal ja hinge surematus. Meenutame Beethoven Viinis ei ole kellelegi alluvuses nii-öelda teenistuses. Tema suhe kõrgemast seisusest metseenidesse on seetõttu väga keeruline. Ühelt poolt materiaalne sõltuvusakadeemiate korraldamise keerukus teiselt poolt tellimused tuleb vaadata teoste pühendusi ja ka pedagoogiline töö. Ethan, kui pianist ja erakordne improvisaator meisterlik varieerija. Nii näeb teda väike osa maailmast tema nooruses. Tema loomingutee algust tähistavad kammermuusikateosed, ansamblid, mõned orkestri ikkagi seotud teosed, mis jäid küll paraku ette kandmata. Ja nagu kuulaja mäletab, esimene orkestriteos. Esimene sümfoonia 1800 aprill, esiettekanne, finiš. Me võime oletada, et reaalne olukord tekitab vajaduse konkreetse kooslusega teose loomiseks. Kirjutada nii-öelda sahtlisse võib mõnel lühemal teose ja mõnikord saab seda hilisemal teose puhul kasutada. Aga suuremat tööd võetakse tavaliselt ette, kui on tellimus kelleltki kes on võimeline maksma teoste pühendused ja säilinud kirjavahetus aitavat mõningast aimu saada sellest protsessist. Küllalt sageli eriti ulatuslike mate teoste puhul. Nende valmimine viibib ja põhjus on kuulajale teada. Helilooja töö on pingeline ja põhjalik, paljude lisandite variantide olemasolu on selle tõestuseks. Ja kompositsiooniliselt. Kõik koostiselemendid peavad omavahel olema nii loomulikus seoses et lõpetatud teose puhul tundub see oma arenduse usutavuses ainuvõimalik. Kõige raskem on kontseptsiooni sünd tunnistab 20. sajandi esimesel poolel Arthur one Keer. Ühes 1945. aastal kirjutatud artiklis aga 1945 on mitte ainult teise maailmasõja lõpu aasta, vaid ka Beethoveni 175. sünniaastaaeg. Nii et 1945. aastal kirjutatud artiklis Beethoven, Omaania väljenda parturone Keer rahulolematust kontserdikavade traditsioonilise üks luisuse ühekülgsuse pärast et mängitakse ainult teatavaid publikule ammu tuttavaid teoseid one kriitiline kuulaja suhtes, kes eelistab tuntud repertuaari vähem tuntule või lausa tundmatule. Meie kuulaja ei pea nüüd arvama, et one ker nutab taga auditooriumi vähest tähelepanu kaasaegse muusika suhtes. Tema, kes ta on Beethoveni teoste najal muusikuks kasvanud sooviks enam võimalusi publiku silmaringi avardamiseks kuulsa klassiku kogu loomingu suhtes. Suurus tähendab suunda näidata. Ja Surva ime on alati ühendanud mure maailma saatuse pärast. Ühes intervjuus avaldab anneker seisukohta. Meie aja teravaim draama. Mida enam kasvab kontsertide arv, seda vähem kuulatakse muusikat muusika muudetud trumpliiniks akrobaat jaoks dirigendi või pianisti jaoks ja tegelik repertuaar ei laiene, vaid kuivab kokku kokku. Sest mõned tüütuks muutunud teosed lükatakse kõrvale. Looming, kunstniku elu ainus õigustus. Aasta 2020 on möödumas isemoodi kaasa tulnud probleeme teosta mis on ehk senisest enam sidunud huvilise kuulaja raadiost pakutavaga. Paljud muusikateosed, kas salvestused või otseülekanded on taas kuuldeulatuses, eriti ajal, kui kohapeal olemine on osutunud võimatuks. Oli Beethoven, heastab igale ise sugule, kes kuulas, kes mängis kes õppis alles tundma, kes avastas enda jaoks midagi uut Beethoveni loomingust. Küllap panite intervjuudestki tähele, mida põhjalikumalt on inimesed olnud Beethoveni teostega otseses kontaktis, see tähendab, on õppinud neid tundma seda enam nad vaimustavad. See käib eelkõige interpreetide kohta. Just nemad peavad süvenema teosesse sihiga taibata autori mõttekäiku teose ülesehituse loogikat, et enese ja kuulaja jaoks esile tuua teose sõnum. Noodimärk paberil on ainus sõnum ei keel. Kui autorid pole enam käepärast täpsustamiseks. Kas mõnikord tekkis küllastustunne? Täitsa 10 viie soov, seda ma tean. Kas teate ja kui täpselt. Kui see oleks üheselt tõlkitsetav, siis kaoksid tuhandete interpreetide süvenemise töö mõte. Iga aeg kuuleb neid noote isemoodi. Ja kõige olulisem on ehk nootide vahel. Kunstiteosega suhtleme oma läbielatu kogemuse kaudu. Ka minevikku pärit kunstiteos suudab meiega suhelda. Sest enim tunded on ju ikka samad. Pidevas liikumises on ainult rakurss. Teosed on targemad kui nende loojad. Seda on välja öelnud nii autorid ise kui ajaloolased, uurijad see tähendab. Mida enam kaugeneme ajast teose loomisest, seda enam võime märgata sõnumit. Mis mõnigi, kordan autorile eneselegi teadvustamata. Morris Rowell oma keelpillikvarteti esituse kohta olevat öelnud. See pole küll see, mida ma mõtlesin. Aga see on palju parem. Revol puunin meenutab õppetööd meetri Šostakovitši kompositsiooniklassis Moskva konservatooriumis sõja lõpuaastail. Šostakovitši seletanud sümfoonia, see on romaan või see eksperdi draama. Ja siis oli ta õpetanud, et ei ole olemas halbu žanre. Ja viis oma õpilased kokuga Johan Straussi ohembachiga. Ühes tunnis kirjutage siin klassis mälu järgi Beethoveni viienda sümfoonia ekspositsioon. Keegi küsis, klaviiris? Ei partituuris, mina kirjutan. Mitte keegi üliõpilastest ei saanud ülesandega toime. 1969. aasta sügisel pärast Šostakovitši Neljateistkümnenda sümfoonia Moskva esiettekannet külastas Šostakovitši tema kodus Christoph Mayer. Tookord Poola helilooja. Jutt oli Beethoveni üheksandast sümfooniast, mida Šostakovitši hiljuti kontserdilt kuulas. Kaua ei olnud kuulnud, aga vot üsna hiljuti ja veendusin, kui vahvalt kõik on komponeeritud. Kui vahvalt sateru. Beethoven, neil on kõik olemas klassitsism ja romantism ja vaat meie päevade muusika ka. Siis mõtles veidi ja lisas kuivõrd imetlusväärne teos, kui palju tähelepanuväärseid avastusi ja mitte ainult üheksandast sümfooniast, vaid ka viimastes sonaatides eriti haamer, klaverist, Šostakovitši läks klaveri juurde ja mängis fragmendi attach. Seal on juba kõik olemas. Ja suures hulgas ka, kuidas ma armastan Sutvuga Läks täkki põlema, mängime suurt huugat, läks kapi juurde, võttis partituuri ja andis mulle. Teie mängite ühel klaveril esimese viiuli ja aldipartiid, mina teisel teise viiuli ja tšellopartiid. Aga noodid? Partituuri oli ju ainult üks eksemplar, ah tühiasi, mängin peost. Šostakovitši, kellel sel ajal oli juba raske klaverit mängida mängis mitte ainult tehnilises mõttes laitmatult vaid ka eksimatult, esitades selle erakordselt keeruka teose mälu järgi. Muide lõpueksamikavas Leningradi konservatooriumi klaveriklassis. Aastal 1923 oli Šostakovitši, hammer, klaviir ja mõni päev hiljem avalikul soolokontserdil Beethoveni niinimetatud Walsh Stenni sonaat. Beethoveni aastaga seost. Tuleks ka meelde tuletada, et Moskva konservatooriumi keelpillimängijad asutasid 1923. aastal keelpillikvartetti mis 1931.-st aastast kannab Beethoveni nime. Beethoveni kvartett tegi ka Šostakovitši kõikide kvartettide esiettekanded välja arvatud viieteist- 10.. Psühholoogia klassik Abraham Maslow kirjutab oma peateoses. Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, Paimukus, leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, mille läbi inimene loob midagi uut. Mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi saame reageerida harjumuslikult, see tähendab. Me ei pea mõtlema probleem, millele puuduvad järeleproovitud lahendused. See sunnib inimest loovusele. Selle tsitaadi eest olen tänu võlgu Mihkel Kunnusele. Postimees, seitsmeteistkümnes oktoober. Friedebert Tuglas marginaalias nagu maailm ei saa iial valmis. Nii ei saa ka mitte ükski kunstiteos. Nende loomine jätkub järelpõlvede teadvuses. Me ei saa kunagi neist käsitust nagu asjast iseeneses. Me võime hinnata ainult oma vahekord on nendega. Nad muudavad meid. Kuid niisama ka meie neid. Midagi suurt pole loodud, mis poleks pärit omast ajast. Kuid tihtipeale on selle suure pärinud alles. See oli kaheksas saade sarjast Beethoveni 250. Saates kõlasid katkendid Beethoveni keelpillikvartetis tekstuur oopus 59, number üks. Gabrieli kvarteti esituses. Saate autor rulli Tiia Järg, helioperaator Helle Paas.