Soov enne 250. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Beethoveni muusika klaverile see tähendab klaverimuusikat, sonaadid, variatsioonid, pakantellid, no nende hulgas Eliise mis tegelikult olevat hoopis olnud Sõõrus Therese kõige tiražeeritud trükiviga muusika ajaloos, ma kardan. Aga klaverimuusika hulka tuleb osaliselt arvata ka kammeransamblit klaveriga kus klaveriroll on kaaluga kam kui mõnigi kord kiputakse teadvustama. See kahetsusväärne hoolimatus kavalehtedel sonaat viiulile ja klaverile mis autoril on ju vastupidises järjekorras. Muusikud teavad. Kuigi kammeransambel tähendab võrdsete partnerite kooslust, kehtib see täiel määral vast keelpilli Võipu pilliansamblis. Klaver oma kõlavõimalustega paneb keelpilli või keelpillid paratamatult mõneti alluvale positsioonile. Oleme seda varemgi nimetanud. Mozarti, Beethoveni ja Brahmsi sonaadi on kirjutatud klaverile ja viiulile. Ei teeks paha seda meeles hoida. Teada on Beethoveni viis klaverikontserti üks kolmikkontsert klaverile, viiulile ja tšellole ja niinimetatud koori fantaasia ulatusliku klaveripartiiga. On ju seegi teada, et orel ja klaver on Beethoven neil muusikutee algusest peale nii-öelda käe all. Bonni õukonna kapellis ka viiul ja alt Cherlomite aga solistina improvisaator rina esineb ta eelkõige klaveri taga. Beethoveni 32 sonaati klaverile. Helilooja enese reastatud, tema eluajal publitseeritud mõningaid tuntakse hüüdnime kaudu. Ja sellest hoiduda paistab juba võimatu. Helilooja ise on harva lisanud sonaatidele. Pealkirjalise tunnussõna. Uppus 13, c-moll pateetiline, uppus 27 number kaks siis mull Sonata kvaasi muna, fantaasia, ei mingit kuupaistet. Uppus 81 A S tuur, lahkumine, äraolek, jällenägemine, ertshertsog Rudolfi ärasõit Viinist mais 1809 seoses Napoleoni vägede Viini vallutamisega ja ertshertsogi tagasitulek koju 30. jaanuaril 1810. Seda väljendab see sonaat kaasaegsetele väga taibatava alltekstiga. Ja siis sonaat oopus 106 p tuur. Hammer, Slaviir, 23. klaverisonaat oopus 57 f-moll, mida kõik häirimatult nimetavad apassionataks. See sõna kõnealuse teose noodis ei esine. Ja see pärineb ühelt Hamburgi kirjastajalt. Aga see nimetus on tõesti tabav. Vajadus hüüdnimega sildistada pole ju eile välja mõeldud. Aga kas peab viiendalt klaverikontserti imperaatorikstid dubleerima? Helistik Es-duur peaks küllalt kõnekas olema patriootiliste tunnete jaheroilise hoiaku väljendamiseks. Muide arutlusteema, mis on nii-öelda Beethoveni ülene, teose helistik see omab sisulist tähendust eelkõige autori jaoks. Teose algimpulss on oma sisulise värvinguga helli kõrguslikus mõttes. Kordan, helistik omab sisulist tähendust. Kui kõrvutada teoseid, mis on komponeeritud sama sellistikus aga eri aegadel siis hakkab ehk midagi selguma. Olgu mõned näitajad Beethoveni puhul. Kes tema teoseid hästi tunneb, sellele on ehk juba pilt, selge. See tuur. Esimene klaverikontsert oopus 15. Esimene sümfoonia uppus 21 21. klaverisonaat oopus 53 diabelli variatsioonid, Opus 120, neljas sonaat tšellole ja klaverile Opus 102. Täitsa vanni jaoks väga kuulus ja tunnuslik helistik teatud teostele Es-duur. Nii peame hoidma sool. Neljas, 13. 18. ja 26. klaveri sonaatidest. Kolmas sümfoonia Eroika ja viies klaverikontsert või c-moll väga dramaatiline helistik. Klaver šanaatidest viies, kaheksas ja 32. kolmas klaverikontsert. Ja laiemalt tuntud loomulikult viies sümfoonia. Kui lisate teatud helistiku ritta teisi heliloojaid, siis see mõttemäng võib teile osutuda ehk isegi avastuslikuks. Moskva konservatooriumi muusikateadlane professor Zuckermann ütles ühes analüüsi tunnis leebe järelduse. Kui varastatakse, siis tavaliselt koos helistikuga. On küll üks tonaalsus, mida Viini klassikud praktiliselt üldse väldivad. Sancimi noor mull. Beethoven olevat öelnud must helistik. Meil on ju hästi teada Johann Sebastian Bachi missa h-moll 1733. Ja terve hulk muusikat, mis kuulub kammermuusikarubriiki on kaha mullis. Ja teada on ka Beethoven neile järgneva põlvkonna õigem oleks öelda põlvkondadepoolne kasutusvalmidus kõneluse helistiku suhtes. Muusikaajalugu peab esimeseks romantiliseks sümfooniat Schuberti niinimetatud lõpetamata sümfooniat haa mull aastast 1822 aga teatavasti leiti see alles 1865. Ja esiettekanne toimus seitsmeteistkümnendal detsembril 1865. Võrdluseks võib öelda, see on pool aastat pärast Laatneri Tristan ja Isolde esiettekannet Münchenis. Nii kurb või traagiline, kui super ka ei tundu. Siimi noori kasutab ta vaid mõnes üksikus laulus. Ma mõtlen siin laulude originaal sellistliku, sest lauljad transponeerivad oma repertuaari vastavalt hääleliigile, Schuberti puhul eriti. Kuule, jälle on hästi teada. Perens Liszti sonaat h-moll, võiks öelda revolutsioon 19. sajandi keskel sonaadivormi jaoks üheosaline ulatuslik ajaliselt kestuselt ja valmis saab see 1853. Schopennil sellel nukra näoga lahulikul on Simmi nooris kolmas sonaat. Esimene Scertso kaks maa, Surkat ükse tööd, üks valss. Aga pange tähele, ei ainustki Poloneesi ballaadi ega laulu. Rahampsil klarnetikvintett oopus 15. Semi Norris üks klaveril rapsudega ja mõned intermetsad. Tšaikovski kuues sümfoonia. Šostakovitši kuues sümfoonia, Eduard Tubina viies sümfoonia. Küllap seda rida võiks ja saaks jätkata, aga meie eesmärk on ehk nüüd juba täidetud. Peaks küsima, kas on asi klassitsistliku ajastu esteetikas? Mil isiklik, see tähendab isikliku sügava läbielamuse kujutamine ei ole kunsti aines. Vähemalt mitte otseselt traagilist, varjatakse välise häiroilisuses taha. On see nii, selle üle peaks mõtlema. Kui nüüd tagasi tulla helilooja põhipilliga seotud loomingu juurde klaverimuusika juurde siis kes muusikat on õppinud, tunneb ju mõndagi nendest teostest lähemalt. Sest klaverimäng on süstemaatiliselt muusikat õppiva inimese jaoks vältimatu. No kuidas sellega läheb, see on muidugi isikupärane edenemine. On lauljaid ja puhkpillimängijaid, kes klaverimänguga tulevad hästi toime. Muidugi on näiteid ka vastupidisest. Selle tiraadi mõte on. Beethoveni klaveriteostest leiab iga huviline midagi jõukohast. Ja see on ju arusaadav. Helilooja on ju ka klaveripedagoog. Tema õpilaste seast võib leida väga kõrgest soost isikuid. Aga ka neid, kellele klaverimänguoskus saab edaspidi nii-öelda leivatööks. Me oleme varem kõnelnud Karl Tšernist väga võimekas muusikust ja mitmekülgselt haritud inimesest. Helilooja kaasaegsetest pianistid Est olid Tšerni üks tähelepaneliku maid ja usaldusväärsemaid õpilasi ja Beethoveni teoste esik. Ta jäid. Et selle nimi paneb paljud klaveriga sunniviisil seotud inimesed mõnikord kulmu kergitama. Võin hinna krempsutama lubata, kus siis üks piruett catchernile. Ta on sündinud 1791 ja surnud 1857. Finnish leksikonid ütlevad viisakalt. Austria pianist, rahvuselt tšehh. Mida Tšernilt teatakse. Need on instruktiivset klaveriteosed, mitmesugused klaverikoolid mitmesuguste ülesannete ja eesmärkidega tulevasele pianistile täitmiseks. Teatmeteostest on lugeda, et Tšernil on suur klaverikool oopus 500. See ilmus viinist 1830 neljas osas. Siis on teada, et Charliel on teoreetilis-praktiline kompositsiooniõpetus oopus 600 vat see oleks küll põnev vaadata. Kontsertreisidest ütlevad teatmeteosed, on teada kolm. Lipsek Pariis, London ja need jäävad 1836. ja 37. aasta kanti. Ja 46. aastal käib Tšerni Odessas. No vaat, see oleks küll põnev teada. Aga ta oli väga muusikahuvil, nelin. Üks suurimaid klaverikoolkondi Andžerni loodud. Piisab, kui me ta õpilaste hulgast loetleme ferenduslisti Talbergi kullaki, Lašetitski, Tšernil loomingunimekiri võib tavalises muusikahuvilisest tekitada ebamugavust ja piinlikust. Me teame sellest. Nii väikest osa. Klaveritunnis on käinud seal, teab CERNi püüda nii-öelda igaks pianistlikuks juhtumiks. Nagu ütles üks mu tuttav pianist, need panevad käed korda. Aga tema 24 missat, neli reekviemi ja palju muud muusikat väga mitmesugustele koos seisudele. Tema Bachi hästi tempereeritud klaveri jaskar, latisonaatide röötaktsioonid. Ma olen kuulnud Tallinna konservatooriumis Bruno Luki tundides ei olnud CERNi redaktsioonide eriti huvitavat. Aga mul on silma ees üks pilt konservatooriumi hoonest Kaarli puiesteel. 1960.-te aastate teine pool ja trepikojast on näha Bruno Luki klassi uks läheb lahti, sealt taganeb selg ees üks ähmis noormees uksele ilmub Luki vihane nägu. Mida te endale ometi lubate, see on ju lõppude lõpuks Tšerni. Juu oli noormees ülesandeks antud Tšerne tüütidele jätnud tähelepanu pööramata. CERNi valdab seitset võõrkeelt, tõlgib paljudelt aladelt pärit tekste, sealhulgas ka poeesiat ja ajalooalaseid väljaandeid. Ja mis on äärmiselt oluline. Andekaid õpilasi õpetab tasuta. CERNi teoste astronoomiline hulk tuleneb mitte püüdest materiaalse külluse poole, vaid hinge sisemisest tarvidusest on arvanud Eduard Hanslik. See kuulus Viini muusikakriitik ja esteetikaalase raamatu muusikalisest ilusast autor. Hanslik on oma kaasmaalase suhtes mõlemad ju Prahast pärit, väga mõistev ja toetav. Tšerni isa tutvus Viini õukonna teatri viiuldaja Ventsel Crumpoltsiga kes oli ka tšehh ja Beethoveni loomingu kirglik austaja. Crumpols vii noorukese Karl Tšerni kokku Beethoveni teostega ja 1800. aastal ka helilooja endaga. Asjade edasine kulg on meile teada. Beethoven on nõus poissi õpetama. See töö olnud tulemuslik. CERNi teadis edaspidi peast kõiki Beethoveni publitseeritud teoseid. Ta oli 19. sajandil esimesel veerandil Viini pianistide hulgas esimene, kes järjekindlalt ja väsimatult uuris Beethoveni teoste käsikirju, analüüsis neid ja otsis tõlkitsus printsiipe. CERNi pedagoogitöö algas pretsedenditult vara 14 aastasena ja saavutas kiirelt üleeuroopalise tuntuse, mida ajalooliselt peavad ka väga erakordseks. 1816 valis Beethoven Tšerni oma vennapoja Karli muusikaõpetajaks. 1819 tõi ansamblist Tšerni juurde oma poja ferentsi. Õpingud algavad 1822. aasta kevadel. Beethoven on siis veel olemas? Listi mälestustest 1875. Ma olin 11 aastane, kui mu austatud õpetaja Karl Tšerni viis mind Beethoveni ute alguses mängisin mõned riisipalad aga võite te mängida Bachifu kat küsis minult Beethoven. Ma valisin toomi nooruse fuga, hästi tempereeritud klaverist. Aga võitjate transponeerida selle fugandeise helistiku. Järgnes uus küsimus. Õnneks olin ma võimeline seda tegema. Kas võin ma nüüd esitada midagi teie teostest? Küsisin südilt. Ma Beethovenit. Ta naeratas ja noogutas. Mängisin esimese osa C-duur kontserdist. Kui lõpetasin, kallistas Beethoven mind kahe käega ja suudles laubale. Ja meenutame. 1851.-ks aastaks valmib Ferans listil kogumik trantsendantaalsed tüüdid autori pühendusega Karl Tšernile tänulikkuse austuse ja sõpruse märgiks. Mäletate sakslased arutlevad selle üle, list korraldab asja ära. Teed toovad neile ausamba avamise Bornis liste kas Beethoveni loomingu kolme perioodi iseloomustades neid nii. Nooruk, mees, jumal. Eden Fisher ütleb instrumentaaltehnika vaatenurgast on samas, et ka Beethoveni klaveristiilile omased arenguetapid sümfoonilisus vormi orgaanilisus ei ole ülearust liigselt palju sõnalisust. Esiplaanil on tegevus, kõikide elementide omavaheline seos. Petsuvennapelleerib kuulaja valmisolekule kaasa mõelda, aga Fischer oma arutluses Beethoveni üle. Kahtleb kas surelik pianist suudab täielikult surematu Beethoven niga võistelda. Sest kunstnik saab pakkuda vaid isiklikke tunnetuslike elamusi. Beethoveni enese pianismil kohta on teadagi ainult kaasaegsete kirjeldused. Karaktersus senikuulmatu Virtossus. Keegi ei suutnud võistelda temaga heli, redellite topelttreilerit hüpete kiiruses. Tema asend mängu ajal oli eeskujulikult rahulik, ilus, vähimagi grimassita. Ta sõrmed olid tugevad, sõrmeotsad tihedast mängust lamedat. Teistelt nõudis samasugust võrreldamatut legaatot, mida ta valdas ise. Ja oma tunde kirjeldades ütleb Tšerni Beethoven kasvates kunstnikku. Juhuslikud teksti vead ei olnud katkestamise põhjuseks. Oluline oli teose karakter, teose terviklikkus, emotsionaalne sisu, muusikalise idee väljatoomine on Beethoveni jaoks tähtis. Tehnika ei pea prevaleerima vaimu üle. Harjutustena nõudis ta gammasid kõikides tonaalsustes passaažid, mis olevat tollel ajal olnud uudis ja pööros palju tähelepanuga aplikatuurile sõrmestusele. Esimese ja viienda sõrme osatähtsuse kasv jaga mustadele klahvidele. Seda toob Tšerni esile Beethoveni tundidest. Beethovenit esitavad interpreetide rida läbi mitme sajandi on väga pikk. Kergem on vist leida neid, kes ei ole Beethoveni teoseid mänginud. Robert Schumanni kirjutab oma alter ego Florestani nimel pärast Beethoveni Es-duur klaverikontserdi kuulamist. On suur vahe, kas Krumaatilise Gamma kirjutab Beethoven või herts. Kui välja arvata pianismi ajaloo kursuse läbi, teinud siis muile selgituseks Heinrich Hertz sündinud Viinis 1803. Leksikon kirjutab saksa rahvusest prantsuse pianist, helilooja ja pedagoog, õppinud Moosese juures Pariisi konservatooriumis ka Reichi õpilane ja hilisem Pariisi konservatooriumi professor, klaverivabriku ja kontserdisaali omanik. Ja siis on teoste loetelus muuhulgas ka kaheksa klaverikontserti. Huvitav, kuidas need kõlavad. Aga Schumanni jaoks on ta muidugi vägagi kaasaegne nähtus. Hansman töölow, see teravmeelsete märkuste autor, realisti h-moll, sonaadi esiettekande tegija, ütleb pianistidele Bachi hästi tempereeritud klaver. Hiir on kui vana testament. Beethoveni sonaadi kui uus testament. Kui mõelda pianistide peale, kes Beethovenit on oma repertuaaris hoidnud ja publikule pakkunud siis neid, kes on salvestanud kõik Beethoveni 32, klaverisonaate neid muidugi on. Aga need salvestused on enamiku tehtud stuudios. Ja kes pisutki on esinemiskogemusega, teab. Need on kaks erinevat asja. Esineda laval publiku juuresolekul või stuudios. Aga vaadates varasemate põlvkondade pianistide repertuaari leidub küll enam neid, kes on endale teinud mingi valiku. Igal kontserte on Eestil, üldjuhul on Beethoveni sonaadi trepp baaris. Ja sageli pianisti iseloomustamiseks. Ja meile järelduste tegemiseks öeldakse ta mängis neid ja neid Beethoveni sonaate selg on ju ka, et kontsertpianist peab tahes-tahtmata arvestama publikuga. Kasvõi teataval määral ei mängi kõiki Beethoveni sonaate oma kontsertidel eilist ega Rahmanni Nov ega Metner ega Gustav Naihhous ega Svjatoslav, Richter ega Emil, kellel Anton ruumis teil on seda teinud. Aga see oli klaverimuusikaajaloo kursus. Loeng-kontserdid 1886 87. Õppeaastal. Peterburis ja loengkontserditingimused on mõnevõrra teistsugused kui nii-öelda puhas kontsert varasematest pianestidest. Eks meil ongi rohkem lugeda, kui kuulata. See on ajalooline paratamatus. Tehnoloogia seisukohalt. Ja ometigi Beethoveni 32-st sonaadist on mõned kujunenud kuulajate lemmikuks. Kujundit eredus ja arenduse veenvus on sedavõrd kaasahaaravad, et taaskogemine ei ole väsitanud. Tänud pea kahe sajandi jooksul publikut ja innustab interpreet tänaseni. Me katsugi sellele nähtusele leida seletust, proovike mõne tuttava muusiku käest küsida mis või miks toimib. Parimal juhul on nad võimelised teile ütlema suure veendumusega. See on ju Beethoven. Nii et küsida, mis või miks on peaagu kohatu. Mul on olnud juhust kuulda ühe, mitte eriti jutuka eesti pianisti suust repliiki. Kui oled kontserdil oopus 111 ära mänginud. Beethoveni viimane, 32. klaverisonaat siis on tunne, et oled millegagi tõesti hakkama saanud. Ja küsimus ei ole ju mitte teksti ära mängimises vaid milleski hoopis enamas. Ma ei kohanud ainsatki professionaalset muusikut, kes Beethoveni loodust ei hooliks. Miks see nii on? Siin on igal muusikasõbral ainet mõtisklemiseks. Vaatasin huvi pärast 20. sajandi tegutsemisajaga mõningaid pianiste, mida nad Peetsoonist mängisid. Sergei Rahmaninovi, keda peetakse pianistlikus maailmas 20. sajandi esimese poole ületamatuks tipuks. Ja kes emigratsiooni minnes esines rohkem pianistina kui komponeeris mängis oma kontsertidel üsna palju Beethovenit. Kõiki klaverikontserte välja arvatud teine c-moll variatsioone ja klaveri sonaatidest umbes tosinat ja see tosin langebsonaatide nii-öelda teise poolde. Ja mida lõpu poole, seda tihedamalt. See valik hõlmab neid sonaate aga mitte hammer, Slaviiri. Kas oli see tolleaegsele, Rahmaninovi publikule liiga kurnavaks kogemuseks arvatud, või olid seal mingid muud põhjused? Seda ei mõista siinkõneleja ütelda. Nikolai Carlovitš Metner 1880 kuni 1951 saksa rahvusest Moskva kooliga vene pianist ja helilooja, kelle isa on Pärnust ja kelle ema põlgnes Tallinna Köödikeste suguvõsast. Metner oli väga suur Beethoveni austaja ja kriitika toob esile Metneri esituse Beethoveni neljandast klaverikontserdist. See esitus olevat terves Euroopas äratanud suurt tähelepanu. Metneri repertuaaris oli Shomaatidest Aurora hapassionato hammer, klaviir ja 32 variatsiooni. Ka suure tõenäosusega võis ta rohkemgi Beethovenit esitada. Aga Metner ei ole Rahmanni Nov. Tema nõudlikkus enese selles ei ole küll mitte väiksem Rahmaninovi omast. Aga tal ei ole niisugust läbilöögijõudu nagu Rahmaninovi ja seetõttu tema esinemistiheduski on väiksem. Muide, 1932. aasta detsembris mängis Nikolai Metnad Tallinnas. Selle kohta on olemas Carleysteri arvustus. Jahes Metneri alases raamatus Surfoto Metnerist ühel Tallinna südalinnatänaval. On aasta 1802. Beethoven on teatanud oma sõpradele, et ta kirjutab need uues stiilis. Tegemist on kolmed klaverisonaadi ka hobus 31 ja variatsioonidega Opus 34 ja 35 nendest variatsioonides, teatab helilooja kirjas Herkelile. See oli kirjastaja ja kuupäev on 18. oktoober 1802 kui mäletate, hailigendustati testament on kirjutatud kuuendal oktoobril 1802. Looming on ikka võimas stiimul. Uurijad, kes on visalt otsinud ja selgust saanud Beethoveni kirjades lisandite vihikutes selle loomingulise protsessi tegelikust tõenäolisest kulgemises kinnitavad, et 1802. aasta kevadel sai Beethoven Leipzigi kirjastuselt Hofmeister ja küünel ettepaneku kirjutada klaverisonaat mingi esteetilise plaani kohaselt mis on ühe tellija koostatud. Kaheksandal aprillil 1802 vastab Beethoven kirjale üsna irooniliselt ja teravalt, aga lubab tellimuse täita. Ta võib saada minult sonaadi, olen nõus tema koostatud plaaniga Essteetilises mõttes, kuid tema poolt näidatud helistikke säilitamiseta. Ajaloolastel õnnestus pingsa töö tulemusena välja selgitada kentsaka tellija nimi aga keerulisem oli saada kindlust, millist sonaati see tellimus puudutab. Niinimetatud Kesleri Eeeffgiidid viik annab uurijatele kinnitust, et tundmatu daami, see on šarlorte ilmann Seeg dema esteetilise plaani järgi kirjutatud sonaat on tõenäoliselt sonaat oopus 31, number kolm s tuur, mille komponeerimisele asus Petsun pärast kaheksandat aprilli 1802 ja mis ilmus 14 kuud hiljem kui kaks eelmist sonaati. Opus 31 olid juba tehtud. Kastaami pakutud plaan mängis teose tekkel rolli või ei. Aga sa vaatan iseäralik ja leitakse, et sellel sonaadil on lähedus Beethoveni iroonilise vastusega kirjastajale kõneluse Est tuurse sonaadi peateema iseenesest ei ole ju ess tuuris, vaid nagu üks suur ja vaimukalt märgib. See on ess tuuri ümber. Sonaadi teine osa teeb teosest täiesti uunikumi Beethoveni sonaate teoks. Kolme ja neljaosaliste sonaatide puhul on Beethoven neil tavaline aeglane osa. Neljaosalistest sonaatidest on üks, mis seda normeirab. Ja see on hobus 31 number kolmainus neljaosaline sonaat, kus puudub aeglane osa. Märgitakse ka, et Estur sonaadi tonaalne plaan on erandlik Beethoven neile. Et Scertso on subdominanthelistikus ja koomika efekt selles salatis on väga selgelt tuntav, leitakse sarnasust Eroika menuetiga. Selle sonaadi menueti puhul ja sonaadi finaalis on kuulnud mõned Tarantellat. Mõned tantsumõõk käes, peab ütlema tants, mõõk käes. Beethoveni puhul. No võimalik, et see on siinkõneleja fantaasia, vaesus. Raske on ette kujutada. Aga on kuuldud ka prantslasega man juuli mis pole iseenesest ju mitte imeks panna, sest prantsuse revolutsiooni ajastul Pariisi laulude levik on väga tõenäoline. Kui ainult mõelda, milline hulk inimesi liigub mööda Euroopat nagu Beethoven ütleb revolutsioonilise palaviku aegadel. Kui kellelgi on huvi põhjalikuma analüüsi vastu selle sonaadi puhul nii-öelda, kuidas see teos on tehtud siis võiks lugeda Rein Laulu eestikeelset analüüsi klaverisonaadi stes tuur, Opus 31, number kolm, esimesest osast. Analüüsi pealkiri on haavunud hinge õrnus ja sassi läinud sidekäik. Seal on ilmunud raamatus 17 etüüdi Beethoveni muusikast scripta musikaalne ja 2001. Saate jooksul kõlas Beethoveni klaverisonaat oopus 31, number kolm s tuur Svjatoslav Richteri esituses. Salvestus pärineb aastast 1965. Kuulsite kuuendat saadet sarjast Beethoven 250. Saate autor on Tiia Järg. Helioperaator Pillerin, langepruun.