Beethoveni 250. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. 1911. aasta detsembris kirjutas 28 aastane Anton Webern 26 aastasele Albanbergile. Vähe asju on nii imelised nagu jõulud. Kas mitte niisama ei peaks pühitsema ka Beethoveni sünnipäeva. Kas peab teadma kunstniku elulugu sest tähtis meile on ju tema looming. Enam kui poole sajandi pikkuse koolmeistritöö jooksul on siinkõneleja käest seda ikka aeg-ajalt küsitud. Ja võite arvata, küsijaid ei ole tundnud piisavalt ei ajalugu, ei maateadust. Ja küsimus peaks küsija meelest välja vabandama loomingu kohta. Oletatava vale järelduse, mis faktid õega on vastuolus? Göte ütleb, inimene näeb nii palju, kui ta teab. See tähendab, kui oskame märgata detaile nendesse kätketud vihjeid alltekste siis jõuame kunstiteose sõnumini oluliselt paremini. Teosed on omad loojatest, targemad ja sisaldavad sageli ka sedalaadi sisulisi vihjeid, mida autor teadlikult ei olegi silmas pidanud. Näiteid selle kohta on vähemalt muusikaloos küll ja küll. Interpetatsioonid sünnivad meie teadvuses. Järelikult saame autori Talle lähemale, kui tunneme kunstniku kujunemise tausta, ümbrust, keskkonda, suhtlusringi ajastu märke, vaimset atmosfääri. Kunst peegeldab elu. Mõistagi peegleid on mitmesuguseid. Ja sõltub ka muidugi, kes peeglisse vaatab. See vana Göttingeni Ülikooli füüsikaprofessori lihtembergi teravmeelne ütlus. Kui ahv vaatab peeglisse, ei pea lootma, et apostel talle sealt vastu vaatab. See kehtib ju läbi aegade. Anu raud ütles hiljuti osooni saates et linnainimene ei tunne enam nõgest ega kartulivagu. Võin lisada, et olen kohtunud üliõpilastega, kes ei tunne Euroopa kaarti ega ladina tähestikku kõnelemata pisematest asjadest nagu esimene maailmasõda. Tudeng küsis, kas oli siis ka teine. Seetõttu elulugu on kasulik teada kui tahetakse vaimus läheneda loojale. Ja ma ei mõtle mitte ainult heliloojaid. Ja vaja on empaatiat. Kui tahate kunstnikku mõista mida inimene on läbi elanud enne teose sündi ja mis teose sünni esile kutsus Looming ei ole muidugi läbielamiste illustratsioon aga ajastu märk ometi. Ja muidugi kunstnikuisiksuse peegel. Erkki-Sven Tüür ütles kunagi. Muusikas ei ole ennast ju kuhugi peita. Ja veel kord lihtnenberg. Inimene olla ei tähenda mitte üksnes teada, mida eelmised põlvkonnad on meie heaks teinud vaid sedasama teha ka järelpõlvede heaks. Siinkõneleja loodab, et minevikku parem tundmine on ka järelpõlvedele heaks. Niisiis elulugu vähemalt algusajast. Mitte et see uudiseks oleks aga meeldetuletuseks sisseelamiseks kaasamõtlemiseks kas olude tõttu või olude kiuste. Meil on tuttav mõiste raske lapsepõlv. Mõnele sant laagrile on seal tegemata tegude vabanduseks ka tänapäeval. Need kuulajad, kellele järgnev on teada. Vabanda kui kordamisi. Aga on palju ka neid, kellele mõnigi asi tuleb ähmaselt tuttav, et ja kunstniku hilisema kuulsusesära varjutab teekonna alguse kogu keerukuses. Niisiis kutsume heatahtlikule kaasamõtlemisele ja kaasatundmisele ja saama puudutatud Helilooja vanaisa Lui või teises kirjaviisis Ludwig van Beethoven 1712 kuni 73 eluaastad, rahvuselt plaam. Kolib 1733 Vonni, kust läheb õukonnamuusikutööd, passi lauljanna hiljem kapellmeistrina. Ja peab ka veinikeldrit. Räägitakse, et viimane mõjus ruineeriv Altmaja prouale kes tuli lõpuks paigutada kloostrisse. Üsna kerglase loomuga õukonna tenor abiellub suhteliselt hilja. 28 aastaselt. Abiellub 19 aastase lesega Marja Magda Lennaga. Kuni elab Ludwig van Beethoven. Vanem sai Nool bar eluga toime. Pere esimene laps suri. 1770. aasta detsembri keskel sündis perre teine laps. Ja temale pandi eesnimeks Ludvik. Täpselt sünnikuupäeva ju ei teata. Bonni Püha Remekkivuse kiriku meetrikaraamatu sissekanne. Ristitud seitsmeteistkümnendal detsembril 1770 Ludwig Beethoven. 1773 surev Ludwig van Beethoven vanem. 74 sünnib perre poeg Kaspar, Anton Carl ja 76 Nikolai Johan. Need on siis helilooja, nooremad vennad. Need, vennad tulevad hiljem viini Ludwig muretseb neile töökohad. Aga helilooja kuulsuse kasvades käituvad nooremad vennad vägagi halvasti. Säilinud kirjavahetusest selgub, et helilooja selja taga katsusid teda pügada kirjastajatelt endale raha välja petta ja kinnitatakse, et tuli etega Beethoveni käsikirjade vargusi. Bonnis läheb Beethovenit ja pereelu aina keerulisemaks. Isa Johannes, süvenev alkoholism. Ema haigestub tuberkuloosi ja Ludvig pidi omama suurt meelekindlust oma muusikaõpingutes, sest aina suuremaks kasvab vastutuskoorem et kodu koos püsiks ja tarvis on jõuda ju moodsate juurde õppima. Beethoven ise luges oma muusikategevuse alguseks aastat 1782 kui ta hakkas õppima Christian kott loob Nesse käe all. Gunnar Aarma ütles kunagi, kui inimene on valmis, siis saadetakse talle õpetaja. See valmisolek tähendab ikkagi vist tugevat õppimise soovi. Christian kott Lopneffest oleme juttu teinud ühes varasemas saates seoses Bachi hästi tempereeritud klaveriga noore Beethoveni muusikalisel harimisel selle teose erakordsusel toonases õpperepertuaaris õpilasest Beethoveni, neist 22 aastat vanem oma aja kohta tud lõpetatud ülikooliga kursus Hilleri juures Leipzigis õppinud ooperikompositsiooni. Nende oli töökas, sihikindel, mitmekülgne muusikast kirjutav anna üks väljapaistvamaid 18. sajandi lõpus kinnitavad teatmeteosed. See väljapaistvus puudutab muidugi saksakeelset maailma. Ja lisatakse, et heliloojana oli ta küll mitte esmaklassiline. 1782.-st aastast alates. See on siis Beethoveni muusikalise tegevuse algus. Külastas väike Ludvig süstemaatiliselt grossmanni teatritrupi, etendusi ja proove. Trupp kuulu selle, Saksamaa andis etendusi kuurvürsti lossis. Need on süüdi jutumärkides, et 12 aastane noorsand õppis teatri solistidega Ooperipartiisid. See tähendab tutvus itaalia, prantsuse ja saksa ooperiloominguga alates Bergoleezist Salijeerist, Gret riist Hilleri endani välja. Neid huvitav lapsuke tutvub ka näitekirjandusega. Hiljem on Beethoven korduvalt kahetsenud oma lünkliku üldharidust aga kasutanud ka iga võimalust lugeda, õppida, teada saada. Tema iseseisev keelte õppimine hõlmab nii vanu keeli kui ka prantsuse keelt. Kuigi mürgised biograafid ütlevad kirjavahemärkidega, oli ta elu lõpuni pahuksis. Aga on teada ka, et vene saadik Viinis grafrazumovski omas liini kõige täiuslikumalt raamatukogu ja see oli Beethoven neile avatud. 1787. aasta kevadel läks 16 aastane Beethoven ponnist Viini eesmärgiga õppida moodsate juures kompositsiooni. Ta saabus Viini seitsmendal aprillil ja Mozart võttis ta oma õpilaseks. 20. aprillil pidi Beethoven jätma viiniga hüvasti, sest tonnist oli tulnud teade ema raskest haigusest. Tagasiteel peatudes Augsburgi tutvus Beethoven, Ždainide ja stricheritega. Nendest inimestest said tema hilisemas elus tema head tuttavad ja sõbrad ja Strasser. Pianist klaveripedagoog oli ka väga väljapaistev klaverimeister. Suri seitsmeteistkümnendal juulil 1787 Bonnis. Tal oli neljakümneaastane. Neli kuud hiljem suri pooleteist aastane õde Maria Margareta. Isa Johannes, korratu käitumine. Kaklused öistel linnatänavatel, sekeldused politseiga. Seda kõike pidi nüüd kuidagipidi klaarima Lutrik. Et kodus oleks elementaarne kindlustatud. Noorematele vendadele jõuab Ludlik leivaisadega kokkuleppele ja me võime ainult püüda kujutleda, kui keeruline oli seda saavutada. Kokkuleppele, et Johan Beethoveni töötasust makstakse tõhus osa poja kätte. Võib oletada. Selline atmosfäär rõõmsameelsust ei tekita. Paari aasta pärast isa vallandatakse. Ludwig on nooremate vendade ainus toitja. Räägitakse branningite perekonna moraalsest toest noorele Beethoven neile, sest Ta on ju tähelepanuväärselt hea muusik. Improviseerin hiilgavalt. Sellistest omadustest peetakse väga lugu. Lisaks õpetab Beethoven branningitel lastele muusikat ja saab sellest perekonnast endale. Eluaegsed sõbrad. On teada, et 1789. aastal on Beethoven Bonni Ülikooli filosoofia fakulteedi kuulajate hulgas üks tema kaaslane ülikoolis. Aga ka kapellis on Antonin Reichi hilisem Pariisi konservatooriumi professor RIHA, kelle loomingust tänapäevani mängitakse mõningaid tema puhkpillikvintett mida ta teatud ajal kirjutas. Üks inglise kammermuusikaleksikon ütleb õelalt, kirjutas neid, nagu arvutusmasin. Oli oma noorpõlve tuttavale kur kapellis õpetanud metsasarve kaetud hellide kasutamist. Nii väitis oma loengutel professor Juri Fortonatov. Ja see tähendas võimalust meloodiliseks liiniks metsasarvede partiides kes olid seni mänginud praktiliselt ainult postisarve signaale. Ja nagu ütles professor Zuckerman leebe irooniaga. Iga enesest lugupidav Gamma unistab saada jo kunagi meloodiaks. Niisiis lähenemine meloodilisele liimile tänu ühele tehnilisele võttele. See kuulub repertuaari, orkestratsiooni tarkus ja kavalus. See on niisugune repertuaar väljenduslikus mõttes, mille komplikatsioone meie kuulajana ei pruugi üldse teada. Kui me ise selle probleemiga ei oleks kokku puutunud. Aga hilisem põlvkond ju ei ole, sest pillid on oma ehituses muutunud. Nii et kui keeruline on saavutada soovitud kõlavust? See on omaette kunst ja teadus ühes tükis. Ja nagu summan ütleb, hea fuga on see, kui kuulaja seda tähelegi ei pane. Nii on vist ka orkestratsiooniga, et tähtis on tulemus mittevahendeid, millega see saavutatakse. Tagasi Beethoveni juurte, Bonni. Küllap on paljudele seegi tuttav. Ponni, tutvuste ja toetajate ringi kuulub Krahv Holstein omamoodi metsseen. Ja kui mitte mujalt, siis ühe Beethoveni sonaadi pühendusest. On Varsteni nimi meil jälle orbiidil. 1792. aastal peatub tagasiteel Londonist liini väga auväärne Joosep Hayden. Ja tutvub ka noore Beethoveni kantaadi partituuriga. See kantaat jäi mitmesugustel põhjustel küll ette kandmata aga. Leiab noormehe olevat andeka ja toetab igati noore muusiku edasiõppimise soovi mis tähendab ka Bonni Suurvürstipoolset mõningast materiaalset tuge Viini sõiduks. Teisel või kolmandal novembril 1792 lahkub Ludwig van Beethoven, Vonnist. Ja meie tagantjärele tarkusega ütleme sinna tagasi ei jõua, tähendab iialgi. Vini jõuab Beethoven 10. novembril 1792 21. sajandil peab vist meelde tuletama, sõidetakse postitõllaga, eks ole. Kui pikk on, teeb onnist viini. Linnulennult on kaardi pealt seda vaadates 850 kilomeetrit. Esimestest aegadest teatakse biograafide uurimise tulemusena üsnagi palju. Me nimetame ära õpetajad. Muidugi, Joosep Hayden. Kuigi peab ütlema, et kui hiljem palutakse ühele paberile kirjutada, et Beethoven, Hayden, nii õpilane, see on üks pühendus vanameistrile siis ütleb Beethoven, ma ei ole ta õpilane. Ta andis mulle mõned tunnid, aga ma ei õppinud tema juures õieti midagi. Niisugune omavaheline jutt, mis on ka mälestuste kaudu Meieni jõudnud. Hayden tegi oma õpetamise tööd mõnevõrra pealiskaudselt. See on seletatav ka muidugi viimaste aastate suurte tööde ja tegemistega oma isikliku loomingu valmimisel ja ette kandmiste korraldamisel. Aga Beethoveni silmis oli suhtumine tema õppeülesannetesse täpsemalt pealiskaudne suhtumine. Ilmselt kui mitte solvav, siis häiriv, igal juhul. Siis on õpetajate hulgas Johan Alpress, Berger, Johanschenk, Antonio soleeri. Seda nime tuntakse muidugi hoopis muudel põhjustel läbi ajaloo hoopis paremini. Iseasi on, kui hästi me Sali eriloomingut teame. Aga on teada ka üks kiri, kirjake Beethoven külastab Saleerid, leidmata Saleerid kodust, jätab ta talle kirjakese. Siin käis õpilane Beethoven. Muidugi võib õppida kõikide käest, kes on midagi teinud enne sind või teevad sinu kõrval kõik, mis on kasulik, tuleb kõrva taha panna. Ja nii võiks ka õpetajate hulka arvata. Rubiini. Vähemasti on Beethoven hiljem öelnud et ta Kerugini ooperitest on väga palju õppinud. 1795 märts. Esimene avalik esinemine Viinis kontsertpianistina ja sealt edasi läheb muusiku elu tõusvas joones, mis puudutab tuntust, publikupoolset hindamist, uutel tellimuste saamist mis tähendab teenistust erialases mõttes. 1775. või 76. aastal peab ütlema. Allikad ei ole mitte üksmeelsed. Kolisid Beethoven, Bon Kaselt, Rann Kasele Packarfisheri majja. Võimalik, et vanahärra Lui van Beethoveni surm võttes Johan Beethoven elt toetuse, mille najal pere majanduslikult oli see nii hakkama saanud. Aga meid huvitab uue maja peremehe Fischeri poeg. See on tulevase helilooja lapsepõlvekaaslane kes on oma mälestustes kirjeldanud Ludvikid, nii. Atleetlik, kehaehitus, jässakas, tugev kuju, laia kondiga, kiire, energiline kõnnak ettepoole kaldu ülakehaga, suur pea, lühike kael, mustad käharad, juuksed tõmmu, peaaegu pruuni jumega nägu teravate joontega ja helesinised silmad. Beethoveni kirjade seas oli üks uurijatele kauad tundmatule adressaadile. 24.-st juulist 1816. Beethoven kirjutab. Kuigi ma ei leia eneses midagi sellest, mida te minule omistate ja minust mõtled, et olen siiski valmis, kuivõrd sellele paistab omistate tähtsust kirjutama oma sissekande teie albumisse. Teie alandlik Ludwig van Beethoven? Karl von purssi 1791 kuni 1870 on sündinud Kuura maal. Meditsiinidoktor, Beethoveni noorpõlvesõbra, Karl amendatutav. See härra Karl Fonburssic külastas Beethovenit liinist 1816. aasta juunis ja juulis korduvalt. Hüvastijätul tegi Beethoven kõnealusesse purssi albumisse sissekande ja kirjutas kaburssile kuuluvasse ooperifideeljo klaviili pühenduse. Koju naasnud borši andis selle eksemplari Kuurama prombintsiaal muuseumile miitamis. Beethoveni kirjade esimesena suure väljaande koostaja Ludwig nol. Veel nägi seda eksemplari 1800 seitsmekümnendatel aastatel. Nol suri 1885. Läti uurijate andmetel oli kõnealune noot Jelgava muuseumis 1914. aastani. Siis kadus aga Karl Fonburssi päevikust on lugeda kirjeldust kohtumistest heliloojaga. Bushi paneb imeks, et Beethoven ei ela tõstlikus palees mingi metseeni toetusel. Kui ta helilooja elupaika jõuab, pole ta imestusel piiri. Kui selgub, mängis haledas majas ja veel kolmandal korrusel ammenda kiri soovituseks. Saifonburssi siis kokku kuulsa muusikuga, keda kirjeldab nii. Mäletate, ta on meditsiinidoktor. Ta on väikest kasvu, veidi jässakas, siledaks kammitud juustega, milles üsna palju halli nägu, punakas, sügaval asetsevad väikesed silmad. Hiiglaslikust elujõust kiirguvad tulised silmad. Kui ta naerab, on tal palju ühist ammendaga kelle kohta ta tahtis meie kohtumisel kohe kõigepealt teada uudiseid. Minu häda on selles, et kõik mu sõbrad on kaugel ja ma olen üksi selles vastikus Viinis öelnud Beethoven ja rääkinud, et ta on tükk aega olnud haiglane ja pole midagi uut kirjutanud. Oma komponeerimise kohta ütelnud Beethoven et ta midagi ei komponeeri järjest katkematult. Ta töötab üheaegselt mitme teosega. Beethoven räägib kiiresti elavalt, lööb sageli rusikaga oma klaverikaanele, nii et toas kõmiseb ja undab tükk aega. Eriti kui jutt on häbiväärsetest asjadest Austrias ja Viinis, kus tõsist kunsti hinnatakse vähe. Kes on näinud Beethoveni tehtud joonistusi, leiab kokkulangevat nendes kirjeldustes palju. Enamikule klassikaraadiokuulajatest on teada Hailey kendusestottidestament mis kannab kuupäevi kuues oktoober 1802 ja lisakümnes oktoober. See leiti pärast Beethoveni surma tema paberite hulgast. Beethoven pihib oma suurt muret kuulmise järk-järguline kadumine. Lootusetus terveks saada. Ja siis on niisugused read. Sellised sündmused viisid mind meeleheitele. Ei puudunud palju, et ma oleksin oma elu ise lõpetanud. Ainult üks hoidis mind tagasi. See oli kunst oma aja suurim pianist, helilooja ja dirigent jäämas ilma igasugusest sotsiaalsest suhtlemise võimalusest. Johann Wolfgang Göte Beethoven neist 21 aastat vanem kirjutas 1774. aastal romaani nooreferteri kandmatused kus peategelane läheb vabasurma õnnetu armastuse pärast. Professor Juri Lotmani raamatust vestlusi vene kultuurist on lugeda. 18. sajandi keskel muutus surm üheks juhtivamaks kesksemaks teemaks kirjanduses. Pärast Göte verteri ilmumist tabas Euroopat enesetappude laine. Kui tugev Oliverteri kuvand sakslase teadvuses. Sellest annab mõtlemapaneva pildi Johannes amps, kes oma c-moll klaveri kvarteti oopus 60 lõpetamise puhul kirjutab kolmele inimesele. Kvarteti sisust. Kirjas doktor Teodor Pill rotile. Pill rott oli Pramsi, üks lähemaid sõpru ja tippkirurg. 23. oktoober 1874. Trump nimetab oma kvarteti peaaegu illustratsiooniks viimasele peatükile inimesest sinises frakis ja kollases vestis. Fritz Simrockile. Oma kirjastajale teatab Prams 12. augustil 1875. Kvartett on pooleldi vana, pooleldi uus. Lisaks võite tiitellehele paigutada illustratsiooni nimelt peost ja selle juurde pandud püstolist. Siis võite saada ettekujutuse kvarteti muusikast. Saadan teile sel eesmärgil oma foto. Sinine frakk seda võitega kasutada. Lugege verteri viimast peatükki, et kvarteti paremini mõista. Kunstnikul peavad olema tugevad närvid. Sebrampsi näide on toodud vaid selleks, et näidata, kui püsiv on rahvuse kultuurimälu ühe kirjandusliku kangelase suhtes. Prampsi viide verterile on ju tehtud 100 aastat pärast romaani ilmumist. Aga Beethoven neile on looming, millest ta ju väga hoolis ajaliselt palju lähemal. Veerand sajandi kaugusel halligendustati testamendi kirjutamisest. On verter paberile saanud. Aga kas ka eeskuju nad tollel ajastul toimiv? Tõenäoliselt. Aga pangem tähele, olla hädaohule lähedal, tähendab kunsti nimel elavale inimesele leida sisemist jõudu enesehävitamisest hoiduda. Teatud eriliste vaimuannetega koos on inimesele kõrgem missioon. Ja usutavasti on kunstnik sellest ise väga teadlik ja vastutustundlik oma kaasaja ees. Kusagil Beethoven kirjutanud sihiks olgu enesetäius ja teiste õnn. Mis kahe Survaimu suhetesse puutub siis Götet ja Beethovenit eraldab põlvkonna vahe 21 aastat. Aga enamgi veel. Päritolu, erinevad kujunemistingimused, kõnelemata karakteri omadustest. Sisemist rahu ja harmooniat otsivad mõlemad. Aga kui erinevalt see väljendub. 1823. aastal on Beethoven kirjutanud. Faust seisab kunstis minu jaoks kõige kõrgemal. Et see oli üks ooperiplaan Beethoveni jaoks paraku küll jäise teostamata. Göte Beethoveni hinnang kõneleb selget keelt. Isiklikuks läbikäimiseks ei oleks kirjanikule olnud vastuvõetav. Karakteri poolest. Kes on saanud jälgida kütte ja Schilleri kirjavahetust, näeb seal mitte ainult mõistvat, vaid ka väga osavõtlikku Götet. Aga suured kirjanikud ei pruugi olla muusikaga sina peal nagu kirurg, Pill, rott, sebrampsi, sõber. Muusika asjus olevat Göte usaldusväärseim nõuandja olnud Selter ja Göte kirjutab tselterile 1812. aastal pärast kohtumist Beethoveni ka Teplitši kuurortis. Beethoven on kahjuks täiesti taltsutamatu loomus ja kuigi ta kahtlemata ei eksi, leides maailma olevat vastumeelse ei tee ta sel viisil teda vastu võetavamaks meile EKK enesele. Siiski tuleb talle andestada ja kaasa tunda. Sest ta on kaotanud kuulmiseni. Kuigi meil peaaegu ei ole andmeid programmilise sisu kohta, mida Beethoven oma muusikasse pani kinnitavad kaasaegsed ja lähedased, et see oli alati olemas. Fanfaarimehe roiline meloodika struktuur, mis tungleb lõpukulminatsiooni suunas. Ettekujutus erutatud liikumisest, hiiglaslikud töötluslikud episoodid tekitavad maksimaalselt pingelisi kujundeid. Temaatilised kontrastid assotsieeruvad teravate dramaturgiliselt konfliktidega. Ja edasi sellest minna tähendab ise juurde mõelda. Igor Stravinski oma dialoogides ütleb helilooja teos kehastab ta tundeid ja võib arvata, et väljendab või sümboliseerib neid. Kuigi helilooja ei tee seda teadlikult. Beethoveni loomingu kõige olulisemaks žanriks peetakse sümfooniat. Peaks natuke mõtlema, kuidas Euroopa muusika sümfooniana jõudis. Üldjoontes on see ju teada. Üks muusikaajaloolane ütleb üsna vaimukalt. Ooper sünnitussümfoonia ooper kogus kokku pillid koosmänguks, aja jooksul, orkester, korrastus. Erakordselt oluline on viiulite perekonna väljaarenemine ja nende osatähtsuse tõus. Poogenpillid eraldusid näppe pillidest. Ooper vajab orkestri koos mänguvõimalust tehnilises plaanis pikema aja kestel. Viiulite hääles püsimine, poognatehnika arenemine, teatud pillitüüpide kadumine ja uute asemele tulek. See on üks väga põnev ja väga keeruline protsess. Kuidas tehnilise külje lahendajad, pillimeistrid ja muusika loojad üksteise peale mõju avaldavad. Ja selle üle mõeldes tuleb meelde see muna ja kanavahekord. Teada ju on, et seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel on kireva kõlalisest orkestrist ooperis saanud monoliitne korrastatud kõlavusega kooslus. Ja selle koosluse ühtlustamisel on surmaju viiuli kammermuusikal. Keelpillid on juhtivgrupp. Teatriorkestrites ütlevad ajaloolased ei võetud viiuldajaid, kes ei saanud vabalt hakkama viienda positsiooniga. Teatrimuusikas ooperlik instrument, tavaline stiil hakkab vastupidi mõjutama kammermuusikastiili. Kas peab meelde tuletama, et teatud ajakäsitluse järgi muusikat on kolme liiki. Kiriku, teatri, kammermuusika? Ja kui orkester on olemas ja ta juba ka üksinda mängimiseks on suuteline, siis pole raske aimata, et hakkavad tekkima iseseisvad orkestrimuusika. Žanrid orkestri shit, Concerto krosso, viiulikontsert avamäng ja kui 18. sajandi viimasel kolmandikul kerkis esile žanr, mis tõrjus eelmised instrumentaalansambli hilise muusikaliigid kõrvale sümfoonia siis jällegi on põhjust natuke mõtiskleda. Sümfoonia eelis, marstilistiline lõpetatus. Meil on lihtne mõne lausega öelda, mida see tegelikult tähendab. See on paljude muusikute otsingud, katsetused kuni Hayden sonaat-sümfoonilise tsükli vormib kompaktseks tervikuks. Järglastele tuleb siit ainult edasi minna. Ja edasiminek tähendab mõnigi kord tehtust lahti laskmist. On veel üks žanr, mida Beethoveni puhul teatakse. Kasutatakse. Tuleks alla kriipsutada. Et Beethoven tõstab selle žanri sisuliselt juhtivaks žanriks varasemaga võrreldes. Sam klaverisonaat. Mitte et kammeransamblid klaveriosavõtul varem kirjutatud repertuaarist ei oleks väärtuslikud. Aga peab tunnistama. Viiulimuusika osatähtsus on kahanemas. Beethoveni eelkäijat kirjutasid ju küll klaverile, aga ei Hayden ega Mozarti loomingu sisuline raskuskese ei peitu klaveri sonaatides. Loodetavasti neil kutsuse väide esile ägedaid vastulauseid pole ju vähematki. Soovi alahinnata auväärseid austerlasi Viini klassikuid. Tuleb siingi näha pillide arenemist. Veiniklassikute viiulizonaadid on oma olemuselt ju klaverimuusika kohustusliku viiulipartiiga asjaolu, mida kontserdikorraldajad ei vaevu eriti teadma ja tunnistama. Mozart ja Beethoven aga Johannes Brahms kirjutasid sonaate klaverile ja viiulile, mete viiulile ja klaverile. Ja vaadakem, kui haruldane on 19. sajandil viiulimuusika sajandil, kui klaver ja orkestrimuusika otsivad intensiivselt uut stiili. On väidetud, et pärast hendalite Bachi ei ilmutanud ükski helilooja kuigivõrd täielikult oma loomingulist individuaalsust, kirjutades viiulile nagu avas oma stiili klaverimuusikas Beethoven. Tema järgi Schubert, Suumann, Mandelson, šopäen, list praams, Screaben, Rahmaninovi ja paljud teised. Ja pannakse tähele ka, et pagan, lootud stiil leidis rohkem kehastamist šopääni, Schumanni ja Brahmsi klaveri Küütides kui viiulirepertuaaris. Kvartetimuusika. See on ainus žanr, mis on seotud viiuliga ja mis Viini klassikute jaoks on äärmiselt oluline. Aga ka see žanr pärast Beethovenit ja suppetit ei mängi uue stiili kujunemisel tähenduslikku rolli. Mõnevõrra see pilt muidugi muutub 20. sajandil. Muusikal on olemuslikult vaid kaks väljendussfääri. Intonatsiooniline hea vormialane. Kõige tundlikumalt reageerib ühiskondlikele meeleoludele ja ideedele intonatsiooniline sfäär. Beethoveni esimese sümfoonia esimene kord pidi esiettekandele kogunenud kuulajaskond Viinis šokeerima ja vapustama. Subt dominant, dominantseptakord teose alguses. See oli pöördeline ja see oli teine aprill 1800 Winlastel edaspidi palju õppida üllatustest mida Beethoven neile pakkus. Arusaadav. See võttis aega. Esimese sümfoonia kolmas osa, men ott, allegro Molto Eeveevaatse. Kuuldavasti olevat mõned dirigendid jätnud selle osa mängimata, sest nii kiire menu, et on ju lausa naeruväärne. Nii me siis läheme vastu Beethoveni 250.-le sünniaastapäevale. Muusika, mida te lõikude vahele kuulsite, pärineb loomulikult Beethoveni sulest. Elu lõpuaastatel on saanud valmis teos 33 variatsiooni Diabelli Pfalzi teemale oopus 120. Ja see lõpetamise aeg on 1823. Mängib artus naabel Austria pianist kes keskendus oma tegevuses Beethoveni, Schuberti ja Brahmsi loomingu esitamisel. Kuulsite viiendat saadet sarjast Beethoven 250. Saate autor on Tiia Järg. Helioperaator Helle Paas.