Kaagal tere lugupeetud klassikaraadiokuulajad, see on viiest saada kirjandussarjast koogol mis käsitleb laia ampluaad teemasid nii kirjandusest kui elust, peaasjalikult aga ikka kirjandusest. Saate toimetaja on Maia Tammjärv ning mina olen saatejuht Kaisa Ling. Täna on eetris jõulu eri. Meil on külas armastatud lastekirjanik leelo tungal, kes vestab meile toredaid lugusid oma lapsepõlvest, elust annab meile veidikene rahva tarkustki, loeb loomulikult salme. Lisaks arvustab kirjanikke ajakirjanik Kaupo Meijel Anti saare värskelt ilmunud lasteraamatut suur koogitegu. Ja viimaks on koobeli toimetus kokku pannud suure soovituste nimekirja raamatutest, mida kerge südamega võite oma kallitele kingipakkidesse panna. Nüüd aga vahendab kirjandus uudiseid pressiteadetest internetist ja kuluaarides, Kaisa Ling. Iga kuu viimasel neljapäeval toimuv kirjandusõhtu viimane neljapäev toimub seekord esimest korda aasta viimasel päeval, 31. jaanuaril. Algusaeg on sedakorda tavapärasest kaks tundi varasemaks, tõstetud etteastetega alustatakse juba kell 18. Nii jõuavad kõik huvilised kindlasti vabalt valitud paigusse ilutulestikke silmitsema. Aasta viimasele kirjandusõhtule Tallinnasse sotsiaalkeskusse Ülase 12 on oodatud luuletajad, muusikud, püstijalakoomikud ja niisama lahedad inimesed. Eelneb lavakogemus pole oluline. Õhtujuht on viimase neljapäev asutaja Stephen Vihalemm Andres Ehini lesk Ly Seppel-Ehin ning tütar Kristiina Ehin on luuletaja 80. sünniaastapäeva vääriliseks tähistamiseks koostanud ning välja andnud legendaarse sürrealismi valikkogu kimbuke sinilolli. Õigupoolest ongi tegemist esimese Andres Ehini tervelt poole sajandi jooksul kirjutatud tekstide täieliku valikkoguga. Varem ilmunud luuletuste kõrval sisaldab kimbukene sinilolli kautoris senitundmata tekste, mille koostajad leidsid rahvusarhiivist Tartu KGB osakonna toimikust. Raamatu järelsõnas portreteerib oma isa ja tema loomingut Kristiina Ehin. Koostajad rõhutavad, et soovivad raamatuga pakkuda lugejale vaimu värskendavat retke mööda Andres Ehini muhedaid sügavmõttelisi luuleradu. Kuid luuleklassikahuvilistele on meil veel üks hea uudis, sest kirjastuselt tänapäev ilmus äsja Ernst Enno valik luulekogu. Imelik, kui rada pika, oma, lihtsa ja loomuliku rütmiga paladest leiutas Ernst Enno uue kõneviisi looduse inimese siseilma ühte sulatamiseks. Tema kaunikõlalised selged korduvate fraaside lemmikmotiividega ning ikka ja alati sõnumiga värsid sisaldavad ohtralt helgust ja valgust, aga ka hingevalu ja nostalgiat. Ühe põhjalikuma Enno luulevalikuna koondab imelikku rada pikka viisistatuna kuulsaks lauldud luuletusi nagu igatsus, rändaja õhtulaul nii vaikseks kõik on jäänud, need ei vaata tagasi ja teised kui ka vähem tuntud varasemates kogumikes ilmumata luuletusi. Kogumikku täiendab koostaja Lauri Sommeri saatesõna. Uudiseid laiast kirjandusmaailmast vahendas Kaisa Ling. Lugupeetavad järgnevas lõigus kõlavad tekstid kogumikust jõuluajal juhtuvadki imed mis on ilmunud kirjastuselt Tammerraamat ja mille on illustreerinud Ilon Wikland. Luuletusega alustab aga autor leelo tungal. Veski lapsed teavad väga hästi, mis on sushi. Aga mis on muhu pätid, seda nad ei tea, arvavad, et on Saaremaa huligaanid või midagi sellist. Aga noh, vähemalt need, kellele ma olen ette lugenud, neid on nüüd teada saanud. Et mu pätid ei ole, kes, vaid mis sussi aeg. Sussid taas on läinud, voodi, jõulud juba teel on, tonneid toodi kingapoodi juurde, vaja veel on. Tahaksime sajajalgsed sellel ajal olla päkapikud, kuna algsed tuppa võiksid tulla iga sussi sisse peita natukene komme. Ega neile me ei näita oma hambaplomm. Kõikjal käivad päkapikud, kujutage ette, Muhu saarel täidavad nad pähklitega pätte tšuktši-le, kes ööseks vildi voodi ette pani. Päkapikk tõi põdrapildi ja veel martsipani aknaluuke hollandlastele nõnda lahti muukinud. Selge see, et seal on lastel kommi Hotel Puuking. Ent kui väike jaapanlane aknale viib sussipäkapikk, siis talle paneb sussi sisse sushi. Jõulukuu kookonis räägime põhjalikult jõuludest ja kelle teisega me seda peaksimegi tegema, kui mitte leelo tungla k tere tulemast saatesse kutsumast. Mida tähendavad jõulud teie pere jaoks? Jõulud on meie jaoks ikka väga tähtis püha olnud kogu aeg. Ka siis, kui ma olin väga väike ja me olime isaga kahekesi siis pidasin, on ikkagi jõulusid ja nii imelik, kui see ka ei ole. Ma mäletan seda, kui ma olin neljaaastane ja isa tõstis, pani kuusele voodilina peale, tõstis ta WC-s, vabandas kuu sees. Sellepärast, et teada, et tuleb kooli direktor kontrollima, et õpetaja, et tal ei oleks jõulupuud, kusjuures ümberringi kolhoosnikele võis olla, neid ei keelatut ilmselt nagu leeriski käisid vist sel ajal tütred, aga õpetajad pidid olema niimoodi täiesti ata istliku mõtlemisega. Aga meie, see kooli direktor oli niivõrd kena inimene pärast tuli veel välja, et et oli soomepoiss olnud enne seda, kui ta pidi sinna punasesse ordusse astuma. Ja ta ütles. Ma ei tea, kas kõigile õpetajatele, aga Ta oli seda küll. Kell kuus tuleb jõulukuuskede kontrollid. No ja muidugi ei kippunud meil WC'sse minema aga midagi, nii et kui ta õppulai ÕISis kruusi õlut isaga ja pärast oli jälle kõik korras, nii et neil ei olnud nagu ametlikud jõulupuud. Aga pärast ei keelatud seda kuigi veel tegelikult mitte ainult sellel Stalini ajal ja mitte ka igasugustes ressioobiduaal. Tegelikult ega ikka püüti kõik teha, et jõululaupäeva isaks pidada. Aja peale pandi alati mingit tähtsat koosolekut töö juures või mingid muud asjad. Samamoodi jõulupuid ei saanud kätte, jõulupuud tulid ametlikult müüki ju kuskil, ütleme 26. või niimoodi linnades Maal muidugi, kus inimesed tõid oma lähedalt metsast, olid kuusepuud olemas jälle kavalus, kuidas õppisid inimesed pakkima kuusepuid, niimoodi jõupaberisse paistis seal väike kepp lihtsalt sellega võis rahus bussiga minna ja pruunist paberisse või kellel ka valgesse mähitud kilekotte ju tollal ei olnud. Toodi linna ja ei olnud küsimustki, seda. Nii et võib-olla see tegi isegi võib-olla põnevam maks. Praegustel lastel võib olla põnev mõelda, et vaat kui tore, kui pidi salaja seda kõike tegema. Aga noh, ega täiskasvanutele see muidugi ei meeldinud. Ja veel minu keskkooli ajal ma mäletan ilusaid suuremate kirikute ustel seisid vaesed õpetajad pidid passima, seal nad viisakamad neist muidugi tegid, niiet vahtisid lakke või ei pannud neid tähele. Ja meie laulmisõpetaja enne üleoja koguni laulis kirikukooris, nagu ma nägin. Et ikkagi mina käisin siis tädiga Kaarli kirikus, mis oli nagu olnud kunagi meie pere pihil käigu või tähendab mis ta oli leelise muudel armulaua kirik. Aga noh, minu laste ajal veel minu abikaasa Raimo Kangro pidi samamoodi veel ma ei tea, päris pühade lõpul vast mitte, aga aga ikkagi tähtsamad koosolekud olid alati siis. Ja ma mäletan, et kui ta ükskord lubas meile kuuse tuua, kui koosolekul tuleb ta töötas muide sellel ka siin telemajas ja ja siis ta oli jäänud neljaks, et oli ainult kuusenarmad, mis ta meile tõi. Ja nii uhket kuuske pole meil kunagi olnud. Kasutasin igasuguseid disaindlike nippe lehtimiseks. Nii et alati on ikka ilma jõulud, et ma ei kujuta ühtegi aastat ette iga eestlase elus. Kuidas teie sellesse suhtute, sellesse päkapikud ja jõuluvana jaoks hea laps olemisse? Jõuluvana tüüp, hüüd, kui ta sisse astub, on ju alati, kas siin majas häid lapsi on? Ma ei ole veel kuulnud, et keegi neist küsiksid, kas siin halbu lapsi olnud ja fakt see, et lapsed tegelikult on kõik lapsed head mõned vahel käituvad lihtsalt halvasti, aga, aga üldiselt on nad head lapsed ja ja see on päris huvitav küll. Näed seda oma lapselaste pealt, et teatab, päkapikud, kontroll on täiesti olemas. Aga nüüd, kui päris aus olla, minu lapsed, sait ilma päkapikud hakkama. Nõukogude ajal ei käinud päkapikud võib-olla päris selle aja lõpus. See ei tähenda muidugi, et nad ei pidanud head lapsed olema. Ikkagi jõuluvana küsib alati, kas olete olnud? Tavaliselt ongi see, kes siin majas kõige parem laps on. Vahel vastavad lapsed. Kas ema sõna kõige rohkem kuulas, lapsed vastavad, et isa aga isa neid laste kingitusi teha lihtsalt ära ei võta. Aga tõepoolest, päkapikud on ikkagi uuema aja kuigi päkapikulaule ja kõik oli ju kogu aeg, kes elab metsa sees ja aga, aga nad nii aktiivselt ei tegutsenud. Teie loomingust ja elust kõlab see fraas hea laps. Hästi tugevasti läbi. Kas see mõista? Hea laps on alati olnud seesama. Noh ajakiri, hea laps sai rajatud või pealkiri sai pandud just sellepärast, et minu peres armastatakse väga rahvatarkust ja vanasõnu. Ja, ja üks vanasõna, mis mulle väga meeldis ja meeldib, siiamaani on see hea laps Lamba silm, saba taha, Valmis hunt, mis see tähendab, et ühes lapses elab korraga see tõeline tallekene, hea lambasilmaga ja seesama hunt ka, et sa talled saba, kas kujutad Te taha või, või lihtsalt oled taga niimoodi käitunud? Et tal on põhjust paha olla. Ja vot siis on ta valmis hunt. Niiet Ma arvan seda siiamaani, et igas lapses on head ja halba ja kuigi minu ema olevat olnud, ta oli üle 40 aasta õpetaja ja kõik räägivad. Ta on juba vanad minust kõvasti vanemad õpilased, kõik räägivad, tema ei olevat kunagi häält tõstnud, seda olevat riigile sisendanud, et nad on head lapsed ja see olevat nii ma ei ole. Ma ei tea, kas ta tänapäeval saaks hakkama, ma ei oska öelda, aga aga noh, eks mina olen niisugune üleminekuaja oma, ma ikkagi usun rohkem sellesse heasse lapsesse, kui võib-olla mõni, kellel on veel vähem aega või kellel pole olnud aega lapsi ära kuulata. Vot see häda tänapäeval on, et vanematel ei ole aega lapsi ära kuulata ja neist teatakse, nii vähe, teataks, mis teil seljas on ja mis see maksis, mida nad söövad ja ja võib-olla ka koolis halva hinde saanud, aga mida nad mõtlevad, tahavad ja midagi pole teha lapsele. Tänapäeval kipub juba vanema lähedust asendama sedasama nutitelefoni lähedus, kus saad kah smailid ja mu juttudega lühisõnumitega saab asju ajada ja nii nii heade kui halbade inimestega, nii et ajad muutuvad, hakanu jõulud jäävad. Arvan, et jõulude ajal tuleks küll teha niisugune seadus, et kõik panevad oma nutitelefonid laua peale ja kes esimesena võtakse, kinki ei saa. Tõepoolest, Ajad muutuvad, aga jõulud jäävad ja ma loodan, et ka jõulusalmid jäävad väga oluline osa jällegi ka minu lapsepõlvest oli jõulusalmi pähe õppimine ja mõned jõulusalmid on peas siiamaani. Kas teil on mõni oma lapsepõlve jõulusalm peas? Ma arvan, et ikkagi need Oro üle lume lagedale, mis olid ja ja siis sõitsid saanid, sõitsid reed ja need on nagu põlvkondade kaupa olnud. Aga kui päris aus olla, siis selle jaoks tekkinkivat nüüd selles kirjad jõuluvanale raamatus on just salmikesi ka kõige pisemat tõeliselt pisemale, et noh, näiteks seal pähe tutt ja suhu lutt, see on tita, jõuluselle saab laps pähe. Aga üldiselt mulle meeldib see, et ikkagi õpitakse pähe luuletusi. Meie ajal õpiti jälle, räägin nagu tõeline rauk, eks ole. Aga midagi pole öelda. Kadunud Mari Tarand tuleb mulle kogu aeg meelde, kellel, kes oli nagu elav luule antoloogia, ta võis tõesti D-rida kõikvõimalikke asju. Aga praegu minu meelest kulud prantsuse lütseumis vist nõutakse ikka rohkem luuletuste päheõppimist, aga muidu nagu vähemaks jäänud kuidagi ma ei tea, miks. See ei ole ju nii, et et kui sul on lapsepõlvest 10 luuletust peas, et siis on su mälumaht niimoodi kahanenud ja siis sa ei saa enam vieda teoreemi endale pähe võib-olla või või ei tea, kus arvutiklahve ville vajutada, et seal koopiat teha või ma ei tea. Et neid võiks, võiks nagu praegugi rohkem olla. Omal ajal näiteks ma olin noorte kirjanike kokkutulekul siis Kesk-Aasia kirjanikud küsisid vastastikku, kui palju teil peab värsse peas olema enne Kirjanike liitu vastuvõtmist kellel oli seal 20000 baiti ja kellele need olid? Mingid asjad Usbekidel ja tadžikid ja need oma Rubaid ja muud sellised. Eesti Kirjanike liidus tuleks vist lageraie teha, kui peaks olema 100000 või 20000 värssi. Aga ma arvan, et mälule, see ei ole halb. Kui te lubate, ma loen ühe oma lemmikutest jõule salmidest siin ette, mis mul veel peas ei ole, aga jõuludeni on veel paar päeva aega, ma jõuan selle veel endale pähe õppida. Nüüd paakil on uus aasta väravad ja küünlad, need siravad, säravad üks laps aga kükitab kuusepuu all süles, uhiuus pall kaelas, uhiuus sall. Õhtu otsa on kangesti kurb olla tal küll siin kuuse all naerdi ja hiljuti. Aga teleris räägiti hiljuti, et veel maailmas lapsi on palju neid, kel on kõht väga tühi ja katki on kleit, Öeldi, näljaseid, lapsi on miljoneid kuskil kõnnivad ematud, isatud lapsed kodudest väljagi visata. Aga temal on kodu, on söök ja on jook laual, laiutab kreemine uus aasta kuu. Seda kõike peaks teistega jagama oma sängi viiks kodutud magama. Ta kirjutaks neile, kuid kuhu ei tea, et siin tema kodus on soe ja on hea. Siin kõik kodutud lapsed koos temaga. Pühi peaksid ta isaga emaga. Laps nukrutseb särava kuusepuu all süles, uhiuus pall kaelas, uhiuus sall. Suur maailma mure on südamel. Tal peab tunnistama, et need jõuludki, mis meil praegu käes on, ei ole mitte kõige lihtsamate killast. Seda küll. Ja mida te arvate, mida praeguse sellise erakordse jõuluajal kõige tähtsam oleks Eesti peredel teha? Ikkagi 11 hoida ja üksteisele märku anda, et hoolitakse nendest. Kui oli see pikk kevadine karantiiniaeg, siis olime me kõik kuuekesi, kõik olime minu pool koos või maal ja peab ütlema, et kuigi me saame väga hästi omavahel läbi ja meil on väga huvitav omavahel olla, lõpuks hakkas tunduma, et maja on ikka natuke väike ja ja nagu privaatsust, nagu peaaegu et ei ole. Aga, aga ma kujutan ette, et kui ma oleksin olnud päris üksinda ja keegi toob sulle piparkoogiukse taha, et see suudaks natuke kurvavõitu ikkagi. Ma ei tea, ma küll arvan, et kui on need koroonaproovid tehtud ja negatiivne, siis need on ju tänapäeval positiivsed, negatiivsed inimesed, nii et kui see on negatiivne, et kas siis ikka ei või vanaema vaatama minna, on ta niisugune üsnagi kurb, sest et alati see meie peres on küll olnud niimoodi, et selliseid jõulud pole olnudki. Uusaastapidu jah, siis noored tahavad välja minna, ise sai ka mindud, kui noor sai oldud, aga aga jõulud on ikka kodupüha ja kodune, rahulik tõesti. Selle vastu toitlustusasutused ka jõulude ajal ilusaid asju teevad, aga aga ikkagi mina tunnen küll, et see on rohkem kodune püha ja, ja mina rutasin ka Tartust koju, ma mäletan alati, ükskord oli veel jõululaupäeval oli üks Kirjanduse arvestus udu Kolgile mammele Don taevakenema ja ma ikkagi läksin, kuigi enam bussi ei tulnud Tallinnast roilasse, ma läksin läbi lume hangete ja ma tundsin, et jõuluks peab koju minema. No ma ei tea. Noh, see on nagu juba sõnakõlksud saanud, eks ole, aga tegelikult selle kõlksud, aga on ikka väga-väga sügav sisu, et et kas või üks päev aastas näitame, et me ikka ikka üksteisest hoolime. Meil pole ju aega ja meil pole kombeks kuigi tänapäeval välja arvatud koroonaaeg, aga see muidu on nii palju kallistamisi pole kunagi olnud kui tänapäeval, ma mäletan, minu lapsepõlves küll ei, nii palju ei kallistatud. Aga, aga et ka niimoodi lähedase inimesega vestelda, et sellist asja nagu seda jääb aina vähemaks. Ja, ja sidemed varsti teatagi lastest lapsed ei tea vanemate lapsepõlvest või vanavanematest, mis on kurb. Nad oleksid neile märksa huvitavamad, kahmar teaksid sellest. Ja, ja vastupidi, vanemad del kah jälle ei ole infot laste kohta, kui nad just nendega parajasti Facebookis sõbraks pole saanud, et olla, siis teavad ehk rohkem. Milline on kirjanduse tähtsus jõuluajas? No ma ei tea, ma arvan, et näiteks mitu inimest on öelnud, et et koroona ajal olid kaks ostuartiklit, mis kasvasid, need olid kirjandus ja koerad. Nii et kuna meie majas pärast vana hea Jürka kaotust on nüüd lõpuks kahku labradorikutsikas ja mõlemad on ju hinge asjad, nii raamat kui ka koer. Igatahes ta on keegi, kes, kes sind armastab, kelts, sinust hoolib ja keda sa saad õpetada, kes tuleb sinuga kaasa, sest koeri ütle, olgugi et ma ei viitsi või mine üksi või midagi sellist, aga jõuluajal on, on omavahel toredam olla minu meelest. Kuigi meil oli kunagi küll, eks jõulu esimesel pühal läks elekter härra. Ja ta oli kaks päeva ära, mis oli väga ebamugav. Aga meil oli hästi palju küünlaid ja siis me tegime üle tüki aja. Tüdrukud tulid selle peale, teeme ettelugemist. Lugesime palju asju, mida kunagi täiskasvanud inimesed omavahel eriti ei tee Eestis vähemalt ma arvan. Kui ei ole kirjandusõhtu, ostad pileti ja lähed kuulad, aga aga nii huvitav oli, et teinekord, kui midagi teha ei ole, siis täitsa soovitan. Nii vahva on. Kas keegi mitte? Jaa, jaa, mina kingin ja, ja mulle kingitud palju eriti vanem tütar, armastan raamatuid kinkida ja ja siis võtab ta muidugi ruttu kõigepealt loeb ise esimesena läbi, mis on uudis, kalliski raamat? Raamat on tänapäeval on tõesti noh, see loosung, et raamat on parim kingitus selle üle me nõukogude ajal naersime, sellepärast jah, naersime sellepärast, et noh, raamat maksis 20 kopikat lasteraamat ja, ja no ütleme, rubla oli juba juba ikka väga kopsakas romaan ja häid raamat, kuid tegelikult need olid üsnagi defitsiitsed, sa pidid ikkagi minu juuksurist, tädi tõi mulle raamatuid, sest temale toodi raamatupoe müüjad, tõid raamatuid, aga Kirjanike Liitu Tim mõnda raamatut järjekorras seistes allkirja vastu üks ainukene, et noh nii-öelda defitsiit, see sõna õnneks hakkab kaduma meie keelest üldse. Ja siis oli natukene naerdi selle üle ikka, et noh, et mis raamat, parim kingitus, et ilmub muidugi meeletult palju kirjandust, kõike ei jõua lugeda, kõik ei ole kirjanduski üldse. Ja igaüks saab teha, kui raha on, saab teha oma raamatu ja las teeb ja ongi tore, eks ole, et saab ambitsioone rahuldada, aga, aga häid tuleb ka ja häid tõlkeraamatuid on ka nii palju varrakul ja tänapäeval ja teistel ka, et jõuagi osta ja siis on tore, kui keegi tingib. Kirjandussaade kool on samuti tegelikult nii-öelda koroonaaja toodang. Tänu hapukurgihooajale ei olnud enam kuluaariuudiseid ja siis avastasid inimesed, oo, aga meil on ju raamatud, mis on alles. Nii et omamoodi oleme selle eest isegi tänulikud. See on priima, on küll, väga tore. No need seltsidaamid ei jõua enam nii palju patustada, et kõik lehed saaks täita keskelt avam, korraga loopis ja, ja muid intelligentseid uudiseid, niisugusi, milleta ei saa. See on nii tore, et lõpuks siis raamatut leida. Suvel hakkasimegi küsima esmalt seda küsimust, millised lapsepõlve lemmikraamatud on tänapäevani täiskasvanutel raamatu lugejatel meeles. Milline raamat teie lapsepõlvest teil kõige teravamalt meeles on? Esimene oi, neid oli väike Mai oli üks niisugune, millest tehti ka kordustrükk, see oli see söögiprobleemidest ja muudest niisugustest aga aga minu lemmikraamat, mis on alles, mida me olevat kuueaastaselt nimetanud oma raamatute kuningaks. See on Eesti rahva ennemuistsed jutud. Kui aus olla, siis ma teda üle ei olegi nii palju, ükskord pidin õhkendust wind tegema kullaketrajatesse, siis, siis ma lugesin üle. Aga ma olin sellest nii vaimustatud ja kõik need Günter Reindorfi pildid sealjuures, see oli ikka kuigi ühe pildi juures, kus oli see Paristaja poekus, vanakurat oli pikaks venitanud, ennast üritas pilve pealt varastada, ära puhkama, vanataadi selle juurest pilli ja seda ma kartsin sellest alati keerasin ruttu edasi ja, ja, ja kui see kogemata lahti tuli, siis oli natuke väga paha tuju või noh, niisugune natuke kõhe olla. Siis muidugi oli hästi palju igast punaseid raamatud, mida ma lugesin, neljas kõrgus ja rassi oktrowotšoff, tema sõbrad, mäletan, kolm osa vist oli neid ja ega need olid hästi kirjutatud. Kõik need vanem õde, mis oli, olid osavad kirjanikud. Jah, täiesti niisugused teemad olid muidugi natuke teised. Siis tšukija KEK kaid, arm, mulle meeldis seal nüüd patujutt, mis ma räägin, aga see oli kõik, mis, mis mõjutas last, tähendab, see oli, mida vanemad mõtlesid, see oli hoopis midagi muud. Ja muidugi siis, kui juba ütlema, ma olin neljas klass viies. Siis ostis ema mulle laulupeo ajal Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist ja see laulupidu läks selle raamatu kaja annan, nii et ma lugesin teda seal publiku seas istudes. Ja oli veel üks lemmiksamasugune, oli siis Poola kirjanik, Nizzurski oli Marek bee kusse seiklused. Seda ma võisin ka mitu korda järjest lugeda ja üksipäini naersin, ma mäletan ja muud, aga luulet ka minu meelest oli väga väike olin, kui ma lugesin suure huviga, Felix Kotta. Vaat mis juhtus. Kuri koer on õues, laika kiisu, oma kuuti viis ja see on niisugune jälle väga ilusad pildid on ikkagi, ma ei mäleta, et ma ei vaadanud siis, kelle autorite nimesid lapsi vaatas. Ja Koto tublid loomad, sama asi. Mida te arvate, millised raamatud jäävad teie lapselastel sellest jõulust alles? No vanem lapselaps, tema loeb praegu kallis härra kuud Aino Perviku omama, allesse meeldid, ei ta ei ja siis on meil üks ühine lemmikkirjanik, son inglise kirjaniku Alliams, kellel pururikas poiss oli ja, ja ja veel muud asjad, ma arvan, valiams võiks talle jääda küll. Et ja, ja ma arvan, Pervik ka Pervikute ikka on. Minu lapsed lugesid Arabella suure huviga omal ajal ja, ja mul oli kahju, et minu lapsepõlves selliseid raamatuid ei olnud. Minu lapsepõlves siiski. Aino Pervik kirjutas Rein Karu radadel. See oli sellest, kuidas nemad Eno rauaga käisid Karjalas. Ja Ma hiljem küsisin ta käest järele, kas Rein on seesama Rein raud. Professor, praegune ta ütles, et ei, et Rein oli plaanis alles siis need olid noored, nii et Rein sai võib-olla raamat karuradade järgi, nime aga mitte. Ja väike poiss loeb ka muidugi vaiksele viiene temale saab ette loetud. Talle meeldivad ka luuletused, jaa, jaa. Markus Saksatamme, mingid lood on seal, noh, ta on niisuguses eas Gustada pikantseid lugusid ja aga luuletusi ka loeme ikkagi ei tea. Mind huvitab, ma hakkan proovima, kohe peaks tulema nüüd koroonaraamat või täpsemalt. Tellimustöö tänna, päeva kirjastus tahtis raamatut, mis oleks kätepesu propageerija. Aga miks ka mitte ja selle nimi on, kas printsess peseb käsi. Ja Anni Mäger tegi sellele hästi vahvad pildid. Ja seal ma muidugi üks mõte on veel see, et lapsed saaksid teada nende vanaaegsete sõrmede nimed. Minu lapsepõlves vanaemalt sellest ikka rääkisid, aga praegu juba ei teatagi, et näidatakse küll sõrme pikka Peetrit hästi, palju, võib-olla kõige rohkem. Aga jah, Väike-Ats nimetamata Pikk Peeter siis tuleb kotinõel ja täidab. Nii et las nad siis õpivad sinna. Anni Mäger kirjutas just nimelt peale ka, et neid vanu asju peab säilitama ja las nad õpivad inglise või itaalia või ladina keeles sõnu kõiki, aga, aga esivanemate Se mahlakas keel, lasteaia jääb, see on ju nii vahva. Kuidas teha head jõuluraamatut või jõulusalmi, teie olete oma pika karjääri jooksul väga palju pühendanud kirjandust ja salme jõuludele. No kui ma päris aus olen, siis no ütleme, üks kolm aastat tagasi ma tundsin, et ma ei tahaks kohe mitte ühtegi jõululuuletuste kirt ikkagi heale lapsele, ma lõpuks tegin see aastaga jõululuuletus ja see on muidugi tuntud teemal mida kõik väga armastavad, igal hommikul kuulavad raadiost mõtlevad, mida täna on uut. Jõulumees jäi karantiini. Nukralt istub ahjusuu ees, norutades jõuluvana kuuma teevett üksi juues nohuse ja pahur ana. Mullu rõõmsalt vilet laskis, kandis pake, juhtis saane. Nüüd ta istub, habe maskis ega oska teha plaan. Olukord on tõesti jabur, jõulumees jäi karantiini, aga päkapikulabor juba katsetab vaktsiini. Istu, jõuluvana, puhka. Viirus päkapikke pelgab lastaga kui tina tuhka, siis meil alles pidu algab. Nii et ma loodan, et et ma ei valeta, et päkapikk kardavad viirused, ma arvan küll. On hea meel kuulda teiega vesteldes, et tegelikult kõik asjad enam-vähem jäävad samaks, olgu siis koroona või olgu muud rasked ajad, jõuludtulevad jõulusalmid, tulevad ja päkapikud, meid vaatavad. Just nimelt, ma arvan, et koroona jääb meie põlvkonna niisuguseks skandaalseks jutuks samasugune lugu kui meie vanemad võib-olla meile rääkisid sõja ajast, mismoodi see sõjaaeg oli ja kuidas mida ei olnud ja kuhu pidi minema ja ja mida pidi võtma ja puha. Ja meie saame nüüd siis lapselastele või, või teie saate oma lapselastele praegused 20 kolmekümnesed rääkida, et vaat kui, aga kui minaalav küll meil oli ikka siis hoopis niimoodi nemad kuulavad, mõtlevad oi kui tore. Klassifitseerimise vedelik maskiga sai linnas ringi käia, muidu käid mardipäeval ainult ringi ja ega ma arvan, et siis nad õpivad seda või noh, hakkavad hindama seda. Et kasutage seda, uhkeldab oma maskidega. Aitäh teile, leelo tungal täna meile saatesse tulemast ja kauneid jõule teile ja teie perele. Aitäh kõigile ilusat jõuluootust ja tõesti häid kaitseingleid ilma maskideta. Raamat on kõige parem kink seda tuletas äsja meelde armas leelo tungal kirjandussaates koogol võetakse raamatute kinkimist aga surmtõsiselt, mistõttu see üleliia lihtne ei ole. Selleks, et mõista, kas, kuidas ja kellele kinkida anti tere uut teost, suur koogitegu, mis on ilmunud kirjastuselt kolm elu ja mille on illustreerinud perekond Pärn, Priit Olga ja Märt Rudolf. Olen endale appi palunud kirjaniku, ajakirjaniku, kriitiku ja arvamustoimetaja Kaupo Meijel, tere tulemast. Tere. Kõigepealt, millised on teie mälestused lastekirjandusest? Minul lapsena oli peamiselt umbes sellist kolm-neli raamatut, mida ma siis järjepanu muudkui lugesin. Üks rääkis sipelga sterda ja tema sõprade võimsast võitlusest. Siis oli veel koer nässu, kurb ja ebatavaline elu ja midagi veel ja siis nende kõrvalt ma lugesin ka muidugi igasugust kraami, aga peamised raamatus olid ikka need jälle võtsid kätte, jälle, võtsid kätte ja ema-isa vaatavad, et jälle sa loed seda. Ferdad. Milline võiks olla tõhus lastekirjandus? Lastekirjanikud ise ütlevad, et sa ei tohi lasta alahinnata, et tegelikult nad on hirmus nutikad ja seda nad ka on, nad on väga nõudlikud ja kui neile miski ei meeldi, siis nad ütlevad kohe välja, et see on üks suur jama. Et lastekirjandus peab olema lõbus, õpetlik, kvaliteetne kirju-mirju ja samuti hästi originaalne. Noh, kui me võtame näiteks Piret Raua raamatut, mis on tehtud lastele, need on ju nagu teisest maailmast, nioodetu avavad lapsele ja täiskasvanule hoopis teise pilgu elule millele iganes. Kuidas sobitub sellesse nüüd see teos, millest me parasjagu kõneleme, Anti saare. Uus teos, suur koogitegu, Anti saare raamatu suur koogitegu kohta võib öelda, et tegemist on täiusliku lasteraamatuga sest teda on väga hea lugeda. Temas on õpetlik iva, temas on praktiline iva, et kuidas teha pannkooki. Temas on palju sõprust, raamatus on ka väikseid naginaid nagu elus ikka. Ja lisaks kõigele on ta väga vahvalt illustreeritud perekonnapärn poolt. Räägime veidi käe nendest tegelastest, minu jaoks olid antse anna loo peategelased väga huvitavad karakterid ja olgugi, et teksti on siin raamatus ju õigupoolest üsna vähe siis joonistasid nad huvitaval kombel väga selgelt välja. Jah, et selline kuidas ma ütlen, praktiline elu toob välja ju inimeste head ja halvad küljed. Et kunagi Vladimir Võssotski laulis, et kui sa tahad teada, milline inimene tegelikult sisemuses on, siis mine temaga mägedesse matkama. Anti saare puhul võime öelda, et kui sa tahad teada, milline inimene tegelikult sisemuses on, hakka temaga koos pannkooke tegema. Et selline tundub lihtne tegevus, aga kui sa ei ole varem teinud väga hästi retsepti ka ei tea siis võivad avaneda sinu head küljed, halvad küljed ning ka sinu, ütleme, kaaskoogitaja erinevad tahud, kirjeldame veidi Annette Antsu, kellega teie ennast rohkem samastasite, kas Antsu või Ann, aga kuna ma olen mingil määral täiskasvanu, et ma leidsin sealt hoopis teise kiht et minu jaoks kasvas sellest raamatust ühe tegelasena välja hoopis kogukond. Et meie naabrid, inimesed, kelle, kelle seas me elame, kellele me loodetavasti soovime ju ainult head. Ja täiesti omaette seltskonna moodustasid minu jaoks Priit pärnalikud koerad keda me siin raamatus kohtume joonistatud tegelastena, kes otseselt tegevusse ei sekku. Ja kanad, et mu üks lemmikpaarislehekülg kujutab siis kahte peategelast, üks valad teisele taigen pähe ja siis koksivad mune. Aga meil on ju oluline teada, kust munad tulevad ja siin on õrre kanad. Neid on kopp kokku kuus. Ja kanad mitte lihtsalt ei mune, vaid neil on anda ka sõnum meile kõigile. Ja see sõnum on, et jess söör, haigen puugipada, nyyd söötan song. Et see kanade sõnum oli minu jaoks selline alltekstina väga mõjuv. Mina tundsin kindlasti kõige rohkem ennast ära annas, kes on selline tõeline Eesti naise alge, ma arvan, enesekindel, väga teadlik kõikidest asjadest, kuidas asjad peavad käima, aga temas on ka midagi sellist lahkelt ja leebelt ja kõik läheb lõpuks ikkagi hästi. Ja mul hakkas poiss tegelasest vahepeal päris hale, et kuidas teda ikka kavandati nagu nagu ringi, aga siis ma saingi aru, et selles peitub kandi saare loomingu elulisus. Nagu juba mainisite, siis üks nipp on loomulikult see Kananip, aga tegelikult on selles raamatus hästi palju. Ja neid tuleb igal uuel lugemisel üha rohkem ja üha rohkem välja seda nii pildi kui ka teksti tasandil. Tihtipeale on see teadvustatud aga mõnikord Ta peab ise otsustama, kas tegu on veaga trikiga või millegi muuga. Ja et mul oli ka, et ühes tekstikohas nägin, et autoril hakkab värss lappama. Aga samas ta seletas ka, et näed, läkski lappama, eks ole. Et see on niisugune hästi vahva, sihuke trikk, mille autor on sinna nagu nagu kirjutanud just nagu teksti tasandil. Et seal nagu sellist lahedat mängulisust juurde kogu Anti saare loomingule ja krema elule antilist teeb ju väga vahvaid lauamänge ei saa. Just nii ja tegelikult on ju siin raamatus ka üks lauamäng ja et kus saab siis käia poes, eks see poeskäik teinekord eriti kui sihuke liblikad on, aeg on kipubki selliseks mänguks, et vahel noh, lähed, lähed poodi, aga lõpetad hoopis traumapunktis. Et meie tegelastel nii halvasti ei lähe ja neil on isegi vann kodus, kuhu saab hästi palju piparkoogitaigen teha ja mis kõige vahvam seda suusakeppidega siis segada. Leelo tungla ka just vestlesime pikemalt jõulusalmidest. Kuidas teil, kas jõulusalm on juba peas? Ma praktiliselt iga aasta olen olnud üsna laisk ja olen jõuluvanale tegelikult lugenud enamasti ühte sama salmis on Olavi Ruitlane sulest. Aga ma üritan sel aastal, kui juhtub, et jõuluvana lastakse enese isolatsioonist välja mõne uue salmi õppida, taimsed jälle Ruitlaselt. Aga miks mitte ka leelo tungalt, kellelt ju on väga vahva jõulusalmide raamat ka taasilmunud sel aastal. Ja kõlas ka meie sätesse ju. Uus salme heast lapsest jõulumees jäi karantiini, väga päevakajaline ja kahjuks. Aga tuleme ka selle juurde. Antiraamat on kirjutatud värsis, see on, ütleme niimoodi, erakordne, pigem tema loomingus siiamaani ja ma ütleks, et Eestis ilmub üsna vähe vist lasteraamatuid, mis on läbinisti värsis kirjutatud. Kas see on vanamoodne? Ei oska öelda, ma arvan, et selline tore rütmiline ruumiline luule peab ajale väga hästi vastu. Ta mõnes mõttes on keeleliselt ei pruugi olla kõige huvitavam, sa pead olema väga hea riimi ja keeletajuga, et selline asi nagu välja pidada ja Anttil seda kahtlemata on. Mis oligi nagu lugemisel oli hea tunne, et ta ei ole sellisele labasele libedale jääle läinud, vaid on stiilipuhtalt kõik nagu välja vedanud. Et väga suuri nii-öelda Rimi eksperiment ei ole, aga kõik, mis on, see töötab väga-väga hästi. Et ma ise olen oma varasemas elus suutnud vallariimima Keita Ring ja heitering. Aga ma ei ole veel suutnud sellele luuletust välja võtta, et kuidas nad nagu kokku panna, et see vist ootab oma aega või ma annan selle mõnele paremale luuletajale sele riimi ära. Aga ma loodan, et anti nagu väga vahvasti, jätkab oma luuletaja teed. Sest esimene kook on küll väga hästi välja küpsenud. Ja lõpetuseks küsiksin, et kuidas mööduvad teie jõulud, kas kirjanduse saatel? Ma loen praegu hästi paksu hiinlase raamatut, kelle nimi oligi, kas liutsiksin, võitsiksim, liupime, mets, ja see, ma arvan, kannab mind uude aastasse, et ta on väga hea lugeda mina, aga kuna mul on füüsiliselt väga halvas vormis ja see raamat on üle 600 lehekülje paks, siis mul lihtsalt füüsiliselt käsi väsib ära. Ja siis ma jään magama, et seetõttu ma usun, et, et selles raamatus mul jätkub ka jõulude ajaks. Aga kui, kui otsa saab, siis ma võtan midagi kergemat, näiteks leelo, tungla. Nii et päkapikud tõenäoliselt selle pimeda metsaga hakkama ei saa, aga kas ja kellele peaksid nad viima Anti saare suurt koogitegu? Nad võiksid selle viia kõigile headele lastele ja nagu me teame, on kõik lapsed head. Suur tänu teile, Kaupo Meijel, selle arvamuse eest. Ja soovin teile ilusat jõuluaega ja lugemistesti. Ilusat jõuluaega kõikidele kooli saate kuulajatele. Daamid ja härrad, palume teie tähelepanu. Kirjandussaade kool on otsustanud sel aastal ulatuda lahke abikäe kõikidele viimase hetke kingi ostlejatele, jõuluvanadele, kellel veel võib-olla mõni pakk kinnikotist puudu on ja soovitame kümmet raamatut, mis aastal 2020 vääriksid kinkimist. Minuga on siin minu kallis kolleeg Maia Tamjärv, tere. Tere. Millise printsiibi alusel oma viis raamatut valisid, sest et jagasime need 10 raamatut sõbralikult vennalikult pooleks ja mõlemad saame soovitada viit raamatut. Seda valikut teha oli päris raske, kuivõrd säästa eriti aasta lõpus servas nii pööraselt palju raamatuid, esiteks ja teiseks muidugi ka väga häid raamatuid. Küll üritasin vaadata ka rohkem aasta alguses ilmunud raamatuid kui verd aasta lõpus jõulueeldatavasti läheb allete kirjastustes lahtise selline võidurelvastumine mis on täiesti arusaadav, aga seetõttu võib aastalõpu kokkuvõtetes alguse poole teosed jääda tähelepanuta. Ja esimeseks soovituseks on mul ulmeklassik 1000 lilla raamat null ka silmas varraku kirjastuses Kersti Undi tõlkes. See on raamat, mis sobib ka Ta kõige suurematele ulmeentusiastidele nagu mina ja räägib põhiväärtustest, elust ja surmast, perekonnast aga põhiliselt esitab ulmelise visiooni maailmast, kus saab siis juba külmutada inimesi siis kunagise tuleviku, parema meditsiini ootuses. Seda ma kindlasti soovitan, väga täpne on ka kersti. Andi tõlge. Ja teine raamat, mida ma soovitan, on võib-olla natuke ootamatu vallik, paljude jaoks on Barbi Pilvre raamat minu Vormsi silmus, Petrone prindi kirjastuses. See miinusäri on küll selline meelelahutuslikum, aga ma arvan, et selles raamatus kvaliteedis ei ole järeleandmisi tehtud, et see on väga põhjalikult Vormsi saare ajalugu, mis on väga tore, jaga Saaremäe niimoodi eksootiline ja räägitakse aga naabrite vahelistest kemplusest, aga ka väga helgeid naabritevahelisi suhteid. Igatahes tore. Mitte ainult suvine lugemine, et sobib talveks. Kolmas raamat, mida ma soovitan, on MTÜ Eesti juttu välja antud kogumiku Eesti novell 2020. See on üks paljudest asjadest rääkida, siin erinevate autorite tekstid teatavasti, aga mis mulle endale eriti meeldib, on see, et et endiselt on veel ka koostajad ikka peavad silmas seda, et saaks ka nalja ja läks huumorit. Teriti võib-olla Jüri Kolgi ja ta on siin selline tore, väga lõbus, ootamatu tekst, Maarja Kangro, Läti lipp ja muidugi Tauno Vahteri intsident 40 kolmandas lasteaias on väga tore. Aga teisigi. Ja neljandaks raamatuks valisin raamatu küll, millest me oleme saates juba põgusalt rääkinud, mis ilmus aasta lõpupoole. Aga see on Piret Raua kaotatud sõrmed. Tänapäeva Kirjastus on see ja võib olla Mutli omi, mitte ainult minu tädi Ellane kõrval on sa minu selle aasta üldse kõige lemmikum raamat. Et väga mõtlemapanev, samas on ka muidugi huumorit, aga see on selline läbi pisarate huumor, et ma, ma arvan, et see sobib eelkõige naistele muida. Aga kindlasti on ka mehi, kellel laseb seda soovitada. Ja minu viimane raamat on muide ma mõnes mõttes soovitan kõige rohkem. See ei ole ilukirjanduslik. Argo Ideon Iraamat rahvusvahelised mehed, mis silmas hea loo kirjastuses ja see pealkiri on parafraas Mihkel Muti rahvusvahelisest lõhest ja räägib teema osas annaks vihje, et räägib Eesti välisministeeriumi tegevusest aastal 94 kuni 2004 mis on ühelt poolt väga huvitav temaatiliselt ja aga teiselt poolt, et on siin ka väga tore jälgida autoritoonia autoripositsiooni, selliseid vihjeid, võib-olla iroonilist hoiakut, khati erinevate olukordade inimeste suhtes, et see on avastamisrõõmu, kindlasti jagub. Et need on minisoovitused, mida sa võtad, sina? Mina mõtlesin oma soovitusi valides pigem sellisele cum klektile ja otsustasin, et ma valin siia ainult raamatut, mis mulle endale väga meeldivad, see on täiesti subjektiivne selle tõttu, et mulle väga meeldib tõlkekirjandus, olen tegelenud maailmakirjandusega, palju ongi minu 500. hoopis kolm tõlkeraamatut aga on ka veidi eesti ainest ja esimene raamat ongi kohe maris ja Tiit Pruuli kirjutatud jäine igatsus, armastus, arktika moodi, mille on välja andnud Go Group ja mis räägib nende ajaloolisest retkest superjahil Admiral Bellingshausen Antarktikasse Argentiinasse Puntaar enesesse, kus retk lõppes. See on suurepärane lugemine ja eriti meeldis mulle maris pruuli teksti lugedes mõelda selle peale, kui vägevad on meie emad. Need on need emad, kes on teinud täiesti ennekuulmatu neid asju, nii et soovitan kõikidele meie eakaaslastele, kellel on vinged emad ja loomulikult aitab see veidi ka leevendada praegust reisi ja merelemineku. Sellist vajakajäämist. Aga mereretkedel ja meremeestel on väga tähtis roll mängida ka minu järgmises raamatus. Selleks on sära, ON tšõueti 19. sajandil puu Ameerika naiskirjaniku romaanis novellides nooliate, kuuskede maa, mis räägib päikesemeini kalurikülaelust. Ühel kaunil suvel ja see on väga sunnis ja tüüne lugemine väga kaunis keeles, mis on loomulikult tänu tõlkijate Merike pilteri ja Lauri pilteri suurepärasele tööle, selle on välja andnud Tartu Ülikooli Kirjastus ja see kuulub maailmakirjanduse tõlkevaramu sarja, mis on üldse üks väga kvaliteetne sari, mida alati soovitada. Kolmandaks soovitatavaks raamatuks minu nimekirjas on samuti Ameerika ajaloolise kirjanduse hulka kuuluv Lorenz röörlingeti meele rulapark, seekord aga hoopis teisest ooperist 60.-te biit meeleolusid kandev, väga selline skandaalne, väga terav luuleteos, mis üllataval kombel nagu ka raamatu tagaküljel sedastab Sveta Grigorjeva sobib väga hästi praegusesse ajahetke. Selle keel on väga tuumakas suur tänu tõlkijale Peeter Sauter-ile, kes tõesti on teinud väga-väga hea töö, aga eelkõige soovitan ma seda inimestele, kellel on teatavad huvid Ameerika ja Ameerikanistika vastu, samuti poliitikahuvilistele. Neljandaks raamatuks, mida mina soovitan, on soome filosoofi Olli Lagerspetzi teose mustuse filosoofia, mille on eesti keelde tõlkinud Kati karja Jaan Pärnamäe. Ja see on ilmunud Tallinna Ülikooli kirjastuse biblioteega kontroversiaarumi sarjast. Ja Mulle tundub, et see on see raamat, mida lugedes mina kõige rohkem leidsin, lohutavad intro spektsiooni. Ja mida tasuks praegusel külmal pimedal porisel ja viirust täis ajajärgul kindlasti lugeda, võib lohutada, võib anda huvitavaid väljavaateid. Viiendaks, viimaseks teoseks soovitan aga eesti kirjaniku Veiko märka kalambuure ja lühiproosakogu lingvistiline mat, kasvõi lingvistiline mats, mõlemad käibivad, mis ilmus värskelt kirjastusest vabamõtleja ja mis on konkurentsitult selle aasta kõige naljakam teos. See huumor on väga naljakas, tabav, täpne, suupärane ja kohutavalt sümpaatne, nii et soovitan absoluutselt kõikidele. Kuidas sul on, ma ei tea, kas sul on juba kõik raamatut kingipakkidesse olemas? Päris kõiki veel ei ole sellega seoses mänge seadma, sammud veel siin, lähipäevil raamatupoodi pant, aga võib-olla seda võikski lõpetuseks soovitada teistele suurte keti poodide kõrval vaadetega väikepoode näiteks point või utoopia tartus. Aga küllap neid kodukoha väikepoode leiab paljudest paikadest. Aitäh nende soovituste eest, aitäh toreda viie saatest, mis oleme juba teinud koos ja häid jõule sulle majja. Aitäh, häid jõule, Kaisa ja häid jõule, kallis kuulaja. Te kuulasite kirjandussaadet koogol, kus täna said sõna alljärgnevad autorid Leelo Tungal, Kaupo Meijel, Anti Saar ja paljud-paljud teised autorid, kelle raamatuid kingikottidesse soovitasime. Saate on kokku pannud Helle Paas, toimetanud Maie Tammjärv ja mina olen saatejuht Kaisa Ling. Aitäh kuulamast. Google tänab tähelepanu eest ja soovib kõikidele klassikaraadiokuulajatele väga kaunist jõuluaega. Kirjanduse seltsis.