Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. 2000. 20. aasta detsember liigub aastavahetuse suunas. Me oleme imelikus olukorras südamepõhjas häirimas määramatus ja ebakindlus. Kust ammutada hingerahu. Inimene mõtleb, jumal juhib, nii kuulsin vanaema ütlemas. Kui rähklemisest hoiduda, ehk tekib siis aeg süvenemiseks, meenutusteks aga ka järelemõtlemiseks ja läbielamiseks. Raamatu muusika kaudu on see võimalik? Järjehoidja arvab, tähtsam on ise lugeda, mängida pilli või kuulata teisi seda tegemas. Võimalusi ei ole, vähe. Võib kõndida kodukandi kalmistule, mitte ainult lähedaste omaste meelespidamise märgiks vaided mäletada ka neid, kelle õlgadel Me seisame. Ma ei mõtle ainult Gustav Ernesaksa. Keldri sünniaastapäev oli eile. Ma mõtlen ka Helmi Puuri, Evald Vainu, Hendrik Rummi, Einari Koppelit. Enne sünniaastapäev on 20. detsember. Agaaga anne Vabarnad, 21. detsember, Jaan Tõnissoni 22. detsember ja Lydia Koidula 24. detsember. Ja veel sadu tublisid ja hoolseid inimesi, kelle tegemiste toel on võimalik olnud see, mille kohta öeldakse mitte ainult leivast. Et oleks koor ja koorijuht, kool ja õpetaja Laur. Aga kas see õpetaja, keda vanasti hinge karjaseks Velik pastoriks hüüti? Beethoveni kuuendat sümfooniat nimetatakse teatavasti vastoraalseks ja veini, publik sai seda esmakordselt kuulata 22. detsembril 1808 koos viiendaga koori fantaasiaga ja neljanda klaverikontserdiga. See oli Beethoveni hiiglaslik autorikontsert Viinis. Beethoven oli juba 38 aastane. Meil on olnud Beethoveni aasta ja loodetavasti on see toonud kuulajale lähemale suure viinlase tehtut. Nii ka selle aasta viimane järjehoidja. Peab sobivaks lõpetada Beethoveni pöörduma Beethoveni variatsioonide poole. Varieerimine on muusikas vist sama vanamuusika ise. Professionaalses kunstmuusikas räägitakse variatsioonidest seoses rangestiidiga. Kantus firmuse saate häältega. Beethoveni loomingus on variatsioonidel väga kaalukas osa. Betoonist kujunes variatsiooni vormisuurmeister, kirjutab Toomas Siitan. Õhtumaade muusika ajaloos. Kui püüdsin mõttes kokku arvata Beethoveni teosed, kus variatsiooni vormi on kasutatud siis andsin varsti alla sest ainuüksi iseseisvaid variatsiooni tsükleid on tal klaverile, klaverile ja viiulile, klaverile ja tšellole. Ja veel mõnele muuglegi ansamblikoosseisule. Ja neid on kokku üle veerandsaja. Aga siis on veel variatsioonid sonaat-sümfoonilise tsükli osana. Neid on sonaatides, neid on keelpillikvartetti des sümfooniates. Nii et variatsioonide kasutamine Beethoveni loomingus sellele peaks põhjalikumalt keskenduma ja seda numbrit. Kui see soov on, siis seda tuleb alles välja selgitama hakata. Ja siis võiks küsida kus lõpeb variatsioon kui vorm ja kust algab variatsiooniline arendus. Me pakume tänaseks kuulamiseks Beethoveni kahte variatsioonitsüklit Mozarti teemadele. Seitse variatsiooni essu pamina ja papa keeenno duetti teemale Mozarti võluflööt dist. See on pühendatud graaf Ivan Jurjevitš Raun. Ka muusele. Vabandust, aga selle nime häälduse puhul jääb siinkõneleja Ta sel lihtsal põhjusel. Et see nimi koosneb nii paljudest rahvuslikest liidetest, et raske on arvata, kuidas see peaks käima. Ivan Jurjevitš sama hästi, see võib olla ju Jaan, Jüri poeg. Ja nii edasi, aga see tegelikult praegusel hetkel ei ole tähtis. Vanuselt on ta enam-vähem Beethoven, iga üheealine. Ta oli vene sõjaväemissiooni brigadir, Viinis kunsti metseen. Ja Beethoveni hea tuttav kelle abikaasa oli sündinud Anna Margarete fon süttinkov Peterburi meditsiinikolleegiumi presidendi tütar ja öeldakse väga korralik pianist. Nende majas või kodus Viinis oli Beethoven väga sage esineja. Kõnelused variatsioonid pärinevad aastast 1801. Esitavad Jacques linde, pre, Tanel parembaim salvestus on tehtud 1980. 12 variatsiooni essu oopus 66 papa genoaaria teemale Mozarti ooperist Võluflööt on kirjutatud 1798 ja samal aastal ka publitseeritud. Selles küllaltki traditsioonilises teoses leiti uudsusi, mis kutsus esile arusaamatusi ja rahulolematust algemaine muusikaalised saitungi arvustaja ette poolt. Nii nad kirjutavad kuuendal märtsil 1799. Härra Beethoven lubab enne selle Montulatsioonides selliseid käänakuid ja karedusi, mida kuidagi ei saa nimetada ilusateks. Kuidas neid ka ei kuulaks, nad jäävad vul Kaarseteks. Tolleaegsete arvustajad arvamusest tšellistid mängivad ka seda tsüklit suure heameelega. 12 variatsiooni F-duur hobus 66. Kõlavad Jacques linde Bree ja Daniel parem poeemi esituses salvestus 1980. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.