Tänases kirjandussaates kuuleme malts traati. Kõigepealt seda, kuidas ta kõneles maarahvale Eduard Vilde nimelise kolhoosi inimestele. Ühel aprillikuu päeval, kui Talle anti kätte seal kolhoosi preemia Lugupeetud Pajusti rahvas, lugupeetud Vilde kolhoosi juhatus. Oleviku näeme, kõik see toimub ühel või teisel viisil meie ümber, meie kõrval meie sees me kõik osaleme jõudumööda olevikus. Minevikuga on aga lugu mõnevõrra teistsugune, Zeelad küll ähmaselt, tihtipeale teadvustamata olekus, kes, kuid kuna me teda ei näe enda ümber ega enda kõrval põhib meile vahetevahel moodsa elulennus paista nagu teda poleks olnudki või nagu poleks meil temaga mingit pistmist. Ikka kipub ta meie silme eest haihtuma ajaloohall Verkiasse hammusse, segunema, luulekujude Moostenditega tihenema põrmuks, olematuseks muutuma Moostiseks nii otseses kui ülekantud tähenduses. Et seda ei juhtuks, et inimese minevikku tunnetuse Mets istuks, et talle meelde tuletada, kust ja millistest oludest Anda talit tuleb ajalugu ikka ja jälle üles tuhnida, elustada minevikusündmusi, näidata rahvale lõikekujutusi tema kunagi läbikäidud teest Nende kaudu, mõtestada oleviku ja olnud ka tulevikku nii palju ja nii kaugele kui tuleva aeg meie tänasest vaatepunktist ettepoole nähtav ja jälgitav ongi. Vilde kolhoosi juhatus, määrates oma 1980. aasta kirjandusauhinna ajaloolisele romaanile on oma otsusega kinnitanud. Põllumees pole ainult inimene, kes päevast päeva külvage lõikaks. Nii ja nii palju liha-piima- ja teravilja toodang haiget põllumees on Haralise juurekavaga inimene kes kuskilt tuleb ja kuhugi läheb, kes on igavesti teel. Auhindamisaktiga On osutatud, austavad tähelepanu mitte ainult minu romaanile kui niisugusele vaid selle kaudu meie rahva ajaloole neile püüdlustele ja kustumatu lootustele mis kütkestas meie esivanemate meeli suitsutare aganaleiva ja teooriuse päevil. Ajal, millest räägib auhinnatud draama. Pime on see, kes ei leia ajaloost õpist, kellele oma rahva ajalugu on kui prügikast, mis tuleb tühjaks visata ja võimalikult kiiresti unustada. Halb on lugu ka siis, kui oleviku ja minevikusidemed lõdvenevad. Või kui need kunstlikud löödestatakse. Sest inimene on inimene ainult oma kultuuri, oma ajaloo, oma sotsiaalse mäluga. Et igasugused kurjad jõud, inimvaenulikud jõud, sealhulgas ka Turogratis oma suunalises ükskõiksuses hävitakse inimest. Kirjanik pole moralist, kes alati teaks, mida just inimene ühes või teises olukorras peaks tegema. Kuid elule inimeste peata vaatlema ja südame ja selge peaga. Humanistliku suunitlusega kirjandus, nii meil kui mujal ongi püüdnud inimest mõista tema olemisest osa võtta olgu ta siis tänases või eilses päevas teda selgitada. Mõistmispüüd ja selgitus ongi juba kaitseabi väljapääsu otsimisel, ahistusest ja masendusest. Teeviit lootuse poole. Tänan Vilde kolhoosi juhatust mulle osutatud tunnustuse ja lugupidamise eest. Olgu teil ikka vilja looma ja inimese õnne. Nõnda siis kõneles Mats traat Vilde kolhoosis kirjanduspreemia kättesaamise puhul ja neid kuuleme temalt veel kimbukese uuemaid luuletusi. P minek. Maha salatud õpetus õitseb, sajus, viimne väriseb, kants. Kevadtuul kange määrdunud hange rüüstab, rüüstab metsikus raevunud ajus. Üle prahimäe tuimuse tundru kajab Tyson Ansside tants. Eeruse õueverbide põue. Molda vaevu kollaselt meelitab, ajab üle linna taas pimedad pilvi, kappab tume tuttase pilt härinast vihast lendamise ihast. Süda rinnas, sünnima, maastikke lappab. Kaugel nurmel, nüüd rõõmustab rukis, haljaks, läheb ta meel. Jääkelts saab vihma, vinguvark rihma maru Hooseid piitsutab kevade pukis. Traktor Räkata poidsesse vihma jalga. Külamees põllule teel. Kühmus ja mõtlik. Edasi tõtlik ekstaas oma lõputut kevadet alga. Aprilli pilvi taevas aprilli pilvi taevas nii kui halle karju kolm kuuske üle talu küünitavad varju, külm puhas vesi kraavis kooli, selles kukub tuld, ootab kolu kägu, köimistikus kukub kui videvik sooskaski kobapsalakesi. Mulle Hamlet meenub keset kobrutavaid vesi vaid Hamlet, kes küllalt ringutanud käsi Kelbainest valest vabanedes süttiks asi. Kägu kukub saateks külvimehele, kägu kukub, aateksid kodulehele kogukolda, lindu, haljas, gaasikus, hõiska jaksu, hindu kõnnu spaasikus kokku, kuldsed ilma korras masinaid, et need ilmast ilma ei peaks seadma, vaid laula hoolt ja korda, et kaoks kivid külvieelt terve päev sa korda rahu pikka meelt, kägu kokku saateks kõlli mehele, kägu kukkus saateks idulehele. Kägu kukkus nii, mis mõistis vähegi halle juukseid riimis noorted Aegi. Hing kas hing on teisene või kolmandale, on temast üldse lugu nii küsinud see, kel mõistus, väheldane, soov täita ainult voogu, kes kõiges liigelnud on voolu päri ega mööda ligimest ei sellelt nüüd küll ära päri. Mis arvate maainimesest? Rästa pesa? Küll rästa pesa kõrgel räästa all, ei, sinna küüni, kassikäpp ei maru nii päikesele hästi nähtaval, seal koha valinud on linnuaru? Ei soojustoitu neilgi ülearu. Käib seadin, Kurin kõrivärinal. Ju ema lennus puhtel heledal kurssaga nõudmistele vastav haru. Kurk, lehter pärani, kas saavutaja haakristi-rästi usse tõuke täis ei mõtet? Suuremat haudetäis ei aimanud, et hõredaks peahaava, akna taga muretsenud mees entroopiast, mis ootab kõiki ees.