Jossif prostiito sündis 25. mail 1892. aastal Horvaatias Zagrebi lähedal Kumrovitšis prooside talupoja perekonnas. Pärast kooli aastaid õppis Jossipros metallitööliseks. Kiiresti kujunes temast ametiühinguaktivist. Poliitiliste vaadete süvenemine 5910. aastal liitumisele Horvaatia Sloveenide Sotsiaaldemokraatliku parteiga. 1913. aastal võeti Jossipros armeeteenistusse Austria-Ungari relvajõududesse. Varsti pärast esimese maailmasõja algust saadeti ta sõjavastase propaganda pärast eesliinile. 1915. aastal sai seersant Joosid pros haavata ja sattus Venemaale sõjavangi. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal osales ta revolutsioonilistest sündmustest Venemaa. Nii oli ta ajutise valitsuse vastasel juuli meeleavaldusele Petrogradis. Pärast seda Jossipros vahistati ja saadeti Uurali. Oktoobrirevolutsiooni võidu järel astus ta Omskis punakaarti. 1920. aastal naases Jossipros Jugoslaavia esse. Töötades metallitöölisena, osales ta energiliselt ametiühinguliikumises, olles aastatel 1000 927928 metallitööliste ametiühingu sekretär. Nõukogude Venemaalt saabumise järel liitus Yossipros kohe Jugoslaavia kommunistliku parteiga. 1928. aastal sai temast elukutseline revolutsionäär. Töötades põranda all, täitis ta Zagrebi parteiorganisatsiooni sekretäril vastutusrikast ülesannet. Kuid mõne kuu pärast õnnestus võimudel ta vahistada ning Jossif pros mõisteti viieks aastaks sunnitööle. Pärast vanglast vabanemist suundus Jossipros taas põrandaalusele parteitööle, kus hakkas kasutama varjunime diito. Ta valiti partei keskkomitee ja selle poliitbüroo liikmeks. Aastatel 1000 935936 töötas Jossif prostiito Moskvas. Comenternis osales selle seitsmendal kongressil. 1936. aastal saabus Josi prostiito taas kodumaale. Järgmisel aastal valiti ta reorganiseeritud Jugoslaavia kommunistliku partei keskkomitee peasekretäriks. Neil aastatel tegid suurt tööd vabatahtlike organiseerimisel Hispaania internatsionalistlikesse brigaadidesse. Teise maailmasõja päevil oli diito kommunistide juhtimisel toimunud Jugoslaavia ülestõusu eesotsas. Ta oli partisanivägede ülemjuhataja. 1943.-st aastast oli Jossif prostiito Jugoslaavia marssal. Samal aastal valiti ta Jugoslaavia vabastamise rahvuskomitee esimeheks. Pärast võitu sai Jossiprozdiito Jugoslaavia Ministrite nõukogu esimeheks. Valitsusjuhi kohal oli ta kuni 1963. aastani. Tieto valiti 1953. aastal Jugoslaavia presidendiks. 1974.-st aastast oli ta eluaegne president. 1952. aastal nimetati Jugoslaavia kommunistlik partei ümber Jugoslaavia kommunistide liiduks Jossiprozdiitovalitisele peasekretäriks. 1966. aastal aga esimeheks. Alates 1974.-st aastast oli ta partei eluaegne esimees. Jossiprozdiito pikka ja viljakat tegevust hinnati paljude kõrgete kodu- ja välismaiste autasudega. Ta oli kolmekordne Jugoslaavia kangelane ja samuti ka Jugoslaavia sotsialistliku töö kangelane. Jossi prostiito oli autasustatud nelja Nõukogude liidu ordeniga, esimese järgu Suvorovi ordeni, võidu ordeni, Lenini ordeni ja oktoobrirevolutsiooni ordeniga. Jossif brastiitale oktoobrirevolutsiooni ordenit kätte andes ütles Leonid Brežnev. Ajaloos ei leidu kuigi palju näiteid, kus juhi isiksus Aleks avaldanud niisugust mõju oma maa arenemisele. Nagu juba mitu aastakümmet avaldab Jugoslaavia arenemisele seltsimees Tito tegevus. Tito solid koondunud sellised eredad iseloomujooned, mis muutsid ta kiiresti sümboliks. Tema kirglikkus innustas võitluses fašismi vastu andes ajaloos harva nähtava ise loomutita vähe juhi tegevusele. Jassi brastiit ta viib selle sajandi suurmeeste hulka ka tema poliitiline pikaajalisus. Ta seisis Jugoslaavia eesotsas kolm ja pool aastakümmet. Selle riigi saavutused neil aastatel on nii või teisiti lahutamatut ita nimest Nendest, ideedest, mida ta kandis ja mis Jugoslaavia töötajaid on innustanud. Pärast rahvamajanduse taastamist 1947.-ks aastaks on Jugoslaavia rahvatulu kasvanud kuus korda, tööstustoodang 14 ja põllumajandustoodang kolm korda. Need on tempod, mis ei ole olnud jõukohased valdaval enamusel Euroopa riikidest. Jugoslaavias on püütud leida paljudes küsimustes omi lahendusi ning selles vallas on olnud nii õnnestumisi kui ka raskusi. Jugoslaavia paljurahvuseline riik, mille osad on läbi käinud vägagi erineva tee ja saavutanud erineva arengutaseme. Tiido tegevust minevikku pärandi ületamiseks rahvussuhetes tuleb hinnata väga kõrgelt. On ju natsionalistlikest eelarvamustest lahti saamine üks uue ühiskonna inimese kujundamise kõige keerulisemaid ülesandeid. Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia suhete alus on meie parteide seltsimehelike suhete tugevnemine milles on eriline tähtsus tippkohtumistel. Nõukogude Jugoslaavia suhetes on ühtedel või teistel põhjustel esinenud ka probleeme. Seda just 1948. aastale järgnenud perioodil. Kuid praeguseks on meil olemas ka usaldusväärne mehhanism nende reguleerimiseks, lähtudes siirast Jausa meelsest püüdlusest vastastikusele, mõistmisele ja usaldusele lugupidavast suhtumisest teineteise kogemustesse, iseseisvus ja võrdõiguslikkuse põhimõtete rangest järgimisest. Ning tuuni annavad meie suhetes ikkagi need küsimused, milles me oleme ühel meelel. Jo Ciprastiito oli üks mitteühinemisliikumise rajajaid. Sellel liikumisel on tähtis kohta võitluses pingele, tunduse, desarmeerimise ja noorte rahvusriikide sõltumatuse tugevdamise eest. Võitluses rassismi ja kolonialismi vastu. Tito kirglikkus ja erakordsus ei jätnud iseenesest võimalust kiretataks, arvamustaks Jossibrostiitasitas kõrgeid nõudmisi nii iseendale kui teistele. Tänu disavalikult ja otsekoheselt innustust ja vastutustunnet, nõudeid, millele ta ise vastas kõigiti. Võib-olla näitab Jassi prostiita iseloomu ja jäägitut pühendumist oma maa ja rahva teenimisele. Ka see kindlus ja üleolek, millega ta suhtus pahatahtlikest väljaastumistest selle ümber, mis tuleb Jugoslaavias pärast teda. Nii ütles Tiido 1976. aastal. Juba ammu võib aeg-ajalt kuulda loba sellest, mis saab Jugoslaavias pärast mind. See toimub mingil määral ka selle tõttu, et need, kes sellega tegelevad ei tea ega mõista meie ühiskondliku süsteemi tema organisatsioonilist ülesehitust, jäideelist kursse. Kuulake järgnevalt suure isamaasõjaveterani Vassili Samussenko meenutusi kohtumistest Yoshiprastitoga. Sõjakeerises peale selle, kui oli nii hästi opositsiooni juba seljataga rumeenia piirkonnas, me läksime üle. Jõudsime Jugoslaavia territooriumile, algas suur ja väga raske lahing Belgradi vabastamisest, meie väed, Nõukogude armee väed teatud kohtades liitasid koos partisanisalkade ka. Ja see oli väga meeldejääv ja muidugi seda keegi unusta, seal moment, kui me kohtusime partisanidega ja selle, kui meie kaatri jõudsid juba Smeederavi. Mind kutsuti väljastaapi ja öeldi, et sul on väga raske ülesanne. Nelja case'i panime saksa vorm selga ja lennukiga, meilt paisati Saksa tagalasse partisanide juurde, kuid olukord momendil tekkis selline, et Saksa väed juhid said teada täpset asupaika, Tito staap ja Tito asupaik on ja nemad panid kõik jõudjad selles staabis koos titaga likvideerida. Ja siis peale selle Moskvast Stalini korraldusel tuli neile ülesanne hoopis teine. Kavandati muidugi kiiremas korras kõik abinõud, et Tito koos dokumentidega ja tema lähemalt, mis on juhid kõiki evakueerida, sellest piiratud ringkonnad, see ülesanne täitsime, kuid muidugi tuhandeid partisani langes. Muidugi, nad läksid lahinguga sellest piirist läbi, see oli väga raske lahing ja väga raskelt muidugi oli läbi murda niivõrd hästi varustatud ja relvastatud saksa diviisid, need oli kolm diviisi paigatud selle piirkonda ja mina tulin siis Turnasse Veriini tagasi, kosmeestaabasus. Panin jälle mereväe vorm selga ja kaatritega siirdusime siis Belgradi juurde. Seal oli ülesanne jälle meie soomuskaatridele. Belgradi ja siiamaani vahel on ülesaavaid jõe sild ja see päästa seda silda, saksad igati püüdsid seda silda õhku lasta, ta oli juba mineeritud. Mitusada tonni lõhkeainet juba rippus silla nii aluses, kuid keskselt samuti igal pool oli, sakslastel ei õnnestunud seda silda õhku lasta. Ja kui Belgrad oli 20-l oktoobril On juba vabastatud, kutsuti välja Minstaabi ja ülem, merejõudude ülemliidu admiral Sergei Yoresid. Arskov andis korralduse koost kaheohvitserile, lähete ja toimetati vabastada Belgradi marssoyossi, prostita teie vastutate tema julgeoleku eest. Meie kaater muidugi läks, kuid oli korraldus Belgradi sild, mis oli üle toonavi seal õhku lastud. Ja 10 korda me käisime edasi-tagasi kontrollis, kas on miinid seal või ei olnud, sest oli oht, et kaatrit külonite seda traalinud läbi, kuid äkki veel nii, seal muidugi kooleski, siis lendaks õhku ja õnnestus niieldate 10 korda käisime edasi-tagasi läbi ja siis siirdusime patscapalanca sadamasse, kus vasaku kaldal seisis kolm mustafordi, seal siis seisid kuus inimest. Mina muidugi tundsin ära koha marsruudi ostsin prostitata, seisis seal ääre juures, vestles oma seltsimeestega. Kui ta tuli selle soomuskaatri pardale, hakkas küsima, kus te olete, ja siis, kui ta sai teada, et me oleme Stalingradis osa võtnud ja soomuskaatrid on läinud läbi Stalingradi lahingust Aasovi merel, Kertsidesse andepresson, nestorile, maania, mis on siis, tuli toona nii palju operatsioonist võtsid osa, ta oli väga üllatunud ja oli niivõrd huvitav, selles kogu seda ainult vene keeles muidugi puhtalt rääkis ja küsis, kuidas Stalingradi lahing, rääkige mulle ja me siis ligi pool tundi seisime ja vestlesime. Kui jõudsime sadama poole Belgradi sadama poole, kus meie soomuskaatrid seisid, rahvas oli tulvil, kõik need kalladi, hai, kõik rahvast täis loosengud, siis hüvasti jätsime. Kuid ma peale selle veel üks moment oli selline kui tita, kui inimesest tahaks rääkida. Ta oli. Hallipäine oli loomulikult ja on näha, et see kõik need mured läbi elatud tagalas, mis ta elas, kõik see muidugi andis oma jällegi jättis oma jälje muidugi ja kuid inimene jõud tahtis näha kohe, et tal oli väga niisuguse kindla iseloomu, kuid siinsamas oli heatahtlik, kust sai kohe aru, et see oli tõesti suurepärane suur inimene, kolmandat korda oli juhus temaga kohata. See oli esimest korda, oli rahvavalimised Jugoslaavias peale sõda ja selle nimetada sellena Rodnescupsina, no nagu Jugoslaavia parlament ja selle esimese parlamendi istungi ajal avas ja suure rahva poole pöördus kõnega esines Jossif Rostito riigijuht ja ülemjuhatajal.