Täna vestleme helilooja Tallinna riikliku konservatooriumi õppejõu ning Eesti NSV Heliloojate Liidu kooli muusikakomisjoni esimehe Heino Jüri saluga ning kuuleme tema teoseid, mis on valminud kahe heliloojate liidu kongressivahelistel aastatel. Del esimesena esitasin ma teile niisuguse standard küsimuse, kuidas te ise olete rahul oma loominguga kahe kongressi vahel. No ega vist kunagi ei ole rahul lihtsalt selle töömahu osas kõigepealt mis ära tehtud, on alati mingi aja pärast mingi ajavahemiku möödumisest tekib mulje, et selle aja jooksul oleks pidanud hoopis intensiivsemalt töötama ja teine asi, ega vist kunagi ei ole ka rahul sellega, mis välja on tulnud, sellepärast et muidu ei olekski nagu mõtet enam edasi kirjutada, et mind just kõige rohkem ajendab lootus, et ehk järgmine teos on parem, ega see mõte ei ole originaalne, aga niimoodi on vist paljudel kes loominguga tegelevad? Nende uute teoste hulgas on siiski kaks suurvormi metsasarvekontserti ja teine sümfoonia. Ja ma olen väga rõõmus, et sellegagi toime tulin. Ma pean ütlema, et ega ma üldiselt ju ei saa nagu paljud teisedki ainult kirjutamisega tegeleda ja, ja muidugi ei oska kasutada alati seda aega nii õigesti nagu peaks, aga nähtavasti see on niisugune paratamatus, mille üle nagu ei ole isegi mõtet kurta. Üldiselt on muidugi palju töötavaid inimesi. Teil on oma igapäevane töö konservatooriumis ju erialaga väga seotud. Ma põhiliselt töötan muusika pedagoogidega, aga külm, loen maja veel muusikateadlastele ja komponeestidele orkestratsiooni ajalugu. See on nii minu jaoks hästi huvitav aine. Ma ei tea, kas ta üliõpilastele sama huvitav on, vaevalt küll. Sel ajal, kui mina õppisin konservatooriumis, seda ainet ei olnud ja juba siis rääkisime, et niisugune aine peaks olema. Ta tänu meie kompositsioonikateedri algatusele on meie konservatooriumis sees, ta ei ole üldse mitte kõikides Nõukogude Liidu konservatooriumitist, aga siiski Moskvas ja Kiievis ja Leningradis ka ja ta nagu avardab õpilaste teadmisi muusikastiilidest üldse mitte ainult konkreetset orkestratsiooni küsimusi ei valgusta ja sellisena peaksite kasulik olema igal juhul. Teie lugusid kuulates tuleb see meelde orkestratsiooniga spetsiaalselt tegelete nüüd, kui te kirjutate, kas te kuulete kohe mingit teemat konkreetses küla värvis alad. Ja siin on mul naguniisugune loomupärane. Ma ei oskagi teistmoodi kirjutada, näiteks, ma ei kirjuta kunagi klaviiri. Olen elus ükskord niisuguse vea teinud. Et hakkasin siis seda klaviirist lugu 10 aastat hiljem orkestreeri mäe, siis ma oma kohkumiseks leidsid, et niisugust muusikat ei saa üldse orkestreerida. Ma olin kohutavalt hädas, aga rohkem kui teoreetiline orkestratsiooni uurimine on minule võib-olla kõige paremaks kooliks olnud omaaegne raadiotöö, kui ma olin raadio helirežissöör või tol ajal veel nimetada seda kohta toon meistrikohaks siis sai lihtsalt väga palju kuulda orkestrit. Just orkestriproov ja minu meelest kõige tähtsamat, kus üksikud grupid harjutavad oma partiisid siis on nagu hästi selge, mis moodi need asjad on kõik kokku pandud, mismoodi üks orkestratsioon on ehitatud peale sellega noh, olid iga päev just nende kõlade keskel. Ja teine asi veel, et võib-olla mul on eluaeg pillid, hirmsasti meeldib igasuguseid, eriti puupuhkpillid, kus on palju klappe peal niisugune hästi põnev riistapuu. Ja üldiselt loomult ma olengi instrumentaalmuusika austaja, armastaja. Mis teid võlud metsasarve juures nagu teada, on see üks raske ja tujukas instrument ometi riskeerisite talle kontserdi kirjutada. Ma ammu lubasin niisuguse teose õue uustalule kirjutata. Pill on ise niisugune tore eepiline, natukene oma kõlalt poeetiline võib-olla just midagi ka sellist, mis minu loomusega kuidagi peaks mulle sobima. Ja ma kirjutasin selle kontserdi arvestades metsasarve kõla selles mõttes, et ma ei kirjutanud talle eriti keerukas muusikat. See kontsert on küllalt naiivne. Juku teda niiviisi kuulata. Niimoodi nagu see pill natukene ise, sest aegade jooksul on suurema osa oma Tiidest, mida ta mänginud on, need olnud tavaliselt niisuguseid sarve signaalid. Nii nagu teisedki vaskpuhkpillid peale trombooni. Sel kontserdil on väga tore pealkiri metsakontsert metsas arvele. See annab muidugi kuulajale võimalusi seda programmiliselt tõlgendada, igati fantaasiamängu panna. Ka huvitavam on, mismoodi teise seda pealkirja kommenteerite. Iga maru. Rohkem ei kommenteerikski, siin ei ole ju muidugi mingit konkreetset programmi, mul mõeldud aga mingi niisugune metsa atmosfäär, nisugune metsatunne peaks tekkima, kui seda kontserti eriti kuulata, ma loodan. Minu jaoks on mets üksi ääretult poeetiline koht. Terve selline rahustav vaip, kus ja mõned linnuhääled ja roheluse, eriti suvepäevadel, aga ka talvel mõjub närvisüsteemile kuidagi ääretult rahustavalt. Mis puutub mängimisesse, siis metsaserv on muidugi ääretult kapriisne instrument. Ja kontserdil võib muidugi igasuguseid asju juhtuda. Aga ma loodan, et me teeme kunagi sellest ühe niisuguse korraliku linti, seal ei ole midagi sellist, mida küll metsasarv ei suudaks mängida. Ta on ka arvestatud niiviisi, et seda võiks isegi mängida. Tooriumi, üliõpilased puhkpillidele kirjutati, see on vist see eesmärk? Alati väga tähtis, sellepärast et puhkpillirepertuaari originaalrepertuaari on siiski küllalt napilt. Eriti vaskpillidel. Kuulame esimest osa allegro Heino Jüri salu. Kuulame teist osa kraave ja kolmandat osa allegreto heina Jüri Salumetsa kontserdist metsas arvele esitavad Uve Uustalu ja riiklik sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel. Helisalvestis on tehtud avalikul kontserdil Teie kaks sümfooniat. Esimene valminud 70. aastal, teine nüüd viimastel aastatel on mõlemad küllaltki lakoonilised. Helisalvestistes kestavad nad mõlemad muide üle 16 minuti. Kas see lühidus on printsiip? See on vist ka niisugune loomuse eripära, minul tekib niisugune tunne, et kui ma kirjutan väga pikalt seda saaks ju teha, see ei ole eriti raske midagi seal korrata, natuke toon kõrgemalt ja toon madalamalt ja me saame ka juba siis 20 25 minutit pikateosega. Mul tekib alati niisugune tunne, et kuulaja saab sellest aru, et ma venitan. Ja siis mul oleks väga piinlik ja ma katsun kirjutada nii lühidalt kui ma suudan. Tänapäeval üldiselt kirjutatakse lühemaid teoseid kui möödunud sajandil. Baroki ajal kirjutati ka lühemalt. See on niisugune periood, mis mulle on võib-olla kõige rohkem mõju avaldanud. Tee muusikat kuulates on väga selge, et te olete olnud Heino Elleri õpilane. Seal on mingisuguseid helleri, vaimu ja heki, tema küla, kuigi muusikaline temaatika on muidugi hoopis teistsugune. Mida teie peate Elleri kui õppejõu juures kõige olulisemaks? Sellest on palju räägitud, aga igaüks siiski leiab alati midagi erinevat. Ei julgeks küll nüüd kergemeelselt veksleid välja pakkuda, aga ma arvan, et võib-olla, ega past terves maailmas eriti palju niisuguse kvalifikatsiooniga õpetajaid ei ole, ma arvan, võib-olla 10 15 on väga tarku ja väga erudeeritud õpetajaid ja on väga suuri heliloojaid, kes õpetavad kompositsiooni. Kompositsiooni õpetamine on üks suur kunst. See ei ole muidugi ainult minu mõte, seda on ka niisugused mitmed välis külalised, kes on Eesti muusika nii rohkem tutvunud arvanud niimoodi ja küllap see võib nii olla. Eller oli kõigepealt ise väga arukas inimene, sundis muusikat see hirmus hästi. Peale selle ta oli üldse kole niisuguse hea, ratsionaalse mõtlemisega ta oma kooliajal oli ära õppinud kõik ja rohkemgi, mida tol ajal Peterburis õpetati. Ja pärast seda ta pidevalt tundis oma eriala vastu erakordselt suurt huvi. Mitte niivõrd komponeerimise vastu, võtke üldse kõigi vastumis komponeerimisse, puutuse, sellepärast ta teadis muusikast kole palju ja tal oli üks hea nina ära tabada, mis liiki üks või teine õpilane on ja ta oskas nende inimestele individuaalselt läheneda. Ta ei tegelenud, ei õpetanud neid asju näiteks mulle, mida ei olnud vaja õpetajata, mida ta teadis, et see läheb, mul tegi hästi, aga õpetas neid, mis ta nägi, et mul läheb kehvemini ja selle juures ta oskas ilusti ära näha, vist. Mis ühest või teisest tulla võib, ta ei tahtnud kunagi, et keegi teeks tema moodi või et mulle meeldib nii. Vaid ta tegi nii nagu tegelikult mulle võiks meeldida niimoodi, see on suur kunst. Kompositsiooni õpetamine on üldse üks väga tume asi, tähendab, ei ole veel olemas. Minu teada mitte ühtegi arvestamata tavat kompositsiooni õpikut, niisamuti nagu orkestratsiooni. Õpikuid ei ole korralik olemas. On jah, kuidas saavutada teatud kõlavust või kuidas teha teatud vormi, niisugusi raamatuid on, aga ega see pole kompositsiooni, õpilasi on siis kas vormi või või orkestriefekte. Ja Elleril oli väga tähtis, kui tagasi tulla. Just nimelt see, et õpilane omandaks siiski selleks tööks vajaliku tehnika. Minu meelest see on ka praegusel etapil, olgugi, et tehnika on läinud väga mitmesuguseid konservatooriumis enam ei õpetatagi tegelikult niisuguseid asju, millega näiteks tegeleb kõige moodsam muusika. Sellest on palju räägitud, et tegelikult on juba suur vastuolu, et õpetad konservatooriumi ära. Aga niisugust muusikat, nagu sa seal tegema õppisid, ei kasuta enam mitte kunagi, eks ole, vormid ehitatakse hoopis teistmoodi ülesse, eks ole, kõlad on hoopis teised harmoonia kontrapunkt selles mõttes ja niisugusel. Vaatab seda sa ei kasuta elus, et tihtipeale ei jääks nagu ainult möödunu muusikaga tutvumise kursuseid, aga üldiselt ega tehnika äraõppimine ei ole eriti raske asi, vaid see on nagu keelte õppimine. Et kui te näiteks juba paarikeelt olete korralikult õppinud, siis teil järgmised keeled lähevad kergemini, olete juba õppimissüsteemi omandanud, selle omandamine on kõige raskem ja niisamuti ei ole ka ühegi tehnika õppimine juba nii tehniliselt küpsele heliloojale eriti suur probleem. Tänapäeva heliloojatest kõige rohkem hindate. Ütleme nii, laias laastus 20. sajandi klassikud ja modersevad mehed. Siis on palju sümpaatseid autoreid, stravinskit, paartoki, Bergi kui vanematest peale hakata prantslastest Mizzieeni one keri. Nüüd ma tunnen lihtsalt rohkem, võib-olla sellepärast intemiti preteni. Alles hiljuti kuulsin ühte Puleesi, et asja lihtsalt võluv. Üleeile kuulsin üht teed mulle tundmatu inglase plokkflööti muusikat, mis oli tehtud mitmele plokkflöödi-le ja magnetlindile. Varem ma nagu sellistest trikkidest suurt lugu ei pidanud, jälle leidsin, et haruldaselt huvitav ja ilus teos niiviisi, et iga päev võid leida veel midagi põnevat juurde. Head muusikat on nii palju, et piirduda ühe või kahe autoriga, lihtsalt mina ei oska. Kuulame nüüd Heino Jüri salu teist sümfooniat mängib Eesti riiklik sümfooniaorkester Roman mad sovi juhatusel. Esimene osa, Con moto, teine osa kraave, kolmas osa animatu. Väga palju kirjutatakse neil praegu instrumentaal kammermuusikat ja näib, et suurelt osalt sellepärast, et meil on praegu ju palju huvitavaid ja aktiivselt tegutsevaid ansambleid. Enamasti ongi kammerteosed valminud juba interpreetide palvel. Kas niimoodi ka teie uus kvintett? Teine kvintett on kirjutatud ansamblile sünteesis ja see on tõesti nendepoolne ettepanek ja miks siis mitte, ma olen üldse niisugune laisavõitu mees. Osa teoseid on küll kirjutatud niimoodi, et lihtsalt see on mu omaalgatus, aga palju on ka selliseid, kus on lihtsalt räägitud, et tee ja kui selle järgi otsustada, siis muidugi on see ansamblite olemasolu üks väga tähtis asi. Ega naljalt ikka teost ei kirjuta, mille kohta sa tead, et seda siin ette kanda ei saa. Kvintetti viimases osas on tore džässi lik teema. Kas selle idee andis teile sünteesise profiil? Nad mängivad džässi ka? See on võib-olla ka sünteesise profiilist tulnud, aga ma olen omal ajal ise küllalt intensiivselt sässiga tegelenud ja sedalaadi intonatsiooni on mul päris hästi tuttavad ja ja see meenutab päris teema ühte olemasolevat sessi, lugu, kest täpsemalt džässi, mäletab. Kuulakem seda pinketi mängivad Jaan Õun flööt, Aleksander Rjabov klarnet Moissei Alberten viiul, Peeter Paemurru tšello ja Evi Ross klaver. Teose osad prelüüd aaria jahuga. Milliste teiste kunstidega te olete lähematest suhetest ja kas sealt ka mõnikord loomingu impulsse saab? Kõige suuremaid impulsse ma olen siiski saanud muusikast, aga mulle on eluaeg meeldinud lugeda. Ja ma loen regulaarselt ikka iga päev see aeg mul peab olema. Ja võib-olla kirjandust ma natukene tunnen teistest kunstidest, ma olen suur võhik maalikunstis olgugi et ma olen ka pilte näinud. Aga ma ei ole kahjuks suutuminese jaoks luua mingisugust niisugust kindlamat süsteem. Seal, ma olen täiesti niisugune lihtne vaataja kes ütleb, pilt meeldib või pilt, ei meeldi, aga kirjandus otseselt mingisuguseid niisuguseid impulsse kui mitte arvestata puhtkirjanduslikke tekste, mida ma kasutanud olen, ei ole andnud, minu jaoks on üldse puusikaks niisugune küllalt seletamatu asi, ta väljendab hoopis midagi muud kui sõnad. Ja õieti ma ei tea tänapäevani täpselt, mida ta siis õieti väljendab kõige rohkemgi teatud emotsionaalseid seisundeid ja nende muutumist selles, võib-olla ta väärtus ongi, sest ükski teine kunst seda jälle nii hästi ei tee. Lõpuks palun teil kõnelda oma tegevusest heliloojate liidu kooli muusikakomisjoni esimehena. Ja mida on teil õnnestunud konkreetselt ära teha? No mitte eriti palju kooli muusikakomisjon tegutseb meil käsikäes haridusministeeriumi ainekomisjoniga antud momendil. Me oleme katsunud teatud metoodilist abi anda muusikaõpetuse programmide jaoks. Me oleme püüdnud abistada just instrumentaalmuusika propageerimise osas konkreetselt, niiet olemegi ohe vastavate sihukest lihtsat instrumentaalmuusikat kirjutanud, selleks otstarbeks Tormis, Kangro ja Tamberg ja mina ka natukene. Siis me oleme üldse püüdnud propageerida seda, et Eesti kooli muusikailme muutuks instrumentaalsemaks. Me oleme vana laulutraditsioonidega maa vist ja selle tõttu. Me oleme liiga palju kavist lootnud ainult laulmisest. Tänapäeva muusikapilt on küllalt keerukas. Kas või selleks, et inimene tuleks sümfooniakontserdile või kammermuusika kontserdile, oleks väga hea, kui ta kasvõi koolis oleks ise natukene pilli mänginud, me olemegi siis tööd teinud, et seda suunda propageerida. Oleme organiseerinud lastele mõeldud instrumentaalmuusika plaatide väljaandmist ja see töö jätkub muidugi, mis selle paari aastaga, mis me oleme tegutsenud, ega me suuri muutusi veel ei saa tänapäeval näha. Aga võib-olla 10 aasta pärast on pilt natukene teisem ja see oleks juba suurepärane. Instrumentaalmuusika austajana olete te nüüd kooli muusikatsüklisse siiski kirjutanud ka kolm laulu? Ja need kirjutasin sellepärast et mul on niisugune tunne, et meie lastelaulude tekstid väga suures ulatuses on lihtsalt kirjanduslikult alla igasugust arvestust ja mul on alati saladuseks jäänud, mismoodi lapsed üldse neid suudavad laulda. Sellepärast lapsed ei ole sugugi nii rumalad, kui me arvame, et nad on praegu pisikesed, et meil ei võiks olla mingite arusaamist mis on hea, mis on halb, mis on absurdne, mis on mõttekas. Ja sellepärast ma tegin kolm laulu niisugust, kus sund täiesti tõsised kirjanduslikud tekstid lihtsalt prooviks, et kas need on siis väga rasked lastele ja tuli välja nüüd vähemalt filharmoonia poistekoorile ei olnud nad küll üle jõu käivad. Ei Albrei, Jakob Tamm, ballaadid. Me lõpetamegi oma saate ühe ballaadiga Heino Jüri salu kooli muusikatsüklist kaks saarlast Betti Alveri tekstile laulab riikliku akadeemilise meeskooripoistekoor Venno laulu juhatusel.