Mida enam omanäolisi vaimsuse inimese suhtlusringi kuulub seda uhi küllasemadon ta elupäevad. Kui Juhan Sütiste võiks võrrelda kärestikujõega, siis August Sang esindas läbi luhtade vaikselt voolavat vett. Sütiste naeris rõkatades. Sang naeratas vaikselt soojalt. Sütiste vestlus oli propageeriv suvereeriv. Sang andis elutargalt vaimu sügaval nõu. Ja ometi oli ta minust 11 aastat noorem. Tundsin teda juba kolmekümnendail aastail. Aga sõprusvahekorrad algasid 50.-te aastate keskel. Sel ajal sang kujunes sügavalt tunnetatavaks luuletajaks. Taoline värsimeistreid, kes hästi esitas oma luuletusi aga oli lausa nauding kuulata, kui ta luges Maackt Väini jutustusi. Väga veenvalt ja humoorikalt. Sang oli eestkätt küll luuletaja ja luuletõlkija aga ta oli ka sügav ja suure eruditsiooniga mõtleja. Temaga vestluse tunnid olid tarkuse saamise tunnid. Inimene ei ole klaas, mis on kohe joonelt läbinähtav. Inimest on vaja näha erinevais olukordades, uutes situatsioonides pilku, tema olemuse heita. August Sang oli rahuliku loomuga, pikaldase liigutustega läbini. Nii arvasin. Eksisin. Ühel süstamatkal kooraste järvedest Võhandu jõge pidi Peipsini võttis mulle seni aeglasena tuntud August Sang kärestikulistes ja ohtlikes kohtades juhtimise oma hooleks. Ta reageeris väga kiiresti, juhtis ikka täpselt kõrvale, nähtavasti salakividest. Me seltskond istus sel matkal neljal süstal. Üksmeelselt otsustati August Sang kuulutada esimese järgu tüürimeheks ja vastavad paberid talle välja anda. Sümboolne taoliga meie luule ja luuletõlgete tüürimees. Tippudes kogu linn on suitsu lippudes ärkamise ärev, rõõmus rutt, elu hääled, aste naerjanud, ema mudilasi teele seab, paitab tõrrelebja, silmas peab kassa korras sukad, pihikud, kasvan kaasas koolivihikud. Võileib pauna suudlus palgele, Anna väänkael valu jalgele. Leib ja suudlus, õnne alammäär. Soojasõnata jääb tuimaks, leivakäär, süda panetud kui päeva alata tihti ilma leivapalat. Oh mu linn töö, suitsu lipuline. Olgu ikka niisu ärkamine, tõusku korst naist, kuldsed suitsujoad päikse poole olgu kõigi toa. Et ei kuivaks rõõmulete sool ei puuduks lihtne reisimoon. Õileid pauna, suudlus palgele. Nendest inimlaps saab jaksu jalgele. Jaksu jalgele ja jõudu hingele. Toitu, kärsitu tule pingele. Leidsin hangelt surnud ja tillukese lõõritaja. Narrikene. Kas sul oli siis nii vara tulla vaja? Tahtsid olla esimene ja nüüd saidki oma palga. Egas paaris soojast päevast kohe kevad veel ei alga. Rumal olid väikelaulik, tark iialgi astroloog tuseta võitlusesse toore üle võimu vastu mis on pakasel Su laulust? Tema laulab oma viisi kisendades, kinnimatab sinu, salusid jäisi. Aga nii nad on, need linnud armastatud metsatukka rutem näha igatsevad. Ja neid ka nii saab, Kukk. Ja nad kõigest hoolimata siiski tulevad. Nad teavad, et ka kurjad talvekülmad üks kord taganema peavad. Ja siis laule täis on lava, need kõik on haljas rõõmus, hele. Kade olen surnud laulik. Mu meelde tuleb kauge kevad peal, taevas on kui akvarell. All orus Toomedega ilmitsevad. Kolmveerand üheksa lööb kell. Ma vaatan inglisillal linna, mind ootab auditoorium. Ent kuidagi ei tahaks minna. Sinine on taevakuu. Mul peas on kolossaalsed lokid ja üldse kogu inimkond ja jalas aukudega sokid. Ma olen hästi noor ja blond. Ja kõik on nagu laulus laaduvus. Ma ootusrikkalt seisan seal. Siis tõusis pilv ja päike kadus. Aeg tuli maa ja mere peal. Mu ellu elu sisse astus ja käskis mind nüüd valik, tee, õnnis mees, kel valmis vastus. Mul aga polnud valmis. Puud vinges tuules, värisesid baseesind keset hangesid mu ümber relvatarrisesid. Mu ümber sõbrad langesid. Kui kaua viibisin ses melus? Ei tea, vist terve igavik? Näen imestades olen elus. Mis veel, võin olla õnnelik? Kõik on ju hea, on selgem, taevad on möödas sõja killavoor ja nähtud valimise vaevad. Kuid ma ei ole enam noor. Ma möödun kõigi maade luudest ja viibid jälle Toomemäel käin ümbritsetud põlispuudest. Uus põlv on minu kahel käel. Kui tibuparv, kes murdnud koored, harv rõõmsad silmad püsti peas, nii hirmus kenad hirmus noored. Mu oma laps on nende seas. Käin nende keskel veidi norus, sest taevas on kui akvarell. Teatoomede hõlmitsevad voorus. Kolmveerand üheksa lööb kell. Umbrohtu rohkem aina kaob eilne sõjakraav. Ja enam nii ei pain, aga mälestuste ajal? Sireenid nüüd ei kiisa. Surm mööda maad ei käi. See nüüd on ise isa, kes eile orvuks jäi. Ja elulõhn tuultes ja päikest täisõu ja kauget kõma kuuldes me teame, see on ko. Kuid siiski sagedasti, mu öö on liiga pikk. Vean kaasa. Lasti, see last on minevik, see tungib minu un ei teda miski. Pea. Ma nägusid ei tunne, ma nimesid ei tea. Kuid nende sünget summa näen ikka enda ees, oh seda pilku tumma. Kas mäletad meid, mees? Maast üles paiskub muld all pimendatud majad. Taevast sajab tuld. Mar rändan jalad rakku, kesk varemeid ja verd eest püüan minna pakku küll mööda maad, küll merd. Masšõu on, šõu on sõuan täis vett, Onlectimpaatia, kui ma randa jõuan maas, kerkib okastraat. Iive, vein hommikuni. Hommik ööd ei vii. Ma tean. See polnud uni. Ma tean. See oli nii. Nüüd all on maas ja haljas Haason kaetud udu Winaga. Ja muutub taas nii kurvaks laas ja sina ka ja minaga. Ürglaantest saavad tulepuud, nurm dub lumelinaga. See, kellel kuld ei sule suutsatumaks tehtud tinaga. Kuid siiski ükskord tuleb tund, kus oksa rahvast saab lipumast, mis isa käes ei õnnestunud, see ootama, jääb lapselast. Kord jälle arglik sinilillmaamulda, tonksid ninaga nii ootust täis, nii elevil. Ja hüüab tulles, mina ka. Ja nii on igavene nurm ja sina ka ja mina ka ja nõnda surm ja nõnda surm jääb hästi pika ninaga.