See sümboolselt igatsev ohe on pärit Juhan Liivi varjust. Pisse isevärki tume mühin on mis kostab nagu määratu linnuparvede tiibade hääl. Nõnda küsib Villu selles samas varjus. See tume mühin oli Peipsi hääl. Peipsitega varjas mets isa kodus sündinud ja kasvanud Juhan Liivi silme eest. Sealtsamast kandist koosalt olen pärit ka mina. Juhan Liiv elas aeg-ajalt koos alu valel pool oli seega meeli oma küla mees käis aeg-ajalt minu isa ja emaga juttu ajamas. Tuli suvisel ajal alati paljajalu pisut kühmus, käed risti seljal. Sügav mõtlik korts kulmude vahel oli küll teistest inimestest teistmoodi, aga vaimuhaigeks meil külas teda küll ei peetud. Ei jäänud ta sellisena ka minu poisikese mälestustesse heid eestega vestluse puhul, ega ka siis, kui olime kahekesi. Üteldi mõnikord küll, et Juhan on meil imelik näe, tuli Tartust 28 versta talvisel ajal ainult pintsak seljas. Aga suuremat järeldust sellest ei tehtud. Elu paneb vahel täismehe ja poisikese omavahele. See oli 1912. aasta kevadel. Häälestasin oma isatalu põllul, Juhan Liiv tegi sedasama teispool vahepeenart. Kui taasringe tehes kohakuti olime, tegi liiv ettepaneku veidi hinge tagasi tõmmata. Läksime vahepeenrale, liiv heitis selili värskele rohule. Õhk oli täislõokest lõõritust, neist siis kõneleski nende tõusust, mullal taeva alla ja tagasi üksteise leidmise rõõmust pesa tegemise rõõmust ja võidulaulmise rõõmust. Joani jutt oli aeglane, pikkade vahepeatustega mõtlik Juhani lell Johannes Liiv pidas külaskurts poodi, kuhu luuletaja pandi aeg-ajalt kaupa müüma. Mina aga ema ülesandel üht-teist ostma. Luuletajaks teda meie külas kutsutigi. Aga ega tema luuletusi meie külas tuntud maarahvas armastas jutte lugeda. Liivi kümmet lugu käkimäe kägu ja varjul tundsid kõik. Neid, luges mulle emagi ette. Viimast korda kohtasin Juhan Liivi 13. aasta suvel. Olime emaga karu käpa raiesmiku vaarikal. Metsasihil tuli vastu Juhan Liiv, keretes ema võttis korvist bioode, Marju andis Liivile. Ise küsis lähedkaa marjule või ei. Tulin ennast tuulutama, vastas liiv köhis ja läks edasi. Ta armastas üksipäini metsas käia. Peotäis vaarikaid peo teise elupäevi. Rohkem neid Juhan Liivil enam ei olnudki. Esimesel detsembril 13. aastal meie külas selle pooldasuri Jälgisin peierongi, milles Juhan Liiv viidi Alatskivi kalmistule Sõmera alla. Paljastatud peadega saatsime teda. Lapse mälestused Juhan Liivist. Lapse mälestustesse on elavalt jäänud ka ajakadu pikkust kõnelev katkelkvaariust. Ema, mis päev täna on? Teisipäev? Mis siis tuleb, kui teisipäev mööda on? Kolmapäev ja jälle, mis siis tuleb, kui kolmapäev mööda on? Neljapäev. Villu küsib kuni nädala läbi ja saab seletused seitsme päeva pärast jälle Teisipäev tagasi tuleb. Ja mööda läinud päevad siis üks nädal on. Mis siis tuleb, kui üks nädal mööda läheb. Siis tuleb teine. Ja kui teine mööda läheb. Kolmas, vastab ema, kes lapse küsimustest enam lahti ei saa. Nädal läheb nädala järele, kuni aasta täis saab. Ja aastad kaovad üksteise järele ning ükski neist ei tule ta gaasiaastad ei tulnud tagasi enne ega tule nüüd. Aga üha kustumatult tuleb tagasi Juhan Liivi elu sügavusest pärit luule. Kui mina olin veel väikene mees üks heli mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helindi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing tal kitsaks on jäänud maapealne ring. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid, sa. Sa tulid nagu päikene ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südameid. Ja kadusid kui päikene musta hõlmasse. Puhtal põrandal puhta relee all uudisvihud nada, et ootavad. Vaikus, pühalik raskis vistlikudes, kuldses kõrredes puhtal põrandal. Puhtal põrand all puhta rehe all rahu, pühalik mõtte vihkudes. Säras sätendas elu sünnitas, elu, valmistas elu, soojendas. Šeik ab tallal oli ilus tütar, kui roosiõis. Kui ta laulis, jäi ojavulin peatama. Jäi tuuleõhk Palmidel kuulatama. Kaliiv Atherahamann kuulis imelisest lauljast. See laulgu mulle kui vürstid ja kuningat kokku tulevad mul au sellest. Sinul, laps ei ole muud teha kui iga päev mulle kord laulda. See rikkus kõik Siilol, sinu jagaliid imestas ise oma suurmeelt. Teine päev tuli ta tagasi, laula mullaks, ütles ta. Lase mind enne vangist vabaks, kostis sulle ikka. Ja ta ei laulnud. Mitu käiku lõppesid nõndasama Barr kuu Murristes kalii, mina olen valitseja ja sina ei laula. Kas minu valitseja sõna ei ole üle kõige laulude laul? Ülle. Ta sai nuuti, aga ta ei laulnud. Kas ta veel ei laula see linn? Eikuskilt kude, valitseja, imelik ümise scaliiv. Ta sai veel nuuti, aga ta Vii laulnud veel ja veel ikka mitte ei laulnud. Ta suri, aga ta ei laulnud. Imelik krimises kali. Pilved sõudvadcase kohid, lepad leinaviisides, lehed puudelt pudenevad sügise on metsa sees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes tuule mühin, metsakohin, lehed puru, sambla sees. Pilved tormis kihutavad, mõte läheb nendega sinu poole, et sõudvat sinu poole pilved ka. Kasinad sinu juurde jõudvad heinad seda küsigi. Pilved tuules kihutavad tuul viib lehti laiali. Aia alla sinna, kus nõgesed ja rida puru poeb varblane sügavamale päikesepaiste ja kassi eest. Tema tyybongatki, ta ei saa lennata. Liirila lüürila kõlab kõrgel õhus lõokestelt. Pääsukesed lendavad nagu nooled ja sädistavad valged kaelaalused, läikivmustad ilusad tiivad üles-alla, edasi-tagasi, tõusevad otsekui suurde sinisesse taevasse ja tulevad jälle nähtavale. Päike valab välja oma jumalikku valgust. Õhud ilutsevad lüürile üürila, Lierila lõokesed, pääsukesed, päike taevase õud virila Liirila. Kas sinu süda ka vabaduse igatsust tunneb? Põlatud varblane. Haige tiivaga varblane aia all. Kas ka tunneb leerile? Kas sinu halli kuuekese sees olev süda ka igatseda mõista? Üks suu, nii vana kui mullake ja mõtteis näguniva kuune. Ja mõtteis näguni austa nii vaikne valul ja sõnata. Nii aus ei vaik, nedi mullane. Nii selge ja õige ja kullane. See on mu ema. Mu kullake, see on mu ema. Kulla. Kui sul kedagi ei ole, keda armastada, omaks nimetada isa, ema, venda, õde, naist, last ja kui sul ka midagi ei ole, aga midagi soovimatut küll on kahtlustus kuidagi subjaal, inimeste halb arvamine, sinust halb jutt ja nõnda edasi. Siis vali enesele üks omakskis, õige truu sõber on vali töö. Tuima meele rammituses laisaks jäänud käed hakkavad vastu tahtmist tööle. Vaim. Uskumatu, kõva puune katsub pilkavalt naeratada, nii osavõtmatu on ta kõigele, nad harjuvad enne vastu tahtmist, uskumatult. Siis läheb, läheb aegamööda. Julgus tuleb aste-astmelt. Sirgemaks hakkab keha tõusma, kärmemalt süda tuksuma tervemalt soojemalt. Sina usud, sina loodad? Sina hakkad armastama iseennast, iseennast, enesetöös ja suur on see, keda sa armastad, suuremate inimestel ei ole, kui tegu. Kaatlus, heitlus, võimuta, kaunis tervis, väsinud tõearmastus, pleekinud ilu, tundmus, uinaku, sarnane, aus meel, nüriks jäänud meelde teravus, Laado on üles tõusnud öös kujuks, saanud elavaks nähtavaks. Enesetöös oled sa üles tõusnud? Tema armastab sind, sinu töö. Sina teda. Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võtta viimne tõde. Peab olema siis võltsist, viimne võlts ja kaunidusest viimne kaunis, heast iimne, võimaline, hea ja nail, sellisest õrnema õrna ja võta valust viimne valu ning kannatuse viimne katse. Mis lõid sa selle tule süles, see tõstab sind ja teisi üles.