Et Juhan Liiv meie rahvale oma elu ja loominguga nii kalliks ja omaseks on saanud, selles on kustumatut teenet Friedebert Tuglas, hel eestkätt Toma Juhan Liivi monograafiaga. Kui Juhan Liivi enesega puutusin kokku enne kui tema loominguga siis Friedebert Tuglase ka oli, vastupidi. Eriti haaras meid koolipoisse Tuglase Toompea vanglas kirjutatud merilaul merest kui vabadussümbolist. Koolipoiss olin ka veel siis kui Shanda pädefi 100. sünnipäeva tähistamise aktusel tahtsin tema luulet aktusele järgneval koosviibimisel tutvusin Tuglasega isiklikult. Aasta hiljem toimus Peedul vapra meel õlu Kitzberg pappeli õpilaste õhtu lõkketule juures, kus viibis ka Friedebert Tuglas. Esitasin seal oma loomingulise humoreski geograafia tund. Lugu vanaaegsest õpetajast. Tuglas naeris lausa laginal. Sellest õhtust peale kogesile. Tuglase perekond armastas huumorit. Kogu hilisema elu jooksul sain aeg-ajalt kutse külla tulla ja huumorit kaasa tuua. Nii Elo kui ka Friedebert vajasid lahti naermist ja tegid seda mõnikord lausa südamest. Huumor on muidugi ainult üks elu ja inimolemuse takk. Kokkupuudete osa aega kulus vestlustele ja malemängule. Viiekümnendail aastail tegime Elo ja Friedebert Tuglase ka auto ja jalgsimatku. Tuglas armastas tuld. Meenuvad paljud ilusad õhtud leegitseva või hõõguva lõkke juures Tuhalaane Liivikul, Karksi mägismail, Loodi põrguorus ja Tuglase koduaias nõmmel. Tule juures istudes oli Tuglas kasina jutuga. Armastas rohkem vaikida ja mõtiskledes leekide tantsu võisite hõõrdumist vaadata. Kooskäimised ja koosistumised olid meeleolukad. Vahel jutustas Tuglas oma reisidest välismail. Mina esitasin värsse. Kuuekümnendail aastail lugesin Tuglase soovil mõningaid rahus, Plus rajas ilmunud katkeid. Ometi kõige rohkem kordi kuulis ligi 40 aasta jooksul minu esituses Tuglas oma merd. Ja tänagi katked sellest. Tume ja tormine. Ei kuma kahvatu kuu. Ei helgi Linnutee. Movangi toas põleb punane tuluke. Karjud, käivad, harjud, ujuvad, siis võtavad kahtlast, kujunevad. Tuul, ulub ja oigab, akende taga. Ei tuule uuni, ei tuule. Hiline, kuid mina emaga hinge täidab põletav tusk ja põletav janu. Ma tõusen, lähen jällegi külmade raudade manu. Joo külma tuul, mu käisinud rind, kaisuta vaba ning vihane Torrad kaisutaminud. Silmad eksivad sügavas öös. Seal mustade udude painab asju vöös. Kesk pimedat ööd on mere peal torm, see müriseb raksuks suur merre, süda hõõgub ja tuksub kuldau, jälle veerevad vahused, lainete harjad, ult kiskjad mets, aliste karjad või kui võitlevad sõjaväed. Mere peal tekivad orud ja mäed. Lained langevad, nõrkevad, kangevad, tõusevad, tungivad, pilguksizanguvad, kui haiged pöörlevad, kui rullid, Veerlevad, kui vihased ussid, siis keerlevad hoiates rannale, vaovad kallukul vasaratega taovad ja Raovad ja siis jälle hoiates kaovad. See on Salmeriimu nooruse paleus, see on seal Merry, mu hinge igatsus. Pägevamaks saa sa kangeks mässani kulu taevani tuiskab kaera Sõmera paiska, et need müürid kord ümber langeks nõriis MRI väära ning murra. Kui oled sa tõusnud, siis võikega korra. Ja tulekski rusude all minul surra, Sis ihkaksid, süda minul meresse laoks ja minu elu siis lainetes kaoks. Et mina lainena uuesti mühaks kodumaa külmal ja liivasel rannal. Sest suurest murest mu südame sees nii külmast ja teravast nagu need rauad. Nii mustast ja sügavast nagu need hauad. Või nagu PERHi seal haudade taga. Mäletad, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimustega kiusasid? Väike Illimar, kelleks tahad saada, kui suureks kasvad? Sa ei teadnud just täpselt, või kui teadsidki, siis ei söandanud ometi öelda. Tammusid jalalt teisele, vahtisid kõrvale, häbenesid. Õieti on su elu väike Illimar õnnelikum olnud, kui sa oled seda vahest ära teeninud. Ei, ära vaidle vastu. Hoolimata kõigest kibedusest, mida oledki vahel kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud ja su elu on paremini läinud, kui sul endal oli selleks eeldusi. Oled seda ikka sügavamas südames tundnud, tunnistanud? Ja nii oli õnnelik kasu elu sees, nüüd luba olematus majas ja olematu järve kaldal. Pane käed silme ette ja tuleta meelde, sule kõrvad ja kuulata on nagu kohiseks kuldne jõgi kauguses. Kõigest sellest tahaksin ma jutustada. Ja kui see mul siiski vahest poolikult õnnestub, siis sellepärast et masinad ometi täitsa sellisena ei suuda näha, nagu sa siis olid. Olen küll vist targemaks saanud, aga midagi on minus ka jäljetult kadunud. Hädavaevalt suudan veel meenutada, millisena paistis maailm kõrgest rohust, kust pea üle ei ulatunud. Ei mäleta enam hästi kalmuse lõhna ega vutihäält. Aga sõnu seada oskan ma nüüd ometi paremini. Ja julgeksin vastata pärimistele, kelleks tahaksin saada. Kui keegi veel küsiks? Küllap siis vastaksin, et tahaksin olla alles äike, Illimar. Ema, mida sa laulad nii tasakesi. Kas ma laulsin? Jah, nii tasase häälega ja nii kurva näoga ütlemissa laulsid. Ma ei tea isegi, Aelunny kurb meeleolu ja siis vimised eneselegi märkamata midagi mis on meeleolu. Noh, niisugune tuju enamasti ikka kurb. Ütle mulle selle meeleolu, laulusõnad, seal ei olegi sõnu. Ütle, ütle mulle selle sõnad ka laulusõnad. Küll sai, isegi need leiad, kui suureks kasvad. Ja mida hiljem need leiad. Seda parem. Et ka suurtel aegadel ja suurte asjade puhul vajatakse südant seda kipume unustama. On vaja südant nii armastuseks kui ka vihaks. Muidu jääme vaseks, mis kumiseb, ja kellukeseks, mis kõliseb ilma vastukaja äratamata. Tõmmates kõik range eeskava, külma loogika ja karmi järjekindluse liistule. Teeme vägivalda inimese tundeelule. Kuid ilma tunnusteta pole kiindumust andumust ega tõsi vaimustust. Ilma selleta pole ohvri meelsustega kangelastegu. Mõistuse kõrval tuleb suurist asjust rääkida ka südamele. Mõistust võib külmalt veenda, kuid südant vaid soojusega vallutada. Olgem inimlikult suured, et sünnitada suur.