Tere õhtust, mina olen Pille-Riin Purje ja kutsun teid kuulama näitlejatundi täna kohtute Ugala teatri näitleja Leila Säälikuga. Tema rollide seas on šeik spiri Tõrksa taltsutuse, Katariina Tammsaare tõe ja õiguse Kaarin ja kahel korral Juudit. 1969. aastal Alex satsi lavastusest ja 83. aastal Kaarin Raidi lavastuses. Voolio Niskame, Heda Smuuli, Kihnu, Jenny, Matilde hoolbi kõik aiast, Jenny korki põhjas. Vassilissa on iili pik, päevatee kaob öösse Mary, Ibseni, Nora ja paljud teised. Jutuajamine Leila seelikuga on lindistatud Viljandis Ugala teatris pühapäeval, 13. märtsil pärast kolme krooni ooperiproovi ja enne õhtust etendust Paavo rindala näidendit pikk tee Veronasse. Peeter Tammearu lavastuses. Praegu on see osa päevast, kui proov on lõppenud ja etendus ei ole veel alanud. Kas näitlejal on raske ümber lülituda ka ühe näidendi pealt teise peale või on see nii loomulik juba? Eks ta vist ole loomulik. Ka muidugi piisav aeg on, siis ei olegi tal raskust, kui midagi vähem muidugi kui on nii erinevad rollid on, et siis võib-olla ta nagu raskem, aga aga minule isiklikult piisab teise rolli sisseminekust absoluutselt poolest tunnist. Mina olen nii aru saanud, et näitlejad nagu jagunevad kaheks. Ühed armastavad rohkem proove teha ja teised etendusi mängida. Aga kumb teie olete? Ma arvan, et see sõltub materjalist lavastajast, partnalist ta niisugust. Sellised komponendid, mis on väga mõjutavad seda Aarlesi vist mulle meeldib ikka proovi rohkem teha. Ja miks see on see aeg, kus on võimalik otsida välja pakkuda, ka uuesti partneriga, arutada, kuidas oleks nagu võib-olla huvitavam või õigem või etendus on ikka nagu valmis. Kui palju seda ette tuleb, et ka etenduste käigus veel täiustatakse, muudeti muuta ilmselt ei saa, väga arutatakse ja jätkatakse tööd nagu või on ta valmis, siis ta on valmis. Selge on ju see, et näitlejatel on oma oma, oma lemmikosa, et see on kindlasti seal meeldib, ta ei eelista neid kindlasti on. Ja kui on saavutatud ütleme, selle etenduse sugune õige temperatuur, kui järgmine etendus, sa tunned, et noh, ei ole, mis seal juhtus, midagi, midagi pidiseid juhtumeid ei olnud, äkki ta ei kõlanud niimoodi, ta ei helisenud siis endas niimoodi. Et siis siis on kindlasti partneritega, noh, räägime, arutame, mis on, no minul on küll niimoodi olnud, et mis juhtus, et ei tulnud noh just see välja, mida, mida me olime plaanitsenud, aga aga tavaliselt, ah muidugi sets olek vist valmis lihtsalt aasta realiseerida. Kohe küsin siit edasi, et millised on teie need lemmikosad olnud ja on. Mul on olnud tõesti tegelikult nii palju huvitavaid rolle, et ma munad, et öelda, et ma ühte neid lausa eelistan ja teist ei üldse ei taha mängida. Aga küllap neid ka minevikus on olnud, mida ma praegu ei mäleta, aga praegu antud momendil on mul küll roll. Pikk tee Veroomasse. Õnneks me seda palju ei mänginud, aga kahjuks kast võiks natukene rohkem mängida, aga seal on roll, mida ma naguniimoodi nagu hoian endas ja, ja teine on jälle väga huvitav, mis meil tuli välja alles söögituba, kus näitlejad mängivad seal noh, kuus-seitse kuni 10 rolli õhtu jooksul. Ja need on ka kõik armsad, väiksed küll, aga väiksed rollid, mida kõik on nagu võrdselt niimoodi meeldivad näiteks mina pean mängima. Kuueaastast ja siis noh, väga-väga vanad makse võiks olla siis kas 80 või kui palju on väga-väga vana niisuguse samblituudis on see raske ka siis ümber lülitada etenduse ahvad, see on nii vahva. Aga varasemast ajast, kuidas on, kas näitleja on väga olevikus oma töödega või, või tulevad vahel meeltega need rollid, mis ei ole enam baas ja millele on hea tagasi mõtelda? Tule vist meelde siis kui sa meelde tuletad või keegi meelde tuletab, või vaatad fotosid? Või tuletad mõnes rollis meelde, et vot selles tükis oli niisugune situatsioon, ka, võivad sisakat meil toredam, aga ikkagi ma ei tea, mina elan olevikus. Ma ikka tüürin tagasi sinna, mis on olnud, mis on teie jaoks oluline olnud või teil on tulnud isegi kaks korda seda mängida. Jooditi ralli, millised mälestused sellega on läbi kahe erineva lavastuse, noh, kui ma ütlesin Kaua aega oli mul niisugune tahtmine, et vastse Juditi roll on mul nii selge, et äkki ma võiksin nüüd lavastada seda juuditite hoopis kolmandat korda. See selleks, aga no esimene juuditari. Tundub, et oli noh, ikkagi nagu ebateadlikult tehtud ja puhtad, niisuguste puht emotsioonide peal. Teine lavastus oli kaarini, aga kui me tegime, siis me ikka väga palju rääkisime, mõtlesime ju, proovisime, arutasime ja ega ma vist päriselt tuuma ei, ei jõudnud, aga ega siis suur roll ja lausa ei tähendaks seda, et on su lemmikroll. Ta oli muidugi raske vist ikka väga raske roll oli, seal ei jõudnud jah, ma tunnen ise siiamaani, et ei jõudnud selle päris tume või või, või on mul üldse raske aru saada Tammsaare naistest noh. Võib-olla, et ka see on nagu sa teed, paaril on ka üks, eks ole, jah ja väga raskema täiesti sedasama, noh ei häbene öelda, et Tammsaare naistest olnud raske aru saada, aga näiteks Ibseni Nora teda ikka kõige kergem teha, kui Tamsar. Noh, ta oli nii üdini vate insenora tundus vist olema tõesti nii üdini naine. Aga, aga Tomsoni naistes on midagi muud? Mis mulle tabamatu, siin oli juttu sellest, et võiks lavastada, äkki te olete ju lavastanud, eks ole ja kas üldse lavastajaks õppinud või? Lõpetasin kultuurikooli, see oli isetegevuslike näiteringide juhendaja, diplom on mul selle peale. Ja, ja siis jah, ma olen niimoodi nagu selle töö kõrvalt näitlejatöö kõrvalt teinud. Vanasti koolide iga asutuse juures olin ma isetegevusring, siis ma lähen nagu. Nagu näide ringi ja üks või kaks aastat kaks, kaks näidele, nii korraga oli veel niimoodi sellel ajal, kui ma eriti palju teatris tööd ei olnud ja ja see oli ka. Tähendab, üks trupp oli Viljandi konservitsehhis, oli teine, oli Viljandi EPT-s ja see on jälle üks omamoodi maa. Tegelikult mulle isiklikult tundub, et see isetegemine võis isetegevust sellisel kujul, nagu nendest piiblis oli, et olnut vaat et kõige ideaalsem üldse teha, kes kõik ise sai tehtud ja, ja huviga ja pärast oma tööd ja nii et ühtegi niisugust halba sõnale halba mälestust mul nendest inimestest ja sellest tegemisest küll ei ole. Mul oli ikka täitsa huvitav nendega, et nad olid väga teatrilembelised inimesed. Kas teatris, kui seda tööd teha niimoodi riigitööna, kas võib see rõõm tegemise rõõm vahel ära kaduda? No muidugi kindlasti ma räägin, et tegelikult kõik kogu meeleolud, ma ütlen teile trupi ja näitlejad meeleolu algab ikkagi repertuaarist, tööl ja näidendis, mida sa mängida, kas ei peagi olema suur või võimas roll, aga kui on hea materjal, siis on terve trupi meeleolu Ja kui palju oleneb lavastajast ja kes on teie jaoks olulised lavastajad? See ei ole ju saladus, näiteks kui Jaan Tooming tuli meile teatrisse, meie teater oli ju tegelikult täiesti lagunenud ja meil ei olnud isegi mängida midagi ja ei olnud meile lavastajaid. Ja tõesti siis oligi see aeg, kui kui noh, niimoodi nagu minagi lavastasin paar näitemängu lihtsalt sellepärast, et ei olnud midagi teha. See oli kole. Kole aeg oli, me olime nii õnnetuid ja vastu maadligi. Kui me kuulsime, et Jaan Tooming tuleb meile, siis me ei uskunud seda. Muidugi. Nii vabariigi, nii kuulus lavastaja tuleb meile. Aga see aeg sellest on palju räägitud, meie inimesed on kõik ühes suht rääkinud seda. See on aeg oli küll imeline, sellepärast et. Ta oskas tuua inimestes välja selle, selle potentsiaali, mis kõikides näitlejates oli. Ma mäletan, et esimene kord, kui ta tuli majja ja meil oli koos, oleks ta ütles, et mulle tundub, et ei ole üheski vabariigiteatris nii suurt näitleja potentsiaalis tõstis mehe iseteadvus ning siis, kui me hakkasime kiinovini tegema, start, laulsime ennast kõik, kes oli niisugune ideaalne, noh proovi tegemise töö tegemise aegsest kõike. Kuidagi nagu märkamatult mängides sündisid need etendused. Miks ma tahtsingi seda nagu ütleme ka see tegevus on nii, et noh, need tulevad niimoodi kokku hoopis erinevate elukutsetega, inimesed hakkavad koos mängima, koos rõõmsalt mängima ja siis sünnib see Ime, või väga huvitav aeg oli mul kombel Petersoniga tegime, kuigi noh, ma tegin temaga kaks rolli. Aga see oli väga huvitav, sest oli väga nõudlik professionaalselt nõudlik ja, ja no ja siis ka niisuguseid tükke tulevad ka need tagajärjed natukene remonti kõrgemad, kui ta nõuab. Mäletan, oli üks lavastus. Jaan Tooming tegi mäekuru varjus. Me rääkisime selle tüki peaaegu et valmis, Me istusime laua taga, Rein Malmsteniga kahekesi. Lugesime, rääkisime, lugesime laua taga üks, kaks nädalat niimoodi ja kui me siis kolmandal nädalal jaan ütles, et lähme nüüd lavale siis iseenesest oleksid tekst peas ja see hakkas sündima, see, see elu seal, noh sõna otseses mõttes, noh, aga rääkis või mängisime seal. Kas sina siis, mis saab veel ilusamad olla, tegelikult ei ole neid nutupisaraid, Tigetsemist, vihastamist, õnnetut olemist, noh, eks need ka on vajalikud tegelikult mõningurk. Aga ideaalne oleks ta. Võid minnagi partnerite juurde juba oli Rein Malmstenist juttu ja ausalt öeldes minu jaoks nii pikk kui minu teatrimälu on alati Ugala seostunud ennekõike Leila Säälik, Rein Malmsteniga. Aga kui ma mõtlen, et on Siis näen ma alati nagu vanaaegsed, head piltpostkaart. Suured valged lumehanged, madalad mustad tared, mille katustele ilmub apelsinivärvi kuu silmad peas, suu kõrvuni naerul. Sa ei ole enam hoopis hoopis niisugune, kui sa tuled linna majandrakate kohal. Sa ei ole enam nii suur sest linn on suurem. Ja iga kord, kui sa tuled, sa vana rumal kuuba Teadma jälle kõige ilusamat. Kõige paremast elus Läänemäeg kindlalt mööda. Kui ma praegu üles Ksenia, küsiksin kas te ei tahaks parem akna juurde tulla ja kardina vahelt kuu piiluda? Siis ütleks ta kindlasti, et oh, kui väsinud ma olen. Sa ei kujuta üldse ja kui väsinud on päevases töös naine, kellel on mees ja laps. Naljakad naised, mis nende jaoks kõik tähtis. Naljakad naisnooruses muud ei tee, kui tahavad, aga jalutada. Minul polnud tol ajal korralikku mantlit, käed külmetasid ilmast ilma. Temaga vedas mind kilomeetrite taha linnast välja kuud vaatama. Ja kus siis kukkus tähti õpetama? Ise vaevalt mõne neist endale selgeks teinud. Mart Mart, kas sina ei teagi? Üks kohesem kassi hotell. Kummaline on see, et kõik seostad, nagu me oleksime reelingu partnerid olnud, aga tegelikult me oleme reisinud, ei olegi palju mänginud ja siis ükskord hakkasime niimoodi, arutame omavahel. On teisi näiteid, kellega ta on palju rohkem rolle teinud. Aga lihtsalt jah, et võib-olla meie, need nagu noor teatriarmastaja on öelnud, et kas meie väljad kuidagi niimoodi sobisid, üksteisega paistis võimendus siis etenduses. Et aga niimoodi teistele tundus kogu aeg ainult koos mänginud, aga kahtlematult võtma. Väga hea. Tartu. Väga armas inimene on. Aarne Üksküla on kokku puutunud, millega ma mängiks muidugi veel, aga nad kuidagi erinevates teatrites juba. Eks me ju iga kaebanni ta seal sõitmist. Ei kumbki ei taga. Nii palju armsaid inimesi on olnud ümberringi. Nii et ikka oleneb ka sellest, et need väljad nagu peaksid sobima või inimlik mingisugune kontakt tekkima või või, või ununeb see kõik ära, lavale. Et näitan kummaline olend, ta on ikka tõeliselt nagu laps. Ja see on, kui ta ma ei olegi kohanud niisugust näitlejat võib-olla tõesti erakordselt suurte staaride juures on noh, niisugused, et nad ei suuda, ma ei, ma ei tea, aga minul ei ole. Tähendab, meie teatris ei ole niisugust asja olnud küll. Ja, ja seal on niisugune täiesti naljakas, kui kõik kogu aeg mõtleksid ühtemoodi. Selge see, et need inimesed on erinevad, aga lavalike unustab selle muidugi ära. Aga üldse kummaline mõte on mul tekkinud vahest, et huvitav kas mõeldakse ka seda teatrikooli vastu, võetakse need üliõpilased. Kas nad ütleme, kas see noormees ja see nii ühest materjalist et noh, et näiteks neil oleks eeldus minna õpilaste, teades, et nad seal noh see on niivõrd oluline. Nad küll kõik on erinevad, eks ole, aga ja võib-olla kuidagi nagu ei Nende väljend nagu kõik lähevad mööda, üksnes tulevad teiste labasel seda tumedam ja kohe ära vaadata. Kui palju teatrit on nähtud väljapoole, sa tunnetad selle ära tratiivselt, kas need inimesed on ühest materjalist või ei olegi, mängivad vaid siis tekibki see niisugune, nagu nad ütlevad selle seebiooperite kohta väga halvasti, mille kohta mina muidugi ei ütle, sest tõesti inimesi on võimalik sellel ajal lugeda väga tark raamatut ei pea vaatama seda, seal on valitud inimesed niimoodi, et sa tahad, et meil läks hästi. Mina olen rohkem aru saanud jah, et on räägitud, et kursusel peab olema erinevaid tüüpe, väga hea, et seda vist mõeldakse rohkem, kui seda kokku sobivad. No ma ei saa kaasa rääkida, sest minul ei ole teatrikooli, ma ei oska sellest midagi rääkida, ma lihtsalt vaatan neid noori inimesi. Ja kahtlemata niimoodi väga palju erinevaid on ja palju on läbi käinud Aja jooksul 32 aastat on muidu kohas on väga palju noori inimesi läbi käinud ja ka andekaid on aga ka lihtsalt noh suuremate ambitsioonidega tulnud ja ei leia või ennast siin või? Ei tea, aga ikka tundub, et need, kes juba kokku ja need ikka nagu jäävad. Te ise ei ole kippunud siit mujale ei. Noh, eks noorest põlvest ikka oli nagu pakkumisi ka vaikselt niimoodi, aga. Aga noh, ma pere pärast ei saanud, lapsi oli nagu ja kui sa ikka lähed noh, väga rahul, sellepärast ma ütlesin, mul on väga palju tööd ja huvitavat tööd ja ma ei saa millegi üle kurta. Ma mõtlen seda uut maja teatris näitleja enesetundes midagi muud. Mulle tundub, et kõik erakordselt ilus jäi sinna vanasse majja ja midagi väga põnev, et on siis nii, uues majas jäi niisugune lootus. Me olime kõike, sest majandus, kõik koosneme, olime väikses garderoobis ja see liitis meid rohkem. Siin meil on, igaühel on mahukad garderoobid, nimelt kohtume vähem, aga aga noh, see on aeg ju ajamärke. Kas sa ju kogu aeg olla tead? Ma ei usu, et, et midagi olulist muutuks või pigem ikka tingimused ikka kui on paremad, on ilmselt ka võimalusi tööd teha. Võib-olla on see ka aja märk, et inimesed rohkem endasse kapserduvad või vähem vähem suhtlevad või. Olen ka seda jah. Võib-olla tõesti, praegu on ju nii palju ümberringi, mis noh, ilm ja vihma pakub hästi oli pikk see surutud kokkuhoid on ju võimalus sõita inimestel nauto tal sõita, käia, näha saagi kogu aega vankriga koos ringi. Kolistada ju ka vahel tuleb igatsus nagu vanade jah, nende nende ringreiside peale, mis meil olid, need olid küll maru pikad ja neid ei oleks, neid enam ei elaks vist ülejäänud nii pikatest oli 20 ühepäevased ringreisid olid meil kohapeal. Aga niisuguseid kevadisi vodka, kevade hakkab tulema siis selliseid siukseid viie, seitsme päevaseid niukseid ringreisid. Nende järgi ma tunnen küll igatsust. Nüüd on meil ainult Tallinna etendust, mis on augusti lõpus. Kui korraks veel minna noh, päris alguse juurde, siis kuidas teatripisik üldse tekkis või teatri juurdetulek kui sihiteadlikult või juhuslikult? Ma arvan niimoodi, et eks ta see väiketeatrit pisik pole peidus igas noores tüdrukus või lapses või noh, niukene igatsed mingisuguseid põneva elu ja ilusa elu järgi, ma usun, et küllap ta oli kani väiksest peast mul sees, aga päris teadlikult. Nii et nobedam näiteks saada, seda ma nüüd küll ei olnud. Soovisin Panso juurde teise lennu lennuseal, kus n kraam ja sinna ma proovisin sisse, sinna ei saanud. Ja nii ta jäi ja siis oli kultuurikoolis, oli kuulutus oli veel ees täiendavad vastuvõtueksamid ja siis nagu tulin siia proovima ja sain sisse kultuurikooli näitejuhtimise erialale. Õppejõud oli Karl Ader Sirje Raudsik. Ja see oli esimesel kohe esimesel suvel. Sirje Raudsik hakkas koostama Jungossi, kunagraafiat ei saanud sõita ringreisile. Kitzbergi kosjasõit oli, mina olen tema õpilane, syda ja karupojale selle kosjasõidu lavastab, palus karu käest, kas mina saaksin tema asemel laulda, tantsida seal ring riisul korvpalli muidugi, nõus. Sellega ja kuskil reisi keskretes Karukule õppis peaosa ära ja proovisite kõrtsi liisid ka mängida viimasel etendusel ja seda ma siis tegingi. Ja siis ma mängisin seal etenduse ära ja siis me tulime. Ja siis tulime tagasi Caropsis vaatasid mind üle kunsti nagu vats üle, et ma ikka kõlbasin mängida, siis linnas kae, mängisin siis siin ka seda kõrsik, liisid ja siis oli, sügisel oli aastal need konkursid teatrites konkursid ja siis ja, ja Carla del arvasid, et nad on aga oma avalduse sinna ja siis ma andsin ka avalduse ja siis sain mina Raudsik, Edgar, valge, sellel 62. aasta esimesel detsembril, siis me saime mõlemad Ugala näitleja, ütleks nii, et mul oli siis cooler pooleli. Õpetasin, käisin koolis ja siis lendteatris ka niimoodi algastminuse, teatasid. On olnud tagantjärele ka kuidagi tunne, et midagi on puudu jäänud. Panso koolis pole käinud. Mul on väga kurb olnud, et ma ei ole saanud ja ja. Lausa kannatanud suured sõnad, aga ma arvan, et, et võib-olla oleks enesekindlam olnud ikka siis, kui oleks olnud kooli. See on ikka väga vajalik. Aga selles koolis siis näitejuhtimise eriala nimetati, seda seal tuli siis lavastus mingi lõpetuseks teha või mis, mis asjad seal olid? Seal oli ehme, mängisime ka nii, nagu praegugi mängisime. Katkendeid oli ja siis igaüks lavastas tüki. On ikka arvatud, et lavastamine on väga mehelik elukutse ja, ja noh, naised on, neid on vähem, on küll väga häid naislavastajaid olnud ja on Kui on erakordseid naisi, kes suudavad seda teha ja ja noh, näitejuhina võib-olla kõrval niimoodi näiteks mitu korda on tulnud isegi seda, et nad kui nii lavastanud usaldaks neid juhina palju, mina oma kogemustega ja näed ju lasta ei suuda ja kõik korraga haarata. On huvitav, teinud niuke lavastamise allikatest. Näitejuhtimist, millest juttu oli, seda vist ei, ei praktiseerita, kindel. Te ei ole vanasti, küll oli vanasti palju vaatan, satsil oli. Tõrksa taltsutuse juures oli eerikat, Orger oli. Mida teeb lavastaja, mida teeb näitejuht, kui nad on ühe lavastuse juures, tähendab? Ei lasta ikka lavastada ka. Selge, selge, aga no näiteks tihti juhtus nii, et ei, tuleks see välja, ei tule, ei tule välja. Siis näitejuht võttis need kaks näitlejat ja vaikselt arvutist rahulikult, tegi seal stseeni valmis paks lavastale välja. Kust te muidu pärit olete, noh, need juured on päris kummalised. Kõige sügavamad juured oma Poolamaal sealt edasi tulles siis Saaremaale ja sündinud olen Tallinnas. Kuidas endal tunne on või kuhu hing kisub ja see on küll üks tore küsimustele. Näiteks aastal seal pesen Poolas Krakow'is Krakowi lähedal linna lähedal on üks sobeni majamuuseum, kus iga pühapäeval suve suveti kutsutakse maailma kuulsamaid, pianistasin majakesse mängimas, väike majakene, seal klaverit mängib ja siis rahvas istub pinkide peale, kuulavad muusikat. Ja seal olles tundsin äkki, et Madistika mul on siin kuskil üks, mõisin Krakowi lähedal. Et ikka niisugune kummaline vabaduse ja niisugune solidaarsustunne oli küll, oli küll, noh, seal on niimoodi, et vanavanaisa oli mul poolam tahan. Ja tema siis poeg tuli Riia laadale, sai saarema tüdrukuga tuttavaks ja siis abiellusid, aga need olid vaene tüdruk, kese poola pan vihastas nii, et ei andnud kopikatki raha vanaisale. Ja siis nad ehitasid oma Saaremaale kõrtsi tee äärde, hakkasid siis maaelu elama. Ja kui see rikas pola pan ära suri seal poja mais, ta pärandas kõik oma varanduse sellesamale poja seal hukka läinud pojale, kes ja siis ema räägib, et vanaisa oli, mäletan veel seda, et läks hulluks, sellest käis halli kepiga, otsis raha kõrtsipalkidest seal nüüd sealtpoolt, aga siis. Saarlane ja vanaema oli seal poolas sõitsid ikk, mustade juuste, käiesid mustade silmadega teine reiting mustade. Tage siniste silmadega. Aga kas noh, Saaremaaga ka on mingi niisugune side või sinna tõmbab või? Tunnen tähendab seda, et kui Ma olen mere ääres. Et siis del imetsemeri ja noh, et ma harjunud kaua aega ära Viljandiga, ta tundus tol ajal nii keset võsa ja, ja agana ootamatult haridusega, aga nüüd ikkagi isegi Tallinna oli kaua aega on minu jaoks niisugune, sai hingata, aga nüüd enam jah, käsi teeb imet. Mina mõtlesin selle peale siis, kui üks saarlase roll saare naise roll oli lavastuses, tuled sa tagasi siis noh, et keel on küll suus ja väga loomulikult Ja, ja ma kaua aega ikka, kui ema mulle veel elas, siis meil ka kogu aeg käisime. Just huvitav on ikka vanaisa vanaema juures ja nii et ma olen seal kui just päris ühte kolmandikku ei ole oma elust elanud, aga ikka kaua, kaua seal olin, lihtsalt elasin suleti saamise pärast. See keel oli geima, rääkis, et kui ma olin kahe poole aastane, tulnud tagasi, sa ütlesid, niisugune keel oli soosette julgelt teiste lasteaiast. Isegi selles lavastuses võiks olla üsna nii elust võetud ja, ja laul, kõik Saaremaa laulbikse mõeldud, mis saarlased laulab. Ema repertuaaris palju neid laule veel lavastustes laulmata. Aga kui näiteks vahepeal oli ju niisugune plaan Kuressaarde teha, teater? Kas sinna läheks, nüüd ma jääkski, kuulge, aga, aga siis kui tookord, kui oli see jutt, ma nimetan meie töödest veel keegi seda asja, Aavik siis mul oli külm peas niisugune mõte, et läheks. Aga noh, sinna ikka noorima ja nii, et praegu ka enam ei läheks Viljandist mujale teatrisse. Aga külalisena, kui kutsutaks mängima nüüd, nagu ehk tekivad need lepingusüsteemid ja võib-olla läheb vabamaks liikumine. Kuidas te sellesse suhtute, et erinevates teatrite näitlejad saavad? Ei, see on väga huvitav, et see on nagu erakordselt huvitav variant, aga see tähendab seda, et mina peaksin sinna minema sellepärast et ma arvan, minuealisi naisi on palju huvitavaid naised sellel mõtetki. Aga iseenesest see mulle meeldib see, et tuuakse trupi teiste näitlejaid ja Ja samamoodi siis lavastajatega. Ja seal vahepeal oli nii kinnine, see struktuur eikuskilt ei pääsenud välja. Kui tuli, siis oli lausa ime, praegu see on lausa vajalik. Kas. Kõik need elumured ja pinged, mis praeguses ajas on kas teatris saab nendest vabaks või tulevad nad, kipuvad nad kaasa näitlejale ja häirima tööd ja ja lavaelu või, või jaksab neid lahus hoida. Ma mõtlen, et need päris olmemured ja rahamured et nendest ja saab üle, aga kui on midagi noh, lastega või, või siis on väga raske siis on raske. Jah, aga ma pean ütlema, et päris raske on ja, ja ja isegi lava peal Kuidagi nagu kiirgab. Mul on mitu korda kolleegid öelnud, kiirgab, seal on mingi mure, et noh, tahad küll sellest üle olla ka ei saa, aga noh, järgmine päev saab jälle üle, aga ütleme moment. Need on jah, need mina näiteks ei saanud, paljud inimesed saavad aga vastu maad, tantsis nihestuma, kuidagi jõuab püsti tõusta. Ega midagi ei ole teha, mängida, mängida. Ja ta noh, ma ütlen ja ta mängides ta läheb ära ja kõik tuled lavalt välje jällegi. Mis üldse selle elukutse juures kõige raskem tundub? Kõige raskem on tegelikult ennast vormis hoida. Et sa ei jõua nii palju lugeda, kui sa tahaksid. Sa ei saa, ütleme, laste kõrvalt nii palju käia välja, Viljandi on nii Kesk-Eestit ja rääkimata muudest majandus, käia väljas nende nõust, raskustega. Kui on mõistvad inimesed ümber, siis on võimalik vabaneda, aga me ütleme, et see on see raskus, mis mulle tundub. Vanasti oli niimoodi niisugune nagu unistus, et kui saaks niimoodi, et ma käiks, ütleme ütleme üks kaks kuud oleks kuskil, vaataks teatrit, siis oleks seal ei jõudnud tulla tagasi. Laadida see laadimine, laadimine läheb viimasel ajal aina, võimalused lähevad aina vähemaks, mas tulid vähemalt loomingulisi komandeeringuid Moskvasse, mida saadeti, kas siis vägisi ise tahtsid minna. Sellest ma võitsin päris agarasti osa ja nii. Aga loodame veel, et läheb veel kergemaks, et saadetakse meid kelle huvitavatesse kohtadesse ennast täiendama. Kui palju on õnnestunud näha teatrites ka mujal, noh, Moskvast oli juttu, kus veel või mida veel? Ja mina olen üks õnnelik, kus on ainult Secrotovski seda apokalüpsis figuure, poolame, olime pylori pik, poolareestogotex teatrireis oli seal üleliiduline grupp küll aga 21 päeva jooksul nägime 19 etendust. Koriaadiaatrit olemine. Elamul selle omamoodi ei ikka noh, niipalju käidud, reisitud on Soomes ja Rootsis on ikka saanud ära käidud. Aga kui palju on aega eesti diaatritki näha, kas niipalju kui siia Ugalas? Tulgu siia tuleb ja sest et nad tahtsid, täitsa võimatu, ütleme, kui Tallinnas ei ole elamiskohta sellele etendusele, kuidas sa sealt tagasi saatsin, niisugune plus. Küsimus, aga noh, jah, Viljandi Viljandis suveti ja on käinud Ramona repertuaari käinud ja Vanemuine Kas on niisuguseid väga tugevasti vajunud lavastusi või lemmiklavastusi, ütleme siitsamast Eestist? Mina mäletan, kõige viimane oligi see ridu poniaga, mitte ta mees ritta mind haaras, ütlesin. See lugu on. Või näiteks, mis on kummaline lugu, et kui me mängisime jälle kaua aeglaselt oma kihnu junn, miks see on nii paljudest oma täiendamisest siis etendus hakkas peale ja kuskil keskel siis hakkas hinda pärast häbi. Et oled unustanud kõik need või ühesõnaga. Need ideaalid, mismoodi seitse tükki tehtud kuskilt on vajunud. Ja siis mäletan me Anne Margistega, Maradona. Läbigi on ei ole veel päris ära kostunud. Missugune on siis niisugune ideaalne elu igal lavastusel siis liiga pikaks ka ilmselt ei tohi minna või see oleneb täiesti konkreetsest lavast. Mina arvan ka, et tegelikult jah, see kilohind läks juba liiga liiga pikale, ei oska öelda, kui, kui kaua kanud meil oli 12 aastat 10 see on ikka küll palju. Ideaalne oleks tegelikult niimoodi, et kui tükk tuleb välja seda mängitakse täie jõuga mitte nüüd iga päev, siis see poleks täielik rutiin, aga ütleme, hooajal tuleb väljaütlemisel, ojal mängib maksimum nii palju kui võimalik. Siis järgmine aeg, noh, natuke vähem ja et, et noh, tiitlina Nietzsche vete roll. Noh, ta ei muutu, ta kasvab ja kui sa saad täielikult selle mõnuga ette selle rolli saavutanud sellena, mis ta peab olema noh, või juba publik tunnustab seda, et seal on, noh, see on niisugune rõõm, noh. On seda rõõmu tihti või, või võiks tihemini olla? Iga rolliga vist ei ole seda. Ja ei, ei, muidugi ei ole ma mõtlengi, et nad ikka jälle materjali, millel on väärtused. Eks need ained No ta oli ta tekitada ja näitleja tahab ju teha ikkagi oma parima. Aga ise ei saa sellest mitte midagi. Kaua see siis välja ennast andnud? Sidrunimahla otseks. Kas on mõni näitekirjanik niisugune et selle väärtdramaturgia keskel, kes on eriti südamelähedane Ma ei oska seda öelda, see on, tulevad nii ootamatult näiteks noh, ütleme palju. Ja samal ajal rindele lugusid tuleb nii ootama, et äkki tuleb materjal teadma ilmedamaturkest üht teiste võimsad rollid ja kõik, räägi, tuleb lihtne lugu tähendab sinus eneses enesesse ja ja sa saad aru, et kui rikas on tegelikult Üldse dramaturgi, millest me ka ju väga vähe, saame ikka neid, mis on enne mängitud või mis on kuskilt nähtud, või need uksed, mis siiamaani olid kinniks kuskilt niaksisse imbunud, aga nüüd Nüüd on Ameerika näitemänge rohkem hakanud liikuma ja kuidas sellesse suhtuda, see on naljakas jah, et ega meil, eestlastel on seda väga raske tabada tegelikult. Et üldse ja konkreetne näide oli sealsamas selle söögitoaga kina tähendab, ei kujutanudki ette, fantaasial juba ei kujuta ette, kuhu sa tahad välja jõuda, aga ta jõuab Ameerika naeraid hoopis muude asjade peale, eks ole, kui eestlane näiteks see paar endale käis siin Ta ütles, et kui Ameerikas mängitseda pik Teevenonasse, et Ameerika naerab selle peale, kui näeb hullu inimest lava peal. Või on Mu mees oma potentsiaali kaotanud seal nendele niisugune nali ja tõeliselt tallinlane Ameeris naeravad, noh meie ei oska midagi, ei oska mingit seisukohta võtta nende naljade peale. Aga ma mõtlen niimoodi, et küll tahaks mängida midagi, noh. Tänapäeva autorid või eesti autorite, kui neid nagu läheks, et noh nagu tundub, et see on nagu vaese osta siiski jäänud. Mis tunne helisemas muusikas mängida oli, see on ka ju niisugune kuulus film ees ja üldse niisugune materjal, see oli väga tore. Periood oli, ma olen tänulik, Komissarovile ta mind sinna võttis, sellepärast et see oli no kõige sellesse noh, raske siline raskes olukorras, noh kõik oli seal just kõik see alguse ümberringi kõik oli nii masendav, äkin. Ilus. Ilus, lihtne südamesse ja muusikani, palju ilusaid, laste silmi ja kõik. Ei see oli tore periood, oli see rõõmustamisel kaastegime nagu hinge kosutada. Olgu seal vist tunde vaatajate pealt ka, et inimestel on vaja niisugust asja. Ja ja ma ikka vahel istun veel lõpu laulaniste seal all orkestriruumis ikka ma vaatan, kuidas nad need lapsed silmad säravad ja olgu neil palavalt vastane palavik on kurk haige. Nii rõõmuga teata kaasem. Millised? Mõtted või tunded seoses filmitööga on? Ma ei tea, kas seda kanal kahte vist Viljandis ei näe, kus näidatakse vanu Eesti filme, aga just just hiljuti oli maaletulek ja tuuline rand ja niisugused filmid kõik. Kas oli nii põnev vaadata jälle teise teate, palju filme te olete mänginud? Ma pole välja mänginud, man, kaks filmi mänginud, eks oli nagu. Ja kolmas oli see nagu lühidele film oli, mis teenijanna oli. Ei, mul olid jahmad, niisuguseid puhtisiklikud probleemid ei saanud tajusid, ütlesin ära rollidest. Ja aga see oli ka, see on väga huvitav, ma arvan, et näitleja on see erakordselt huvitav, kuidas kokku selle tööga kõigina või mul oli parasjagu see periood, kus lapsed Väiga väiksed ja aeg oli nii ära piiratud ja ja, ja noh, see kogu aeg, kui on aega, küll siis on täitsa huvitav see töö, sest et nii see töö on nagu aeglasemad toimib. Kui teatritegemine. Te olete hiljem neid vaadanud või mis tunne üldse oli ennast vaadata ekraanil? Seal sama tunne? Rääkimisega mis tunne see on? Kui ma esimest korda siis ma vaatasin, seal Moskvas oli esilinastus või noh, siis ma ei oskagi öelda, sest seal oli palju võõraid inimesi ümber jaga hiljem televiisoris vaatasin. Tähendab. Nii palju on ikka see kultuurikoolis näitleja diplom mulle mõjunud, et nemad on ikka kahesuguse pilguga. Et noh, mis oleks võinud tegelikult oleks võinud teha ja, ja mis on seal puudused noh just rolli suhtes. Aga see film sai hirmsasti ju kritiseeritud jaa, jaa. Ja tühja naise tühjad päevad ja mis seal kõik olid ülivõrretes söödud, aga noh, kui päris aus olla, siis ma vaatasin, et ta ei olegi nii hull, see film. Et muidugi kaljul oli, Kembki isal olid väga huvitavad mõtted, aga, aga ma ei tea, miks ta ei realiseerunud. Ja siis oli ka näitlejate vigadeks oli raskusi ka nende näitajate kokkusaamisega. Väga huvitav, see projekt oli väga huvitav, mis ta rääkis alguses ka, et kui teda ikka veel siiamaani näidatakse, siis vastasid nüüd kõige halvem olnud. Ja peale selle on see jälle võimalus kohtuda nende näitlejatega, kellega laval ei kohtuks. Ja, ja oligi seal Merzin iga saime tõttu kuigi väga vähe olime nagu noh, ei olnudki paljundate päevi koos ega, ja üldse huvitavad inimesed olid ümbrigi põrsekovskise stsenarist, kes oli erakordselt tore inimene ja. Aga see kriitiline kõrvalpilk, millest jutt oli, kas see võib ka teatritöös niimoodi vahel segavaks saada või? Kui ise teed momendil la siis ei saa, kui on näiteks võimalus mitu korda niimoodi enne videosse võtnud, minul on kasu sellest olnud. No võtame näiteks proovida, ekspeaproov võetakse videosse, siis minul on küll kasu olnud. Mis on kõige olulisem tagasiside või mis kõige objektiivsem pildi tähendab? Kas on mingid lähedaste arvamused või lavastaja ütlemised või? Ma olen teinud ju ka väga noorte lavastajatega, ei lase neid. Kes ei ole üldse teadis, enam ei jäänudki proovinud oma kätt ja, ja ikkagi tahad nagu usaldada tema mõtet veenast sinna tema mõttesse sisse viia. Minule tundub, et see on väga oluline, peab lavastatud usaldama. Publik on, ei oskagi öelda, tähendab publiku nagu tunnetamine, tähendab, tunned, et publikut on tähtsam kui see, kui sa ta reageerib, see ei olegi võib-olla kõige õigemad, võib, eks ole, testinud olevat pisut kraadini üles viidud ja näitleja võib ju ei tea, mis lollusi teha, naerab, ja see tunne, et see on kõik, on võib-olla. Aga ta ei ole, see ei ole ka kõige määravam, aga näiteks ukse peal oli üks daam, kes tõmbas piletid piletikontrolör tähendaga, teatri vanainimene oli. Kui ma noorem olin, siis, siis tema oli küll mul üks parameeter kohe. Ja, ja ta, ma teda nii osalasem mäletan, kui kultuurikoolis käisin, ma veel lugesin talle neid luuletusi. Ma läksin sinna eksamile või tundi ja ja ta ütles ausa pilguga ära ja ja mis ta sellest arvab ja mäletan, kui ema vahel Elaskondades, kui tema luges tüki läbi ütles niimoodi, et oi, see on huvitav. Või näiteks selle pikk päevatee kaob öösse legodes. Oi kui raske sandli lasanje rask, siis ma sain aru, et noh, et seal peab olema midagi nihukest, seeditakse parameetrit. Mismoodi te taastate ennast või, või mis on oluline väljaspool teatrit niimoodi lõõgastuseks puhkuseks või mis on tähtis selles osas? Tahan nagu üksi olla. Ja kui võimalik, siis paksus metsas. Kuigi ma metsa kardan muid. Aga ma tean, et kuskil niimoodi noh, poole kilomeetri raadiuses on inimesed, siis ma ei vasta metsa, aga see on, see on ainukene niisugune, mis annab energiat ja tammepuu annab mulle energiat. Põhiliselt üksinda ja need. Mulle meeldib üldse väga palju üksi olla. Ja näitleja amet on ju niisugune, eks ole, suhtlemine pidev inimestega, küllap see on siis vajalik eemalduda. Ma mäletan, üks aasta puhkuse aeg, ma olin terve, terve puhkus, olin maal metsas, niisugune metsamajakene oli bassein. Teet praktiliselt ei ole, elektrit ei ole ja jõe kaldal on see. Ja vaikus oli. Juulikuu lindudel ei olnud veel pojad välja tulnud, nii et nad olid pesas vaikselt. Niisugune vaikus olid ainukene tame lehtedesse kohin, mis ainukene kõva hääl oli. Kui ma siis metsast välja tulin kolmandal augustil Ugalas või koosolek siis ma ei saanud aru, miks on inimesed kõvasti räägivad. Lärm oli niivõrd suur. Ja siis äkki sain aru, miks hobune hakkab põrutama või lõhkuma, kui ta kuuleb automürinat. Niisugune kogemus on, et kui sa oled teisend, mida Raisoleerik päikuses iga heli on nii tähtis siis inimestega vahel lihtsalt tühi lärm. Se Ugala uus maja on ju niisuguses paigas tegelikult ta surnuaia lähedal, et see mingi vaikuse tsoon nagu tundub, et on siinsamas ka. Paljud küsivad, et kas see nagu segab või mind ei ole veel algusest peale mitte seganud. Kohe üldse mitte. Kaduvikke tulevik. Kas on mõni? Lemmik, ma ei tea, kas aastaaeg või ilm või, või mis, mis kõige paremini mõjub. Kuna ma olen mao aastal sündinud, siis külma ma üldse ei kannata. Meeldib mulle muidugi. Buss ilmaga sõita üle mere. Kas selles vaikuses on ja üksinduse seal vahel vaja ka mingit muusikat kuulata või kui oluline see on? Seda ei ole, üldse, vajab muusika. Näiteks triigin pesu siis tundub seesugune argine tegevus natukene. Aga aga see, kui ma mõtlen, et niisuguses üksinduses tahan olla, siis ma tahan ainult vaikust. Ja siis ma ütlen, et siis kõik need helid, mis ümberringi isee toimivad kui on Lyndon linn kuidagi kuulsid need. Need hakkavad kuidagi hoopis mängima muusikat. Rohkem siis ikkagi vist olete maa lapse hingega või noh, selle teose, looduse põhjaldule. Näiteks Tallinnas sündinud, tulemas Tallinnas väga halvasti. Kui ma elasin, olin seal, Wismari tänaval seal all, see on niisugune noh, eraldi oli ka nagu, nagu väike rahulik koht. Nüüd ma ei oska ütelda, et ma tulin Tallinnasse ja siis ma ikka läksin ja lapsepõlve koju ja seal oli see kõik olemas. Viljandi on selles mõttes Südamelähedane paik või muidugi ta on nii roheline linn ja ja noh, niuke rahuvõimalusi on siin olemas, aga aga näiteks ma tulen Pärnu linnas ennast paremini Viljandisse, seal on meri. Suur aitäh selle jutuajamise eest, sest ma sain aru, et just väga Algist ei ole intervjuusid anda. Eks ma kuulan selle ära, siis ma helistan teile, mis ma sellest arvan, aga ma alati sellel arvamusel, et kui kaks naist räägivad, siis ei ole seal midagi huvitavat. Loodame, et et noh, et me rohkem ei tee. Tänases näitleja tunnis kõneles Ugala teatri näitleja Leila Säälik. Küsitles Pille-Riin Purje. Helirežissöör oli Külli tüli. Saates kuulsite katkendit hinge trikkeli kuuldemängus töölaul aastast 1975, kus mängisid Leila Säälik ja Rein Malmsten.