Nõnda sündides jumala tsirkuses mänginud eluga poksijat, klouni, jalgade nobedusest, käterammust ja Virkusest. Julgelt pidasin vastu kõik raundid. Siis tuli kummaline pööre. Minust sai mõttetrapetsilsena žonglör. Ning kevadel 1911 andsin esimese laulude õhtu aguli õllepoes. Seal esmakordselt kohtasime isaga teineteist. Ma nutsin, ask rahad, kuumad olid peos. Sest ajast mu rõõm ja valud said laulude oks. Need värsiread on pärit Juhansitistelt, keda esmakordselt nägin 20.-te aastate algul Tartus Tallinna tänava spordiväljakule oda ehitamas. Peagi Vanemuise aias vabaõhukontserdil Juhan Simmi temperament selle dirigeerimisel kaasa elamas. Ja mõnda aega hiljem meie õppurite eneseharimise rühmas luuletajana elamuslikul esinemas. Kokkupuuted sagenesid ühised huvid laiendasid. Käisime koos Vanemuise etendusi jälgimas. Sellele järgnesid mõtteavaldused ja arutlused. Vestlustes vaidlustes pildus Sütiste otsiku sädemeid. Praksus põleva kadakapõõsana, külvas üle vastuväidete sületäiega ja torkas teravustega. Teda lähemalt, tundjad ei solvunud, oli see ju setiste. Nagu vaidlusteks, nõnda Sütistaga huumoriks oli meisterlik jäljendaja matkija. Toredasti Borodeeris ta ooperisolist ja ka teisi nagu Ludwig juhti Friedebert Tuglas, Henrik Visnapuu Teedorturti ja meistrimeest Eduard Uuseni. Kuigi Sütistet köitis huumor ja naer talle maitses oli tema olemuse sügavaim kiht ometi tõsimeelne, kus traagilised niididki ei puudunud. Nagu kirjanduslikku loomingut, nii ei võtnud ta kergelt ühtegi tööülesannet. Paar aastat töötasime kolleegidena koos Tartu Draamateatri Seltsi teater kunstistuudios. Ta andis õpilastele mitte ainult teadmisi, vaid ka julgust, eneseleidmist ja eneseusku. Vahel oma taskust rahagi. Sütiste tundis vaesuse valu, sest enese elu algusmaa oli täis vaesust. Jalutuskäikudest Tartus ja pikemaid koos rändudel looduses hüples meie vestlus ühelt lainelt teisele. Mõnel korral kujunes seesuguseks aineks Sütiste uue luuletuse eostumine. Öösel ei saanud magada, ausus vahel Sütiste. Miks siis ei küsisid? Mõtted närivad, ei lase silma kinni, vastas küsitav. Unetute ööde mõttevaevade teemal valmis hiljem luuletus mõtted. Mõtted mõtted, kummalised mõtted, päevad läbi kihutavad sind päikeses natooruslikult nõtked, mehine hunnik. Õhtul saabuvad need pikas rivis sinna, kuhu paned oma käe. Nad on rasked nagu hauakivid, ükski nendest kergemaks ei jää. Ja tuulde nendes alkoajad sind ei aita, manitsus ei, Kärk. Une eel on kõik vahid süüdistajad igaühe järel küsimärk. Millega sa täna väärid puhkust, kuhu murdus kildudeks päev. Miks su mõttesule otsas luhtus, milleks sulle antud mehe käed? Miks su rõõmu juba nukrus piirab sõnadesse siginema Sakk piksu süda kohtlaselt on siiras tasku, aga ka siin tühilaugud jagab. Kuhu aastatega ühes kadus sinu noorus unelmate lend, kuhu rauges mõeldud äikse sadu, milleks vaiba alla peidad, n. Süüdlasena seda ründu kuuled süüdlasena pimedusse kaed astuseks, surud padja suule. Mustad varjud krõbisevad laes suled silmad siis käib, järgis ala nägemuslik, mõttekillavoor piirab sind kui vägev vihmavalang, nende alatine ring, jooks. Kõik nad läbi enese, sa juhid lauale ühe vaikselt tiksub, kell vaibub kõrvus küsimuste tuhin. Siis, kui aknal kumab koidu hääl. Liig palju siirameelset õnne. Ja palju vaesust nägi silm. Sest tühi kõmin tõusis kõnne ning tõelusse murdus. Sild. Mul oli külm ja oli pala. Mind köitis arm ja paelus torm. Mu südamest sai lendav kala ning kehast ainult ajavorm. Siis kevadpäike päevi kuldas ja nägemuses tärkas vaim. Ma võtsin pihku tüki mulda ning inimeseks jälle sain. Tuli koputas mu ukse peale, kerjusnaine süles, väike laps. Palus abi alandlikku häälel. Tüli oli minu toidukapp. Leidsin siiski taskust viimse raha ukse vahel kuivatasin käe. Ema nuttis, laps kais, naerdes ta pruuni silmiga. Kui kevadpäev. Hineselge rõõmus lapse nägu kerjamises algas oma teed. Sinna ühtki joont, melu, räägu polnud põletada suutnud. Veel. Läks ja koputas ta jälle aralt vastu saama, vaese naabrjuust kandis süles oma naervat vaara. Võõra armus küsise luusk. Kuulsin trepil kaugenevaid samme. Kuulsin lapse puhast naeruhäält. Minu hingerahu kadus kambris koputus vil kauagamas pääses. Taliõhtud Ali õhtud käivad vaikset pikad-pikad, õhtud, musta tööd. Mõtted, meeled, nüüd on hellus rikkad, mis vaikselt-vaikselt. Tuuled väljas, tuuled väljas, kihutavad neil raps ellingu paak hiil puha korstnas vilistabi Helju une enesega viib. Lambi valgus langeb, ema voodi silub verre, kehva päed unetult nyt kaua koju ootas kuulates iga häält. Talle rahu tale Rahuvi taas tuli abiks, sulges elu mõrkja suu. Tema und ei sega tuulde, kraabin. Kõik ta elu on vaid tuul. Tuuled lõõtsunud, tuuled lõõtsad tema ümber ala ala kestab tööning, rändkõikjal järgi jõudvad mure, jalad, kõikjal seltsiliseks. Nälg. Homme jälle, homme jälle tõuseb enne koitu. Varem veel, kui saabub päev. Tema rahus, sügav uni, hoidku ta üle, pangu käed. Tuuled väljas, tuuled väljas, kihutavad neil ju keskööd hõikaptikagi ürgminu saatus, ema palges heljub. Kõik on tuuline ja ird. Mis ütleb mulle teie truudus, mis ütleb teie arm, võid usk maise kannanova puudust ja mul on elus oma usk. Kui tuules vilistavad vandid, siis alles tuju tõuseb, laev triivib Boone päikseta, jääb sandiks, skulptuur saamegi taimekael. Ja laius ainult suured tähed. Seal sõna kolksub nagu crap. Nii mõnelegi sobiks pähed silindri asemele. Cap. Kes soovibki vatusse, võtku nüüd meelituseks need kirjad. Värss ei salli tühja kust, mis saba pilvedesse veab? Vaat jälle lumest vabad voored, sinna kisub minu laul. Kuid küüru kasvanud kaardimoore võib parandada ainult haud. Ma üksi, jäädes pütil talveöödel tunnil nagu aja ebasõprust. Mind sunnib mitmekordse jõuga tööle üks paisuv aimus oma kurvast lõpust. Mu eluhoone on kui tühi sara, kust läbi löövad vihmahood ja tuuled. Mul pole pärandada mingit vara, kui langeb muld mu silmil suule. Põim, tummad mured, mata ainult ühe ning vabaneda oma eluvõlast. AEG püsimatult lendab musta Ühe sulg, kiirusta ja elavaks sõna. Ma olen püüdnud sõbrustada häälega, ent rinnas juba sadestumas lumi. Vajalikust põrmust järgi jäävad veel mõned read ning mälestuste kuhugi. Ja sina valgepäini, kes sa magad? Kui laps, nii ime rahulikus unes. Kõik oma rõõmud oled mulle jaganud ning omaks tunnistanud minu mured. Sa kiirgat mulle nagu puhast valgust. See on ajalooline seni püsti seisnud. Olen otsinud elus kõige algust Su läheduses olen rahu leidnud. Kui tuleb tund, mind kutsutakse ära ja sõber kinni, kruvib laudsegahane. Kuid sina endiselt, kui päikese ära me igavikus jälle kokku saame. Mu arm, mind võlub kõrge metsamüha. Mind võlub uhkelt kiikuv männikroon. Mind võlub kõik, mis harras, vaikne püha, kõik, millel vaba sirgus lõhiadoon. Mind võlub samblaroheline valgus, kuld, Rusket, sisaliku soojendav känd, nind, võlu, päiksekild, su juustes algus ja õitel hõljuv liblikate ränd. Maailm nüüd elab, kaob minu meelist kõik, millest hooti kurku kippus nutt. Su palav käsi saadab mind, kuid eelist kui ideelised, keda kutsub Elurt kes vaikusele oma laulud Anna ja vabaduse vannet hõlmas, kannab.