Täna kuuleme näitleja tundi, see on Rein Malmsteni päralt esitatavad palad, tema enda valitud suuliselt antud kavaleht kõlab nii. Saate esimeses pooles saame kuulda Juhan Liivi ja Betti Alveri luulet. Seejäreltulevat Schilleri šeik Spir. Rein Malmsteni kõige värskem roll on hotello. Täna siis ka mõned hotella monoloogid. Ja kava lõpus saab kuulda veel Jaan Kaplinski luuleks kirgastunud mõtteid. Nõnda et on oodata nii mõttetarkust kui suuri, kirgesid meie tänases saates. Seda kõike ikka Rein Malmsteni esituses. Kuidas on, kas teil on palju võimalust luulet lugeda? Tuuliku? Üldiselt väga vähe ja kui päris ausalt öelda, siis mulle eriti ei meeldi publiku ees luulet lugeda. Tähendab, minu jaoks on luule intiimne intiim, see asi ja ma kujutasin ette, et kõige ilusam luulet lugeda üldse oleks. Väikeses sõprade ringis, kui tuba on pime ja laual põleb ainult küünal. Ma ei tea, ta tingib minu jaoks midagi väga väga intiimset ja väga niisugust valitud seltskonda või publikut ta avalikult mulle mõjub alati kuidagi ülepakutuna ja veidrana, ma ei tea, mulle ei meeldida millegipärast avalik luule etlemine, kõik see ruum ja situatsioon ja kõik on niisugune kangesti niisugune. Ma ei tea mulle ehist, aga. Me võime ette kujutada, et niisugune üsna hilisel õhtutunnil, raadios lugemine, see ongi nagu sõprade ringis hämaras toas, sest et kes meid praegu kuuleb see on üsna omaette, võiks. No arvata võib, kes üldse seda niisugusel kellaajal kuulab, see ilmselt on kindlasti väga omaette ja, ja kas ei tule ta lund või siis või siis on tal vaja olla kuidagi niimoodi? Peaaegu üksi. Jeanette esimeseks valisite Juhan Liivi. Väga ma ütleksin neile harjumatus miljöös kirjutatud ja mõeldud. Ja sellepärast Võib-olla ta nagu sobilik selleks valguseks praegu. See luule enese enesest habras ja aga ta on palju. Liivi puhul on ka minu jaoks üks huvitav asi on just see, et ta teeb vähe sõnu, ütleb väga palju. Luuletused on üsnagi napid jaa. Jaa. Kuidas ta hinge läheb? Ta võtab selle viimse tee ja viimse valu, kõik korra ilmselt. Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võtta viimne tõde. Peab olema siis võltsist, viimne võlts ja kaunidusest viimne kaunis. Hääst viimne võimeline. Ja naiselisest õrnem õrna. Ja võta valust viimne palu. Ning kannatuse viimne katse. Mis lõitsas selle tule süles, see tõstab sind ja teisi üles. Mis mu põues pakitseb? Mis mu meele nukraks teeb, mis mind ära ehmatab, kogunisti kohut tähendab. Et nõnda palju ilu on suure ilma sees. Et nõnda palju valu on elus elades. Et nõnda palju ilu on merelainetes, et nõnda palju ilu on taevatähtedes. Et nõnda palju õrnust Armu silmades. Et nõnda palju soojust on noores südames. Et nõnda palju elu on rinnas sügavas, et nõnda palju valu on põues palavas, on iluelu valu nii palju ilma sees. Ja sellest kõik nii vähe olnud teie lauludes. Üks laevuke läheb üle vee läheb üle vee ja lainete. Kui valge luik kaob üle vee, kaob üle vee ja lainete. Mu armuke, mu kullake, läks üle vee ja lainete silm kaugele käib üle vee käib üle vee ja lainete. Kuid lainet ei kõnele mul üle vee ja lainete armut. Mu kullake on üle vee ja lainet. Lumehelbeke tasa, tasa, liugleb aknale. Tasa, tasa. Nagu viibiks ta tasa, tasa, mõtleks, tulles ka. Tasa, tasa. Miks niituksud rind? Olgu, see armas või olgu see kole. Ükski mees enesest pikem ei ole. Aega nad mõõdavad enne ja praegu usun see kõik on ilmaaegu. Õhk on kord soojem, teinekord karem. Millal me teame, mil aeg ajast parem? Istu sa kaalul kas vannu või palu. Raskus on üks. Olgu, kui suur su talu? Sina ju aegasid mõõta ei saa. Osa sa oled ju temast seda aega ka on sinu kaaluja? Kas Alver on sellepärast need kaasa võetud, et tänavu on Alveri suure juubelisünnipäeval möelda? Mitte sugugi selles selleks, aga aga noh, lihtsalt sellepärast, et kuskil kuskil mingeid meeleolusid ja mõtteid on sarnaseid, mis minuga või minu endaga natuke kattuvad. Eks meik noh, võib-olla loeme mõtteid, mida me iseenda südames kuskil vastu võtame. Ja kui noh, näiteks konkreetselt võtaksime selle talve siis talv on niisugune aastaaeg, mida mina ootan, et saaks ruttu mööda, sest nende mulle meeldib linnas laul ja päike ja lilled ja sinine taevas ja ja midagi sooja ja talv on minu jaoks midagi natukene niisugust väga kõledalt ja nukrat ja sellepärast ongi jälle omamoodi muidugi hea aastaid töö tegemiseks on ta tõesti ainukene aastaid, mis sobib, sest suvel on küll niimoodi tahaks ainult välja välja välja välja. Nõiakatab punub ja tühjavõitu nagu viljasalv, on ka mu kujutlus, kus juba unud kesksuveküllus, laine laule. Ja kõik mu ümber kordab ükstapuha. Suurmeister loodus magab. Heldest käest ei toida enam keegi, linnud. Pard Härma nõelus astub üles mäest hall külma kubjas üürudab tuulesarve ja pillub kahjurõõmsalt pilve pakast. Jää kildusid ja klirisema pakast. Kõik lootus kaob ja tuli kustub leel just vastu talve vihasemat, järsku. Kubu seljas. Käin ma tühjal teel ei kuskil kuskil elust ainsat näkku. Külm paugub vaid. Ja sammukee nihku. Seal variseb üks Lume tähtma pihku. Ning laadis, kuidas liitub kant ja kant võib igavesi Peikli lööke tunda. See väikehelbeke on kindel pant. Et meister valdab kuisketall vei undama, tean, ma tean, mu ootab hinge inertsi vaid näeb kord suurt ja lunastavad märtsi. Maailm oo masendav diaatri logu. Sos sammastik on ammu vajunud längu silinder peas. Eks vikatiga kogu all saalis. Mis veider tükk, mis udused repliigid. Noor jumal suudleb aralt psühhe põske, pappseintel vahelduvad ilma riigid ja kroom türanni pea salverestraske. Kuid samas vanad linnad, kroonid kaovad, paar munka keisri kirstu kinni taovad ja küürus psühheistub seegi vilus. See mäng meist ühelegi pole soodus. Kuid särama jääb kergemeelses ilus suur primadonna. Igavene loodus. Kuu paneb oma pikad lõimed iide. Läbibasksete piide logiseb kangaspuul. Tuul. Kõnnib. Tasa mööda kiirtersi keset klaasiseid kõrsi läigib tühjuses lumine naaber. Kui paber. Mustveski vahib, kõõrdi, ületab surnud akna. Kalja. Roidunud remmelga seisavad orus nooruspilt. Mu meeled on haiged ja pingul. Kõrgel kõledal kingul täis Poltarretanud valkjad, juga välgutab nuga läbi õõnsa kuivanud puukuu. Teil on kaasas siin silleri luuletuste kogu ja, ja täitsa neid aforistlike salme kuulates siis siis igas ühes on väga väike filosoofiline niukene, elukäsitlus. Ja ja mulle üldiselt niisugused aforismidega meeldivad selles mõttes, et on paari lausega ära öelda, et minu meelest väga palju ja väga paikapidavad, ei peagi, tatsab ikka etendust mänginud ja teinekord on väga lühidalt öeldud ära palju rohkem kui selles, mis võib mitu-mitu tundi kesta ja kas väga pikalt räägitaks. Ent peab enne olema palju mõelnud, et siis aforismi mõtte Nojah, eks ta kindlasti ning selleks peab valmis olema, sest et seda vastu võtta Kui ta tunda sain siis näe, kuis käituvad teised. Kui tahad mõistasa muid endasse vaatama, pead. Sõpruma kalliks pean oma otstarbe vaenlasilga on, näitavad need, mida võin, vaenlased, ent mida pean? Kui sa äratuntav on küll parim riik. Eks selsamal kombel, kui parim nainegi just keegi ei räägigi neist. Küll paljud siin hiilgavad ilma ees ja teevad ka kõigest meil juttu kus midagi tähtsat ja tulusat ees võib nende käest küsida ruttu. Ja kui nad veel räägivad kavalalt, meil siis arvame pea, et õigus on neil. Kuid vaikselt nad kaovad ilma seest ja hiilgeta lõpeb neile elu. Kad tähtsust ei leiame, nende tööst ei headust, ei tublidusest tulu. Kell tähtsatalt toimeta südamesse sõud, sel Olguge väiksemas asjas suur jõud. Suur puu on küll kasvamas ülesse, et tormidele vastu võib panna talehedka lõhnavad õhusse kuid lilli ei suuda nad kanda, vaid väikenes seeme, ei midagi muud. Meil sünnitab suured ja põlised puud. Et paremad ajad on ootamas ees, nii kõneleb rahvas tihti. Meie innuga jälitab mõnigi mees oma õnne, säravat sihti. Kord vananeb, maailm nooreneb, siis üha paremat loota on inimsooviis juba sündides. Lootus on saatjaks, meil me lapsepõlve ta kuldab. Ta sädeleb heitlikult nooruki, teil ei raugega koos-le mulda. Kui väsinud inimhing puhkab maas, siis hauast kid, tõusete lootus taas. Ja see pole mingi tühine in ega narride jutuehe. Seda võimsat tunnet kätkeb rinn, et parimaks sündinud meie ja kui seesmine hääl meis kõneleb niisiis lootvat hinge. Seksi ei vii. Kas te loetlesite need rollid, mis teil nüüd noh, ütleme kahe viimase hooaja jooksul? Adolf Hitler. Siis annab kuldrannake, sest seal on mul neli, viis osa, noh seal on need niisugused väikesed osakesed, mis seal olid siis pastor ja ja kõrtsmik ja Mihkel Veske ja ja siis, Ado Reinvald i isa Siis on olnud Mollari kaardil ohvitserist kriitiku roll. Ja nüüd siis viimasena arutellu. Ja nüüd kui raadios neid hotella monolooge lugeda, kas need mikrofonile lugeda ainult ilma partneriteta, ilma selle selle lavalise tinglikkuseta. Kuidas on? Eks ta ole neid tükk maad raskem, sellepärast et noh, ikkagi on harjutud seda lugema närile. Ja noh, ta on tegevuslik mikrofoni ees, on ta muidugi ta kipub siiski jääma nagu luuleteksti värssteksti lugemiseks, sest noh, seda seda jõudu, mis annab, annab muidugi füüsiline liikumine ja, ja rollist tulenev see gradatsioon seda ping, pinge tõusu ja seda kõike muidugi mikrofoni ees natukene raskem kätte saada. Kui, kui nii, otse muidugi laval. Aga kas hotella oli teil oodatud rollis? Oodatud lausa selles mõttes ei olnud, et noh, see ei tähenda, et ma ei oleks seda tahtnud teha. Ausalt öelda, mulle meeldiks hotellost isegi võib-olla rohkem Jaagot, et teha. Aga tähendab, oodatud ta ei olnud, sest alguses oli nagu plaanis meil plaanis teha Sekspirist hoopis Mac bet, D. Aga teatavatel objektiivsetel põhjustel jäi see lihtsalt ära ja siis noh nagu. Nojah, eks näitlejal peab olema 1000 nägu või näitleja peab olema mees 1000 näoga, ainult et neid nägusid ei saa alati ise endale valida. Aga kas on veel rolli, mida te mida te kangesti ootate või lihaksite mängida? Ja teha seda Kuidagi raske öelda, sellepärast et muidugi jah, ta ei ole eriti rollide vali selles mõttes, et teatris ju kõik oleneb väga palju nii-öelda teatri oma parajasti repertuaaripoliitikast ja plaanist ja noh, kõigest kõigest seal on palju neid komponente. Ja sellepärast mul niisugust konkreetset rolli lauset Ta ei olegi, mida ma nii hirmsasti tahaks mängida, et noh et kohe kuidagi ilma selleta ei saaks, sellepärast et noh, üldiselt on häid roll on maailmadramaturgia niivõrd palju, et minu meelest on väga raske neid kaalud, et milline see parem võimeline natukene halvem oleks ja ma arvan, et väga tänulikke, raskeid ja huvitavaid rolle on niivõrd palju, et niikuinii neid ei jõua ära mängida. Ja kui on olnud oleva hernes just hiljuti ja, ja nüüd anotelloyanonist jõulisi tugevaid karaktereid mängida, eks. Või on teine asi roil rolliks, karakter Kraktriks, aga see, see kirjanik, see dramaturgia alus ja see filosoofia, mis tervest tükist tuleb, kuidas seda kaasas kannad. Aitäh, et just tõesti niisugune väärtdramaturgia on niivõrd oma seesmiselt pingel laetuselt ja elult ja, ja filosoofiat niivõrd suur ja võimas, et see jätab paratamatult kohe väga sügava jälje. Näiteks Olovernese roll, see pani mind kuidagi paljudele asjadele mõtlema kuidagi hoopis teise nurga pealt, samuti ka hotello roll mis minu meelest on niisugune roll, mis paneb nagu mõtlema niisugusel asjal, et saatuse saatusega ei tasuks mängida. Ei tasuks anda väga palju suuri lubadusi ja kõrge lennulisi lubadusi. Et väga sügavalt mõtlema selle üle, mida inimene lubab ja mõtleb ja ütleb. Nojah, et need tähendamissõnad, mis siis saali lähevad etenduse käigus, et need jäävad ju lavale, jäävad näitlejatesse ka, nii et võib öelda, et teater teeb inimest paremaks. Kindlasti kindlasti isegi kõige negatiivse Mastrollist saad, saad enda jaoks väga palju õpetlikku, jah, selle selle eitava poolest täpselt. Ja Ma käin Skatšeri järveti käest, et kuidas roll mõjutab näitlejat siis hoidku, et kui ta nüüd mõjutakse, et kui ma mängin neid vastikuid kujusid ja muutun ise vastikuks ei tähenda minu meelest sugugi seda, et ma, ma vähemalt hakkan mõistma selle vastikkuse olemust paremini. Ma mõtlen selles mõttes, et mida ta endast kujutab kuidas ta jõuab üldse inimesse niisugune? Selles mõttes on ta minu jaoks väga õpetlik, mis seda tingib, kust ta pärit on, kus on tema juured? Ta isa sallis mind külla kutsus ja päris sageli mu elulugu mult aasta viisi sõjaseiklusi ja lahinguid linna piiramise, mis läbi tehtud. Kõik jutustasin ära poisi Ast momendini, kus ta seda palus. Ma kõnelesin hirmsast juhtumustest ja õnnetustest maal ja mere peal, kuis müüri läbi murdel surm riivas, kuis ülbed vaenlased mu kätte said, kuis müüdi orjaks. Kui Stas sain priiks ja kõigist randadest väga huvitasid need jutud alati igatahes demonat kui majatalitust ära viis ta ruttu püüdis saada valmis tööd ja tulid tagasi ja ahnil kõrvul mind kuulas jälle seda märganud kord leidsin hetkes seada asja, niiet meelitasin siiralt palvedalt. Ma jutustage oma elukäik, mis tal tükati küll kuuldud oli, kuid mitte sidusalt. Ma nõusse jäin. Ja korduvalt valas pisaraid, kui kõneks tuli mõni raske hoop, mis noorelt sain. Kui lõppes minu jutt. Ta kinkis mulle ilma täies suudlusi ja vandus, et küll see on veider veider jätta, poleks seda kuulda tahtnud, vaid olla ise loodud selleks meheks. Ta tänas mind ja palus, et kui Escons sõber mul, kes teda armastab, nii jutustame, õpetaksin tolle, Tuudes südames, saaks, mõistsin siis nähtud ohud talle armsaks tegid ja teda mulle taha sattunud süda. See on kõik nõidus, mida pruukisin. Kuid sealt ta tulebki ta ööl, kui ise. See mees on üpris aus ja palju näinud. Kui on tõesti Peruu jahikull, Mullell ta jalarihm, las suunide mu südant ikkagi ta vilistades lendu lasen siis. Ja tuult. Võib-olla sest et olen must ja puudub mul moemeeste mahe jutt ning et mu aastad juba orgu viivad, ehk küll veel mitte taga läxtamult ja häbistatuks jäin ja kibe Põlg, mutt, rüüstan nüüd. Abieluneelust Need õrnad olendid küll saame omaks, kui nende himu Tärn konna eluma, pigem elan vangiurka lihas kui armastusest, kübegi on teise oma. See on suurte saatus, neil vähem õigustan või madalaim. Ja seal ära pööramatu, kui surun neid sarviline needus luuramas. Ons sünnist saadik? Desdemona tuleb. Kuid Põldsen taevas pilkab siis? Ei, ma ei usu. Ma oleks õnnelik, kuid terwelleer ja voor ja kõik magususi maitsnuks, niiet madesteid teaks. Hüvasti nüüd igaveseks õnn ja meelerahu. Väed sule tuttides ja lahingud, kus auahnusel voorus. Hüvasti mu hirnov ratsukime sarve röökia, häiretrumm ja kõrvulõikav vilelipp, Kuninglik ja kogu uhkes sõja au, vägevus ja toredus ja hiilgus. Ja surmariistad, mille laius suis käib Jupiter ikka uuendairurgem kaja. Hüvasti. Delnud, tehtud. Ei kõnelema teile karsket tähed nii peada. Kuid ma ei vala tema verd. Ei tärgi nahka valget nagu lumi ja siledat kui samba labaster. Sa põlevteener, kui kustutan su valguse, võin uuendada taas, kui kahetsen. Kustutanud sinu sa hiigelteos, mis meister loodus teinud ei tea, maa Gusson, Prometheuse lehik, mis taas näiteks? Kui on murtud Ruus ei saama anda talle kasvujõudu. Ta närbuma peab. Nuusutan sind puul. Mis hurmav lõhn peaaegu sunnib see õiglust mõõka pooleks murdma? Veel viimne kord. Nii magus polnud heal nii hukalt. Nutan, kuid kurv või pisaraid. Ood, taevamure, kus armastada seal surmad? Mul riigi ees on teeneid, see on teada. Kuid küllalt neist palun kirjades, kui jutustate selles sünges teoste, öelge ainult ei leevendades ei kurja lisades. Ja mehest rääkige, kel arm ei olnud tark, kuid liiga suur, kes polnud hõlpsalt kiivas. Ent kui süttis, siis muutus pööraseks. Ja kelle käsi, kui rumal hindu pihust heitis, pärl, limis rikkam, kui ta hõim. Ja kelle silmad Mil kergelt sulada ei olnud, moeks. Nüüd tilguvad nii kui araabiapuud, kus nõrgub ravimmaik see kirja pange. Ja lisage veel, et Allepascord, kui keegi tige turban igat tõrke Veneetslast lõi rankideot, kas siin talb koeral ümber lõigatud Görist ja piss nii? Näitleja pühapäev, millel on nagu näitlejal see tõeline pühapäev ma ei räägi. Teate, see on üks niisugune asi, et noh, minu meelest neid pühapäevi võib olla mitmesuguseid. Üks pühapäev on kindlasti siis kui toimub esietendas. Mingi etapp. Nii elus kui ka töös on jõudnud mingisse järku, ma ei ütle, et ta päriselt lõppenud oleks. See töö käib kindlasti veel edasi. Ja ma ei usu, et ükski töö kunagi otsa lõpeb. Ja vot siis on see niisugune pühapäeva tunne kuidagi niisugune ülendatud meeleolu, kui sa tulid esimest korda uue rolliga, publik, et see on üks pühapäeva tunne Teine pühapäeva tunne on hoopis harvem. Kas sa nagu ei seisagi kahe jalaga enam peol, vaid olete natukene natukene sealt maa pealt äkki õhku tõusnud ja avastad Kuhkumusega et sa oled õhus? On õudne ja hea, on õudne ja hea. Lase on kõige suurem pühapäev, kahjuks on neid hetki natuke liiga vähe. Võib-olla, et need on nii oma hetked, et need ei saa teistelegi öelda, millal nad on, aga võib-olla mõni. Oi, neid hetki on, on teinekord kõige rohkem neid hetki veel tekib siis, kui oled hea partneriga partner annab sulle teinekord niisuguse impulsi laengu. Et pärast vaatame tükk aega teineteisele silma ja võtab ikka märjaks küll see seda ei ole võimalik planeerida, tähendab, teda on võimalik planeerida niivõrd-kuivõrd. Sa ise eeldad, et see hetk pead tulema, ta peab tulema, sa pead tulema, ma pean uskuma sellesse hetke, siis ta võib olla, vahetevahel tuleb ka. Kui see kõle pime lühikese päevaga aga siiski pikkade etendusi täisõhtutega, talv teile eriti ei meeldi, te ütlete, meeldib särav-särav suvi ja päike. Sellest võib ju siis unistada. Talveõhtul sellest lõikadel õhtul unistada, teinekord isegi keskööprogrammi kuulates ja ilusat õhtut. Mis te selle pika ilusa päevaga peale hakkate, kui teil ei ole, mis te siis teete, kui te ei pea midagi tegema? No nii päris midagi tegema, see on inimene alati isegi noh, tööst täiesti vabana ikka midagi teeb, no näiteks kas või jään ja kui ei pea tegema nõnda, kas või jalutab metsas tagas või vaatab mõnda kändu või juurikat või, või vaatab, kuidas sipelgad oma asju ajavad ja toimetavad või vaatab, kuidas lained rulluvad või või tunneb lihtsalt mõnu sellest, kuidas päike silitab teda lamades kuumal rannaliival. Kus need teepaigad on? Ma olen viimasel ajal põhiliselt käinud Kloogal, teatriühingul on seal puhkekodud, on hea linnale lähedal ja noh, kui ilmad väga niruks kipuvad minema, siis ei ole erilisi probleeme sealt ära tulla ja meri on seal ilus ja koht on ka väga ilus. Võib-olla mõni sõnastus nüüd Kaplinski luulest sobib sülemeeleolu juurde. Elu see on lühike aeg aga on pikk kirju koor on sel elul tumesüdamik tume, otsekui uni kõikidega koos, kes on sinuga olnud ajas ja ajaloos. Sest et meil on üksainus elu ja eluruum. Ja sügaval meie allmaa tuline tuum. Meri on ees, laht on vahel, lained, paadid ja kajakad lahel, teispool lahte, metsad ja majad, koera, haug, kad, müradia, kajad, vee joomel, kivid ja adru ja liiv. Radar rannast külasse viib mööda mändidest luitepallist. Midagi sooja, kauget ja kallist. Tuleb meelde, kui mõtlen, sest rajast nendest mändidest Leesikatest ja liivateest ilust, mis kaob ja hajub eest ilust kohut tagasi püüdminud, kandis toona. Ja kannab nüüd. Kõik, mis minul on öelda, on ainult see, pole tõde ja elu on ainult tee. Ma ei tea, kust algab, kas algusest temast mina siis räägin ja valgusest mis paistab all ja ülal ja vahel ei ja valust, mida ei näe, sest seal sees valu on valgus ise. Ja valguse mõõt ja tee tõde ja elu. Ja rist ja mõõk. Mina võtangi kuidagi luulet niimoodi. Väga isiklikult. Ma ei tea, kas see päris nii peab olema või mõnele on ta kindlasti teisiti. Ma ei võta luulet enda jaoks nagu mingi stiili või, või, või, või kellelegi nii või naasuguse luuletaja pärast või tähendab palju luuletusi, mis mulle noh, ühe või teise luuletaja juures sugugi ei meeldi, aga samas on üks luuletus, mis mulle väga meeldib, tähendab ta peab olema kuskil nagu, nagu minu oma või ka minu mõte tähendab, nagu siis siis õiged õiget maiku, kui, kui ta kuskil nagu töötab samal lainel, kus minugi süda või hing või, või mõte või tundmus või. Ja, ja noh, näiteks kas või see meri on ees, mis ma lugesin, see ongi, see tähendab sellepärast, et noh, minu jaoks on üks niisugune lõõgastumise allikas on minu jaoks on merimänd ja männivaigu lõhn ja noh, kuna ma olen ise Tallinna on Tallinnas sündinud ja kasvanud, siis siis kuidagi meri on minu jaoks niisugune lahutab nähtamatu asi, maja, nagu seda meremüha hirmsasti igatsen. Ise olen ma Kadriorus sündinud ja kasvanud ja, ja merele väga lähedal olnud. Poisikesena kogu aeg mere ääres käinud ei olnud, nii et juba see mere lõhn, kõik see, see, see kõik, see kuskil nagu Osoonitab mind täielikult üle kõigi nende mändide ja kõigega. Ja tähendab, kui ma ei ole suve jooksul näiteks merd ja mändi näinud siis nagu see suvi on minu jaoks poolik olnud. Et Viljandi järv seda ei asenda Ta ei, muidugi jah ja noh, eks me kõik ole nii, et elame kuskil ühes kohas ja ja puhkus tahame ikka kuskil teises kohas veeta, et me oleme ju aasta läbi pidevalt kuskil paigal ja me tahaksime nagu sealt natuke ennast eemale rebida. Tee puhkate vaikuses. Aga kas teate, kuidas? Vaikus kosutav, kui on ümberringi olnud kogu aeg, lärm, prožektorid, kõvad hääled kõrva ääres, kogu aeg, ja siis on küll, vahest on päris tore kuulata vaikust. Ma olen oma elus kuulanud niisugust vaikust ja mida kui öelda, kas vaikus võib valus olla, siis ma ütlen, et võib olla küll valus. Ja see on ka üks kummaline elamus seal Koola poolsaarel. Siis kui ma nii-öelda oma kodanikukohust täitsin, kus ma pidin neli aastat olema. Ja polaarööde ajal, mis on iseenesest üks väga tore nähtus kuskil mäe tipus lesida, kaljudel olla absoluutselt olete selles, vahest on isegi niisugune tunne, et ma ei olegi maa peale. Väga kummaline, tontult ka ei ole mitte midagi, absoluutne vaikus on niisuguseid hetki seal. Kummaline. Sest seal on üldse vähe linde, loomi peaaegu üldse suvel päeval sääskede põrinat kuulda, aga, aga öösel on absoluutne vaikus, hääletu päike ripub horisondi kohal. Niuksed, punased kaljus, sopkad, nende vahel külmad järvesilmad, natukene ka rohelust, eestki, puud, vaikus, vaikuse mälestused on väga tugevalt kaasas. Tänase näitleja tunni sisustas Rein Malmsten helirežissöör oli Külliki Valdma. Muusika Tšehhoslovakkias. Ja džässkitarristi Rudolf Dašeki plaadilt dialoogid saate toimetas Helju Jüssi.