Kontserdi vahel räägime interpreetide kannatalisakuse Toivo Peäske, ka. Täna on dual omamoodi sünnipäeva kontsert. Viis aastat tagasi alustati tööd. Viis aastat tagasi jah, see oli Leningradis üheksandal jaanuaril, kui me esimest korda oma aspirandi kontserdiga tulime, siis Leningradi väikeses saalis publiku ette seal meil ei olnud küll täismõõduline kontsert poolkava oli ainult. Ja siis sellest ajast peale iga aasta oleme mänginud ühe uue kava, nii et see on siis nüüd viies niisugune täismõõduline kava. No peale selle oleme siis ka veel mänginud mõned korrad televisioonis ja raadios lindistanud uusi teoseid. Ja nüüd viimasel ajal, siis möödunud aastal ja sel aastal oleme ka käinud mööda laste muusikakoole küll veel mõned üksikud korrad siiani niisuguse spetsiaalselt lastele mõeldud nelja käemuusika kavaga. Seda kavatseme ka jätkata. Teil on selle viie aasta jooksul nüüd viies kontsertsaali kontsert, alles. Esimene kontsert, see oli kontsert, oli meil teisel detsembril 75. aastal. Ja enne seda mul õnnestus mängida Eestimaa rahvale televisioonis juunikuus pool aastat varem. Klaveriduo on võrdlemisi haruldane ansambel, miks. Ega ta nii väga haruldane vast ei ole siiski muidugi vähem kui ütleme siin viiuli-klaveriansambleid ja, ja viiuli tšelloansambleid ja no võib-olla sellepärast ka, et ega see kokkuharjutamine ei ole nii lihtne, sest vähe, kellel kodus kahte klaverit on ja, ja neid harjutamise kohti leida. Noh, selleks peab ka nagu entusiasmi olema. No meil on nüüd selles mõttes hea, et me ise töötame mõlemad konservatooriumis ja eks me siis hinga, harjutan. Vähe sellest, et peab olema kaks klaverit, et need ei saa olla juhuslikud klavereid lihtsalt kõrvuti. Kaer klaveril on muidugi väga lihtne mängida ei ole, sest oleks väga hea, kui klaverit sobiksid omavahel tämbriliselt, näiteks saalis oleks ühte tüüpi klaverit. Kontsertsaalis tekib mõnevõrra raskusi sellepärast et üks klaver on stendifirma klaver ja teine on Estonia firma klaver ja Nathan tämbrilised küllaltki erinevad. Selle võrra raskem on meil mängida. Võib-olla osalt ka sellepärast me oleme viimasel ajal hakanud mängima ühel klaveril neljal käel siis on lihtsam kuidagi valitseda, seda klaverifaktuuri ja tämbriliselt jääb kõlama ka ühtlasemalt. Sellega ma esimese poole mängisime kah ühel klaveril 40 muusikast. Siis kui te olite aasta aega mänginud, sest neil olid juba repertuaaris teosed, mis oleks konkreetselt teie ansamblile kirjutatud. Jah, see oli meie teisel kontserdil, kui mängisime esiettekandes Mati kuulbergisonaati ja Raimo Kangro muusikat kahele klaverile, hiljem Läti tuua nimetas selle muusika Impiiliks, aga noh, algselt oli ta lihtsalt muusika kae klaver. Ja siis sellest ajast peale on siis igal aastal ikka midagi uut juurde tulnud, nii spetsiaalselt meile kirjutatud ja siis oli Lepo Sumera NS huvitav teos. Siis eelmisel aastal mängisime jällegi Matti kuulbergi kapritso kahele klaverile löökpillidele ka äärmiselt huvitav teos oli. Ja paistis, publikule ka väga meeldis. Ja nüüd sel kontserdil, nüüd kohe teises pooles on meil siin juba kolm esiettekannet, üks küll nendest on kirjutatud spetsiaalselt meile, teised on juba varem kirjutatud, kui meie tuua veel ei eksisteerinud. Alo Põldmäe ushit luuaari, lossid. See on tal vist kirjutatud äsjase Prantsusmaareisimuljete põhjal. Jah, Alo Põldmäe, kes hiljuti Prantsusmaale see on kirjutatud. Konkreetselt kolmest prantsuse lossist, mis asuvad laari jõe orus. Ta on kasutanud seal prantsuse rahvaviise, igas süüdiosas on kasutatud konkreetsed rahvaviisi. No meie arust on see küll väga ilus sõna otseses mõttes väga ilus teos. Aga eks paistab, kuidas ta publikule meeldib. Kui rääkida nüüd teistest lugudest, siis esimeseks mängime, Artur, uuritame rapsoodia. See on kirjutatud tegelikult kunagi tegutsenud Pärnu klaveriduo jaoks kohaliku laste muusikakooli õppejõud seal mängisid ja siis nende jaoks on ta kirjutatud. No peab ütlema ka küllaltki huvitav teos. Vanameistrilt kirjutatud nii kasutatud eestiviise aga küllaltki niisuguses kaasaegses rüüs ja küllaltki huvitava klaverifaktuuriga partoki klaveri aktuuri tuletab kohati meelde. Ja teine, teine esiettekanne ka Heino Elleri, eks väike valss. No seda ei ole ka kunagi mängitud selle, nagu avastas alles hiljuti Mart Humal konservatooriumi noodikogust, see oli tal tegelikult vististi üks noorpõlveteost seatud lihtsalt teadusliku töökorras nii-öelda seatud neljale käele. Ja siis nüüd leidsime, et ta on niisugune väga kena, nõtke Palace vaat seda täiesti sobiks mängida, populariseerida. Kas teie ansamblil on repertuaariga raske? Sa just raske praegu ei ole olnud, ikka leiab, mida valida, muidugi just kahe klaveri jaoks on repertuaari suhteliselt vähem põhiliselt just kaasaegset muusikat, noh aga tervet kontserdi nagu kaasaegsele muusikale ei taha üles ehitada. Ja klaga klassikalist muusikat nagu Mozart ja Schubert on kirjutanud põhiliselt just neljale käele. Ja kuna nagu siin nato Sakus juba rääkis praegu meil filharmoonias klaveritel võrdlemisi raske siis me otsustasime ka, et me siis ka mängime neid lugusid neljal käel, muidu ju võiks ka kahel klaveril näiteks Anna Klas, Bruno lukk on mänginud neidsamu asju või vähemalt nendesamade autorite nelja käelugusid on mänginud kahel klaveril, kusagilt on see muidugi mugavam, aga just oleks ja niisugune võimalused kaks enam-vähem ühtemoodi kõlaga pilli siis siis ta muidugi pakuks rohkem rahuldust. Teine põhjus, miks me nii mängime, on see, et see annab meile võimaluse rohkem esinemiskohti valida. Sest et paljudes neid lastemuusikakoolides ja koolides on tihtipeale ainult üks klaver. Ja see annab võimaluse ka seal mängida, peab ütlema, et meil siin oli plaanis veel kaks uut lugu. Harry otsapidi kirjutama, see on isegi afiši peal üleval, aga aga läks kahjuks niimoodi, et lihtsalt lihtsalt lugu ei saanud valmis. Loominguline asi. Paljugi, mis võib juhtuda, nagu ta rääkis ise meile kaks varianti, ta nagu kirjutas juba pooleldi valmis ja, ja kooki talle endale ei meeldinud. Ja nüüd ta hakkas siis kolmandat varianti nagu kirjutama, mis läks sest esialgsetest plaanidest juba õige kaugele. Ja no paratamatult lihtsalt ei jõudnud valmis, aga ta lubas selle õige pea valmis kirjutada, nii et nii et loodetavasti tuleval aastal seda saab ikkagi mängida juba. Ja teine lugu, millest meil on muidugi ääretult kahju, on see, et Uno Naissoo jäi pooleli lugu, millest minu arvates oleks võinud tulla väga huvitav lugu tema viimase aja tööd nagu siinsettercetodi varjata. Jaa. Jaa. Kas oli divertismentist? Ei mäleta, pealkirja. Olid ju väga huvitavad katsed siduda nii-öelda seda džäss ja rokkmuusikat tõsise muusikaga ja minu meelest väga huvitavalt välja tulnud ja ma kujutan ette, et sellest oleks võinud ka väga heateost tulla. Ja kahjuks see jäigi siis nagu tema viimaseks tööks jäi pooleli. No loodame, ma isegi, ma isegi ei oska öelda, kas tal oli, kui palju tal oli juba selles paberile pandud, kui palju tal oli peas, kui on paberile pandud, siis on niisugune lootus, et äkki tema poeg Tõnu Naissoo siis kunagi ehk lõpetab. Muidugi, kui paberil on vähe või ei ole veel midagi siis jääbki see muidugi mängimata. Kas teil on ka võimalik nimetada veel mõnda heliloojad, kellel on plaanis teile kirjutada lähemas tulevikus? Ei, praegu ei ole nagu midagi kuulda olnud sellest, et keegi kavatseks kirjutades kas see käib sedapidi, et heliloojad läheb, pakub teile teost või tellite teise. See käib nii ühte kui teistpidi, kuidas kellelgi parasjagu idee pähe tuleb? Enamasti on siiski olnud praegu nii, et meie oleme siin pöördunud ikka paljude heliloojate poole palvega kirjutada. Ja no neid heliloojaid küll, kellele me veel oleme rääkinud ja mõnedki mõtlevad. Loodame, ikka tuleb veel lisa. Minu meelest Mati Kuulber kirjutas oma esimese sonaadi küll peaaegu omal algatusel. See on igastahes väga kaalukus, põhjalike pik Ilus teoks. Jah, seda küll, ega me seal tema, temal erilist palvet ei vist ei esitanud küll sellest on juba mitu aastat tagasi, ei tulnudki korraga meelde. Tema tõepoolest, ta kuulis vist meie esimest kontserti ja siis ütles kohe, et ma kirjutan teile ja siis see lugu tuli ka kohe. Nii et ka täna võib nii juhtuda, et keegi kuuleb ja peale kontserte tuleb peale teist osa ütleb, ma kirjutan. Väga võimalik ja pealegi meil on pakutud igasuguseid teoseid, näiteks Mark rais kirjutas ühe päris põneva teose. See oli ülesehituselt põnev, esimene osa ühele klaverile, teine osa kahele ja kolmas osa oleks mõeldud neljale klaverile. Magnetofoni lint oleks mänginud kahe klaveripartii linti ja kahe klaveripartii oleks mänginud otse. Aga see oli tehnilistel põhjustel küllaltki raskesti teostatav. Sellepärast loobusime. Võib-olla tehniliste põhjustega oleks hakkama saanud, aga lugu tuli juba küllaltki hilja. Meil oli see kava koostatud ja tundub, et ta on küllalt raske mängida. Nii et selleks selle jaoks läheb ikka tükk aega veel aega, enne kui me sellega ükskord valmis saab. Aeg vist hakkab otsa lõppema, jõuaksime vist lühidalt enne rääkida veel sellest, mis järgneb kontsertsaali kontserdile. Ma arvan, et kevadel, Me käime veel vabariigi laste muusikakoolides mängimas spetsiaalse lastele mõeldud kava. Me oleme seda teinud juba paaril korral eelmisel aastal. Minu meelest on see huvitav, on mängida lastele niisuguseid asju, millest nemad aru saavad, kui mängida nendele väga pikki tõsiseid sonaate mida on nendel väga raske kuulata ja mis võib olla, tõukab meid hoopis muusikast eemale. Igastahes, nii palju kui me oleme käinud, on lastele väga meeldinud. Me käisime isegi ühes üldhariduslikus keskkoolis seitsmendas keskkoolis, kus olid pooled lapsed täiesti ilma igasuguse erialase muusikalise ettevalmistuseta. Ja need lapsed kuulasid väga suure huviga. Peale selle, eks me tahame siis tuua ka mängida tuleva aasta, loodetavasti saame jälle uue suure kava nii-öelda mängida. Ja peale selle siis on meil veel need teised oma ansamblid. Mõlemad mängime oma naise ja mehega. Ta mängib koos Vello sakusega, mina mängin koos Tiiu Heinsalu. Ja ega kõik ei oskagi öelda, mis veel tuleb, aga noh, loodetavasti mänguvõimalusi ikka veel leidub. Kas on lootust ka vabariigist välja pääseda? Selle kohta ei oska midagi öelda, oleks meie suur soov muidugi oleks küll kusagile kaugemale sõita, aga noh, eks see tõepoolest ei ole Nevast, nii palju meist. Muidugi meist ka kuivõrd-kuivõrd me väärilised olema, aga sellest ka, kas meid arvatakse nii vääriliseks, et esindama meie vabariiki? Ei tea igal juhul siiani mingit juttu sellest kellegagi ei ole olnud. See oli pisut pessimistlik lõpp, aga kuulame nüüd ära kontserdi teise osa ja loodetavasti järgmine intervjuu on juba väheke rõõmsameelsem.