Täna kuulete näitleja tundi Kalju Komissaroviga näitlejateni lindistus. Eks tuli mul sõita Viljandisse Kalju Komissarovile järele. Ta oli nimelt Pariisi reisilt just tulnud. Tallinnas sai ta olla vaid pool päeva ja Ugalas ootas teda lavakunstikateedri 13. lennu diplomilavastuse kontrolletendus. Jutuajamise vahele kuulete katkendeid noorsooteatris Jaak Alliku lavastatud Satrovi näidendist. Nii Me võidame, milles Kalju Komissarov mängib Lenini rolli. Biitlite muusika on valitud näitleja tundi, Kalju Komissarovi enda soovil. Ütle, kus sa oma teatripisiku said, kas sul oli kunstilembene kodu, ma tean, et sul on vend ja õde, õde on kunstiteadlane. Kas vanemad olid kunstilembesed, inimesed? No nemad elus ei tegelenud kunstiga üldse mitte. Salaja astus kunstiinstituuti arhitektuuri õppima siis ma kujutasin ette, noh, mina olin ise Tallinnast ära, et vahest isa ja emaga nad vaatasid üksteisele otsa ja mõtlesid, et kust need lapsed niisuguseid on tulnud. Tähendab, ei saali finantsist. Ema oli igasugustel tasemetel juhtivtöötaja, nagu tol ajal kombeks oli öelda. Need on ta pensionär, isa enam ei ole. Aga meil oli vanaema kroosu kes kunagi noorpõlves tegi seltsimajas näitemängu. Ja ma kujutan ette, et kui see kroosu oleks saanud korraliku hariduse siis ta oleks võinud olla ka näitleja. Ta oleks võinud olla kunstnik. Sest noh, need vaibad, mida ta kudus, tal oli ikka mingisugune eriline, fantastiline värvitaju ja need, ma arvan, et mingi geneetiline rida on siiski olemas. Aga samal ajal Pole ei mu isa ega ema ega vanaema kunagi elus vaeva näinud selle nimel, et minust saaks näitleja või lavastaja või õietades saaks kunstiteadlane vennaseks arhitekt lihtsalt meil oli. Kuna isal-emal oli nii palju tööd ja noh, pidid õppima. Kõrghariduse said nad siis, kui juba me olime kõik olemas, kolm last peres tegelikult oli ka kunagi veel neljas laps suri ära. Et selle kõige elamise ja selle kõrvalt õppida, siis me olime nagu kroosu kasvatada ja hoida. Aga isa-emaga kohta võin öelda tagantjärele niimoodi suure tänuga seda, et tänu sellele, et nendel ei olnud aega meiega jamada võimaldasid meil kõigega tegeleda, mis meid huvitas. Vot see oli küll niimoodi, kõik ükskõik, mida me tahtsime teha, seda me saime teha. Ja punase perekonna materiaalne olukord ei olnud ka kõige kehvem, siis nad finantseerivad heldelt kõiki meie hullumeelsusi. Aga millal sa konkreetselt teatriga hakkasid tegelema? Ma mäletan, et nägin televisioonis ühte rahvateatri etendus, kus sina mängisid fon viisi näpparikus. Nojaa, aga siis ma olin juba 10 aastat mänginud. Tähendab, ma hakkasin 10 aastase poisina pioneeride palee nukuteatris kõigepealt. Ja siis sellest tehti pioneeride teater, jah, põhimõtteliselt 10 aastase poisina. Ja siis hakati mind juba kasutama raadios ja televisioonis. Lapsena mängisin seal sutse. Salme Reek. Salme Reegi juures tegi mõnda kuuldemängu ja nii et põhimõtteliselt jah, 10.-st eluaastast peale. Ja siis juba teadsid, et ta näitlejaks saada. Ei, ma seda küll ei mõelnud, tähendab, et, et ma nüüd pean lausa näitlejaks saama. Ma ütleksin niimoodi, et see see teatritegemine või see tuli nagu kuidagi kõige kergemini lihtsamini välja kõikide muude asjade puhul oleks nagu rohkem pidanud vist pingutama. Aga see tuli kuidagi iseenesest. Selleks hetkeks, kui ma keskkooli hakkasin lõpetama mõtlesin ma niimoodi, et kui ma Panso juurde sisse ei saa, kuigi ma olin täiesti kindel, et mõni kuni saan sinna sisse, ma olen eluaeg niisugune enesekindel mees olnud. Et siis mul oli alternatiivvariant, et ma oleks üritanud kunstiinstituuti maalimisse. Tähendab, see oli, see oli tagavara variant. Kas sa praegu ka maalinud, joonistanud oled? Ei ole enam, ma võin isegi öelda, et 15 aastat juba ja ei ole teinud sellest ajast peale, kui mul on perekond ja lapsed ei ole mul vaja enam mujale oma impulsse välja elada. Maalimise aeg oli see aeg, kui mulle jäänud lapsi ei olnud peret. No ja siis tuli lavakunstikateeder ja mis su kõige esimene kõige suurem roll oli? Kui riburadapidi nüüd jah, minna siis ikka Luka põhjas, korki põhjas, promonovi lavastuses Clubkaa oli ja siis oli muusikal vanakese tubarat korjamas, seal müüsin Philipi Panso poolt tehtud diplomilavastustes. Aga sa ei teinud, välja arvatud telelavastus, mis tehti seal, ma mängisin pisikest sutsu. Sest siis me oleme nagu Hansuga riius, sellepärast et ma tahtsin poole pealt koolist jalga lasta minna Moskvasse ginaati. Haavad siis lõigi vist kino vahele. Tähendab sa nii Truuvika teatril ei olnud, aga miks sul äkki kino meeldima hakkas? No ma ütleksin niimoodi, et, et noh ma ei tea, nüüd nüüd mulle ta enam nii väga ei meeldi, aga sel ajal mulle miskipärast tundus, et, et seal on nagu suuremad eneseteostuse võimalused. Kuigi pärast elu näitas vähemalt minu konkreetne elusaatus näitas seda, tulin kinost ära teatrisse, kuna teatris on vähemalt selle 15 20 aasta jooksul, nüüd viimasel aja jooksul on olnud teatris tunduvalt demokraatlikum õhkkond ja suuremad ausa jäämise võimalused, kui seda kinos oli, sellepärast me sealt kinost ära tulin. Aga kus sul see idee tuli lavastama hakatakse, oli ka kuidagi kinos filmi tegemisega seotud. Ei no ma ütleks niimoodi, tähendab ma lavastasin juba enne kateedrisse tulekut koolis seal mõningaid asju. Siis kateedri ajal sai tehtud iseseisvaid lavastusi pisikesi jupikesi. Nii et tegelikult noh, niisugust unistus saada näitlejaks pole kunagi olnud, oli mõte see, et kui ikka selle tööga tegeleda, siis ikka lavastamise poole pealt, sest lõppkokkuvõttes ma olen ju nii vähe mänginud kõikide nende aastate jooksul näitlejana ikka väga vähe. Ma tahtsingi küsida, et mis sulle nendest kolmest tegevusest teatris kõige rohkem meeldib? Lavastamine mängimine ja noorte õpetamine. Kõigepealt, ma arvan, et ma olen lavastaja siis kusagil viis, tõin natuke näitleja olla ja kõige keerulisem olla õpetaja. Lihtsalt ma. Ei oska olla õpetaja. Oskan. Ma arvan, et oskan midagi edasi anda sellest, mida ma olen elus näinud ja ja tundnud, aga muidugi mingi koolipapa, ma ei ole banzulik, õpetaja, mina ei ole lõppenud. Ma olen lihtsalt õpetav lavastaja, ütleksin niimoodi ikkagi lõppkokkuvõttes kõik see milles seisab see lavastamise kunsti AB, seal on kõik Pansort saadud, tähendab alused muud on ju eluga juurde tulnud, ise loetud ja õpitud ja kogemustega ta ikka see AB on banzolt nüüd ainult tänuga meenutada ka, muidugi olid ka teised seal kõrval. Õnneks oli koroonalaud, õnneks oli Kalmet Vello Rummo et õpetajatega vedanud, veel eriti tähtis on see minu jaoks olnud Tohvelmel. Kuigi tema otseselt ei olnud nagu lavastajaga tantsuõpetaja ja see mismoodi tema läbi liikumise oskas mõtet anda ja seletada, niiet Tohviga muidugi seal reas. Kuidas noortega praegu kontakti saad, on nad teistsugused kui. Muidugi on, nad ikka muutuvad iga viie aasta tagant, minu meelest nad on erinevad. Aga ma ei tea, võib-olla see on niisugune vananemise ja lubjaastumise tunnus, et tunneliga juhul mingit vajadust, et noh, et peab nagu nendega suhtlema, ilma nendeta oleks elu nagu tühi või poolik. Ma ei tea, seda, peab inimest noorte käest küsima, kas nemad minuga kontakti saavad, igal juhul mina püüan nendega kontakti saada. Vahest mulle tundub, et see õnnestub. Mulle tundub, et sul on väga niisugune suur tööjõudlus nendega töötades. Sa oled teinud nüüd juba kuuest lavastusest 13. lennuga, võib öelda, et neli. Ja, ja tahad veel tegema hakata üht, mis on, mis nüüd veel töösse tuleb. Kui kõik läheb nii, nagu plaanitud, on siis kevadeks kusagil seal, aprilli lõpuks mai alguseks peaks valmis tegema veel Tšehhovi kolm õde, kuna noh, niisugused kihvtid plikad mul kursusel lihtsalt kahju on neid niisama ära lasta ja poisid on olemas. Need kursusel on Need inimesed, kes sobivad nendesse rollidesse ja ma ei tea, mis sellest välja tuleb, aga aga niisugune soov on, et Tšehhovi kolm õde See tänane etendus Tõrksa taltsutus, mille kontrolli me just nägime. See jättis küll kursusest väga hea mulje just liikumise ja, ja niisuguse kehatehnika valdamise poolest veel lisaks sellele, et nad selle lavastusele iseseisvalt teinud. Räägi natuke, kuidas jäid oma õpilaste tööga rahule. Ma tahtsin väga seda, et Elmo Nüganen lavastaks lausa ütlesin talle, et nende kooli ära ei lõpeta, kui te peate tegema lavastuse. Ja, ja ma tahtsin ka väga seda, et ta saaks seda ise teha, mitte niidetud papa Kalju, nüüd istub ta nelja jalaga seljas ja teeb oma lavastuse, millele siis kirjutatakse õpilase nimi alla ja see on tõesti sedasi tehtud ja sündinud. Minu nahaalsus oli kuni sinnamaani, et sõitsin 10-ks päevaks Prantsusmaale, et siis nad jumala üksi olen vaadanud ainult kahte proovisaali läbi mängu ja eile saali läbi mängutasin oma märkused, kõik see, kuidas lavastus sünnib ja mitte mingisuguses nurgataguses kohas isetegevuslikus korras, vaid täiesti kutselisest teatris kõikide oma töökodadega ja see on suur kool ja minu meelest on see noormees sellega auga hakkama saanud. Kõigepealt pean, ma täname teid ja tänama, tänama nende tervituste eest, teiseks, aga veelgi rohkem selle eest, et mind vabastati nende tervituste kuulamisest. Ma arvan, et me loome juubelite jaoks sobiva vormi, kui see, mida on seni praktiseeritud ja mis mõnikord on andnud põhjust imetlusväärselt headeks karikatuur ideks. Ja nüüd tahaksin ma öelda mõne sõna bolševike partei praegusest olukorrast. Mind viisid sellele mõttele kautskisse Venemaa kohta. 1848. aastal olid slaavlased paukus pakane, mis hävitas rahvaste kevadõied. Nüüd on slaavlastele võib olla määratud olla see torm, mis murrab reaktsiooni jää ning toob rahvastele uue õnnelikku kevadet. Nii kirjutas 18 aastat tagasi revolutsioonilisest liikumisest Venemaal väljapaistev sotsialist, kellest meil tuli nüüd nii otsustavalt lahku lüüa. Tõepoolest need ootused vene revolutsiooni suhtes, mida ma esitasin meie praeguse kõige kurjema vaenlase sõnadega, need ootused on mõõtmatult suureid. Hiilgavad võidud, mida me seni oleme saavutanud, olid seotud asjaoluga, et meil asusid sõjalised ülesanded. Need ülesanded aga, mis moodustavad sotsialistliku pöörde sisu, olid kaugemale nihkunud. Sellepärast peavad seda ohtu, millele juhivad meie tähelepanu esitatud sõnad, eriti arvestama kõik bolševikud üksikult ja bolševikud, kuid terve poliitiline partei Lubage mul lõpetada sooviga, et me mingil juhul ei seaks oma parteid upsakaks läinud partei olukorda, mis oleks rumal ja naeruväärne. Kui palju sa üldse lavastanud oled? Sa oled nüüd üle 40 ja lavastanud, kui palju aastaid ja mitu lavastust oskavad? Kui noorsooteatri kahekümnendat aastapäeva tähistati, siis tehtud Šafiss, kuhu peale oli pandud siis kõik noorsooteatris lavastatud lavastused ja seal siis oli see minu rida kusagil neljal, 10 ringis, nii et ma ei tea noh, alla 50 on praegu neid lavastusi kõik ok, mis ma üldse elus teinud olen, täpset arvu ei tea, arvati pea. Vanasti öeldi niiviisi, et Kalju Komissarovile on oma teema, tema teater on sotsiaalne teater ja ühiskonna eest võitlev ja kas sa oled sellega nõus ja kas see teema on praegu ka sul sinu meelest tõi, on see nihkunud? Mul on absoluutselt ükskõik, kuidas seda nimetatakse sotsiaalseks või poliitiliseks. Tähendab, ma arvan, ise arvan oma niimoodi tööde peale vaadates. Et ma püüan rääkida sellest reaalsest maailmast, kus ma elan nendest hädadest, nendest rõõmudest, mis selles maailmas on. Ja kui mõni nimetab seda siis poliitiliseks või sotsiaalseks, siis on tema lõbu. Minu asi on avastada, kuidas seda nimetatakse, mitme, mis sellest arvatakse, see on juba nende inimeste asi. Balid lavastuse järgmise lavastuseni mingisuguse teema järgi, mida sa tahaksid öelda või on sul mingi konkreetne tükk juba varuks, üks järjekord on juba ees olemas. Praktiliselt on niimoodi, et kusagil viis, kuus asja on kogu aeg mida nüüd ainult küsimus sõltub sellest, kuidas seda õnnestub realiseerida. Üks, viis, kuus asja on kogu aeg peas. Ja noh, mõned siis kukuvad ära, mõni on väga pikalt aastaid lausa noh, ütleme näiteks optimistlikku tragöödiat, seda sai kantud peas, noh ma ei tea, viis-kuus aastat vähemalt oli see. Ja, ja niimoodi on. Ütleme nüüd, ma hakkan siin Ugala teatris tegema. Anu imeketit jumala haud, see on 15 aastat vana lugu juba noh, minu peas. Aga lihtsalt nüüd on hetk, kus ma saan seda realiseerida. Kas see on kuidagi seotud noorsooteatri lavastusega, tähendab, sa ei olnud sellega rahul? Ei, see ei ole üldse mitte selles küsimus rahul või mitte, rahul, isegi mul oli seal võimalus prooviperioodis kaasa mängida. Algselt oli Mikiver kaks koosseisu kuldset mandri ja Järvet ja ja siis mina, aga meie kukkusime ära. Aga lihtsalt mul on tunne, et mul on oma lugu ära rääkida sellega seoses see eeldab seda, et kas Mikiveri lavastus oli hea või halb, lihtsalt minu lugu, minu Beckett, minu Hanoi ehk jumala au ja seda. Aga kui sa niiviisi kannad peas mingit tulevast lavastust, kas sul on kindel kunstnikele seda töötada? Üldiselt ma olen jah niisugune mees, kes eriti kunstnikke suurt ei vaheta. Kunagi alguses sai töötatud tänu virvega koos aga siis eluviis meid lahku ja nüüd viimased aastad ma olen töötanud koos jaakpausiga. Mul on niimoodi, et kui ma loen tükki, siis on mul kohe ka pilt olemas, kohe hakkab ka muusika jooksma. Enamasti olema teinud ka kõikide oma lavastuste helikujunduses on mõni üksik erand, mis on keegi teine seda teinud. Ja kunstnikule. Ma ikka kõigepealt jutustan, joonistan ette seda, mida mina tahan. Ja siis pärast kunstnikuga koosseis, joonistame, tonnide viisi paberit saab läbi sirgeldatud, ennem kui siis lõpuks tuleb see, mis, mis ta tuleb ja aga ima kunstnikud temaga päris hakkama ei saa. Ma lähen küll paar lavastust teinud ka niimoodi, kus on minu kujundus olnud. Aga ikkagi noh aus vastas, mis on juba niisugune ajutrust niisugune sparringupartnerit, et see lihtsalt mobiliseerib hoopis hoopis. Konkreetsemaks ja täpsemaks tööks. Aga näitlejad, kas sul on ka oma konkreetsed lemmiknäitlejad, kellega sa tahad rohkem? Noorsooteatris olid muidugi nad olemas oli Allabertali kraam, oli luule Komissarov, Ago Roo, Oro-Tepandi Viljandis, nüüd hakkab ka juba kujunema, varsti see, ma olen nii lühikest aega siin olnud, aga ikka omad lemmikud on juba, on ka siin olemas, kellega tahaks tööd teha, lihtsalt mulle tundub niimoodi, et seal noh, niisuguse oma meeskonnaga oma pundiga koos töötades me ju kõik koosa vananeme ja võime ka öelda, siis areneme veel, ma loodan veel, et areneme või pole, varsti enam ei arene, lõpuna olengi juba niimoodi maha käiv mees, aga aga mingisugune ühine kasvamine ja ühine mõtlemine ja rääkimine, sest ma ei tea mingi eakaaslaste aatekaaslast. Minu arvates on see olemas. Aga kas sa arvad, et teatris need rühmitused need tekivad ja siis on õitsingul ja siis jälle lagunevad või võivad nad olla väga püsivad nii elu lõpuni? Ma kardan, et, et nad ikka vist lõpuni ei saa vist olla. Aga võib-olla on, ma ei tea mulle ja ma arvan, et mu elu veel ei ole lõppenud. Aga selle elu ja koostöö jooksul on mitmeid suuri kohtumisi olnud ja suuri kirg ja armastus ei olnud ja on ka lahkumise olnud niivõrd-kuivõrd, me olime tõesti liitlased mati hundiga. Kuivõrd ta mind aitas ja talid, noh mulle suureks toeks noorsooteatri alguspäevadel. Nüüd me enam ei ole Mattiga nii suured sõbrad. Isegi võiks öelda, et meie suhted on jahedad. Aga noh, ma mäletan ainult heaga saab meenutada seda kunagist koostööd. Mina, kui ma tulin noorsooteatrisse, siis ma pidasin silmas Irdi teatrimudelit, kes suutis ühe teatri kollektiivi sees omada niivõrd erinevaid gruppe, üks oli toominga trupp, siis oli Hermaküla trupp. Ja ma püüdsin sedasama mudelit, aga ju ma ei olnud nii võimas isiksus, et ird suutis neid ühe nimetaja alla panna. Ei saanud karusad Raidi Petersoni Mati Unti ilvetit ühe mütsi all hoida ja sellepärast tegelikult pidin lima lõpuks teatrist ära tulema. Võib-olla see on võimalik ainult väga suures teatris nagu Vanemuine tähendab sellepärast et väikene teater on ikka väiksem kollektiiv ja need rühmitusi ei saa nii palju olla. Ikkagi teater, aga noorsooteater on 20 aastat, mina 13 aastat seal töötasin niimoodi, kus ei olnud üldse teatrit, ei ole, maja ei ole väike saal, ei ole teater. Ja muidugi need pinged selle ümber noh mitu korda raskem ja keerulisem. Seda enam, et noh, see on alles nii noor teater. Vanemuine on ikkagi. Aga räägime nüüd siis sinust kui näitlejast kui see lavastajad ja siis antakse sulle roll mängida, kuidas need kaks asja kokku sobivad, ma ei mõtle, et samas lavastus, mida sa ise teed, et sa mängid, vaid ütleme nii, et praegu siin valmistad ette tantoni rolli, nagu ma aru saan. Ja samal ajal valmistad ette oma järgmist lavastust lavakunstikateedri üliõpilastega. Kuidas sa seda tööd niiviisi eraldada? Aga kuna ma olen võrdlemisi suur egoist ja, ja auahne ja kõik need asjad, mis veel võib öelda, siis mul nõuab küllalt suurt pingutust näitlejana ennast maha suruda, et mitte hakata siis lavastajat üle lavastama? Ei ma seda täiesti teadlikult, surun ennast maha ja, ja püüan ennast allutada lavastajale, tähendab, ma ei sooviks ühelegi lavastajale sellised näitlejad nagu ma ise olen. Aga ma olen näinud mõnda meest, kes on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Ja ma arvan, et ka Mikiver ja Evald Hermakülaga mõned kõrvalt olen vaadanud, mulle tundub niimoodi, et nad suudavad seda teha, mul on seal alati väga raske, aga meeldiv seal mängida, siis kui kui ma tunnen, et sellel asjal on mingi mõte sees, siis küll meeldib, tähendab mul on vedanud näitena ma olen mänginud tõesti ainult seda, mida ma olen tahtnud, ma olen saanud valida. Olen mänginud seda, mida ma olen tahtnud, ma ei ole mänginud ühtegi rolli niimoodi, noh, mis ma pean ta ära tegema, ta mulle vastik, jälk ja kole ja, ja noh, niisugused enese vägistamist ei ole mul selle koha pealt olnud, vahepeal on ajad, kus mul on, ma ei tunne mingit vajadust mängida, siis aeg-ajalt tekib niisugune tunne, et et nüüd võiks jälle. Kuidas sul leni rolliga on, aga see on roll, mida sa meelsasti mänginud. Mulle meeldib väga seda mängida saan mängida suhteliselt harva teda. Kuna siin on nüüd kahe teatri vahel vaja jagada ja siis teatrisisesed paralleelid ja kuna seal on palju tegelasi, siis suhteliselt harva saab mängida, aga mulle meeldib teda mängida täitsa. Noh, see on iga kord surnu kokkuvõtmine, sest pausid on pikad vahepeal ja ja noh, täiesti nagu uuesti algamine, aga, aga kui see etendus läbi on, siis ma noh, ma ei tea, ma olen ise, ma tunnen, et ma olen rahul. Mulle meeldib seda, mulle meeldib mängida ja nüüd Sinugalaskaleedi käid vaid maatoris vaid Molotovi loos mulle meeldib mängida. Tähendab, mul on tunne, et ma saan midagi tähtsat ja olulist öelda. Midagi sellist öelda, mis. Doktor seltsimees härsner. On see lõpp? Püüdke mind mõista. Ärge mind haletseda, mis tähendab mitte mõelda. Hea küll, siis ma küsin nii. Kas varsti on lõpp? On see lõpp? Pole preili, ma olen samuti võitleja nagu lahinguväljalgi. Mind haavati. Pean teadma tõtt. Te olete kommunist. Mind ei tohi haletseda. Jutt käib olulisemast. Ma pean jõudmas verblaviga rääkida, mõned asjad on pooleli jäänud. Alati ebasobival ajal. Alati jääb midagi poolele. De hoiatage mind, eks. Mulle aitab vaid teie sõnadest. Kuulake see naine üle, tuleb preiliks kutsuda. Temal on erakordne tõievaist. Ja veel. Mind saatis üks tööline, ainult valeta nime ma ei mäleta. Ta pidi rindele minema. Ta pidi rindele minema. See on meie kullafond. See on tragöödia. Nad lähevad esimestena kaitsma meie revolutsiooni, oma revolutsiooni ja esimestena hukkuvad. Kes tuleb asemele? Kes tuleb asemele, kes? Aga see uus roll, mida sa praegu valmistan ette, Roman Hollande'i giljotiin tantonile, räägi sellest natukene. No see on veel nii värske ja, ja noh ma olen nii hädas sellega, et ma ei oskagi midagi muud öelda, kui seda, et mina tea veel, mis seal lõpuks tuleb ja, või kui kuidas ta tuleb, tal on mingisugune kõhutunne on olemas. Aga kuidas teda nüüd lõplikult vormistada? Ma ei tea. Olin nüüd Pariisis, käisin lausa muuseumis pilte vaatamas, et midagigi juurde saada, sest puht väliselt me oleme niivõrd erinevad ja, ja ütleme, lavastaja taotlus ei olegi mingisugune dokumentaalne täpsusega, aga kuidas seda kujunevad, Retäitematerjal on kuradi põnev, jube põnev materjal. Kuidas seda nii ära täita, etetena inimlikult söödav, vastuvõetav oleks, ma ei tea veel seda seisavad ees niimoodi unetud ööd. Kuidas sa töötad kodus, istud, mõtled või käid hoopis väljas looduses jalutamas? Loodusesse enam ei ole aega käia, aga üldiselt lahkuma. Kui ma niimoodi mõtlen, siis ma vedelen jah, lihtsalt vedelen pikali maas olema ja siis vahepeal tuian jälle ringi ja suitsetan väga palju ja nii et ma ei tea ilmselt mõlemad kodus, et ma mõtlen siin oma ämma ja siis vanaemasid seal need vaatavad, et issand jumal, mille eest sellele mehele palka antakse, et ainult kas loeb või magab. Puhkad ei puhkagi. Ikkagi hullumeelne pinge, kui niimoodi võtta kool, teater, lavastamine, mängimine, puhkamine ongi see, et saaks ainult magada. Aga suvel seal on aega. Praktiliselt ei ole mul olnud ühtegi sellist suve, kus mul ei ole mingit tööd kukil olnud. Kas ma pean midagi siis kirjutama või mingit lavastust ette valmistama, nii et kui näiteks tänavu suvel, siis ma sain. Viis päeva, käisime pausi juures talus kaal poisiga püüdsime ahvenaid, vot see oli jah, kuigi samal ajal pausidega kogu aeg tegime tegelikult tööd. Me tegime lavastust. Aga võib-olla sa lähed niisugune inimene, et see käigu pealt taastad ennast ja ei vajagi päris bukest võib-olla sellel hakkaks igav. Nojah, seda vist ka. Nüüd on õnneks tervis vastu pidama, ma ei ole kaks aastat olnud haiglas olnud, varem oli see häda, et siis sai aastas niimoodi kuu aega haigemajas vedeletud. See oli nagu puhkus aegses. Mis sa arvad nendest sündmustest, mis meil praegu ühiskondlikus elus toimuvad nendest protsessidest? Ma ütleksin niimoodi, et, et see, mis nüüd juba toimuma hakkab või või need vihjed sellele, mis toimuma peaks ja toimuks on täiesti norm, gaasid ja mõistlikud ja ja kui niimoodi ma ei tea, võib-olla see kõlab eputamisema. Aga mina mõtlen vanu tuleviku peale, mis sealt edasi järgmine samm peaks olema, sest põhimõtteliselt see, mis praegu toimub, see on see, mille eest ma olen kogu oma teadliku elu võidelnud tegelnud. Püüdnud seda kaitsta, püüdnud tõestada, et ka selline demokraatlik elamise vorm on võimalik nõukogude võimu tingimustes. Aga praegused mõtted ja mured on juba järgmised probleemide kallal, et me nüüd räägime sellest, kuidas küüditati ja ja noh, kes oli see kõige suurem Stalinist ja kes on see kõige suurem mõrtsukas. Need asjad on põhimõtteliselt pull selged olnud iseenda jaoks juba ammu, aga nüüd on vaja edasi mõelda. Ja kõige rohkem mõtlema tegelikult sellele, et kui nüüd tehakse demokratiseerimise protsess peatuma, siis milline on see alternatiiv? Milline õudusmeditsiin, kes ootab. Ja ühesõnaga minu mõtted tuleviku peale on kusagil sealkandis. Tähendab, minu meelest see kõik praegu räägitakse, see on, kõik on selge, kõik on õige, aga nüüd on vaja mõelda edasi, mis edasi tuleb, edasi tuleb, see on alles algus. See on alles algus, on see, kus laps alles laliseb aga laps peab rääkima õppima. Aga kui varem kasutati teatri lava selleks, et öelda asju välja, mida avalikult öelda ei saanud siis praegu öeldakse, et oi, et teatris ei ole enam midagi ütelda, kuna igast ajalehest võib rohkem lugeda. Mida siis sinu arvates praegu peaks teatrisse mängima? Ma arvan niimoodi, et iga mees mängib ikka seal teatris seda, mida ta tahab nagu mängida. Ja ma ei tea, mul endal on küll tunne, et, et noh, need asjad mis on nagu praegu peas ja mis on nagu plaanis perspektiivi, siis noh, need töötavad just nagu sinna selle tuleviku peale ja selle tuleri kogu peale. Siin on praegu kaks konkreetset. TÖÖD. Vello Lattik kirjutab praegu esimest varianti, ma olen lugenud niisugust ohudraamat kus teatatakse raadiused, likvideeritud järjekordne partei ja rahvavaenulik rühmitus ja ongi uus küüditamine. Või siis sõprus, kirjutas näitemängu ühest päevast vangilaagris, mitte poliitvangide laagris, vaid vaid kriminaalkurjategijate vangilaagris. Või siis Casansseril on kolm aastat tagasi kirjutatud näidend suur buda mis on ka niimoodi peas ja ootab avastamist, see on siis nagu Hiina, Kambodža stalinismi kogemusena niisugune süntees. Õudus, noh, tegelikult kuhumaani ikka sotsialismi ja kommunismi loosungite all välja jõuda. Vot need on need asjad, millega nagu kõige rohkem praegu tegelevatel. Tähendab on nad konkreetselt ka mingi teatri mängukavas. Kõik need kolm nimetust on noh, kui niimoodi võib öelda, siis Komissarovi portfellis, aga Komissarovi portaal asub praegu Ugala teatris. Meil on väga vaja juhte. Suured revolutsioonid tõstavad võitluse käigus esile suuri inimesi ja Tiiustavat selliseid andeid, mille olemasolu tundus varem olevat võimetu. Andkem rahvale võimalus oma saatuse üle ise otsustada ja te näete, kuidas tema sisemusest kerkivad esile sellised inimesed, kelle kätesse võib anda kogu meie elutöö. Meie vaid alustasime, aga nemad peavad jätkama. Ning nende ette kerkivad sellised küsimused, millele isegi 70 märts ei vasta. Kõik revolutsioonilised parteid, mis seni on hukkunud, hukkusid seetõttu, et läksid upsakaks. Ei osanud ette näha, milles on nende jõud ning kartsid rääkida oma nõrkustest. Aga mida sa arvad demokraatiast, teatris, kas teatris, võib-olla demokraatia ja mil määral? See eeldab ka mingit kultuuri, kui ka kultuur ei ole, siis noh, kas on demokraatia või autograaf vot ja siis on ikkagi lõppude lõpuks see üks niisugune rehkiv rääkiv seakari. Kari, kes allub ainult instinktidele ja kui ikka noh, mõistus selle asja taga ei ole, siis ükskõik, kuidas me teda nimetame, see ikka lõppkokkuvõttes ei tähenda mitte midagi. Tähendab elementaarne kultuurharidus, haritus, sest jälgides praegu seda meil toimuvat, noh diskussioone ja poleemikat pidevalt, näeme seda, et kui madalam see see suhtlemise tase. Teatris võiks olla ka demokraatia ja peaks olema demokraatia ainult kuhumaani. Fellini orkestriproov on üks suurepärane näide ja hoiatus selle kohta mis on pseudodemokraatia, mis on tegelikult anarhia. Et ma arvan, et siin ei saagi niimoodi öelda, et teatris mitte teatris, ühiskonnas või mitte ühiskonnas, see on kõik üks ühine protsess, aga aga ma olen, praegune kogemus tõestab minu jaoks küll seda, et me lihtsalt ei ole valmis demokraatiaks. Me arvame, demokraatia on see, et lähme juudil silmad sisse ja lõhume ära mõne skulptuuri, see on demokraatia. Ei, see ei ole demokraat. Jaak Allik ütles seal üleliidulisel teatriliidu asutamise kongressile väga ilusasti selle demokraatia kohta. Et. Plaat on, süüdistas demokraatiat selles, et ta annab võrdsuse ebavõrdse eile teatris, aga kus ebavõrdsus lähtub juba ande määrast ning kus kunagise olla võrdsust lavastaja näitlejate õigustes ilmneb see igavene vastuolu eriti teravalt. Ja siis ta ütleb ka, et teatris Peaks olema juht. Valitav kollektiiv valib endale juhi, aga ülejäänud määrab juba peanäitejuht oma meeskonna, kellega töötama. Kuna see on kollektiivne kunst, on see õnnetusel teatritegemise juures, seda sa ei saa üksi kodus teha oma klaveri taga või oma kirjutuslaua taga, sa pead seda tegema koos teiste inimestega. Son ta õnnetuse võlu siis muidugi peab olema mingisugune meeskond, peab olema mingisugune ajutrust, peab olema mingi liider. Ja, ja siis edasi juba tuleb kuuletuda. Kui sa tahad selles mängus mängida, siis sa pead mängima seda rolli mille peale me oleme kokku leppinud. Peale loomingulise töö on sul veel ühiskondlik teatriliidus. Ja nüüd pärast teatriliidu asutamiskongressi. Kuidas sulle tundub, kas asjad hakkavad uue hooga jõut moodi minema? Me püüame praegu teha kõik selleks, et minema hakkaksid, aga ma ütleksin seda, et selle kongressi ettevalmistamise käigus toimus midagi sellist, mis minul on väga kallis. Ja ma arvan ka väga tähtis, nimelt see, et korraga ühinesime mehed, kes võib-olla 10 aastat olid niimoodi napituks teisele tere öelnud. Korraga saime ühe mütsi alla, sest korraga tundsime kõik seda praegu me otsustame midagi sellist, millel võib olla tähtsust tuleviku jaoks ja me saime ülema pisikestest egodestaminadest ja upsakusteste au ahnustest ja ja arvan, et see on nagu see tald või platvorm mis annab alust mõõdukaks optimismiks, et tõepoolest midagi hakkab toimuma ja midagi hakkab muutuma. Kas midagi konkreetselt on nüüd ära ka tehtud, kas need sõidud, mis teil on Mikk käis nüüd Norras ja sina käisid Pariisis, kas need on ka juba selle uute tuultega? Ma arvan, et mingil moel küll, jah, kuigi me oleme sõitnud ju kogu aeg ja on ta varem käidud, aga, aga lihtsalt näiteks sellesama viimase Pariisi sõidu puhul oli juba ikka tunda seda, et. Ühes kuuendiku planeedist on muutunud ja oli ka tunda seda. Ma olin nüüd möödunud aasta mõni Jugoslaavias, seda seal oli nagu vähem, aga et niimoodi tõsiseltvõetavust suurriigis ikka Prantsusmaa, nagu ta on oma tuumapommide ja rakettide ja kõige muuga. Et meie vastu on tärganud huvi. Et see ei ole sugugi ükskõik nendele inimestele, ka seal, mis meil riigis toimub, kas me lõpuks saame ükskord tsiviliseeritud riigiks või, või me jääme endiselt selliseks? Karuks nurgas, kes hirmutab iseennast ja kõiki teisi. Ja kui sa nüüd mult küsiksid, et mis sulle seal Prantsusmaal või Pariisi linnas kõige rohkem meeldis, mõtlesin ma, vastaksin sulle sedasi, et. Meie kakleme ja vaidleme selle üle, kas Viru tänava otsa ehitada. Täis Me kakleme, vaidleme selle üle, kas noorsooteatrimaja ehitada sinna, kuhu ta nüüd ehitatakse, lõpuks ta veel ei esitata juhmi. Me kakleme ja vaidleme selle üle. Kas ana linnas võivad olla ka peale korterite asutustega mingeid kultuuriobjektid. Me kakleme, vaidleme selle üle, kas Pirita kloostrisse võib seina peale panna prorektoreid ja nii edasi ja nii edasi, me võiksime seda rida võtta ja jätkata mai tea lõpmatuseni neid ja kallid prantslased kes on ikkagi niimoodi või mis on põhimõtteliselt ikkagi Euroopa tsivilisatsiooni üks koldeid võtavad kätte ja ehitavad Luuvrisse. Nii klaaspüramiidi ja maa-alused galeriid. Me olime ühe kunstniku ateljees. See on endine mingi ühe vaksali külmhoone, mis on tehtud tantsukoolideks teatrikoolideks, kunstnike ateljeed, eks. Vaidleme, korraldame konkursse, mismoodi peaks välja nägema Estonia teater ja nii edasi ja nii edasi ja, ja kõik see surebki sinna vaidlustesse. Aga nii nagu Zenovskina teater püsib püssirohukeldris, nii nagu sa teatrikool angaaris. Nii tulekski tegelikult läheneda asjadele, me oleme 10 aastat või 20 aastat, käib sõda nukuteatrihoone ümber akas Halmaweeüü mootor, ratturid, gaasikaitsjad ja langevarjurid peavad elama laial tänaval. Nad võiksid elada minu arvates Lasnamäel või ükskõik kus. Samahästi nii. Ja me ei saa teatrit sinna panna. Püsti. Võtame noh, üks eredamaid mälestusi oli seal. Kunstimuuseum jälle vana jaamahoone ehitati ümber seal nüüd praegu, kus on kõike Impressionistid koos. Arteko. Me näeme välja nendega võrreldes lumeinimestena. Võib-olla see ongi see, et minu mälestust mööda see jääaeg sinnamaani jõudnud seal kusagil niimoodi valdai võrgustiku ja Ukraina vahel lõppes ära. Aga põhimõtteliselt on meie, kogu sotsiaalpoliitilises olukorras vabariigis Eestimaal midagi väga valesti midagi väga viltu. Kui nad täidavad kultuuritsenter kõhklus, meie ajakirjanikud osalesid näidata äärelinna tööstusrajooni. See on nii nagu meie mõistes Lasnamäele sinna kuhugi Iru Elektrijaama soojuselektrijaama juurde sinna taota sisse 700 miljonit franki ja see on ainult kultuurikeskus, on see, kus siis saab kino vaadata, teatreid vaadata, see on see, mis noh, tegelikult ei too sisse. Kaubamaja toob alati rohkem sisse. Aga see riik läheb selle peale ja see on kapitalistlik riik mitte riik, kes deklareerib, et tema ülim eesmärk on luua uue inimese, kes hakkab kommunismi ajal elama. Mis on teatris kõige olulisem, millest peab endale aru andma kui tahad teatris töötada ja seal püsima jääda? Olla enesekriitiline, iseenda suhtes aru saada, mis on su tegelik reaalne väärtus. Midagi õnnetumad ei ole mina oma elus näinud see kui olla näitleja, kellel ei ole tööd see ei ole mitte see, et, et ta intriigid või soosing või mitte. Soosing. Aga lihtsalt on näitajad, kellel on alati töö Mikiver, Üksküla, näitlejaid, kes võivad aastate viisi lihtsalt käia teatris palka võtmas. Ma kujutan ette, see võib väga valus olla hinges. Aga ma tean ka, et kui raske on sealt ära tulla, ära minna. Ja ma arvan, et see on üks, üks üks, annaks jumal mõistust arusaamas seda kas on sul reaalseid võimalusi, reaalset katet sellele soovile olla näitleja. Või ei ole. Näitleja tunni Kalju Komissaroviga Tõdisel kiilu.