Tere õhtust, neid algab näitleja tund. Ja täna on tulnud Heino mandri jagama meiega seda, mis tal on. Laual meie ees on raamatud. See on teie valik nendest tahate täna meile lugeda? Oli vist raske küll valikut teha niisugusel kunstnikku nagu teie, kes te olete nii paljusid autoreid meie oma kui ka tõlkekirjandusest lugenud inimestele, pikkade aastate jooksul. Ütlesin ei oskagi valikut teha. See on niisugune. Noh, nad ei ole ka võib-olla päris niisuguses Kompositsioonis võib-olla mitte päris täpsed, aga aga nii ta välja kukkus, ei ole ju selleks aega nii põhjalikult läbi mõtelda. Tallinna kiirabi Everiaat praegu on, praegu tuleb välja uus näidend ja kuigi mul selle osa ei ole nii valdav, aga ma pean ikka kogu aeg proovides kinni, pea, proovitan. Te tahtsite alustada Betti Alveri luuletusega ja mis ikka alustamegi siis? Ei mõikmehe mõjurikus, ei väärikus, ei vägiteod, ei Koljati dekolli peod, ei tormakusi, torni pikkus. Kui pole üht. Mis aitab sõnasähvimise talendi, tore tulevärk suvele, suu ja sulevärk. Kui sõnatult su saatus ise ei ütle üht. Ta jäid ja võimuhullust veel kui pole üht. Eesõigusi see üks ei anna. Ei kärkima sind kehita. Ei sulle krati kraamiganna ei härberitki ehita. Ei seda sulle patuks, pane, kas oled kreeka mees või Juudalane või asusalu vanem sul maarahvana madalikul? Su nooruses ei tõota sulle ta tuulelosse tuisu, Pauks. Tooma nime käikelgi ei haava iial abitust. Ei vesta, enda venna hoolest. Ei sobitasin, sõbra poolest. Ei eelda hingesugulust, ei varitses vaimuandeid, ei vaja lepinguid, ei vandeid. Kas hõlpu saab ta hoole? Küllap sinagi ju tead, et vääramata jääkski vale, et ilu muutuks imalaks, et headus ainult ebistaks teed sillutades teesklejale. Sa tead, kuid kalkun, inimkalju kui ränk mõtte madal rõhk. Sa tead, mis õnn on puhas õhk ja olla olla, mitte näida. Mis sõin. Kuid ebajumalaid on palju ja oh, seal kaebab künnilind tobi Stobiits, ta läks, ta läks, ta ongi maetud, läks kirik hüüd tohkunniks, minn. Läku vaatab üks ning ainus tasinud ei säästa. Ta on siin. Ta tuleb akendes teostest, ta tuleb meresügavustest ja vasemalt ja paremalt. Ta tuhiseb tuleleegist, ta tuleb türmist, sunni seegist. Sutallev Peelt tanumalt. Ta tuleb häbiahelatest ja karjub kalmukivi alt. Ei sai tohi ennast alandada. Miks küürutad, miks longulased pea? On inimlikud piirid sest ei ole pühadus, mille nimel võid mõnitada inimest. Kas kummardad sa kuud või pildi palet kes vajad vaimu pagurust. Kas oled hirmu imetleja käslõppija, kas lipitseja, kas variseb? Kas õnneori ei pühi siis nii pisarat kui pori? Heino mandri, teie suhted eesti kirjandusega on keerulised ja omapärased ja võib-olla rikkamad kui mõnel teisel näitlejal. Loomulikult olete mänginud meie tänapäeva eesti kirjanikke näidendites ja romaanide jutustuste traatiseeringutes ma mõtlen siin Kaplinski, Kross, traat. Aga te olete ka ise pidanud kehastuma Kreutzwaldi yks täiesti sisse elama ja muutuma nagu meie kultuuri osaks, kas või krossi pöördtoolitunnis ja selle kaudu te olete väga palju saanud inimesi, kuidas ütelda, harida, mida see teile endale antud. Võib-olla minu näitleja arengus mänginud väga olulist rolli. Näiteks no mis puutub pöördtoolitundi? Siis ma mäletan, kui ta ilmus aastaid tagasi, siis ta haaras lugedes tohutult igas mõttes mäkke, tundsin et kõik see, mida meie sageli teame koolist või või kuivast ajaloost. Et siin oli äkki tegemist tõega mõjus minu peale niivõrd tõeselt. Peale selle on ta kirjutatud niivõrd vaimukalt Selles on palju huumorit. See võlus mind ääretult. Mis puutub Kreutzwaldi sisse? Siis kahtlemata. See haaras mind ka aga mitte sel määral, kuna selles puudub see dramaturgidele materjal sellisel kujul, kuna need on kirjad. Nendesse nagu sisse minna ja ehitada nii-ütelda vahepealset elu sellele on palju raskem kui. Ja ma olen kas kuulnud teie intervjuust või lugenud mõnest raamatust, et kui te läksite teatrikooli sisse astuma, siis lugesite Sütiste rublikut. Jaa. Reblikut, Anna Haava, Ilmarise ja. Gängid Gailiti Toomas Nipernaadi algust jah, ma mäletama luges. Aga nyyd seame ennast hästi mõnusalt ja mugavalt istuma ja laseme ennast kaasa viia Betti Alveri eetilisel laadil sest Heino mandri tahab meile lugeda poeemi mõrane peegel. Sel ajal, kui meil olid saiad veel krõbedaid ja kopsakad, kui kapsalehed olid laiad ja naised hästi lopsakad, kui mulgid kandsid mustava ammust, kui kurn viskas iganaakmann kui köstri lehm läks lõhki rammust kui juturaamatuid, mis Laakmann kui rasvast läikesid veel koid, pannkoogid, kraed ja kardavoid. Sel ajal palju riiet rikkus üks väike rätsep varaku. Teatalist jumal põrkumis imelikke käiseid õlgu täis püha põlemiste põlguda lambi valgel kasinal küll õmbles kokku masinal. Siis võites endasargust häbi. Ja vastuoksatavale läks rätsep nõelasilmast läbi. Ta pääses näitelavale. Ta oli noor, ta oli sirge, ta oli ägedust ja kirge. Ta luges, õppis päeva tööd, võib-olla liiga laialt, voolas võib-olla rängalt üle soolas. Üks köik ta lõkendama sündis mõnda noorukit, kes tundis, et elus võite on ka muudkui mütsi, tärn ja kroonupuud. Nii mõni süda, rutem tuksus, nii, mõnelt laugelt kadus kur. Nii mõni neitsikene luksus, nii mõni poodnik, paksjaturd, kes hädavaevalt vahtlus tooli lei vastu vesti rinda, peo ja võltsid, kaaludes petrooli veel kaua, mõtles sõreo. Petri tühi, teab, mismoodi kaid väikses Luberikus majas läks tihti näljasena voodi, noor naine, vihal närakas sall ja süles laps, kui nad välja suur keha vispenites Booksis. Kuid vaimult väetiKiya kehv. See naine kambrist kambri jooksis pääs ruuduline siidileht. Tömp, ninakene rõõmsalt kirtsuste muutkui siristas Sirtsus. Ta suudles tütrekese bäkki ta võhivõõraid, lapsi paitas ta kärbseid liimist lahti, aitas täikamäärad. Jah, ta pildus kiiri veel, mõnikord mängis liiri. Ta valvas Väikse voodi ees, Aegel lapse linte, seadis tal oskamatult juukseid suges ja süda nukker silmis vesi, ta suuri monolooge luges ja tütart plekist vannis pesi. Laps oli kerge nagu aga on ta ilu pilku lummutas kuid mingi kurisevalt pagantses hinges rõõmu summutas. Nimurdiskeetikesel kaardada risti oma lemmikaarde, nii armastatud nuku viis naabrilaste käte õue ja pihuke surut vastab õue, neid vahtis toast. Kui süda, siis liigsuurest rahutusest pistles laps taadi, näitemänge jätkas krik laual Taanimaale Ristnas verandalt Helsingi üürimates jõvana vöödiline ints. Kord oli kuningas, kord prints. Ta lokkis juukseid kuumal kahvlil ning joonistada meeldis tahvlitel pikki keskelt kitsaid kehi ja suurte vuntsidega mehi. Kesktütarlapsi koolipingist oma tuju talitses, kuid poistekerad selles ringis, Me väikennennib, valitses uus lemmik talle. Nalja tegi neljapäevast reedeni. Ja nagu paha Väimlizegida mängu muru eedeni. Siis tulid hoopis teised tuul, et kuuvalgus udemed suule, Köik armu ärada, annused, sistantsu, mürglit, kabinetid käest läinud õppurid, kadetid ja kõlisevad kannused. Ning nägu vältimatud. Lülitsis tulid võistlejate tülid, lein, vanded, lõhki kistud kõrvad ja mõned kurvad enda mõrvat. Sel ajal igast kõnetoolist meil noortekriisist kisati ja linna tütarlaste koolist must lammas välja visati. Nüüd ema tõhutasid põlgu, sõbrannad kehitasid õlgu. Teda külma käega puutus köit nähes naiste silmis nooli kõrk, joon ta huuli palistes liig ruttu tugevamaid poolida. Väike-abset alistas tal kevadine torm ja tung tõi pilku julgust. Kartlik pung. Nii puhkeb küsimata, milleks meelõhnaliseks purpurlilleks. Ning ta ET taadilt lendamisi visa ja lavatöö jamaks kuid kaardilauas endamisi ta ses vaenella, mis veel siis, kui orvuks jäänud maimude hällis kurvalt kiigutas hirm sageli end liigutas ta südames. Tal polnud aimu, mis teda sirutama sundis, kätele maga ja ta tundis, et miski saatuslik võit ei väldi last. See oli köik orbise mängust mängu tõttu üles ja märkis, võite tabelis kord riivamisi surmast, mõtles kord, kuulas Kelly kabelis. Kuid alati troosti leinal pronks lühtritega peegel seinal. Pilk ta tõmmu jõmmi nii nõiduslikult peegeldus. Köik ehtis teda talvega algus, kesksuveroheline valgus, oktoobri vihmabinetus. Jah, tahegi tal veetlust andis ning oma tuhm lilli fändistati häraisse inetus. Kõrt klubisse Vistada, juhus, kus auväärt laudkond juttu puhus ja virgalt klaase kallutas. Krit vanakesele unus, õlu, see sädelev ja kerge kõduneid kogemata vallutas. Tal naersid lahkelt vastu kurrud kott, põsed, habemeid ja vurrud. Ning samas õppis tundma värstida oma meest, noort närviarsti. Filt süda õnnes, sume linnul, väike vilgas. Kas, kui teda koju läbi lume evis, kätel jumaldatud Sass Nad hullasid, Nad lausa hoidsid. Nad olid naerma, nobedad nad 11 lusikaga toitsid. Nad olid päris tobedad. Jah, noorik siiralt imestas kord, märgates, et vanur radu läks, argipäev, et kombed näisid ses majas pisut saaksikud. Et solvunud näoga ringi käisid ämm ja ta õde. Kaksikud. Sass päiksepaistel töötas rühmas butistus halva ilmaga ja lambi valgel pisut kühmus. Just ja nagu summutada tahtis liig õnnelikku ehetust karmuli ainsa silma sina karm kõne kongus kotkanina. Kuid haigetoas ei kaevatud, sest sinna tüseledes joosti ja kuulsa mehe juures troosti said kurjast vaimust vaevatud. See kõlav nimi ennite varjas vaid näiliselt tükati kuid uksed lahti lükata. D ja seltskond, kes nii rängalt sarjas ta pahesid ja pahekesi käte üsna lahkestidel surus ja tihti jäädes kahekesi tal tehtimise kunstis nurus nüüd õppust huulil maguscots. Nii mõni seelikuga sorts. Sass oskas anda julgust, jaksu ja viimses viletsuses nõu. Kuid leides tassist kohvipaksu. D, aga neid ikka oma 10 tükki, tal oli taskus luku taga, neid salaja siis vaene mees, ta luges kahed prillid ees. Kuid sõnad vehklesid, kõik võistu ja väiksed ähvardava triaad ei tõotanud inimsoole head. Kuu vaatas kaardi meist nii mõistu. Ja vargsi, tagantjärele, nüüd naise minevikus Oris kord ääri-veeri teateid noris, kord naerdes, vanuseiku riivas jagahvates. Ta oli kiivas. Tuul on vinge talv, kulukõrsik ahistab. Ja punaVoria mari hinge. Kui valus. Kuid hajameelne kõne aher Sass tammus mööda tubasid jõuk jälle kaasa ümber sagis päev läbi ripendasid nagis reas keisserlikud valitud ja väga vanad palitud tormagi tõusmas harveixis neis ohu tunnustesta pilk. Ja säärte naine tuppa kik siis jah, säras nagu kastetilk. Silitas ta kurba ballett Michaels. Käi ses kõiges valet võis lugeda vaid kahtlus, ohter ja kade hinge nuuskur tohter. Ta hellitas veel ainus soovi, et keegi neid ei tüüta ja seal mürinaga sõitis hoovi maa mühak metsa, müütaja paksmagu Pärtel turd ja koore, kui põhja põlistante Lõmm. Need ronis käärikusse, jõmm, ta roosa lips näis uus ja tore. Tuul püüdsid saateri kuueääred kuid kodukootud pükste sääred tulid porist joonikud ja kortsus, kui Härmoonikut tal nina taeva poole tungis, ent raskelt alla rippus Lott. Ja põuetaskus oli pungis. See oli mees, kes lüües pileti põrgu, leidis vihutes, kes ise keetis kaerakilet, kes kodunt isa kihutas, kes kolme vaiba vahel magas, kes pisut korrutas, jagas, kel mõte oli kehv ööd. Kuid süda nagu sepale. Tal võla Kabla otsas kõlkus, nii mõni priske vennike. Kõike eneses meelis mõl, kus väit, noor ja nägus nänni. Köik võlus teda kähar Kuugal lohk põõses pannal juukse tukal lõug, millel mustes väike täpp. Keskvõnu puh, vaid kastemärgini sörgib liblikale järgi suur Masa jalgne Mesikäpp. Ta tuli kõigi samal viibult näost kukkus ära, sõber Sass. Ta tuli nagu linnutiivul käes lillekimp ja piimalass. Ning närvanenny ette pani ta korvid uhkele unaga. Ning Pärtel, vana vimm masturi näos, punane, kui tule, kuri käis nänni kannul, trampis norskes, paar hetke seisis põgusalt. Siis ohkas pikalt magusalt ja nagu piksepasun, korskas kakskümmen Nakla kaalukurraskse oma püütud havi Burask. Kuid märgates, kuis vihasoo on ju abikaasa laual tuksus lõiverelimatutav, joon ta huulil vallalt õie keebee. Ta hõljus, Hillerdas kõige Ebe. Ta punastas, ta pilgutas ta tuhvel vaevu maha, puutus ta kolm kõrt ilusamaks, muutus Ta õli tulle tilgutes. Pea laeval oli ripparaapa, haug, soole, rivi kurgiga. Seal tuli lõbus äiapapa koos vintis turgiga. Keel bee, Me seljas aukliks viitel ees noore vabariigi liiter taat õndsa ilmelt pudrutes. Kohtas kannus pättel Ruiges. Mees väitis naine Gudrutes. Jääk, kurat kõige juurde, muigas. Kuid külmuks hundi laudaks, majade varsti lõbu ablas nukk. Ning pikki õhtuid vaiade kellal kurb südamars kellegist. Sass veetis unetama, sellel kõnnikuski. Tantsis vist võib-olla vist kus on küll kale karm vist sobina meistripale. Sosistab vaid üht vaid yht. Kell ikka saama, samas halvab ja magajad käes vilkul üht meest tihti süngel pilgul valvab. Eks avaldas õrnieweetlik, eks räägi, võrgutaja reetlik, mis pilte unel maisse good, kes embab sind, kas pikka Turmoza hüljalt kaaslasele tood? Kuid rindamiseni vaikselt kõrgub Neib, ahistavad valu, kuuma ja võltsil naised unes nõrgu, pikk pisar, palgelt, tumm ja kuu. Ta virgub nuttes, Haabiseb, ta otsib varjumehe kaenlas, ta lõõtsutab. Ta vabiseb Ozzassof äss silmatera lõngaga eramu kannul, veeres mööda lund. Need olid uued, suured kiislat. Köiega punetasid pihlakad, siis jõudis priskelt pärale ja siples laupäeval tume tutt. Neil hällis pisike Karl Luit. Tal oli ema silma viina ja tädikest roosa rasv. Just vanaema, jäme nina ja kadunud onclick karvakasv kuid muidu sitkevõitu kujul. Poiss oli päris isa moega. Siid rättis kohupiimaliud täis haardust, iga juuksekiud paks Pärtel vahtis ristipoega ning hõikas äkki tohter seomsensul ihane putree. Sass õnnest lausa ei liigohtlikult kõik hüvenes liiguus, liig looritatud pehmus. Päev-päevalt aina süvenes ta kaaslasest, kes muudkui kuulas kuist, tuisu, vihur korstnas tuules ning ise kaasa suvises. Või tõusis toolilt salli võttes ja härmas puude vahel pes käi saiakesest lumises. Ning nagu tunnistaks ta vaimu suur lootusetu maha jätta. Siis kallistas ta lapse maimu ja suudles kähku mehe kätt. Jast lepitav jaladus, ideine nagu emmel kadus. Ja pettunud kurat, haigutas. Aeg-ajalt kõpsutades karvast seaharjastega kaetud varvast. Rehkendas ta maigutas. Seda Betti Alveri poeemi kuulates oli mul ise tunne, et te lugesite seda pooliti peast. Raamatusse suurt ei vaadanudki. Ta on mul olnud nägu peas. Võib-olla mitte päris täpselt, on üksikud kohad, mis seal nagu ununenud, aga põhiliselt huvitav, kui ta ilmus, ta ilmus kas 40. aasta loomingus 1000 või 39 39 koma kirjutatud. Siis ma ütlesin teda lugevad mulle väga meeldis. Teda palju kandsid ette seltskonnas lihtsalt, kui istusime koos, ma lihtsalt lugesin. Nüüd aastakümneid ei ole temaga tegelenud, aga ka Kanadas, kui ma käisin, siis ma neile seal Nad korraldasid ühe väikese nihukese koosviibimise või siis ma lugesin ühtegi teist luuletust, siis ma lugesin sellega peast. Ka Karl Ristikivi luuletusi olete ilmselt lugenud? Kaugemal siit. Ja. Kui ma Rootsis olin, siis ma sain ühe väikse buketi Ristikivi ilule Ja minu meelest on väga huvitav. Huvitav luuletaja. Jah, tema proosat ju meil tuntakse rohkem, aga loodame, et nüüd, kus peagi on tema 75. sünniaastapäev et võib-olla sellega ühenduses huvi ja võimalused suurenevad, et saame ka tema head luulet rohkem kuulda. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb jääb kuhugi alles. See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada. Isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täis Ta ja ääretud salved? Kuidas muidu üksainus silmapilk võib kivi paigalt veeretada. See, kellele on vähe antud. Aga Tammsaare. Teil on tänaseks mahtunud nende armsate hulka ainult üks väike miniatuur. Ometi olete Tammsaarega niivõrd palju kokku puutunud. No, ja kui nad on niivõrd hõlvamatu minu meelest, et siis teda kõiki ei saa ju raadius ette lugeda. Aga kuidas te suhtute näiteks kui oleks nii, et, et iga päev laetaks raadistanzaletati näiteks? Metsaga põhjatuulte eest varjatud aasal kasvas ilusal kevadel palju lillasid aga asjata ootasid nad Wyatt ja nii mõnigi oli oma Õilmed enne oodatava tulemist poetanud. Sumises küll mesilane, aga Seinoppinud lendas liblikas. Aga see ei murdnud. Ja juba hakkasid lilled lootust kaotama ning nurisedes pöörasid nad jumala poole. Ja jumal saatis nende juurde poisi, kes Lilia armastas ja neid heal meelel noppis. Ja kui poiss aasale astus, tuli lilledesse suur rõõm ja nagu ühest suust hüüdsid nad, noppimin nopi mind ja nende magus lõhn täitis õhku. Joovastuses lähenes poiss esimesele lillele. Juba sirutas ta käe seda murda. Kui liblikas lendu tõusis, tüksiidi teine saame titt. Ja siis nagu kalliskivi sädemed, lumehelbed, tikkhelk. Niisugune oli liblikas, kui ta tiibu lehvitas. Ja ainult pisut lendas ta edasi jällegi lillele laskudes, kust oma tiivad päikesepaistel laiali ajas. Lase ma võtan su kinni, ütles talle poiss, lillesid, unustades. Hüüa vastasliblikas. Ega ma haiget d vaatan ja lasen jällegi lahti. Püüa. Ma ei puudutagi, ainult vaatan lähedalt, rääkis poiss härdalt. Võta kinni, siis võid kõik. Ja poiss hakkas püüdma esiteksiilista salaja liblikale lähemale. Aga vaevalt sai ta mõne sammu astunud, kui liblikas juba teisele lillele liugles ja nagu narrides oma ilusaid tiibu lehvitas. Poiss sai kärsituks, algas. Põhjakord madalasse lillede sek siis üles päikese poole Pirvendas. Ikka edasi tormasid poiss ja liblikas üksuma painduva valedel jalgel. Teine tiibadel siidina sametine kalliskividena säravail. Ei väsinud põgeneja ega jätnud tagaajaja. Viimaks tõusis liblikas kõrgele ja lendas üle metsamõisas põhjatuulte eest viies. Alles nüüd jäi poiss hingeldades seisatama ja vahtis äreval pilgul palaviku, punapalged liblikale järele. Nagu loodaks ta tema tagasitulekut. Aga kui poiss nõnda seisis, üksisilmi metsa taha vahtis, lehvitas tuule õhtale Johusta võtle ninasse. Ja meelde tulid ununenud lilled, mis nopijat ootasid. Lõhnast heldinuna ärritatuna pöördus poiss ja oli valmis lähema õie poole kummarduma. Aga jahmatades jäi ta paigale ning ta palgeid kustus leegitsev jume. Liblikat püüdes oli ta kõik lilled ära tallanud. Nukralt istus poiss maha ja hakkas kibedasti nutma. Ta armastas lillesid nii väga ja oleks neid heal meelel noppinud. Kuid miks valisite Puškini aneegini? Noh, see on mul niisugune vana armastus või kuidas öelda nii kunagi Linda Rummoga teda kandsin ette kontsertlaval. Ja siis, kui mul oli Juhus olla? Ühe õppeaasta jooksul nagu õppejõuks siis ma noortega töötasin ka selle niigi nigelalt. Püüdsin neid õpetada Jambi lugema, nii palju, kui ma ise oskan seda lugeda. Mida te üldse luules hindate? Luule seda rohkem ta mulle meeldib. Sel aastal talv ei tahtnud, tul küll vilistas ja vingus tuul täis ootust üle musta mulla. Lund 100. alles näärikuul, ööl vastu kolmandat. Mis kuuma Navara ärganuna näeb härmana narkne klaas. Tõepoolest, lumi, Ongima. Kui tahkestiv tõuseb üles Üürüpest hele koidulõõm, suur nimepäeva päikese üles ja purpur pihus, pidur. Kui palju Laarinite kodus näitame võõraid pikas Rodus, tõld, saanisid oma õueteel ja mutt, kui tule veel ja veel. Toas vaadin, südamesõbrannad, naer, mopsid, mammad, siidirüüd, Iisruumisega tere hüüd, kraapi, jalad kokku löödud, kannad siingi hinga, hin kylavjut, seal kriiskav amm ja lapse nutt. Näe naisega kui murumuna seal veereb tuppa Bustekov, kus muidugi. Kaburuvanad pidulikus katiinid on teiste seas köik lapsukesed, ribureas, muist imikud, muist habemikud, kelm, Flianud, kes on peale muuga nõunik, narr ja lobasuu. Seal Harlikovi selja taga ta laste seas, eks ole see kuldprilliga ja parukaga daam, pool, mis trikki? Ta tuleb ehtsa prantsuse tasena laul fraki taskus, viis on kena, jälgitutav niikuinii. Köik see kevad nüüd läbisegi toas kahinat kui tuulepöör toob emade ja tütarde Ki rõõm lohutusroodu komandör, uudist, mis ta ütles meile jah, moosekandiks laari neile, polkovnik ise läkitas. Päris pall on tulemas nüüd käsikäes ja suminaga köik söögituppa. Kuid pitsia, naps ja laudkond kiisa lärm lärmile veel särtsu lisab, naersid naerust õikest hõik. Ning äkki köik Anieeginit ja Lenski näevad seal kriiskabaja prouagi, oh issand, viimaks ometi köik teevad ruumi, toole söövad ja härradel on sedamaid rõõm tervitada tulijaid. Nüüd istuvad keskpidulisi igaks hilinenud külalist Tatjana käiust vastamisi. Ing hirmul, põudeis põlemist pakeks pimesi ilmingut des kui kirvekene padrikutes. Kurb, kirglike, abitu ja tumm kuu paistusest veel kahvatum. Ta ongi juba minestamas. Kuid meil ei olnud veel võitjaks, jäi pooloimetu noruspäi, ta kuuleb tervitust ja samas tar sõnakestki, leidub tal suusoojaks öelda sosinal. Neegin liigseid õhkamisi ei sallinud ja vihkas just eelkõige räägin närvilisi nutiannasid Jaminestust. Ta tundis liialt käikeseda. Nüüd ärritas neid, häiris teda see pidu, möll, see kriiskav lärm ja vaese neiu meelehärm. Ta muutus Erietuks, jõe läks meelt vallutamas kättemaks, mis Klenskit rabaks üllataks ja kas või südameni nõelex täkkarikeebis mõttes neid. Kui see oli küll Tatjana paleni heietanud, ärevil kuid õnneks pidupirukale kõik vahtisid seal minutil. Kork lendab lakke kihinaga, vein voolab klaasi. Aga seal trikikupliga laua taga ju niheleb, kui nõelte peal ta tõuseb, õige hetk tiigi, ta laulab veidi Walestigi pilk otsetannial, väike paus, siis kajab, müriseb aplaus. Siis ruttab Tanjat õnnitlema, pik piduliste ridagi. Kas peitus viivu vältusel, niisume, sooja pilgud, kokete mänglus, osavõtt, kest eadiski siin päristet. Tatjana hingida pilgustega sai kosutust kui longus lill, mis virgub vihma, Wirevil. Teed jooma väikselt viisil tasaiust asub tütarlaste Pärv. Kui korraga on kastmas tasa. Peosaali hõljuvadki paarisclondolge ja provintsi paaris noor pettus, kohv. Tatjana ees on kohelenski. Iga mees orkestri heli, särtsu süütel kaob saali. Tuule tiibade vahest viimse vanapiiga viib mu kraps Tambovi Suleri. Üksluiselt korduv. On kiirebalsi Viheric Kätemakseeli need muiates ja salameeli Anna-Olga kõrval jalamaid Nad keerlevad kesktantsijaid. Siis Olga istub jutuainet, kin leiab siit ja sealt siis jälle poole sõna pealt, nad keerlevad keskvalsilainet kui sülle tõpserrüümia Nilenskit kui ka publikut. On nii kind, liugleb kolgas, sahtel surub kätt. Puu veelõks on ehk vaba, olge kotiljon, ei kuidas ei oni Eigin palus ots võimalik ja õlga põits ja Oliver Ra siis. Oh kui valus. Nii petlik on see kevadõis. Nii reetlik elu koidukuma all. Sclapsuke issand jumal, kui peenelt punutud intriig ei ära siit, mis liig, on liigpeolt koju kapates, kui maru noorlenski naiste nükeid nii jääb. Kuid juba tunneb juba, tead ka lahendust, mis annab aru ja kõrvus kidel kohab tuul kaks püstolit jättina, kuul. Nüüd, märgates Klenskit aga nii ägedasti sulgus, uks niigi nulli rahul, aga ta muutus jälle mõtlikuks. Ka Olga vaikis otsas, ongi ta juba lõpes kotili ongi. Kuid näha pole laulikut, Köik väsivad, veel vältab jutt peokülalistel õhtuloani. Siis teevad unised läkkeid Ööma, ealiste asemeid, eeskojast, kuniteri, toani ja koju. Pidu frakis, mis trikki on vanas jakis mütsiga ja ninal prill maas, ukse kõrval madratsil? Sõbrannad Suigatavad on kõik käia Tatjana toas. Kuid miks Diana kiirte joasontaanialt nende kurgik tunne. Miks valvab aknal happes veel ta unetult pilt põldu, teel? Meel mõistata peli ka teda. Oh, kuidas mõista seda ja hulgaga nii ohtlik mäng ning heitleb nagu saatus väega just nagu külma kivi käega tusk südant kiu surub tal nüüd nagu tahaks tuhinal torm teda kuristiku kande, kus nii ilma haua tabab ma täitjana, sõnab ta, ei saa ju elu enne mulle anda mahukun. Mida skur. Valgevalul on Lenski saadik juba jalul, ta külastab kangelast, teeb juttu iidamast-aadamast, kuid muiates on ometigi talle üle anda. Paraku üks kirjake nii varaku. Anikin astub akna ligi ja vaatab, kiri pole pikk. Mis teatab sõbra sõnumit. See oli selge, sõnasile külm väljakutse. Tell Kuslenski pooltoneeginile on Vormlikke esildus. Vall. Haavalgel sõidavad nad sinna jõekärule, mis kingu all on vesiveski lähedal. Siis püstolite kuked, vinna silm sihib vastast, puus või lauk saab tabamuse. Nii on kaup. Nüüd oota võtmed riskidega, paar põiki sammu taliteest. Kaks võõralt vaikset vihameest. Kas tõesti praegu ei mäleta siis kumbki neist nii hiljutisi armsaid aegu kus mõisteti veel teineteist nüüd külmas kurjus ja tummalt on elu võtmas kumbki kummalt. Nüüd mõrvamazon, murdja meel pihku, ometi ei ole veel neil verine. Jah, veel on mahti, et kargel hommikul need kaks kätt andes naerma papataks. Kuid suur maailm ei lase lahti kaht vaenulikku inimlast väärhäbi kütkest kammitsast. Laeng välkvasse Pistolisse raudvasar topitsate taob juriifitud silindri sisse, kuul kuuli järel, muud kui kaob ja püssirohtu pannil õhus on küllalt nagu kord ja kohus nüüd kohe kuivad, naksub kukk tuld Räksima Pebräni lukk. Ja mõõdab naaber taske liini. 30 sammu ja veel kaks, mis tulistajaid lahutaks. Juheidsid maha Beleriini ja püstoli said kohapeal. Panjeegin siin ja Lenski seal. Võib alata. Nüüd ühel ajal nad astusid ja kumbki neist läks neli sammu surmar rajal, nad mõõtsid alles teineteist. Samm ühtlane ja südakale on heegim käes ju, kõrgemale on tõstmas relva. Nõnda siis veel mindi sammu neli, viis ja tule andmist alustamas Orlenski juba pilukil, silm sihibki. Sel minutil. Tulistas ning samas leilenskileda kalmu kell kätt hoides, heki südamel. Ta võõrub, kukub Kaialdasa veel hele hääli, hüüab nurm. Kuid pilgus, mis kustub tasa. Ei ole valu. See on surm. Onni kin kehas, külma kah veel uskuda ei suuda, seda, vaid hüüab, jookseb, hüüab taas noort laulikud, kes lamab maas. Kõik asjad ei ole teda. Torm, lõõtsus, läxus, raju puhkõis, koltus. Altaril on tuhk. Kui rängas kahetsuse kihus. Kõillüüdult seisab Klenski ees. Ta mestaja, nüüd püstol pihus. See oli siis Puškin Betti Alveri tõlkes. Ja nüüd on meil kuulata veel üks Karl Ristikivi luuletus. Kuidas võib õis puhkenud elavast oksast toidetud mullast ja veest õhu ja päikese, poeg, tule ja südamevärvi, elu, side eluga, tarduda kiviseks kindluseks. Kuidas võib laul ilma kordagi vaikiks kaotada viisi ja sõnad. Anguda tähtede reaks? Kuidas tantsivad jalad kaovad sammudega ajaks kummaliselt murtud rütmiga. Oli kunagi keegi? Püüda meri ja müürid on üks. Pageda sellest, mis olnud asjatuks, kuulutas tarkus. Isegi rumalus teab, et tulevik jääb. Te loete raadios, vahel loete lavalt Kirjanike majas, näiteks kui palutakse. Aga kas on ka vahel oma elus, isiklikus, lihtsas perekonna piirides või kusagil tulnud ette lugeda head raamatut kellelegi teisele? Eks see vanaisa seisuses iseenesest tuleb, et vahel on ikka tööd ühele väiksele ja tegelase lehti lugeda, aga mida te siis lähete? Muinasjutulik? Üks kuningas oli kord maa ja krooni ei olnud tal nii elasse kuningas väike, suure sinise taeval neelasse kuningas, väike ja kurvaks sai tema meel, et teistel on maad ja kroonid. Ja temal ei ole veel. Tark ütles, mine jõu. Läks koju ja istus maha oma troonile, paljapäi. Ja maastia kroonis seal istudes unistes all suure sinise taeva. See väike kuningas. Ta istus ja läksid päevad ja nädalad ja kuud. Ta silmis paistis taevas ja Pähe kohal kõikusid puut. Ta silmis paistis taevas ja juustes läheneb talv. Nii kuningas istus ja ootas ja tema päev oli hall, ei saanud kuningas krooni ja ma ei saanud ka Ta surmani troonilistus ja troonile surida sai kuningas tammekirstu, nii nagu on kuninga Elvis auk, murti külmunud mulda ja sinna ta viidi siis nüüd maa oli tema kohal ja all ja taga ja ees. Kuid temal veel maad ei olnud. Ta oli ju kirstu sees. Need maa ja kuninga vahel oli kõva tammepuust laud. Nii külm ja k-le oli see kuninga talvine haud. Ta lamas väga kaua seal maa sees, mullal ja Maattal ei olnud ikka ja krooni ei olnud tal. Nii läksid päevad ja suved ja tuuled tegid häält. Ja kuningas lamas ja liha. Kui maa pääl sulas lumi ja maal nõrgusid veed mulgi kuss ja liigutas lautu. Siis lauad vajusid kokku ja igast turbest ja praost ma tuli kuninga juurde. Ja nõnda ta pääses, sest paost nii maa tuli kuninga juurde, maa, must ja jahe ja suur. Ja tasa sirutas sõrmed luude vahele. Elupuu juur. Nii kuninga kroonisid, viimaks oma juurtega elupuud ja suure leidmise õnnes maaks sulasid tema luud. Said kuninga kalmul kokku, maksa lilled ja kikkapüks. Ja meie teame, et nõnda on kuningas maaga üks. Nii kuningamaaga köitis üks surmast tugevam, lõin rohu rohelist naeru. See oli Heino mandri näitleja tund ja ta lõpetas selle Jaan Kaplinski luuletusega. Saate toimetas Mari Tarand.