Kuidas lõpevad sõjad? Skad nii üllatada küsimusega. Ei tea kust otsast hakata, seal? Arvatavasti on teada, et üheksal mai. Me pidime Kuurama asuma viimasele saksa positsioonide rünnakule. Enne seda meile ei antud natukene aega puhkamiseks kuna juba eelmised lahingud, mis toimusid varakevadel olid küllalt verised, kandsime suuri kaotusi. Ja kui ma eksi Eesliini suunas hakkas ühe liikuma kas seitsmendal või kaheksandal mail. Teiste sõnadega, siis, kui igaühele oli teada. Sõja lõpp on täiesti sees. Need päevad olid väga rasked päevad kõikidele, eriti nendele, kes olid juba sõja alguses rindel. Sest kes tahab oma elu kaotada. Sõja viimasel päeval? Seoses sellega oli ka vaja nii-öelda eriti palju tööd teha. Eris palju inimestega vestelda. Ja kaheksandal mail õhtul jõudsime. Juba eesliinile. Ja mina olin nii väsinud, et vaatasin, et kui ma ei maga välja, siis vaevalt minust järgmisel päeval üldse mingisugust kasu olnud. Tol ajal Vorin korpuse poliitosakonnas aga lahingute ajal meid alati kinnitati. Kindlate polkude juure. Mul ei ole isegi meeles, missuguse põlgu juure mina olingi niitudega diaanes, kuskil poole kilomeetri kaugusel oli 249. diviisi poliitosakond. Ja mõtlesin, et lähen poliitosakonda ja magan korralikult välja. Terve sõjaväsimus, serve sõjaväsimust, sõjaväsimust on ikkagi nii suur, et ega temast Roega lahti sov. Heitsin põrandale magama. Ja seal mind aeti ülesse ja teatati, et sõda on lõppenud, aga mina sel hetkel olin niivõrd väsinud. Mina ütlesin, et mind oleks üle saetud. Eks tund aega enne suurt ettevalmistust. Mina sel hetkel mõistsin ainult ühte asja, et mul ei ole vaja tõusta, vaid minna või edasi magada. Küsisin, tähendab rünnakule ei minda, ei minda, suurt tuld, ei tule, ei ture tähelegi, tülitage magada, edasi jäingi edasi magama. Tõesti, jäite magama? Tõesti jalamaid teine edasi magama ja te magasite selle rahupäeva hommiku üheksanda mai hommikul? Ei. Sest varahommikul ma kuulsin hirmsat automaatide raginat, aga, ja ajaski ülesse. Aga juba see ragin oma iseloomu poolest oli juba selline. Et siis me olime jõuaks küllalt suurte kogemustega sõjamehed, see tuli otsekohe, selge, et et see pole, et see pole lahinguline radil, vaid midagi hoopis muud. Ja siis võib-olla üks paar-kolm sekundit enne ka, mis igatahes veel unes. Mul tuli meelde see, et mind aeti ülesse selleni teadonnega. Aga nüüd selleks ajaks oli juba nii niivõrd suhteliselt puhanud, et ma suutsin siiski ikkagi, kas seda mõista ja siis muidugi otsekohe ärkasin üles. Nii et sõjad lõpevad võib-olla et väsimuse tunnetamisega. Mohai tahan öelda nii suuri üldistusi teha, aga muidugi. Ega see, kes pole sõjas käinud, ei kujuta endale kuivõrd väsitav ning pingeline töö. See on sõjasõduride muidugi eeskätt sõduri tehes selle Grased alates isegi juba jaoülemast on muidugi täiendavaid kohustusi, on ka mõningaid nuhelda. Eelisiga. Aga sõduril tuleb oma jalgadega käia ja oma küüruga kanda ja. Oma jalgadega jah, ava küüruga kanda. Magamata ööd. Ööd missa veetud lumehanges märjas, kaevikus. Magatud nii, et pool keha vees, pool keha nii-öelda väljaspool, et iga inimene võiks seda kannatada välja lühikese aja jooksul, aga pidevalt pidevalt, kuigi aastast. Ja selle juures veel teadmine, et kusagil on mingi tükike metalli mingi killuke, mis võib tähendada seda, et et midagi enam eespool ei ole. Eriti Veliki Luki all. Seal lahingud olid rasked. Ja väga vererikkad. No ja eks need viimased lahingud Kuura maal ei olnud kerged. Ma tahaksin küsida tänase päeva Seisukohalt. Seda te ütlete, annab siiamaani ennast tunda. Ja kindlasti mitte ainult füüsiliselt, vaid. See on ka midagi niisugust, mis inimese mälus tema vaimus on, ega seda ei kustuta. Kas ei tähenda julmust? Maas seda räägib nii enda suhtes kui ka paljude paljude teiste suhtes siis on väga raske küsimus. Aga mitte midagi, isegi julmuse taolist. Ma ütleksin isegi vastupidiselt. Me nägime seda, teame kui hirmus on see asi. Ning seoses sellega kõik need, kes on kunagi sõjas käinud on eriti valvsad kõikide nähtuste suhtes, mis otseselt või kaudselt võivad tuua inimkonna jällegi selle kuristiku äärel. Sõjas inimene paratamatult tõstab käe inimese vastu. Vaenlane pole inimene. Ta on inimesi ning inimkonna vaenlane. Vaenlast tuleb hävitada selleks, et taastada inimestele võimaluse elada. Ja siis lõpeks sõda ja peab muutuma, see suhe. Ma ei tea, kuidas teistel ta muutus, minul paugupealt armsaks mulle vaenlaseks ei olnud. Teate naa. Millas oli. Viis aastat tagasi. Viis aastat tagasi ma olin just võidupühal, demokraatliku Saksamaal. Ja mina ise teataval määral isegi kartsin, et sattudes sel päeval noh, endiste mööda kaelas siseneda riiki see hakkab nagu mind segama. Ja ise olin imestunud, et Mullesse sõjaaegne minevik ei avaldanud absoluutselt mitte mingisugust mõju ka südamepõhjas, analüüsides oma tundeid analüüsides oma suhteid sakrossesse, kusjuures ka eakatesse inimestesse kes kindlasti võtsid sõjast osa ja võib-olla ka sel ajal olid veendud fašistid ja nii edasi. Mina suhtusin nendesse kui inimestesse, kes võib-olla need on eksinud ja on oma veast aru saanud. Ja absoluutselt mitte mingisugust ebamugavust ei räägi millestki muust või isegi ebakoos, ma pole tundnud. Enne ütlesite, et inimene, kes on sõjas olnud on kõige veendunum võitleja rahu eest. Kuidas teie ütleksite, mis on inimkonnale sõjas kõige hukutavam kõige kohutavam, kui te peate noorele inimesele seletama mis on sõda on küllalt palju neid, kelle ettekujutuses on selles midagi seiklusliku. Ma tunnen oma sõjaKaarosse hulgast mõni köis, kes rindele siirdhress läksid, nähta esimestel päevadel selliste tunnetega sedda sõda. Kas inimeste ümberviimisega või selliste inimeste hävitamisega? Sest selline suhtumine Inimene läheb sõtta ikkagi tundes oma kohustust teiste inimeste vastu. Mõistab, et see on rahvale ja riigile. Kõige suurem õnnetus. Tema on kutsutud selleks, et avarinnaga kaitsta oma kodumaad, oma rahvast. Ja kui ta läheb selliste arusaamisesse Gazeta. Siis tal on kergem üle elada sõjaraskusi. Ja muuseas, siis on tal kergem jääda kail kui inimene eneses kasvatanud kohusetruudust, mõistmist. Et kui midagi on vaja teha, siis seda tuleb teha võimalikult hästi. See annab väga palju juurega sõjas. Nüüd räägite nii, nagu oleks sõda meil ees. Ja nagu me praegu võtaksime elust midagi, mida meil läheb selles sõjas tarvis. Muidugi, me kõik loodame, et ega meil ees sedasi ei ole. Ja isegi võib arvata, et tõesti teda ei tule. Aga see küsimus on ju väga keeruline direktile. Ma ütleks, et mida paremini me oleme valmis välja kannatada uusi sõjaraskusi seda vähem ohtu, et ta meile tuleb. Kunagi tuleb aeg, kus sõjad ei lõpe sellepärast, et need ei ole. Võib ka niiviisi ühelt esemistele väga. Sest maailmas iga päev on kusagil seda Ma ei usu, et see aeg on kaugel. Sellepärast, et viimaste aastakümnete jooksul maailma arengus tekivad sellised päris selge tendentsid, mis nende edasiarendamisel peavad tõestusi tuua sõdadele, lõppu. Me elame vist ikkagi viimasel sel ajastul, mil loal see küsimus laheneb. Kas sõda, mis lükkab inimkonda aastatuhandete võrra tagasi vaid ühesti sõdade selline ületamine, et enam seda ohtu üldse edaspidiselt oodata ei ole? Mina näiteks isiklikult olen selles täiesti kindel. See viimane sõda jättis ikkagi inimkonnale sellise armi. Mitte kuskil ei näe inimesi, kes teda üldse ei teaks ja oleks nagu välja kasvanud täies täiesti väljaspool tema mõju erinevalt. Saadakse aru selle sõja põhjustest erinevalt mõistetakse sõjakäiku ja nii edasi. Aga mina küll pole kohanud inimesi, kes kellele, sest ta pole üldse mitte mingisugust mõju avaldavat. Inimkond on muutunud põhjalikult, väga põhjalikult jään muutunud ka Meie riigikoht ja tähendus maailmas. Ja see omab. Väga otsustava tähenduse muidugi, aga mulle tundub, et. Ei saa alahinnata ka neid muudatusi, mis toimusid kogu maailmas inimeste teadvuses. Nende aastakümnete jooksul. Sest ka neetud tegurid avaldavad praegu suurt mõju sündmustele ja ma olen kindel, et avaldavad ka edaspidi mul. On hea meel, et ma saan teile soovida võidupäeva puhul õnne ja head tervist ja et kõik teie soovid hästi täide lähevad, kujutasite te sõja ajal ette. Mis te siis teete, kui on võit? Konkreetselt muidugi mitte. Aga ekskujutusi, nüüd hakkame realiseerima seda võitu, mida me oleme saavutanud ja sellega me tegelesime ikka kohe, ehk et see küsimus ei ole öelda nii minu küsimus, vaid see on meie põlvkonna küsimus. Ja anter, mõni rituaal, mida te üheksandal mail ei unusta.