Jätkame keskprogrammi Teo maistest ja nüüd siis ka teomaistega. Ja nii me siin stuudios olemegi, Teo Maiste ja Ene Pilliroog. Ja muusikat täna siis öös tegemas kitarrimängijat kitarrivirtuoosid. Teo Maiste ütles siin mõni aeg tagasi et temast sai teatud mõttes mõtleja siis, kui ta oli juba niisugune üheksakümnene poisike ja oli sunnitud vabatahtlikult ema ja vend ega, ja isaga koos sõitma Siberi poole loomavagunites 41. aastal. See sõit oli siis muidugi niimoodi, et ema ja poisid koos ja isa kuskil seal eraldi ja temast nagu jäljed kadusidki. Aga need mõtted hakkasid siis vist nagu peale tulema, kui poiss mõtles, et et miks asi kõik nii, nüüd peab olema ja ja miks see asi kõik nagu toimus? Algul nende mõtteid võib-olla oli vähem, aga öösel ma esimesel aastal Siberis ärkasin tihti üles küll. Näljatundest. No ma pean tõesti ütlema, et igal öösel peaaegu nägin kodu unes. See oli niisugune nagu midagi kauget. Kättesaamatud Soo järgnes valuline igatsus oli kodujärgmisena seda mäletada. Ja eks ta kaugele jäigi. Kuhu te siis selle rongiga nüüd jõudsid, tegi, kui te siit võrust minema hakkasite? Vaevaline on, ma ei tea, võib-olla isegi ema, oli seal nälga ka või ei olnud inimestel ka natukene, oli kaasas midagi kaasa haarata, kuigi aega anti väga vähe. Enda kogumiseks ja asjade kaasa võtmiseks. Meile näiteks ant lubati pool tundi. Kell kuus hommikul, kohe voodist tõsteti üles ja tasude teele. Sellest hommikust, mul on jäänud nii palju meelde, et ema ja isa püüdsid ikka nagu küsida nende asjameeste käest, et et kuhu ja kui kauaks ja samm tagasi varsti, aga ma mäletan vastust nendele küsimustele ei saanud. Aga kas need said rääkida ja küsida eesti keeles need surmad? Ja kas need oma inimesed olid tuttavad inimesed? Minule minule küll mitte. Aga ma ei mäleta, küllap siis ka vanemad, võib-olla mõnda tund stiilist, tähendab oma Võru inimesed, noh, ilmselt jah, meil oli seal siis vahepeal üks juba Uurallide taga oli üks vahepeatus, seal elasime Barakides, ma ei mäleta, üks nädal või kaks ja siis läks edasi sõit. Ja, ja siis lõpuks jõudsime Obi jõe äärde Novosibirskis meid pandi laevale suurele praamile, st ja ma ei eksi siis ta veidi umbes 1000 kilomeetrit põhja poole vee peal ja siis seal jällegi veidi veel Velmet kõrvalteid mööda väikse jõe kaldale kus siis meed taigas jõe kaldal maha pandi. Jagati peredes sära, siis seal oli juba niisugune küla koosnes nii-öelda endistest kulakutest, kes siis olid sinna juba saadetud, sure kollektiviseerimise ajal Venemaal ja nendel oli muidugi palju raskem, see tuleks sinna, sest neid pandi sinna täitsa keset haiglat keset metsa tühjale kohale maha penitsi, seal alustama oma eluoja ehitamist, aga noh, meie jaoks seal juba olid nende majad olemas ja siis meid pandi peredesse. Need majad olid niisugused palkmajad, mis koosnes põhiliselt ühest Toast suurest hoonest, muskustoast kus oli siis vene ahi sees. Siis noh, saime siis ühe nurga omale seal ja esimene aasta muidugi kuna me jõudsime sinna sügisel, augustis nagu ma mäletan, siis muidugi enam midagi kasvatada seal ei saanud ja esimene talv oli tõesti raske, siis tuli neid väheseid riideid müüa. Kaasa sai võetud ja nende eestis osta kartuleid või midagi muud seal. Seda kõike ei olnud palju. Ja siis meil ema väga tragi inimene ja juba järgmisel aastal Ta muretses aialapikese panin juba kartuleid maha. Varsti ema ostis nihukesest alkmajakesest, mis oli siis seinaga nagu pooleks jaotatud naabriga. Ja siis mõne aja pärast oli juba meil lehm, jah, nii et elu hakkas minema, nälga enam suurt ei tundnud. Siis alguses ma käisin püüdmas õngega kalu seal selles jões, kes sellesse, mis mille kallal, mis Me asusime hiljem juba võrkudega, siis sa juba kogu talveks püütud ka kalasoolatud tünni ja siis sealt sai kartuli kõrvale suutäis soolast ka. Soola ikka oli, räägite seda? Soolaga oli ka kitsikus, need, et vahepeal oli, vahepeal ei olnud ja ma mäletan väga hästi Ühte niisugust momenti seal üks naaberküla oli seitse kilomeetrit meist eemal ja me kuulsime, et seal on võimalik soola sealt saada ja siis me emaga kahekesi käisime seal. Soolal järel oli siis raske kanda seljas läbi taiga. Marssisime, teeme selle soolaseltumale. Missugune see taiga siis on suvel soe ja sääski täis? Pois sääski tõesti seal kohutavalt sääski. Ja, ja veel hullem, suvel olid niisugused niukesed moskiitotaolised pisikesed putukad pugesid igale poole siis kõrva ja silma ja need hammustasid väga kibedalt, mingeid haigusi need ei kandnud. Ei sääsed küll vist jah, malaaria küll kandsid, vist ilmselt ilmselt sääskedest Saimulaariat oli seal esines neid juhtumeid küll. Aga mis loomad seal on emaga seitse kilomeetrit läbi taiga läksite, kas ei kartnud? Noh inimene kohaneb kõigega ja kartused, nagu hajuvad, kui on muud eesmärgid. Kui on elu küsimus, soola oli tarvis. Aga eks seal karud liikusid ka ikka hunt nagu kuulda ei olnud, aga aga otsekaruga silmitsi ei ole sattunud seal, kuigi ükskord oli küll niimoodi, et see karu läks päris lähedalt mööda. Alikeksini. Vennad olid teist vanemat 16 ja 20, kui läksite need ilmselt vennad, läksid ka seal kohe tööle ja, ja teile, kool. Mul jäi Võrus kool pooleli, ma jõudsin ainult esimese klassi seal lõpetada. Ja loomulikult, kui me sinna jõudsime, sügisel ma ei saanud kooli minna, sest ma ei osanud ühtki sõna vene keelt. Kuid siiski järgmine aasta ma läksin kooli. Ja noorel inimesel. Keele omandamine käib väga kiiresti ja koolis hätta jäänud need. See on vene keele grammatika mähkisnäkitatud Jordeis nakid. Tulid kõik kätte ja ja tõesti meenutama seda ja ütlevad, et mul läks isegi keele ja grammatika suhtes läks libedamalt kui näiteks kohalikel lastel, sest et nendel oli noh, teatud teatud niisugused keeleharjumused, mitte kirjakeelsed, mingi väike murre ja kõik ja siis nad tihti grammatilisi vigu palju ja, ja siis nendel oli alati nagu keelega rohkem tegemist. Grammatika õigekirjaga tähendab Nemad olid tulnud ju ka erinevatest kantidest, aga nad ju kõik nüüd oma elu seal ei olnud seal ja olid ukrainlased vist või? Oli seal ukrainlasi ka ja venelasi rohkem. Aha jah, ja nemad olid siis ka Kuljakud, eks ole. Ja teie pat oli siis selles, et ema ja isa olid suutnud üles töötada oma eluks väikese rauapoe võrus jah. Jah, ema ja isa, mõlemad tulid poesellidena töötanud siis müüjatena ja, ja ja siis, kui nad ükskord kokku said, siis otsustasid proovida ise oma äriga Janivat varahommikust hilja õhtuni töötasid ja ja töötasid ennast nii üles, et nendel oli väike rauaäri Võru linnas, Janari läks päris kenasti. Kuuldavasti tellisid siis siukest rauakaupa nagu vikatit ja Rootsist, mis olid väga hinnatud vikatit emanid oskas niimoodi müüa. Kui tulid maainimesed sinna kaupluse ostma, siis ikka küsisid praam astet oligi, mul oleks hävikat välja. Ja siis ema lõi seal vikatit vastualasid ja kuulas Eli järgida, oskas siis valida parima välja. Aga ma küsisin hiljem siis ema käest juba siin, et aga kuhu siis need kehvemat vikatit jäid? Ema selle peale vastas toredate kelmikalt, et aga need vikatit ostsid need mehed ära, kes ise olid väga targad, kes ei usaldanud kaupmeest, kes valisid ise. Väga, ja ma arvan, et poisikesena te teadsite täpselt, mis seal poes kõik meie Weroli peale vikatitega Ei, ma ei oska öelda tõesti, et ma nii suurt huvi ei tundnud, et kogu kaubaga oleks tutvustents ana ela sortal käisimegi. Küllap seal kõike oli, jah, aga ma käisin seal ainult vahetevahel poes ema, isa vaatamas ja kommiraha küsimus on muidugi jah. Ja mäletan tihti just ma sain viis senti ja selle eest ma sain üpris palju komme osta ja ja kui ma läksin kommipoodi, siis kaupmees nisukesi tahad, ma ütlesin. Ma palun läbi isegi. Veel siis ma sain mitut sorti komme ja siis tulin koju, siis ma ladusid nad kõik ritta. Nii väljanägemise järgi, mis olid ilusamalt, need jätsin siis lõpupoole söömiseks. KUS võrust tol ajal oli sisse hea kommipood, kus ta oli teie rauapood ja kus oli saia poodia? Rauapood oli Jüri tänavas, see Jüri tänav hiljem oli Lenini tänav. Ja siis viskan tagasi. Aga sündinud, ma olen vabaduse tänav seitse. See maja on olemas seal praegu tegelikult küll jah. Ainult ta praegu tundub, kuna ta oli niisugust, vanasti oli pruunikat värvi peesikas pruun aga nüüd on ta ümber värvitud, tundub mulle väga võõrana, inimesele on käinud seal vaatamas. Aga siis ta vahepeal oli pioneeride tänav, nüüd on tagasi Vabaduse tänav seitse. No seitse on muidugi tore number, see on minu õnnenumber. Kuidas väljend olnud? Ei tea, kuidas see tundub, et see minu õnnenumber on kokku liidetud ja asi ei, ei see, see niimoodi ka. Et mis nüüd on need horoskoobid, need annavad selle numbrini, ahah, ahah. Hakkas siis näitab, on mingisuguseid märke ka muid märke ludelt, seitsmega. Et teha ei oska öelda, et need seitsme noorega midagi palju seotud. Meil jäi jutt pooleli, kus kommipood seal ikkagi oli ja kus see saiapood oli tolleaegses Võrus ja soojad saiad ja hea leiva lõhn. Kommipood oli kuskil sealsamas raua põl lähedal, aga ma täpselt tõesti ei mäleta seda, aga aga väga head ja soojad saiad tulid. Jüri vabadused tänavanurga peal, seal oli üks kohvik ja sealt kohvikust sai. Tõesti, ma mäletan, see oli kohe meie maja kõrval. Seal olid väga maitsvad soojad saiad. Ja mis seal teie rauapoes praegu siis on? See rauapood on alles, ei olnud need muidugi päris vanemate omasel vist ilmselt üüritud, nagu ma mäletan, ei ole täitsa kindel. Selles, aga, aga praegu seal ma ei ole seal tõesti mitu aastat nüüd käinud, aga seal oli noh, niisugune odava kauba väljamüük oli. Pole, et need on niisugused. No teie kui rauapoekaupmehe poeg, missuguse tundega te siin Tartu maantee poest need käite? Tartu maanteel karistatakse rahapood vä? On küll jah, see, Oli päris tore pood, seal oli päris palju kaupa, aga vahepeal kadus tara, nüüd hakkab midagi seal tulema jälle. Aga nüüd, osa kaupa on valuuta eest ja, ja osakaupa nii tohutult enda täiesti algul hirmu nahka vaatad, neid hinda. Ei, ei suuda neid järjest teha, koos käia, et sellega harjuda. Mõne hinnaga harjud ära, järgmine päev lähedane voo siin võib alati rohkem rahakaaslasele, aga mulle meeldib, muidu on kas majandus ja rauakauplustes käia, uurida aga. Kaupmehe hinge mul küll ei ole. Muide, kui see minek nüüd siis oli, kas ema on kuulnud, kas lihtsalt vaadati selle järgi, et näed, rikas inimene või, või, või kaupmees, et juuda siis ikka uuele õitsvale korrale vaenulik inimene on, et saadame ta ära või, või olid kaebamist või, või mis seal olla võis olla. Muidugi kaebamist ja ja eks see oli, see oli, see oli põhiline niisugune ideoloogia tol ajal, et et tarvis hävitada nii-öelda teatud liik inimesi. Ja seda hakati ka korda saama, no aga siis tegelikult 40. aastal juba natsionaliseeriti nii maja kui ka kauplus kõik täielikult ja ja tõsteti omast majast väljagi, elasime äärelinnas lõbuks ühes korteris. Isa ja ema läksid tööle terve aasta, töötasite müüjatenaaris liivanõukogude korra ajal. Ja aimamatult mingit süüd, nagu teiegi ei tundnud omale ootamata pauk. Aga nüüd need uued inimesed, kelle keskel te elasite seal siberis jõe kaldal taigas. Kas need inimesed võtsid teid siis, kui fašiste või kui midagi väga vaenuliku ja väga võõrast? Ma võib-olla ei oska täpselt niimoodi osanud orienteeruda nendes nendes küsimustes, siis aga tundus, et osa inimesi võib olla täiesti alguses, vaatasime peale nagu vaenlastele, sest neid serveeriti nõnda. Ja isegi fašistideks nimetati tõesti meid vaatamata sellele, et need inimesed ise olid kannatanud ja välja saadetud, aga no põhiliselt kellega me seal kokku puutusime, kelle juures me algul korteris elasime, need olid väga toredad inimesed ja me saame väga hästi läbi. Aga eks seal on ka igasuguseid inimesi. Esimesed neli klassi vene koolist sai siis oma külas ära käidud. Ja sai oma külas ära käidud ja siis tuli juba perest lahkuda. Sest Ma tahtsin nagu ikka edasi õppida. Ja see järgmine kool oli umbes üks, 40 või 45 kilomeetrit sellest külast eemal Obi jõe kaldal, aga sinna see matk oli küllaltki keeruline, jõge pidi pikk teekond, mitte 40 sal tuli juba vist kilomeetri, ma ei mäleta täpselt, aga aga otsetee läks kas siis jalgsi hobustega on niimoodi ja siis seal oli paar kilomeetrit niimoodi läbi soo tuli minna poolest säärest, et oli seal ja ja talvel muidugi oli see lihtsam, see käik. Siis sai hobusega reega sõita, kui oli võimalik saada hobust kolhoosist. Ega te ju igal päeval siis ei käinud? Siis ka öösiti ikka veel tühja kõhtu tundsid. Aitäh. No ega seal muidugi süüa palju ei olnud, sealt kodunt sai ka natuke kartulit kaasa, võtad leiba, seal sai vist mingi normi, leib oli, ma ei mäleta, kas 300 grammist päevas? Mitmel puhul olete te ise öelnud, et pole midagi kõigist asjadest saab üle ja, ja telo on teid õpetanud igas olukorras igast asjast süüa tegema. Nojah. Praeguse hetkega vot nüüd on jällegi väga kaugeks kaugeks minevikuks saanud see aeg nüüd on teised harjumused tulnud, vanad oskused on ära kadunud, vanad oskused, noh. Eks neid saab taastada muidugi, aga, aga praegu tõesti on, pean ütlema küllaltki keeruline ja raske aeg. Algul ma olin väga optimistlik, aga, aga praegu ma millegipärast hakkan kalduma rohkem pessimismi ja ja ma nagu ei näe kuskil nagu valguskiirte eespool. Ja see, mis praegu toimub ja loed lehtedest vaata uudiseid ja siis tuleb must masendus peale. Tegelikult ma ei tea, millal see asi hakkab paranema. Sest eks ole vist suurem kui leiva ja, ja ma ei tea, mille kõige puudus veel on praegusel hetkel see eetika poorne. Kummaline materdamine käib üks teineteist. Kohe vahepeal, vahepeal tekib viha, vahepeal tekib masendus ja stress ja ehk või vana populaarne sõna nördimus. Ja mis see siis oli aasta või paar tagasi, kui läks moodise õitsev äritegevus. Aga kas ei osatud seda tol ajal uskuda või näha, et tegelikult meie inimestel puudub kultuur ja ärikultuur? Inimestes ei ole sisemist eetikat, kõlblust, nende köhatus kommunistlikule ajal läinud täiesti saatanlikult metsa söömispraegu toimub, seda ei saa küll kuidagi turumajanduseks nimetada. Ainult spekulantide majandusega. Hüppame parem nüüd Laurale. Pea tagasi sinna, et käisite siis need koolis ja, ja millal see soov laulda tuli ja kuidas lauluhääle leidmine oli? No see on jah, omamoodi niisugune. Jutt tõepoolest, nüüd siin stuudios siin võib-olla hakkavadki niuksed, kauged mälestused mõtted esile kerkima, mida üldiselt harva olen meenutanud ja rääkinud sellest üldse väga vähe. Kõigepealt ma alustaksin võib-olla Võru linnast ja meie aiakest, kus oli pisikene aiamaja. Ja tagant järele mõeldes ma täpselt ei oskagi seletada, kust see tumm niisugune tuli. Aga ma mäletan, mul oli mingil mingil tung näitlemise järel. See oli, ma ei tea, viie-kuueaastased, vanimad kuue, seitsme. Et ma ise riputasin seal aiamajakeses ees reisijana teki üles. Ja siis üksinda tegin mingeid mänglusel nagu esineks. Mida ma seal mängisin, kuidas ma mängisin, ma täpselt ei tea, aga ma mäletan, et ma seda tegin. Isegi silme ees on midagi niisugust. Ma mäletan, et sealsamas olid kommid ritta laotud kõrvakommid ei, lea, tulin poest ja siis ma põhilised vennad olid tükk maad vanemad ja siis ma elasin oma elu rohkem üksinda, ema isa oli tööl ja mängisin aias aiamajas. Ja muidugi, võib-olla see on veres mul olnud, sest et isa noorest east tegeles näitlemisega Võru Kandle teatrist esines seal sõnalavastustes ja tegi operettides kaasa. Temal olevat olnud tenor. Pojale, siis tuli madal hääl. Aga muidugi siis muidugi sel ajal mul häälest ja laulmisest temalt mingit aimu. Ja kes teab, kuidas oleks hiljem läinud, kui elu oleks läinud sama rada edasi, võib-olla oleks Ma ka kokku puutunud juba varases nooruses muusikaga rohkem, aga. Aga Siberis seda muidugi ei olnud. Algul. Jaa, muidugi, seal koolis muidugi isetegevus, ma isegi võtsin osa seal tantsurühmas, tegin kaasa ja siis hiljem juba keskkooli lõpu. Klassides tähendab, mitte keskkooli lõpuklassides kuskil viiendas-kuuendas klassis, niimoodi. Ma tegin isegi draamaringis kaasa ja ma mäletan, et mängisime midagi, Tšehhov vist kas oli, see on üks niisugune lühilugu. Juubel. Ja aga siis keskkoolis äkki eks kui teine inimene, ma ei tea, kas ma siis vahel tegin häält? Ma seda tõesti hästi ei mäletagi. Aga ma mäletan küll, et see niinimetatud traatraadio transulatsiooni võrk oli meil ju seal. Raadioid meil tol ajal ei olnud saada seal nii et, aga need, mis võib-olla mõnel oledki kaasa võetud Eestis muidugi korjati kõik ära, need ei tohtinud olla. Ja siis mind millegipärast tõmbas vist niisugune muusikal ooperimuusika ja niisugune tõsise muusika, kus siis lauldi karjeid ja laule. Ja mind huvitas, mulle meeldis seda kuulata. Ja siis keskkooli viimastes klassides lauluõpetaja leidis, et mul pidi nagu hääl olema, et mis kõlbab nagu soololaulus ja algul ma üksinda ei julgenud küll laulda ja siis ühe kaasõpilasega, kes oli nii klassist tuntud niisugune koolipidude laulja. Siis temaga pandi mind laulma koos duetti. Ja see vist kukkus päris kenasti välja. Siis ma laulsin ühe tütarlapsega veel duetti. Ja koolis mast rohkem, isegi soolot ei laulnud päris üksinda. Aga nendes lauludes muidugi soolale lõigud ka siuksed, no ja siis, kui ma keskkooli lõpetasin ja esialgu edasi õppima ei saanud. Sest see oli jälle üks suur takistussugune, must märkule küljes. Ja ma mäletan, see oli 52. aastal, kui ma keskkooli lõpetasin juba rajoonikeskusesse suuremas oli juba kolmas koht, kus ma õppisin. Seal oli siis keskkool, kus oli 10 klassi. Ja, ja ma mäletan seda lõpuõhtut mulle tõesti väga mällu sööbinud, et ma siis eraldasin isegi sealt peolistest, läksin üksinda, istusin klassis, ütlesin, et kõik need seal kõik pidasid plaani, teised lähevad kuskile edasi õppima, kõika, ma tundsin, et ma, mul ei ole võimalust, mind ei võeta kuskile vastu ja kas üldse lastakse sealt minema? Sellepärast, et ka mul oli juba passi asemel niisugune leht käes, ma pidin kuus kord käima komandatuuris registreerimas, et maailm ei ole ära jooksnud. Ja see minule sugusele noorele inimesele mõjus tõesti väga masendavalt. Ja, ja siis ma siiski saatsin dokumendid, valisin omale niiskuse külma kaalutlusi, valisin, et kuhu võiks saatajatetnikkuse poliitika mingit rolli ei mängiks, siis võtsin kätte lihtsalt, et välja saada. Saatsin dokumendid Tomski linna, metsatehnikumi, see on niisugune keskeriõppeasutus, kus siis õpetatakse metsandust? Mõtlesin, et noh, et mis on ehistes metsandusele poliitikaga ja et võib-olla sinna võetakse vastu. Sealt tuligi lõpuks mulle kutse, et, et mind on. Ma ei mäleta siis, kas siis mingid katsed seal vist kui keskkoolilõpetajal keskeriõppeasutuse eest ei pidanud olema ka mingi Coloki või midagi selletaolist pidi olema. Või siis lihtsalt läksin sinna, pidin sõitma sinna, et siis kohapeal vormistada lõplikult seal ütlemine ära. Ja seal oli vist üks või kaks inimest veel, kes välja saadetud noort inimest, kes pidid sõitma ja neid üksinda ei lastud sõita, meile pandi, siis kaasneks komandant, üks mundris mees sõitis meiega laevaga sõita, toob jõgi üks-kaks-kolm päeva. Ja jõudsime sinna Tomski linna ja läksime siis rõõmsalt sinna tehnikumi osal. Mulle vastati ka rõõmsalt, et teid vastu võtta, siiski ei saa. Juba ette. Ja. Oligi selleks ajaks selleks korraks siis õppimine läbi. Siis sõitsin tagasi tagasi jälle sinna rajoonikeskusesse jälle 1000 kilomeetrit allapoole põhja poole. Ja siis läksin tööle kohaliku kooperatiivi laotöölisena. Ja siis läksin ka isetegevus ise tõus ringi, hakkasin siis seal laule laulma. Mõningaid ja rajoonijuhte oli siis väga rõõmus, kui ühel kontserdil koolis. Meil on nüüd oma pass. Aga seda rõõmu ei olnud kuigi kaua. Seal rajoonikeskuses toimus niisugune mobiliseerimine metsatöödele. Ja siis mind ka võeti siis metsatöödele, noor poiss, sead kõlbab metsa langetama. Siis läheksin terveks talveks taigasse metsa, trele. Rinnuni lumes. Sai ka see vaatad ja. Siis kevadel hakkasin jälle mõtlema, kuhu minna. Et äkki peaks jälle katsetama, ja siis saatsin dokumendid. Tomski Pedagoogilise instituuti. Ja kehakultuuriosakonda. Et jällegi poliitikast natuke lootsin, et sa annad ka eemal ehk sinna võetakse vastu. Osaltsis tuli kutse, et mind on lubatud eksamile läksin siis sinna ja tegin esimese eksami ära, see oli siis kirjand. Ja seal, huvitav et mitte ainult mina ei olnud niimoodi mõelnud, seal oli ka teisi väljasaadetavaid, kes üritasid sinna astuda instituuti. Seal ma mäletan, oli üks neiu Leedust ja mida keegi seal veel ja imelikul kombel pärast esimest eksamit meile kõigile teatati, et me oleme läbi kukkunud. Kirjanis on puudulik hinne, palusin, et ma tahaks näha, et kas seal on vigu palju, milles asi on seda muidugi, seda muidugi, seda tööd mulle ei näidatud enam ja noh, oli asi oli jälle ühelt poolt siis ma hakkasin lihtsalt käima ühest õppeasutusest teise kusjuures kohe ütlesin välja, kes ma olen ja. Missuguse elulooga ja kas võtavad mind vastu või eksamitele ja igalt poolt sain nagu eitava vastuse ja siis läksin mööda. Tomski linna peatänavat, mis kandis Lenini nimega. Ja ühest majast kostus kangesti muusikat. Ja siis seal kangi all mis viisina selle hoone sisse ukse juurde. Äkki seisis üks meie meie küla poiss, üks sakslane, volgasakslane Need olid ka sinna välja saadetud, kes üritas sinna sisse astuda. Muusikakoolis oli muusikakool muusikakoolis akordioni erialal. Ja ta nägi mind ja ütles, et kuule kas sa ei taha siia sisse astuda? Et siin ma kuulasin seal, kes seal käisid, lauljad, konsultatsioonid, et ei ole kellelegi niisugust häält nagu sul. Kas tõesti? Kuidas ma tulen siia, et mul pole dokumente? Muuseas, vahepeal ma jõudsin dokumendita jälle sinna metsatehnikumi sisse viia ja seal jälle sel aastal nagu lubati, jälle lubati, aga lõpptulemust ei olnud ka veel teada. Dokumendid olid mul seal? Noh, astusin ma siis sinna muusikakoolimajja sisse ja tuli välja, et samal päeval umbes tunni aja pärast pidi toimuma laulu vastuvõtueksam. Ja ma läksin siis sinna selle vastuvõtusekretäri juurde. See oli üks väga tore vanem proua. Klaveriõpetaja nagu pärast teada sain, väga toredasti suhtus minusse ja ma talle teatasin, et vot niisugune asi, sest ma tahaks proovida, aga mul ei ole dokumente praegu, et mul on dokumendid mujal. No tema siis konsulteeris vist, kas seal Direktori kaja või komisjoniga ja siis ütles, et hea küll, et neid võetakse kuulda. Teid kuulatakse ära. Nonii siis mul ma jäin siis ootama ja tekkis probleem, et pidanud laulda. No nooti mul muidugi mingit kaasas ei olnud, ühe laulu mõtlesin välja. Ja siis seal oli koorijuhtide vastuvõtueksam parajastikuma ukse taga istusin seal, kus pidi ka laulueksam toimub ja kuulsin, et üks koorijuht laulisust, vene rahvalaulu. Mul on see hästi meeles, see on see riigi taliine Rowne väga ilus meloodiline laul ja mulle hakkas see meeldima ja kui see poiss sealt välja tuli küsinud, kuule, anna, sul on need sõnad mul viise juba meelde. Ja ma suhteliselt, aga õppisin kaks salmi pähe. No ja siis tuli algasse laulueksam, siis ma läksin sinna sisse. Seal laua taga istus Pikrida pedagooge kusjuures üks oli väga, jättis niisuguse imposaats mulje, niisugune üks vanahärra oli hall habe, kikihabe hallid juuksed, nihukesed pikad, nagu hiljem selgus, oli üks koorijuhtimise kateedri pedagoogi vanem härra. Hea pianist oli seal muidugi väga-väga hea. Kes ilma nootideta mulle siis valisime umbes helistiku ja ma laulsin siis kaks vene rahvalaulu seal teistmoodi laulnud juba varem. Toll pappi ei oleks niisugune populaarne laul oli Venemaal rahvalaul ja, ja siis no mis teil veel on? Ma ütlesin, et mul on see laulma, oskan ainult kaks salmi. No laulgest, laulsin sellega ära. No siis natukene kontrolliti kuulmist ka, nagu see käib klaveri peal lüüakse siin ja seal neid nooti pidi järele laulma. See läks nagu kõik korda ja siis, no minge oodake väljas, ma läksin välja, natukese aja pärast tuleb välja, härra, tuleb välja, see oli direktoris. Tulge minu juurde, viis oma kabinetti ja ma mõtlesin, et mis nüüd toimub? Tema küsib minu käest, et. Teate, kas te tahate laulmist õppida? Ma tahan küll. Mina võtan teid vastu. Mida te vajate, mis teil on tarvis millestki puudus, mida te vajate õppimiseks? Selle juba natuke pahviks, noh, ma ütlesin, et, Ühiselamut oleks vaja, mul pole kuskil elada ja selle te saate, mida veel? Noh, ma ütlesin, stipendium peaks ka vist saama, et ei ole mingit muud rahaga sissetulekut. Siis ta küsis, et mis ma olen lõpetanud. Mõtlesin, kes küll lõpetanud ja stipendiumi saate, mida veel mõttes rohkem, pole midagi vaja. Nii oligi vastu võetud, jah, et tooge dokumendid siia kohe. Kõik, kõik on korras, vormistama teid õppimine. Nii see läks ja nii see läks, nii see laulu õppimine algas. Ja, ja see tuli jah, tõesti nagu välk selgest taevast. Et juhuslikult nagu astusin sisse majja ja sealsamas mind võeti kohe vastu, kus ma käisin juba mitmeid päevi ringi mööda, linn nagu auste taga. Igalt poolt lükati eemale. Ja kes siis õpetama? Kas tähendab õpetama hakkas seesama direktor ise tuli välja laulupedagoog ja ta võttis kohe mind enda klassi, aga siis, kui ma juba õppima hakkasin, siis muidugi kaasõpilast, kõik ümberringi hakkasid rääkima, et oi, sul ei vedanud ikka, et see ei ole suurem asi. No ma ei teadnud. Ma ei oska tema kohta midagi öelda, seda oli hea või halb. Minu jaoks ta oli tookord, kellel on niisugune nagu autoriteeti Ja noh, esimesed sammud on alles, ma tegin sellel lõppemise rajal Aga siis ma ei tea, tal tekkisid mingisugused pahandused seal oma ameti suhtes ja siis ta pidi direktori kohast loobuma. Ja taga loobus siis õpetajakohast ja aga tema abikaasa oli ka õpetaja laulab siis algul anti mind üle selle abikaasa klassi nimi, sugu, Nofoli, ta nimi veel. Ja siis on selle direktori nimi ja ilmselt abikaasadest samanimeline. Pool aastat õppisin siis tema juures ja, ja aga siis nad lõpuks lahkusid mõlemad sealt muusikakoolist ja siis ma sain ühe Häda õpetajanna juurde kes oli küllaltki vana hallipäine. Moskva konservatooriumi kooliga, kes oli laulnud suure teatri filiaalis, kus praegu nüüd asetseb see Moskvas operetiteater ja ja tema saatus oli ka niisugune kummaline. Tema mees oli ooperilavastaja soli. Ta tema Tycho viiruste oli muidugi. Aga siis nemad olid revolutsiooni ajal olnud Prantsusmaal ja ja see Alexandra tihameerava, tal oli vist kas oli midagi kopsudega viga Taali ravil Prantsusmaa ja nad tagasi Venemaal ei tulnud, oli üldse noh, esiteks oli raskusi tagasi siis tulekuga ja siis nad nad siirdusid elama Riiga. Ja nii palju, kui ma tean, ma ei ole nüüd jälgi ajanud selle kohta mõne käest olen küsinud kraagi nagu aga no seal Lätis on nooremad inimesed nagu ei tea seda. Ja tal oli seal oma laulustuudio olnud ja mees oli töötanud ka lavastajana. Ja muidugi, 41. aastal juhtus temaga sama, mis meie perega. Ja ta oli sattunud kasina Tomski oblastisse ja muidugi ka mehest eraldi. Ja siis kuskil juba 50.-te aastate keskel või teisel pool ilmselt pärast Stalini surma, teda kutsuti siis lõbuks Tomskisse lauluõpetajaks. Aga mees, ta rääkis küll, et see mees oli ooperilavastaja olnud diatema, töötas väga palju noortega jälle kirjutanud mingisugust niisugust tööd ooperilavastusest. Tema nimetas ise, et see oli niisugune päris mahukas suur töö, midagi selletaolist nagu Stanislavski kirjutas oma töömeisterlikkust draama lavastamist. Ja, ja tema rääkiski, et see mees omale ei võtnud muud midagi kaasa, võttis portfelliga selle töö kaas, kuhu ta jäi, see on muidugi teadmata. Kas ta sinna kuskile läks. Millist repertuaari ta hakkas? Ütleme noh, tema õpetas mitmesugust repertuaari, nagu muusikakoolis ikka, käib niisugused mõned lihtsamad laulud, siis romansid ja mõned aariad, mis juba jõukohaselt peaks olema nii õpetaja arvates, nagu see asi käib. Ja mul algul täiesti oli tegemist ulatusega, mul ei olnud, kõrgusin kuigi palju. Ja oli ma mäletan, Paulsin, staa, Rimski, Kossak, räägi külalislaulu. Ja see lõpp ei tahtnud kuidagi välja tulla, see oli küllaltki raske minu jaoks. Me tegime korra enne kontserdisaali proovi, enne õpilasõhtuti. Ja mul kuidagi ei tulnud välja ja ja ma nagu andsin alla, nagu astusin lavalt ära kohe, et ei tule välja. Siis ma sain tema käest küll niisukese peapesu, et niimoodi ei tohi kunagi teha. Peab ikka ennast kätte võtma ja taotlema lõpuni oma eesmärk mitte alla anda. Ja muidu ta oli üldiselt väga suur salatinõustaja ja ta väga palju mulle rääkis näpini tõdedest. Üldse oli väga Mida ta pidas nendest tõdedest Ni kõige olulisemateks laule? Ta pidas nendest tõdedest just seda, et laulmise juures ja laval näitlemise juures on vaja tunnetada elutõde. Nii nimetas ta seda, see tähendab vist ilmselt niimoodi läbi tunnetatult laulma, mitte midagi tühjalt laulmaga laskma kõik läbi enda ja seda läbi tunnetama kõik. Lauljate häälega juhtuvad ka vahest meta morfoose konservatooriumi astuvat bariton, kellest saab tenor ja vastupidi, kas teie olite kohe pass? Olin kohe pass, aga ilma kõrgete nootide. Ja kui ma mäletan just sellesama õpetaja käest küsisin, et kas ma kunagi üldse hakkan kõrgeid noote laulma, siis ta ütles hakata hakata veel enam. Jah. Ja no tõepoolest hiljem mul arenes niimoodi, et kui mul oli ülemine nootelisel muusikakoolis revõi myybja moll nendega raskusi, siis praegu hiljem mul juba aastaid on olnud, nii et ma laulan üles solini välja mis sulatas, siis on. No see on bassbaritoni ulatus üles. Kui kaua te tema juures õppida saite? Kolm aastat. Ja siis? Ja siis siis tekkis niisugune probleem, et need peaks nagu edasi õppima. Et need, kuhu edasi õppima minna. Tooriumasse mul oli suur hirmuda. Ma kujutasin ette, et Tallinna konservatoorium on nii kõrge tasemega, mul ei olnud mingit ettekujutust kaev sellest ja ma ainult olin näinud vahepeal oli saanud küpseks niukene kontsertfilm kus meie laulutähed kõik kuusiku eesotsas laulsid, see oli, kui saabub õhtu oli niisugune filmist edes jäämegi teda, ma nägin seal ja ja, ja mul oli tõeline hirm, et kas ma üldse saan siin hakkama ja kas mind võetakse vastu ja kõike, mis aasta see oli? See oli aasta 57. Aga siis kummalisel kombel seal oli üks noorem pianist, kes oli saadetud sinna pedagoogiliselt tööle Moskva konservatooriumi lõpetaja. Ja ta sai pedagoogi ka hästi läbi. Noh, muidugi, et Moskva konservatooriumi kasvandikud mõne mõlemad siis muidugi minu pedagoogi väga huvitas seda ka, mis, mis seal toimub. Siis nad nagu vestlesid tihti minu pedagoog ja siis see Janistis hakkasid nagu mulle süstima sisse, et ma peaks ka Moskva konservatooriumi proovima hoopiski. No ja siis ma kahtlesin, kaalutlesin, aga mõtlesin, et aga ma nagu läbi Moskva sõidan, et ma katsetan siiski ära mööda sõites. Siis saatsin dokumendid Moskvasse, aga ma ei mäleta, kas ma mingeid teateid Tallinnas ka saatsin, et ma tulen, igatahes sellise ilmaga ma sain kokku küll ja hiljem Tallinnas. Sellest ma räägin hiljem ja siis tulingi, tegin vahepeatuse, kus ja, ja seal oli muidugi tohutu konkurss, algul oli nii, et nagu terve komisjoni ees jõutudki kõiki kuulata, seal oli üks 500 inimestest ja sisse Ast astujad olid jaotatud õppejõudude vahel ära siga üks kuulas läbi ja siis valis sealt tralingreel konkursse ja no ma pääsesin edasi nagu. Ma mäletan, ma sattusin selle kuulsa professor žesnikovi abikaasa juurde maalide lauluõpetaja. Ta kuulas mind üle ja, ja ma pääsesin edasi ja siis. Siis laulsin ühe vooruga ära. Ja seal ma pääsesin ka edasi. Aga siis ma ei mäletanud seal elamistingimused ja ilm oli ka niisugune vilu ja muutlik ja moosist natuke külmetasin ka seal nagu kogu aeg kehvemaks minema ja siis viimases voorus, kus ma siis esinesin, siis ma vist esinenud päris tasemel ka esmaedasi pääsenud. Muidugi, seal olid mu lõvid ka ümber rendi vene passid, seda see on ju teada. Ja siis ma sõitsin muidugi kiiresti kohe edasi Tallinnasse ja Tallinnas sattus, niisugune juhus oli juhtunud niimoodi, et eelmine päev oli juba laulueksam ära olnud. Just siis helistatigi seni Simonile koju, et tulgu ta kuulama mind ja ja prorektor Paul kart kuulasse, ma laulsin nendele ette. Ja siis tekkis niisugune kahtlane situatsioon, et. Tratsioonil või prorrektoril tekkis nagu kahtlusi või kartusi, et kas mind võiks vastu võtta ja nii ja naa ja kuigi Siimon üritas igati Aga siis lõpuks pakuti mulle välja, et et esimest korda nüüd sel aastal tuleb tol aastal, kui ma siis Ma olin siin sisse astumast. Et tuleb ettevalmistuskursus, et võib-olla siis mind võetakse sinna toodaku märaguse. Selle kurss ka asjad on ühel pool. Ja siis ma saatsin Telegrami sinna Tomskis õpetajale, et mida, mida teha, nüüd polnud kellegi käest nõu küsida. Ja sai niisuguse vastuse, et ei maksa aega kaotada. Sõidan Novosibirskisse, seal on esimesest augustist Kuu aega hiljem olid vastuvõtueksamid. Konservatooriumisse üritasin. Novosibirski oli mulle nii palju, ainult tuttavat, ma talvel käisin seal konsultatsioonis. Niisama huvi pärast konservatooriumis ja rohkem ma sellest linnast midagi teadnud jah, muidugi. Võtsin siis oma kohvrekese näpuotsale. Võtsin rongipileti ja sõitsin sinna Novosibirskisse võõrasse linna, mäletan, rong saabus hommiku vara kuskil kella kuue paiku Novosibirskisse ja mais võtsin oma kohvri näppu ja siis läksin. Mäletan, istusin siis tegin aega parajaks varajasel hommikutunnil Ooperiteatri kõrval pargis, seal on väga uhke ooperiteatrisugune, suur niisugune niuke kupliga sõja ajal ehitatud. Ja konservatoorium oli sealsamas läbi pargi vastas ja siis ootasin kella üheksani ära. Käes uks avati, siis läksin koos oma kohvriga sinna, mul kuskil muud peatuspaik ei olnud. Jumala üksinda vormistasime oma dokumendid ja kõik ja seal oli konkurss, ka 36 inimest oli kuue koha peale, kusjuures üks koht oli juba nagu kindel, et üks tol aastal oli oli see ülemaailmne? Noorsoofestival oli jah, et, et see festivali üks laureaat, see pidi nagu väljaspool konkursile. Hakkasite olid seal paar konsultatsiooni ka niimoodi nagu on pianistiga ja ja siis äkki sealt juba hakkas selguma mulle, et lootust on, sest et noh, nagu ikka teised kuulavad ja siis juba hinnatakse ja ja hakkas juba niukene jutt käima. Mul nagu on šansse sinna päästlejanova pääsenudki, sinna tegin konkursi läbi õppima. Mul jälle seal väga vedas, kasvatasin väga toreda inimese juurde õppima. Dali professor, vene rahvakunstnik. Benjamin Arkanov. Ta oli ooperisolist bass. Ja ma käisin paljud kuulamas teda. Ta oli väga südamlik inimene ja ta oli väga hea näitleja. Ma olen sellest juba varem ka rääkinud, see on mulle eluks ajaks meelde jäänud. Ma Mölder näkineiust, Tarkovski näkineiust. Huvitav küll, see näkineid Saimul esimeseks osaks, professionaalse teatrilaval vanemus. Kui ma vaatasin tema näkineidu, et mul ei ole enne seda ja pärast seda pole kunagi niisugust elamust olnud. Et kui esimese vaatuse lõpus, kui, kui see möldri tütar uputab ennast, hüppab jõkke, siis see Mölder minu õpetaja argaanov, jooksis talle nagu järele sinna lavasügavusse. Ja ma ei pannud tähele, millal ta seda tegi, ühesõnaga kui ta ümber pööras, tal olid nagu juuksed natuke sassi läinud, ilmselt ta mingi käeliigutusega suutis seda teha. Silmad olid meeletud, Need hullunud juba. Et mul tõesti ihukarvad läksid püsti. See oli mulle kohe niisugune vapustusetelt võbin selle kerega. Teie tulite Möldrina ka Vanemuises lavale, nii et kes ümber olid? Ei uskunud, et ütle ausalt, on see su esimene roll ja oli esimene roll. No oli esimene päris esimene oli siiski konservatooriumi ooperistuudios, aga no professionaalselt laval tõesti tõesti esimene. Me jäime Novosibirski. Ja saite siis sisse ja tegite tööd. Aga kodu ikka vist ka tõmbas, tõmbas, loomulikult, tõmbus koju. Kus olid vennad ja ema, sel ajal juba võisid nad juba olla Eestis. Ei, nemad olid sel ajal ka veel Siberis. Ema tuli järgmisel aastal, üks vend tuli küll seal 57. aastal, juba vanem vend tuli 57. aastal. Ja siis jaa, ja siis usinasti seal õppisin. Aga siis tegelikult Tomski päevilt mul juba tekkis niisugune väike kõrvalteenistus, oli ju raha tarvis süüa ja osta ja siis kogudega rongipiletiraha, et jälle suvel Eestisse sõita. Ja siis noh, sõbrad mulle soovitasid töökoha, nagu see oli õigeusu kirikukooris ja seal on basse vaja vaeva, Tomskis seal alustasin, katsetasin. Ja siis Novosibirskis, jätkasin. See oli muidugi väga ohtlik see töö eriti veel siis Tomski all, võib-olla nii enam ei olnud, nii hull see asi. Et kui näiteks oleks teada saadud, ma seal töötan, siis oleks oodanud õppeasutusest väljaheitmine. Ja noh, ma, Siis pean ütlema, et see oli omaette enamus siiski seal huvitav selles mõttes, et see oli nagu mingi teine maailm. Ja seal oli väga huvitav seda kõike vaadata sealt ülevalt koorunud üleval seal nimetatakse kooripealsel ja vene õigeusu kirikus ei ole ju mingit saateinstrumenti orelitega midagi. Ja see laulmine käis, kõik hakkab Ella. Siis see oli väga kasulik, see õpetas kiiresti noodist. Eriti palju proove seal ei teinud, vahepeal oli niinimetatud Spevka üks kord nädalas siis kui mõned raskemad uued teosed, et jälle kavas. Aga kava oli väga huvitav, ilus muusika, seal oli ju Tšaikovski muusikast palju ja Rahmaninovi muusikat ja siis noh, niisugused tuntud just kiriku heliloojat nagu Bortnanski, Arhangelski 11. Ja ma mõtlen, just nagu inimesed, kellega te koos olite, olid ka natukene teised, võib-olla, kui just need, kes tänaval võisid ümberringi olla. Seal koorid, olite üpris väiksed seal, ma ei tea, kas see ei olnud palju soovijaid või, või raske oli sinna saada. Seal oli igav, seal ei olegi, siis oli kakskolm soprants, seal võib olla kolm, neli inimest. Niisugune väike oli, sellepärast oli nagu vastutus ka suurem kui väikse koosseisuga laulda. Novosibirskis ma mäletan, oli üks väga tore, intelligentne koorijuht, need seal kirikus nimetatakse reeglint. Tema oli ka kunagine immigrant Hiinas ja tema oli naasnud Harbiini kandist, kuskilt. Tema oli siis tulnud kodumaale tagasi ja peale kõige muu laulmine käis ju vanaslaavi keeles. Oli ka päris omapärane, huvitav jaa. Siis kui nüüd aastaid hiljem nüüd neil Mozovski teostega tuli siin kokku puutuda nagu avanssina ja ka poris kodu, noh siis. Kuigi siin ei ole päris vanaslaavi keel, aga, aga kokkupuutepunkt on hääldamisest mõned sõnad ikka tulevad selle ette, siis oli mulle nagu päristutud Ta juba vanadest aegadest ja hõigati kasuvahelist nii materiaalselt kui ka siis noodilugemist ja nii sai. Ja vaimult suured ja, ja kõike. Aga eks ikka eestisse tõmbas kah. Aga loomulikult. Ja sel talvel, kui ma Novosibirskisse õppisin, siis käis sünni Siimon, seal. Filharmoonias laulmas? Ja siis me kohtusime seal jälle ja siis ta, mul on need praegu alles, ta kinkis mulle noodid, kus on siis Villem Kapi vang. Ja siis tema pühendus on peal. Et rõõmustage nende laululauludega oma rahvast. Ja ja siis muidugi mul oli kogu aeg selline koduigatsus ja ja järgmine need suve Ma jälle otsustasin kindlasti lehtedel Eestimaal ja seda ma ka tegin. Kuigi oma kohvrikese jätsin ma sinna viis elamulattu. Sest ma mingit kindlat lootust ei olnud mul siiski saada veel. Sõitsin Eestisse puhkusele puhkusele ja ja siis nende viis saatus kokku ühe kuusiku, Tiit Kuusiku peretuttavaga hea tuttavaga. Väino Kodres. Kes siis ütles mulle, et, Et kas sa ei taha kohtade Tiit Kuusiku ja talle ette laulda? Mul on loomulikult midagi selle vastu ei olnud kuigi natuke võbin lõi sisse küll. Ja siis ta organiseeris Giselle kohtumise, meile oli kokku lepitud teatud aeg ja ma sendid kuusk tema kodus kokku. Ja ta proovis mu häält siit-sealt ja laulsin sealt mõned fraasid talle ja siis ta. Ja ta võttis sedasamast telefoni ja helistas konservatooriumi kantseleisse. Ja seal vastati, et peab rektori käest küsima rektorile Eugen Kapp tol ajal ja. Eugen Kapi ainuke küsimus oli, et kas poissi eesti keelt valdab, kui selgus, et valdab, siis oli asi otsustatud. Huvitav, kas teisiti oleks olnud? Oli asi otsustatud. Ja siis ma sain ja üle üle tuldud üle tuldud teisele kursusele 200-lt, siis nii nagu õpingud jätkusid, siis. Ja sel aastal ema tuli ka, sai sealt Siberist tulema. Kaugemast kolkast ja siis tema tuli siis Novosibirski kaudu ja siis võttis mu kohvri kaasa asja natuke kaaslaselt. Siis siis oli 58. Ja siis nii ma jäingi siis õppima Tallinna konservatooriumisse Ženni, Siimanni lauluklassi seal maaga 62. aastal lõpetasin. No on ikka pikk tee küll. Ja. Nii-öelda pikk tee võrust Tallinnasse siksakke ka vahepeal säkid vahele. No ja, ja ega see tee edasi ka ei läinud päris sirgelt ja siis ma konservatooriumis. Georgi tugalessov, kes oli ooperiklassi juhendaja, hakkas lavastama konservatooriumi lõpuklassiga. Sevilla habeme, Rossini ooperit. Ja seal nendel puudus, eks passi puhobassi osatäitja ehk kvartal osatäitja. Ja siis pakuti seda mulle. Ma olin kolmandal kursusel juba. Ja ma võtsin muidugi selle vastu. Ja 60. aasta kevadel siis oli siis lõpueksam Estonia teatris Estonia teatri laval. Selleks küllaltki kenasti kõike saali rahvast täis, võeti kenasti vastu ja ei läinudki palju, aga ma ei mäleta, kui palju, kas läkski kuud või nii oli Vanemuise rahvas mul juba jutul teatrisse ja et kas ma ei taha vanemus töötada? Ütlesin loomulikult, need on midagi selle vastu, kui ma no toime tulen, millegagi seal oma nõusoleku andsin. Ja siis oli juttu ka vist või ma ei mäleta. Näkineid tuleb nendelt sügisel algavad proovid. Aga asi läks siiski sügisest sügiseni välja. Kui äkki ükskord mulle siis teatatakse, et vot nüüd saadame sulle klaveri koos tekstiga hakka õppima, kiiresti. Nädala pärast. Ootame sind, proovi juba, seal vist oli, Tordik tegi seda osaga väga toredasti kõik, aga, aga ta vist haigestus sel ajal ja siis oligi niimoodi, et et ma sain nädal aega seda osa õppida ja kutsuti kohe lavaproovis ja. Oligi nii, et et kaks kaks nädalat hiljem oli mul osa praegu selge juba välja. Ma tulen sellega siiski natukene hiljem. Aga 60. aasta lõpu poole siiski mind siis vormistati vanemasse tööle. Ja siis 60.-st aastast sügisest ma siis töötasin juba Vanemuises õppinud konservatooriumis edasi, kuni siis lõpetasin 62, lõpetasin konservatooriumi. Ja pärast. Oli väike pidu ja kohe samal päeval ma oli nii kiire, et ma pidin juba vanemas sõit, sest Vanemuisel nagu hakkasid ikka need kevadised kevadsuvised, kas trollid ja seekord läks sinna siis ringreisile Normeti Arro operett, Rummu Jüri ja kuna seal juhtus niisugune asi, et seal selle peategelane, osatäitja Eltsu isa mängis, Reinu mängis Enn ka üks väga ja pass ja näitleja Vanemuises oli vahepeal surnud. Ja siis ma pidin jällegi selle osa nädala ajaga ära kloppima, just seal nagu viidi sisse sinna sellesse tükki ja niipea kui ma sinna jõudsin Vanemuisesse. Juba helistati Tallinnast jälle juhtus õnnetu traagiline juhus suht raudtee seda, kui ta sai seal filmi võtetel surma ja ja Estonia teatril oli planeeritud Villem Kapi ooper Lembitu vabaõhuetendus laagress nädala pärast. Ja siis oli Kaupo osatäitjad sinna tarvis ja ma õppisin selle ära ja, ja sellest ajast peale siis hakkas mul ka töö Estonias mitte koosseisu lehelt. Aga nii nagu rahutu on pidanud olema, teie varasem elu, oli ka see lavaletulek, selles mõttes rõhutad ühest kohast teise sõidud, kiired ümber õppimised. Jah, ja siis ma niimoodi siis kahe linna vahel pendeldada, siin. Ja osima suurem osa, õppisin seal bussisõidu ajal niimoodi vaikselt, omaette. Ja, ja nagu mul kombeks oli saanud vahepeal. Uus osa ikka välja tulemas, siis on teatud mure südames ja vahepeal öösel läheb uni ära, ärkad üles ja siis õpid öösel mõttes laulatuma osa läbi ja ja siis huvitav see, et see koht, mis meelde ei tule, mõni sõna või hommikul. Siis vaatad selle koha üle ja siis ta jääb meelde, jälle see koht. Ja hommikul on ikka täiesti selge, et öösel sai lauldud. Ja. Ja ja, ja siis. Oligi niimoodi, et vanem Vanemuises ma töötasin siis põhikohaga. Põhikohaga töötasin 65. aastani, siis tulin lõplikult üle Estoniasse, kuid üks kolm-neli aastat käisin veel Vanemuises ka laulmas, mõningaid osiseid seal. Veljo Tormis oli kirjutanud vahepeal ooperi luigelend, kus ta oli nagu minuga arvestanud ja siis seda ma tegin juba pärast seda Estoniasse tulekut, tegin seal selle ära. Siis tegin veel seal vajana jonni Inglise helilooja loostega, seal peaosa. Ja, ja siis veel paar korda laulsin seal kohvi õnnemängijas ka kindrali roll. Vahepeal ma unustasin siin. Kui ma konservatooriumisse Tallinnasse tulen, siis muidugi ma ei saanud ka ilma tööd, tahan elada, siis ma kaks aastat töötasin sky raadio segakooris ka solistina enne seda, kui ma vanemasse läks. Ja need elud ja saatused on olnud väga-väga kirevad ja et aeg on igas mõttes igas mõttes tunginud teie elukäiku. Siis jah, nüüd olen ma siis pidevalt jah, Estonia teatris töötanud siiamaani ja Vanemuise, aga nüüd on nii, et et arvatavasti tõesti nüüd sel aastal ma saan taas Vanemuise vanas majas laulda, kus kus ma alustasin kunagi, sest et seal tuleb lavale nüüd. Märtsikuust on paskvale Taisto noor lavastuses, kus teisega Donbass kohal, et laulab ja tema pakkus mul ka laulda seda osa. Ja kuna mul on ka Pole ülessoojendamine praegu käsil seoses sellega, et konservatooriumi õppestuudio tahab seda Neeme Kuninga juhendamisel teha Estonia talveaias ja siis ma suure rõõmuga teen seda ka koos noortega. Ja aga millistes teatrites need olete viimastel aastatel saanud laulda, kui võtta haardesse Nokkiskli viimane. Ma olen vahepeal laulnud Soomes paaris lavastuses. Mul tuli seal pakkumised seal provintsi teatrites, kus tehakse nii kohaliku ooperiühingu poolt tehakse koostöös kohaliku draamateatriga ja kohaliku sümfooniaorkestriga tehakse aastaseks ooperilavastus. Ja üks kolm aastat tagasi, millal see oli, ma laulsin teatris Windsori lõbusatest, naistest laosfals. Tase, see on foto Nicolai ooper ja ja siis hiljem turuteatris. Laulsin Rossini ooperis itaallane Tšiilis laulsin niiskust, toredat bassi rolli nagu mustafaase. Ja siis Savonlinnas laulsin müüdud mõrsja sketše rolli. Aga enne seda ma eriti palju ning kas trollis ei ole käinud aga Philipi don Carlo, sest ma olen paaril korral laulnud. Laulnud Leningradi tollal Leningradi väikses ooperiteatris, see oli väga-väga tore ja lavastuses mulle väga meeldis. Selles lavastuses oli ka mõned aastad enne seda Keurov Philipi laulnud, mulle kangesti jutustati tema esinemist seal ja ja võib-olla ma oleks seal edasigi laulnud. Rohkem seal üritati mulle ka mingit muud rolli pakkuda, aga Estonia teatri repertuaar ega olin repertuaaris niivõrd kinni sel ajal, et ma lihtsalt ei olnud võimeline nii palju vastu võtma, säästena. Seal pakud. Filipigi pakuti veel laulda. Aga sel ajal, kui mulle seda pakuti oma etenduste, Estonia etenduste tõttu, ei saanud sinna minna ja siis asi jäigi nagu lõpuks pooleli, neljakse vist mängust välja ka tähtsalt. Tavaliselt küsitakse lauljate käest, et mis on teie lemmikrollid ja mida te tahate, Vii laulda ma tegelikult niimodi küsikski. Ma küsiks hoopis teisiti, selles mõttes, et viimased aastad on teile minu meelest vist eriti toonud väga kontrast seid ja ilusaid ja suuri rolle. Aga ma küsiksin nii, et kui te nüüd tagasi mõtlete oma lauljateele missugust aega te peaksite ise sellel teel enda jaoks väga õnnelikuks ajaks? Võib-olla see on praegune hetk tõepoolest, aga võib olla ka ei ole. Võib-olla tõesti õnnelikuks ajaks, tähendab teatritöösse, jah. Ma võib-olla isegi nimetaksin õnneliku hetke seda, kui mind muusikakooli vastu, et see oli üks niisugune nuiaks pöördepunkt ja et ma üldse õppima sain siis muidugi see, et mind kutsuti Vanemuise teatrisse tööle. Minul oli see niisugune unistused ooperiteatrisse laulda, midagi muud. Ma ei kujutanud ette midagi muud. Ja et ma nii palju Just algperioodil ka sain laulda nii mitmekesiseid ja nii mitmeplaanilisi osi nagunii puht sügav traagikast, kuni täitsa puhvogoomikani. See mulle meeldib, sest et see teeb elu nii mitmekülgseks ooperilaval ja mulle tundub, et et mul on ka midagi õnnestunud õnnestunud nii ühelt kui teiselt poolt korda saata, sest et nii päris hävitavat kriitikat ma ei ole saanud koomelist osade puhul ka traagiliste osade puhul. Ja, ja siis muidugi mulle meeldib see selle poolest, et see pakub vaheldust ja see ei lase võib-olla langeda mingisse niisugusse stamp ehk rutiini. Sest tihti mõnel lauljal kujuneb välja mingi stereotüüp, mida ta alati laulab ja siis siis ta jääbki nagu ühekülgseks ja muidugi oleneb palju lavastajaid, kui keegi hakkab ühes lauljas nägema mingit tüüpi hakkab nagu nende osade peal nagu kasutama teda alati ja siis see mu meelest mõjub halvasti. Mul on tunne, et teil on lavastajatega väga vedanud. Te olete olnud erinevad tüübid. No hea küll mul on just see väga meeldib, et see kontrastsus mitmekülgsed Aga kas nüüdki veel öösiti uni ära läheb, mõtet muudkui peale tulevad. Ja mis te siis nüüd mõtlete? Eks ikka jälle oma osi, mida, mis tuleb võib-olla järgmine päev laulda või, või siis mis on nüüd töös? Uuslavastus on, aga noh, põimuvad ka niuksed vahepeal mõned elu muret siis et kuidas edasi elada, mis teha ja kuidas toime tulla. Praeguses raskes elusituatsioonis? Praegusel hetkel vist viimaseks rolliks on kohtunik sallis ooperis ratsamees. Ega see kohtunik on ka Rjugastega mees jällegi keda üksjagu raske Vistan vokaalselt ära laulda. Ei, ta nii väga raske ei olegi. Algul tundus küll, kui hakkasin õppima, et on väga raske, aga pärast, kui lugu selgeks sai ja dirigendiga koos sai natukene tehtud paar proovi, siis dirigent väga toredasti juhatas, nii et ma väga aru saada vastavalt, nii et ma sain nendest raskustest üle, ta on küllaltki küllaltki ebamugav rütmiliselt see see osa niukseid pidada ega sisseastumised eeldaktiga ja, ja siis ükskord tuleb kaks lööki tõenäoliselt kolm lööki pidada seda pileti ja siis peab kõik meeles pidama. Ja aga see osa ta on võib-olla tõesti päris huvitav. Mulle meeldib see muusika, ta on väga värvikas. Päris ilusaid meloodiaid seal, aga. Aga ma ei ütleks, et see osa nüüd hingele midagi väga pakuks. Aga missugune osa on teie hingele pakkunud palju? Purgija Vess poodi poodi osa, see on tõesti väga aru saada, väga-väga inimlik ja, ja kõik see operan. Ja osa ülesehitus on ka dramaturgiliselt väga niisugune tihe ja tõesti see, see kisub kohe nii kogu hingega kaasa. Esitajad no siis teise kandi pealt, ütleme. Verdi ooper Don Carlost Felit kusjuures eriti seal, kus Filip on üksi oma mõtetega sellest suure Saariasse toapildis. See on minu meelest üks kaunimaid ooperiaariaid, mida passilma maailmas kirjutajatelt. Siis muidugi poriscudunu Oriscudonovima igatsesin muidugi ammu laulda, aga ma muidugi ei julgenud, seda. Ei olnud ka meil seda plaanis varasemal ajal ja see oli mulle kasuks isegi. Sest et see osatäitmine nõuab juba ka mulle tundub küpsemat iga. Sest et siin ainult üksinda niisugustest lihtsatest inimlikest tunnetest ei piisa, siin peab nagu rohkem laiemat silmahaaret olema. Ja see tuli meil lavale 80. aastal ja ja ma mäletan enne seda, noh, nagu ikka meil korraldati vahestmis kohtumisi, kohtumisõhtuid, kus interpreet laulab ja jutustab ja vastab küsimustele just sellele küsimusele, et mida ma veel igatseme tahan laulda, noh, vastus oli Boriss kodunooli. Aga tol ajal ma veel ikka vastasin, et ma tunnen, et mul on seda veel vara laulda. Ja siis teine lugu, mida ma ka ma mäletan nimetasin oli Tubina ooper Reigi õpetaja. Sel ajal 69 70 juba oli Barbara von Tiesenhausen esietendus toimunut, kus helilooja Eduard Tubin, ja see oli ka siinjuures sellel viimasel küpsemise perioodil lavastus küpsemise perioodil ja mulle väga väga meeldis freeseni freesneri osa. Ja ka Tubin aga tekkis väga hea kontakt ja üldse ma olin väga tol ajal haaratud kogu sellest teosest ja muusikast. Ja Tubin ise jäi ka väga rahule oma ooperi ettekandega ja ta ilmselt sai sellest suurt innustust ja ta kohe asus kirjutama riigiõpetajad. Ja oli ka juttu, et nagu Reigi õpetaja on mõeldud ka minule laulmiseks seda teha rull. Ja sellepärast ma põnevusega ootasin. Kuid kahjuks aeg oli niisugune, et Tubinal küll valmis see ooper üsna kiiresti. Aga Estonia lavalaudadele ta jõudis alles. Nüüd eelmine aasta. Ja ja siis muidugi jah, ird oskas selle tuua Vanemuise teatris varem välja. Seda etendust ma nägin, nagu Tubin käis siin ja siis tema millegipärast rahul ei anta muidugi jah, sealt võib-olla ei olnud kõik nii, nagu tema tahtis, tema ise ei saanud ka kaasa teha selles lavastusprotsessis ja siis lõpuks, kui Estonia seda lavastama, pean ütlema, et algul, kui ma hakkasin seal õppima, siis mul äkki tundus, et et vist ikka Barbara on ikka varem. Aga tõesti õppida ja seda tõesti väga raske tundus algul küll, et nagu nagu ei peaks midagi olema, aga raskusi seal sellega. Aga Ta oli muusikaliselt küllaltki raske õppida ja kuna ta on siiski väga resultatiivne, et aga väga hakitud on see laulupartii, aga ta on väga seotud kogu kogu muusika, kogu orkestripartiide kaja. Ja, ja ta on sõna tõsises mõttes on muusikaline draama ja väga niisugune terviklik ja väga sügav. Ja nüüd ma tõesti ütlen, et mida rohkem seda nüüd laulad laval ja rohkem seda on tehtud, seda rohkem ta tõmbab kaasa. Ja seda etendust teha. Mul on endale tõesti iga kord suur elamus. Ma tahan nüüd ütelda teile aitäh tänaste mõtiskluste eest aga enne veel, kui ütleme ka head aega teiega siin annaksin mõistatuse, õigemini teie elukäiku kuulates. Mulle tundub, et te olete nagu üks pajuvits, keda tahad murda ei saa, ei saa, vintske, elujõuline hakkab kasvama. Seal paigas, kuhu parasjagu see vitsakene mulda pista. Nüüd nimetage palun enda juures kolm kõige paremat omadust, mis te arvate, mis on aidanud teid elada ja võita ja tulla ja olla kolm head omadust enda juures? Ma ei oska tõesti loheni vastata, see on raske küsimus. Aga üks omadus, võib-olla see tõesti on, et eriti noores eas ma Hirmsasti tahtsin edasi jõuda, edasi õppida. Siis tahtejõu tahtejõud võib olla tõest ja antenni. No ma isegi nimetatakse nüüd niimoodi, et siiski saatus ja juhus ka palju aidanud. Et kui see, mis ma nüüd kõik rääkisin, sinna on, eks ole, on ju, see komponent on väga palju. Tähendab, te olete hoitud selge, kolmas. See üks omadus, mis mul on, see nagu ei tohiks edasiviiv olla, ma ennast kunagi isegi kuskil ei paku, et võtke mind, et ma tahan seda teha. Minul alati tulnud pakkuma, et kas sa tahad seda teha. Ma ei tea, see tagasihoidlikkus, see ei tohiks nagu edasi viia. Aga millegipärast. Mul on nii palju piisavalt pakutud, et see need pakkumist edasi Win. Tänan teid ja kõike head, head tööd ja, ja katsuge ikka magada ka ja, ja siis vahetevahel jälle uued rollid tulevad siis jälle mõtelda ka.