Pereeestlaste koolihariduse algusest räägib Tallinna Ülikooli vanemteadur Aivar Põldveesaatejuht, on Piret Kriivan. Esimesed teated eestikeelsest aabitsast Meestest, kes talupoegade harimise eest seisma hakkasid, selle oma südameasjaks võtsid. Ja sellest, mida tähendas veel Rootsi aja alguses väide ta oskab lugeda. Sellest räägib Aivar Põldre esimeses saates talurahvale hariduse. On päris selge, et eestlaste haridus saab alguse tõsisemalt rääkides ikkagi luterlikku reformatsiooniga ja kui asi hästi lühidalt kokku võtta siis me saame kasutada Hando Runneli tuntud tuntud luuleridu, et Kiri algab kirikust ja ja rahvas algab raamatuste ja Runnel on sinna vahele pannud veel tuttu, luttu. Võimalik, et sellepärast, et me seda kõike nii ülemäära Ma tõsiselt ei võtaks. Aga no selge see, et eesti kirjakeele areng, hariduse areng, trükisõna, see on kõik seotud reformatsiooniga, mis iseenesest oli ju õige pikaajaline ja vaevaline protsess. Ma ise olen seda ka püüdnud mõtestada. Nõnda et. On olnudki pikk ja aeglane reformatsioon. Et kui me vaatame esimest eestikeelset trükist, millest on ainult kirjalikud teated 1525 ja siis valvad kooli katekismus 10 aastat hiljem millest on ainult mõned säilmed. Ja siis läheb veel 100 aastat. Ja siis läheb veel 200 aastat, kui saab trükitud täispiibel. Nii et, et seesama luterlik reformatsioon ja, ja sellega koos rahvaharidus ongi üks, üks õige pikk teekond. Rootsi aja esimeses pooles, siis mida talupoeg eestlasest talupoeg teha oskas, kui me peame silmas lugemis, oskust või piibli tundmist. Ta üldse ei osanud lugeda. Jah, neid, kes lugeda oskasid, neid oli ilmselt üsna vähe ja selle kohta võib ju lugeda näiteks Russovi kroonikast kus on juttu sellest, mismoodi mõned mõisaprouad loevad oma talupoegadele katekismuse midagi ette ja ja see kõik piirdus ikkagi peamiselt kõige olulisemate palvete ja 10 käsu päheõppimisega. Et see haridusmiinimum need nõuded kiriku poolt ei olnud laiemade kooliharidusest, nagu me võib-olla tänapäeval mõistame saab rääkida ikkagi alles seitsmeteistkümnenda sajandi viimasest veerandist tõsisemalt teha. Aga loomulikult selleks ettevalmistusi tehti korduvalt ja no on ju hästi teada, mismoodi 16. sajandi teisel poolel Tallinnas seati sisse vaestekoolipoiste institutsioon, kus siis püüti anda haridust vaesematele poistele, nende hulgas ka ka eestlastele ja, ja noh, on tuntud hantsusi, nimi, kes tegeles tõlkimisega. Ja see oli veel see aeg, kui oli arvatavasti suund ja lootus, et et ka eestlastest võib saada kirikuõpetaja seitsmeteistkümnel sajandil need olud juba juba muutusid ja noh, praktiliselt meil eestlastest kirikuõpetajatest ei ole võimalik võimalik Rootsi ajal rääkida. Nende poiste koolipoiste hulgas näiteks oli seesama Michaels lahter kellest sai kullamaa kirikuõpetaja, noh, teda on tahetud pidada eestlaseks, kuigi selle kohta mingisuguseid kinnitusi ei ole ja ja sellega seoses ju on, on tekkinud ka niisugune arusaamatus, justkui oleks temal olnud kasutada eestikeelne aabits aastal 1575. Isegi on on püütud ju seda pidulikult, et tähistada ja, ja, ja see on nüüd küll asi, mis tõenäoliselt ei pea, ei pea paika. Kuigi näiteks soomlastel sel ajal juba soomekeelne aabits oli, et selle koostas Mikael Agricola Turu piiskop, kõige teenekam, teeneka mees soome reformatsiooni aerus Nii et 1575 ei ole mitte mingeid andmeid, et oleks ilmunud eestikeelne aabits. Kindlasti mitte jah, et kõik, mis meil teada on, on see, et mis sellest lahterile ostetud üks üks laudne ABC raamata, ainult reederi ABC pooka. Aga kui vaadata, mida need poisid seal õppisid ja missuguseid raamatuid neile osteti ja mis need maksida siis koorub välja selline pilt, et kõigepealt nad õppisid lugema saksakeelsest aabitsast. Ja kui see oli selgeks saanud, siis läks tarvis laia keele aabitsat. Nii et tõenäoliselt oli, oli tegemist ladinakeelse aabitsa, kuna saksa keel, ladina keel kirjutati ju erinevate tähtedega, neid oli vaja vaja eraldi õppida. Et eestikeelse aabitsa kohta ei, ei ole küll. Küll siin nagu mingisuguseid mingisuguseid tõendeid. Mida nad siis õppisid õppisidki saksa keeles ja ladina keeles lugemist. Põhimõtteliselt küll ja seal oli oli siis lootused töödest tublimad, saavad vaimulikuks. Aga aabitsat, kui 1575 ei olnud aabitsat, siis mis on teada esimesest eestikeelsest aabitsast? Esimese eestikeelse aabitsa kohta on esimesed teated 1642. aasta algusest. Siis oli piiskopiks Johnjääring Rootsist ja tema siis andis kokku tulnud vaimulikele teada. Ta on lasknud trükkida eestikeelse aabitsa, mille katekismuse osa oli võetud Heinrich Stahli katekismuse eest. Ja sellest pidi saama niisugune ühtne formulari juhend, mille järgi siis katekismuse ja usutõdesid ülemaakogudustes õpetada. Jutt käib eestimaast. Nii aga too Jeering, ma ütlen kuulajatele kirjapildi yhe ring, siis tuleb kuulajatele ilmselt küll tuttav ette, kui tähtis tema eesti hariduse loos on. Tema on kindlasti väga tähtis ja, ja silmapaistev. Enne kui me nüüd jahin Iringist räägime, tuleb mõne sõnaga meenutada Gustav Adolfi, siit ja siis Johannes Roteqijuste Gustav Adolf külastas Tallinna 1626. aastal. Enne seda oli vallutatud Tartu poolakate käest ja, ja Riia oli juba Rootsi valdus. Ja noh, oli aeg hakata mõtlema tõsisemalt reformide peale. Ja selleks, et kiriku- ja hariduselu reformida, selleks saadeti siis järgmisel aastal 1627 Tallinnasse vesteroosi piiskop Johannes protekkis, kes on väga teenekas mees rootsi kiriku- ja haridusloose üks kõige olulisemaid. Ja tema ülesandeks oli siis viia läbi hästi põhjalikke visitatsioon, kontrollida kirikuolusid vaimulikke, nende keeleoskust ja siis teha plaane, mismoodi kõike seda paremale järjele seada ja Rootsi kirikukorraldusega ja noh, võimalikult hästi ühtlustada. Sest tuleb ju mainida, et Rootsi ja vallutatud provintside elu-olu oli suhteliselt erinev, et nendesse Läänemere provintsides jäme ots oli sakslaste käes, puudutades nii aadlit kui ka siis seda vähest haritud eliiti kirikuõpetajaid. Ja tekkis, oli muidugi õige õige karmi käega mees, kui vaja, siis haarati käärid kätte ja lõigati mõnel pastorile liiga pikad juuksed maha ja see asi oli, oli karmi konkreetne. Aga siis kõige muuhulgas on oluline on, on see, et tehti häid plaane haridusele pidamiseks ja tekkimisel institutsiooni ajal räägiti juba juba tõsisemalt Tallinnasse gümnaasiumi asutamisest. No võeti see kirikuelu edendamine ja vajaliku kirjanduse ettevalmistamine tõsiselt kõnekse. Muuhulgas ka see, et tol ajal ei olnud Tallinnas Eestimaal ka trükikoda et nende algatustega Rutbekijusse oma võisitatsioonil tegelase. Aga kuna siin kohalikud kirikujuhid ei olnud ülemäära entusiastlikud ja pigem olid nad nad vanad ja väsinud nagu toom pastor Nils kaasa ja siis sellisest nende pekiiuse tehtud plaanide elluviimisest saame ikkagi rääkida alles seoses piiskop Joachim je ringiga. Heeringa oli nüüdžepingi pastor Rootsis ta oli ka praosti ametis ja Tallinnasse jõudis ta 1638. aasta suvel. Et tegelikult Eestimaa rüütelkond ja, ja sinna olulised otsustajad väga ei, ei lootnud näha niisugust Rootsi-meelset kirikujuhti. Et nende soov oli, oli, et uus piiskop lähtuks kohalikest tavadest ja ja räägiks saksa ja eesti keelde. Aga jäingi, taust oli ikkagi ikkagi Rootsi, nii et, et tema suhtles keskvõimuga rootsi keeles. Tema kirjad on rootsikeelsed ja tegelikult võib märkida, et ta oli viimane rootsiaegne piiskop, kes suhtles keskvõimuga rootsi keeles kuni aastani 1657, kui ta suri. Et hilisemad piiskopid olid juba siis sakslased. Joachinjeeringuli Eestimaa piiskop, ilmselt ta ei tegelenud mitte ainult Aabitsaga. Ja loomulikult, sest tal oli nüüd nüüd Rootsi valitsuse poolt terve laialdane reformikava, mida ellu viia. Ja enne, kui ta jõudis selle aabitsa juurde, millest me veel veel arvatavasti räägime oli terve rida tähtsamaid ülesandeid, et oli tarvis luua korralikult toimiv kiriku valitsemine. See tähendab seda, et sisse seada praostkonna ametisse panna paavstide, kes korraldavad siis praostkonna kihelkondade kirikuelu koordineerimist ja, ja korralised preestrite kokkutulekud ehk kiriku sinodid, kus arutati tähtsaid Eestimaa kiriku asju ja kõige selle elluviimiseks. Tema üheks üheks oluliseks abiliseks sai Heinrich Stahl, kes tuli Tallinnasse. Toon paavstiks. Ja seda ajal oli ju juba enne Iringi saabumist alustanud kõige tähtsama tollase kirikukäsiraamatu käsi ja koduraamatu väljaandmist. See jätkus veel 1638. aastal. Esimene köide, katekismus ilmus 1632, kust võeti ka sisse aabitsa katekismuse tekste. Ja 1637. aastal oli ilmunud, et siis esimene eesti keele grammatika, mille koostajaks oli, oli Hansi staale. Et Stahl oli, oli kindlasti üks üks väga oluline piiskopi abiline. Aga seal oli veel teine tähtis mees, kes puutus Iregia kokku juba piiskopi saabumise esimesel päeval. See oli toomkooli rektor Johannes Forseliuse lugu selline et miskipärast ei olnud Tallinnasse jõudnud. Täpselt tänan teid selle kohta, millal uus piiskop saabub. Nii et kindralkubernerile olid ettevalmistused tegemata ja ühtäkki oli siis kõrge kirikujuht Rootsist tallinlase. Ja noh, ei olnudki nagu nagu muud teha, kui siis toomkooli. Rektor Forseliuse võttis ta esialgu oma katuse alla. Ja sealt sai alguse nende niisugune tihe läbikäimine ja, ja hea koostöö. See on see Forseliuse või või siis on keegi teine. Forseliuse isa ehk Johannes Brasiiliasse Bengt Gottfried i isa. Nii toomkool, mis tähtsus on toomkoolil? Noh, toomkool on selline institutsioon või, või kool, mis oli iga toomkiriku juures ja Tallinna toomkool on vanim teadaolev kool Eestimaal ja keskajal, katoliku aer oli nende koolide ülesanne valmistada, et järelkasvu vaimulikele. Aga siis juba reformatsiooni järel selle kooli tähendus mõnevõrra muutus. Ja Rootsi ajal oli see kool küll küll olnud suhteliselt kehval järjel, seal õppisid peamiselt siis Toompea ametnike, Toompea garnisoni sõdurite lapsed ümberkaudsed lapsed sealt Toompea ümbruse eeslinnadest, et seal oli rootslasi, oli soomlasi, oli sakslasi, oli ka, oli ka mõni eestlane. Ja see kool kiratseb. Niisuguse vahelduva eduga võiks öelda, kuni kuni sellesama Johannes Forseliuse tulekuni. Sest kui piiskop seal toomkoolis esimese institutsiooni korraldas, siis võis tõdeda, et rektor Ford eelis on selle kooli üsna heale järjele aidanud. Et kindralkuberneri korraldusel on ehitatud ka uus kena koolimaja. Ja kuna nüüd Iiringoli Rootsist, siis vaatas ta ka Tallinna haridusasjadele mõnevõrra teise pilguga. Selleks ajaks oli Tallinnas juba õige mitu aastat tegutsenud gümnaasium alllinnas. Et see oli rae ja rüütelkonna ülalpidamisel. Aga kuna Rootsis olid toomkoolid endiselt tähtsad haridusasutused, siis tekkis piiskopil ka mõte, et, et võib olla tasuks hoopis arendada edasi Toom-Kooli. Nõnda et, et see võtaks üle ka, millega gümnaasiumi ülesanded isegi veeretati mõtet, et gümnaasium alllinnas, et üles Toompeale kolida ja piiskopi Soogoliga siis toomkooli juurde luua üks niisugune 12 liikmeline kolleegium, kus õpetataks välja vaimulike ja nende plaanide teostamiseks siis varasem Ühe või ka kahe õpetajaga toomkool, sellest sai nelja õpetajaga täitsa korralik kool, nii et ametisse võeti rektori asetäitjana ka teoloogia lektor. Ja siis veel kaks õpetajat, et need olid, olid toomkooli kõige paremad päevad 1600 neljakümnendatel aastatel, kui kui piskopeering seda üritas, üritas arendada. Aga sellel plaanile tõmmati keskvalitsuse poolt poolt pidurit. Aga sinna toomkooli seal õppisid, võis õppida küll eestlasi, aga seal õpe käis ikkagi. Mis keeles siis ladina keeles saksa ja ladina keel. Aga ikkagi see esimene aabits, mis ilmus siis 1642. aasta alguses või 40 arvata. Et trükiti juba 1641. aastal, kuna see sinod, kus aabitsat räägiti esimest korda oli, oli aasta alguses, siis on põhjust arvata, et see 1641 on see õige aastaarv. Ja varasemast ajast ei ole meil ühtegi teadet eestikeelsest aabitsast. No kuigi ei saa päris lõpuni välistada, et näiteks mõnel 16. sajandi kategismusel oli ees ajalehekülg tähestikuga noh, umbes nii nagu nagu Mikael Agricola aabitsale sarnane aabits trükiti ka ka leedu keeles. Ja siis Lapimaa misjoni jaoks juba 1619. aastal oli Rootsis trükitud saamikeelne aabitsa. Nii et, et saami lapsed laplased said oma aabitsa noh, arvatavasti varem kui, kui eestlased. Ja noh, kui suur see kasutegur seal seal Lapimaal oli, see ei olnud väga suur. Aga siis selle aabits, aga meile need asjad, mitte mitte kõige edukamalt. Et piiskopi soov oli, et seda aabitsat kasutatakse kõigis kihelkondades. Ja tema soov oli isegi nõnda, et lisaks aabitsale võiks kogudes ära õppida ka luteri seletused katekismuse. Aga vaimulikud, kes seda tööd iga päev tegid, leidsid, et et nende kogudused ei ole selleks veel sugugi valmis. Ja ei olnud piisavalt haritud kästreid. Sugugi mitte kõik testrid ei osanud lugeda mitte kõigis kihelkondades ei olnudki köstrite kästrid, ei osanud lugeda mis siis talurahvast rääkida ja, ja talurahvaga oligi selline lugu, et siis need juhtnöörid, mis aabitsa õpetamiseks anti, need nägid ette, et seda aabitsat loeksid pastorid või kus oli siis ka köster kirikus kogudusele ette peatükk peatükikaupa korrates, et kogudusele katekismuse teksti endale pähe õpiks. Et lugemaõppimine tähendas tegelikult sel ajal katekismuse päheõppimist. Ja teine soovitus oli, et aabits võetaks kasutusele mõisates, kus oli siis eestlastest teeniaskond Tulased kõik see mõisarahvas ja nendele pidi lugema seda aabitsat ette mõni mõni eesti keelt oskav Mõisaametnik mõnel pool ka mõisaproua ja kommentaar, kes juurde, et see aabitsa on väike ja odav, seda veel lihtne trükkida ja jagada, et, et niimoodi jõudis seesama katekismuse tekst hõlpsamalt talupoegade nii. Ja siis oli, oli veel üks õpetamisviise nimelt toomkoolipoisid, kes pidid ise endale ülalpidamist koguma. Rootsi riik ülemäära palju haridusele ei ei eraldanud ja et, et see oli vana Rootsi tava, et igal suvel sügisel toomkooli õpilased käisid mööda kihelkondi annetusi kogumas. Eestimaa kihelkonnad olid, olid niimoodi ära jagatud, neist said tuluga siis toomkooli, õpetajad ja rektor, mõni kihelkond varus toomkooli jaoks küttepuid ja needsamad koolipoisid pidid siis käima mööda kihelkondi ja koguma annetusi. Ja siis piiskopi juht Neil oli, et, et kui nad mööda kihelkondi käivad, siis peavad nad ka kaasa võetud aabitsast taludes peredele ette lugema ja niimoodi katekismuse õpetama. Kui efektiivne selline õpetamisviise on, on raske nagu hinnata. Pigem muidugi on seda kerge hinnata, sest sest seal ei olnud mingit mingit erilist positiivset tagajärge. Ja kui 1645. aastal tehti juba kokkuvõtte, et mismoodi seda aabitsat on kasutatud siis selle kohta on ka olge protokollid säilinud. Piiskop kurdab, et isegi need aabitsat, mida siis tasuta laiali jagati, neid ei ole kasutusele võeti, need on niisama seisma jäänud ja mingit suuremat kasu sellest pole sündinud. Jah, aabits muidugi ei olnud. Piiskopi tegevuse kõige tähtsam valdkond võib olla kõige olulisem. Algatus, mille piiskopeering tegi, oli, oli piibli tõlkimine eesti keelde. See oli asi, mis tulenes luterlikus haridusprogrammist. Üldine eesmärk, et koguduse liige peab saama emakeelse pühakirja, et ta saaks selle läbi ise jumala sõna lugeda ja, ja niimoodi jumalaga suhelda. Nii oli see käinud kõigis luterlikes maades, alates Saksamaast, luteri piiblitõlkest. Jaa, piiskubeering algatas sellesama asja siis siis Eestimaal. Piibli, raamatute jagati keele oskajate vaimulike vahel ära ja töö algas pihta. Ma arvan, et see piibi tõlketeema vajaks siin saates eraldi käsitlemist. Jah, piiskop planeering ajal sellega sellega kuigi kaugele ei jõutud. Aga samas on see aega 1600 kolmekümnendad neljakümnendad, viiekümnendad olid Tallinna ja Eestimaa haridus ja kultuurielus väga-väga elavad ja edukade üks üks suur saavutus oli, oli kindlasti uus riimiline lauluraamat, sündis sellel samal perioodil. Aga see kõik sai kõige kurva lõpu 1657. aastal, kui Tallinnasse saabus katke mitte ainult Tallinnasse. Ta oli juba käimas ka järjekordne sõda Vene ja Rootsi vahel. Venelased olid vallutanud Tartu ja Tallinnasse oli põgenenud maalt palju inimesi. Ja see katk tegi väga-väga julma laastamistööd. Et on säilinud ka üks eestikeelne luuletus, juhuluuletus, mille autoriks on kirikuõpetaja Johannes koosen. Ja seal luuletuses ta justkui kroonika vaatab seda hädamis Tallinnat katku ajal tabas ja mainib seal ka seda, et kaheksast tollases Tallinna vaimulikust suri katkusurma kuuse. Et ma, ma mõtlesin selle peale praeguse koroona Covid haiguse kontekstis, et kaheksast 600 protsenti isegi ei tahaks, ei tahaks ette kujutada ja ja katku suriga piiskopielling ise Stockholmis. Nii et sellega sai tegelikult, et üks oluline etapp tõesti maa kirikuhariduse loos võiks, seal tegi punkti. Et seda, mis järgnes, võib vaadata, kui, kui niisugust katkestus aega võttis, võttis palju-palju aastaid, enne kui jõuti samale tasemele ja, ja kui võidi ette võtta uuesti need katkenud plaanid ja nendega siis kaugemale jõuda. See see aeg saabus, saabus mitukümmend aastat hiljem. Kas sellel ajal oli ka oma märgiline isik, kes seda Eesti hariduselu edasi hakkas siis ajama kuid juba tükk aega hiljem? Ja et nüüd me peame. Peame keerama, pilgud Riia poole. Ajalugu kulges niimoodi, et Eesti ja Liivimaa kirikuelu kõige olulisemaks eestvedajaks sai Liivimaa ülemsuperintendent Johann Fischer. Tema on nüüd järgmine ülioluline kiriku juht. Järgmises saates nädala pärast hoiame pilgu Riia peal ja ajaloodoktor Aivar Põldvee räägib Liivimaa super intendandist Johan kisserist mehest, keda kutsuti ka Liivimaa apostliks. Nüüd aga veel Johannes kooseni matuselaulust, millest Aivar Põldmäe rääkis saates ja mille Johannes koosnen kirjutas 1670. aasta detsembris. Ehk võib öelda nüüd kohe 350 aastat tagasi pärast katku järjekordset lainet surma saanud Tallinna püha vaimu koguduse pastori järglaseks saanud koosel kirjutas luuletuse keerulises värsivormis. Loen selle ette Tallinna linnaarhiivi kodulehelt, väikeste kohendustega. Oh vaata Tallinna, kui sinul silmad on, mis jumal sinuga teeb, kus nemad nüüd on, kes suure vaevaga sind enne õpetasid ning kõigest südamest su eest muretsesid kus ongi silma need, kes kui silmatera sind enne hoidsid. Ah kõik need on ära. Sa pead kaebama, need on mulla sisse ju läinud magama neist kedagi ei ole jäetud elusse. Et mõtle, palun, ma, mis sündis katku ajal, kui jumal vitsaga, nii hästi siin kui mujal peksis neid inimesi, Su linn tühjaks, jäi, see püha jumala kirik ka õigeks lepituseks sai kuus armast õpetajat, siis pidid ära surema, kaks aga ellu jäid. Kes öösel ning ka varahaigeid tröösti, Sid nad maha matsid, surnuid, nad terveid selge sõnaga õpetasid. Ohmis nähti siis, kui suur siis oli häda, kes ise näinud on, seesama teab seda. Oh jumal, ära lase nii suurt viletsust meil näha, edaspidi. Kui jumala oma vitsa jälle tagasi võttis ning rahvas kosus, siis igaüks ju mõttes nüüd võime elada, need kirikud üles ehitati ning truud õpetajad ka jälle otsiti, kõik asjad olid head. Nii oli näha, et kõik, mis muret teeb, nüüd pidi jääma maha. Ah, kuid vaadake, see lõppenud ei ole veel meid vaeseid lapsi, nuhtleb jumal, sest lühikese ajaga viis oma sulast nüüd uuesti on löönud maha. Kes võib seda ütelda, mis sünnib teistega? D jumal, kui teed, oh, et võiksime valmis olla siit õndsalt lahkuda ning sinu juurde tulla Su taevarõõmu sees ning näha sinu au jättasinaga siis lesele troost ja nõu. Nii soovis kurval meelel lähedast ja kolleegi eesti keeles taga nutta Johannes koosen, püha vaimu, kiriku hingekarjane. Ja veel saate lõpetuseks kaugemasse aega enne Rootsi aega veel enne liinima sõdu 1535.-sse aastasse, kui ilmus tallinlaste Mandradija Kelly katekismus, millest saate alguses juttu oli 1965. aasta saates lustakaid lugusid eesti kirjandusloost rääkis eesti teatrilegend Voldemar Panso järgmist. Aabent suua vaatal libelli raamatutel on omad saatused, ütleb ladina vanasõna. Omapärane on ka eesti raamatu saatus juba algusest peale. Esimese meieni ulatunud eestikeelse raamatu kirjutas rändava jutlustaja Siimon Vandrati saksakeelse katekismuse järgi. Tallinna püha vaimu koguduse hingekarjane, Johan küll arvatavasti maarahva kännust võrsunud mees. Olgugi ajajärk, nii kitsas ja umbne kui tahes leidus tollele maakeelse kirjasõna hakatiselegi entusiastlikke võib-olla et ka omakasupüüdlike kaasaaitajaid jätti tegijaid. Igatahes Reeveli raehärra Johann seelhorst otsustas riskida oma rahaga. Finantseeris seda ennekuulmatut ja kahtlast üritust. Raamatukaupmees kisse. Šepeller pani hõlmad vöö vahele ja purjetas enneolematu käsikirjaga Lüübekisse ent ei saanud seal hansalinnas kaubale. Kaugel Wittenbergis. Kuulsat rikkali Hans Lufti juures võeti aga siiski ette pool paganliku Läänemere Veerse rahvakillu kristliku meelekasvatamiseks. Raamatu trükkimine. Lõikuskuu 25. päeval Anno Domini 1535 oli raamat õnnelikult valmis. Kisse press Epeller pakkis robuskisse poolteist 1000 fraktuur kirjaga köidet ja teinud üle tormise mere Rebeli sadamasse. Aga kriitiline meel oli Eestimaal juba tollal kõrgel järjel ning Tallinna magistraat. Toda uustulnukat tunnistades leidis ta vigase olevat ning mõistis raamatu hävitusele. Niisiis paistis Eesti kirjanduskriitika algus, silm oma teravused ja printsipiaalsuse. Ka Läänemere Veerne kirjaoskamatu talurahvas jäi ilma oma raamatust ning kaupmees kisse pärast oma rahast kastama arved raehärra seel Horstikkoli õiendanud pole täpselt teada. Igatahes ei tahtnud ettevõtlik raamatukaupmees oma raha tuulde loopida. Ta vihastas ja kirjutas kaebuse, et talle on hirmsat ülekohut tehtud. Tallinna raekohus kutsus vastust andma maakeelset kirja tegija Johan Kõlli. Vist olid raekohtunikud toll seitsmeteistkümnenda juulikuupäevale Anno Domini 1537 kõvasti kimpus ja higistasin tublisti oma parukate all. Ei tirita tänapäevalgi kuigi tihti kirja seadnike kohtulaua ette. Tollal pidi olema üpris haruldane protsess. Igatahes ei söandanud kõrge kohustada matsisoost meest küll süüdi mõista. Aga et niisuguse tõhusa summa tuulde lendamise puhul ometi ilma süüdlased ta oli raske hakkama saada. Saadetis Siimon Vandrati järele. Kuid ka reformatsiooni jutlustajad pandrotilt ei õnnestunud raamatukaupmehed raha tagasi saada. Too elurõõmus mehe poeg oli Tallinna tolmu saabastelt raputanud ning jalga lasknud oma Riia hämma moorist naise juurest ühe Tallinna hooraga, nagu seda on kinnitanud kohtu protokoll. Niisiis võis raekohus tolle jumala sõna sulases süüdi mõista küll abielurikkumises aga raamatutegemises jäigi süü lõplikult selgitamata. Kas Siimon pandrat asjaliku meelega seaduslik naine, Josiine pappenbus ei osanud selle Sirjaliku patuteo kohta midagi selgeks tegemata ütelda. Vandrat isaga peetis mõnusaid päevi oma meeldiva armukesega Läänemaal ning pidas seal pea toidu hankimiseks rahumeelega edasi omatululiku hingekarjase ametit. Hiljem kuulutas ta jumala sõnaga paides Viljandis jällesalus. Tõenäoliselt võidab võimsas sõna- ja libeda keelega mees. Ta olevat isegi Viljandi kontuuri Wonder rekegi luteri usule võitnud. Hilisemad rännuviisid Vandrati küljele Eestimaalt minema. Aga mis oleks täiesti õigustatud eesti boheeemmluse ajalugu alustada temast? Mis on kirjutatud sulega, seda ei raiu välja kirvegagi, ütleb eesti vanasõna. See tark sõna kehtib juba esimese eestikeelse raamatu kohta. Hoolimata õnnetust algusest ja Reveli raehärrade karmusest ei õnnestunud toda eesti kirjasõna esiklast tappa ka kirvega kib. Otsust pidin muidugi täitma, kuid majanduslikult mõtle pal raamatukaupmehel hakkas siiski kahju kallis trükipaberit ahjukütteks tarvitada. Ta leidis lehtedele pisut tululikuma rakenduse pruukides käituma järgmistel raamatute köitmisel. Ja nii leidis doktor Helmut veis 1929. aastal 11 leheräbalad ühe teise raamatu välisrüü vahelt üles. Varamu lindilt rääkis teatrimees Voldemar Panso viiteid varasematele saadetele toonasest keelest ja tolleaegsetest. Haritlastelt leiate vikerraadio kodulehelt ja Facebookist. Aivar Põldvee räägib nädala pärast uusi lugusid Eesti hariduselust Rootsi ajal. Saate toimetaja Piret Kriivan. Olge terved. Kuulmiseni.