Vikerradio. Tere, kes mõjutasid eestlaste haridustee algust ja kulgu. Liivimaa superintendent. Johann Fischer oli mees, kes korraldas musrikkalt siinset hariduselu. Tallinna Ülikooli teadur Aivar Põldvee räägib Johann Fischer risk ja rahvakoolide alguse aastatest Eesti alal Rootsi ajal. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Võib-olla peaks kuulajale meelde tuletama, et Eesti ala oli tol ajal ühendatud rootsiliigiga aga samal ajal jagatud kolme provintsi oli Eestimaa oli Liivimaa pealinnaga keskusega Riias ja lõpuks ka Saaremaa ja Fischeri isiku ja tema saabumisega. Võib öelda, et selline kiriku, haridus ja, ja kirjakultuuri seisukohalt kõige tähtsamaks muutub nüüd Riia ja Liivimaa. Ja muidugi tuleb, tuleb siin siin nimetada. Et lõunapoolse osa Liivimaast moodustasid Läti alad. Et see pilt on mõnevõrra kirju ja Physseril on, on siis suured teened nii Eesti kui ka Läti hariduse ja kultuuriajaloos. Ja veel ühe motiivina peaks mainima seda, et tol ajal arenes Eesti alal välja ja kaks eesti kirjakeelde Tallinna keel ja tartu keel ehk siis põhjaeesti keel ja ja Lõuna-Eesti keel ja Fischer toimeka kirikujuhina leidis, et tema ülesanne on tegeleda nende kõigi kolmega nii Läti, Tartu kui ka Tallinna keelega. Aga, aga siin on veel veel jõuame. Fischer oli pärit Saksamaalt Lüübekisse. Ta oli õppinud heades ülikoolides Rostokis helveste disAlturphysse. Laidenis. Oli sündinud 1636. aastal ja mõjutatud tol ajal tärkavate Pietismiste viietismist saksa varabietisti Johan Ardi vaimus. Ja on nimetatud ka diofil, kroospoierid ja veel mõningaid tema usulisi eeskujusid. Muideks, 1665. aastal oli Fischer tõlkinud Inglise keelest saksa keelde inglise puritaani Richard Baxteri teose eneses algamise õpetus tõlkes. Ta oli saavutanud Saksamaal teatud tuntuse kui luterlasest mõnevõrra erinevate usuliste vaadetega vaimulik. Ma pean silmas siin sellist jäika. Ortodokssed Wittenbergi luterlaste ja võib-olla just selle tõttu kutsus Fischeri kiriku juhiks Sults Bachi valitseja Christian Auguste suts Bach asukoha Saksamaal umbes seal Nürnbergi kandis. Ja oli tollasel Saksamaal üks silmapaistvalt elava kultuurieluga paike usuliselt väga tolerantne. Seal oli, arendati välja väga korralikud trükikojad. Fischer oli, oli siis mitu aastat Sults pahis superintendent ehk kirikujuhte. Ja see, kuidas ta liinimaale satub, on, on omamoodi väike ime. Ja võib-olla ka suur vedamine. Täpselt neid asjaolusid ei ole teada, aga Fissidega võttis ühendust Liivimaa kindralkuberneri klaastote, Rootsi kõrgaadlik, väga mõjukas aadlimees kõrgetes ametites, aga diplomaate ja ka tema usulised vaated kaldusid selle varase Pietismi suunase tema kaudu. Ilmselt jõudis Physsereni ette panna. Stockholmis kaaluti ka hoopis teist kandidaati, kes oli joon Heinrich Geerte. Samuti sakslane, kes oli Rootsi leskkuninganna õukonna jutlustaja, väga mõjukas vaimulik Stockholmis ja temast sai hiljem Eestimaa piiskop. Olgu etteruttavalt öeldud ja vaatamata sellele, et siis sellega käis kaasas selline kahtlane kuulsus, et tegemist on Ankweekeriga saida Riias ametisse ja tema tegevusse edaspidi on, on väga-väga viljakas ja, ja tulemusrikas. Selle austava tähendusrikka hüüdnime andis Fisherile Philipp Jakob Špeener saksa Pietismi suurkuju kellega ta tutvus enne Liivimaale asumist tennise ja jäi treeneriga ka hiljem kirjavahetusse. Ja nii nagu treener ja Pietistid panid rõhku suuremale vabadusele ja, ja tähtsustasid haridus, tähtis sellest juhindus ka Fischer. Ja nüüd see nimetas Liivimaa uus apostel, et see, see on küll natukene hilisemast ajast juba juba 18 sajandi alguses, pigem kui oli võimalik Fischeri tegevust tagantjärele hinnata. Kes oli see see vana apostel, ilmselt keegi neist ristiusutoojatest Meinhard Bertult Albert. Nii et selline võrdluse pitser oli siis see, kelle tegevuse tulemusena ristiusk taas Liivimaal justkui ellu ärkas juba küll siis luteruse rivisse. No ilmselt see, mida Fischer oli kogenud ja näinud Sults pahis, see inspireeris tema tegevust ka Liivimaal. Ja ta sai Riias ametisse 1673. aasta sügisel ja kogu Liivimaa ülemsuper interniks 1678. aastal. Aga siis, 1675. aastal tegi ta juba esimesi suuremaid plaane ümber korraldusteks esitas kuningas Karl 11.-le pika ja mahuka reformikava Liivimaa kiriku ja hariduse edendamiseks. Ja tegelikult see on see hetk, kust alates me võime hakata rääkima Fischeri edukast tegevusest, kiriku juhina, hariduse, koolide kirjakeele, piibli tõlkimise trükiasjanduse arendamisest. Sest üks ettepanekuid oli asutada Riiga trükikoda, see oli pitseri eratrükikoda, mis sai kuningliku privileegi. Ja, ja filter oli muidugi moodne, moodsa aja mees võiks kontekstis. Ta nägi oma trükikojaturuna ka Euroopat saksakeelset ruumi laiemalt. Nii et tema trükiste programmis olid olid teosed, millele võiks olla siis ostjaskond, aga kaugemale et mis tooks siis tulu. Ja Fizeri trükikojast hakkaski tulema Ma väga-väga eesrindlik moodsaid raamatuid ja nende hulgas ka siis esimene Johan, Ardi Kuulsa neljaköitelise hardus teose neli raamatut tõelisest kristlusest, Firdühier, Fumfarin, Christian tum, Pietistlik välja on siis illuteerivate implemaatiliste piltidega ketistlik piibliväljaanne saksa keeles. See kõik oli, oli suunatud laiemale publikule kui, kui Liivimaad Fischer pidas seda seda kõike silmas ja ta tegelikult osales ka usulistest debattides Saksamaal, nii et tema nimi oli kaugemal tuntuda ka meid praegu huvitab võib-olla rohkem see, mida ta tegi siinse Talurahva, eestlaste ja lätlaste hariduse jaoks. Ja sellega seoses tuleb rääkida tema plaanides hariduse vallas. Kõigepealt tahtis ta asutada hea kooli Riiga. Riias oli veel see probleemid. Lähedal asuvad katoliiklased oma Jes õite koolidega pakkusid nii suurt konkurentsi, et, et ka Liivimaa aadlikud eelistasid saata oma poegi õppima sõitude koolidesse. Ja Fischeri. Üks niisugune osa argument, mida ta oma programmi juures rõhutas kuningale oli see, et, et kõik need head abinõud on selleks, et et Liivimaa siduda Rootsi riigi ja kuningaga tihedamalt luterliku sideme kaudu. Niisiis selle ettepaneku tulemusena asutati, avati Riias kuninglik lütseum, mida tuntakse siis Eskola Karoliina. See skoola Karoliina Riias oli siis mõeldud ikkagi sakslastele. Jah, sest see oli, see oli lütseum väga hea kool, sealhulgas ka väga hea keeleharidusega. Aga jah, seal õppisid eelkõige siis saksa ja, ja Rootsi päritolu lapsed. Et kui me räägime talurahvahariduse tulevikust, siis väga-väga oluline oli Fischeri ettepanek asutada igas Liivimaa linnas vaheliste kool saksa keeles armel Schule. Ja ettepaneku sisu oli, et lõpetataks soldatite lapsi ja orbusid ning ühtlasi varustatakse vajalike kooliraamatutega. Aga Fisher lisas, et neist koolidest võiks ajapikku saadaga köstravia maakoolmeistreid, kellest oli väga suur puudus. Ja kes oli ettepanek, oli selline, et, et Riia litsendist laekuvast vaeste rahast võiks igal aastal eraldada vaestekooli tehakse 300 riigitaldrik. Kuningas oli, oli selle ettepanekuga päri, aga küsitud summa asemel lubas vaeste rahast poole. Et see oli alguses võib olla mõeldud natukene kokkuhoidliku pakkumisena. Aga tulevik näitas, et sellel olid omad omad head ja huvitavad tagajärjed. Nimelt litsentali juba Gustav Adolfi ajal kehtestatud tollimakse, mille suurus sõltus kaubanduse käibest. Ja kaubandus hakkas neil aastail ootamatult hästi edenema. Ja seetõttu ka raha, mis oli justkui lubatud koolidele Mudki kasvas. See kasvas nii suureks, et tundus, et et seda võiks kärpida. Ja 1680. aastal tõmmatagi pidurit ja see vaeste raha külmutati Liivimaa eelarves kindla summana 300 riigi tard. No see oli see, mida Fischer kunagi küsis. Aga tegelikult laekumised olid, olid tunduvalt suuremad. Ja kuna kuningas ei lubanud poolt, siis Fischer kirjutas talle iga aasta jälle kirja 1680. aasta alguses. Koolid võiks saada siiski selle lubatud poole ja nii läks lõpuks 1685. aastal kuningas pöördus tagasi oma esialgse lubaduse juurde ja ühtäkki kasvas siis summa, mis oli kasutada valisite koolide jaoks kahekordseks. Kui rida aastaid oli see olnud 300 riigitaldrik, siis 1685. aastal üle 600 ja järgmisel aastal juba ligi 800 riigitaldrik. Ja Need aastad ongi just Läti ja Eesti koolihariduse jaoks pöördelised. See on siis päris suur summa, oli tol ajal või kuidas? Jah, ega ega need koolid väga suuri kulusid ei nõudnud. Ütleme, et et ülikooli professor sai, sai vist umbes 400 riigi taanrit aastase aga selle raha eest sai kõige palju ära teha, sest näiteks koolmeistrile maksti talurahvakoolis 10 või 20 riigi talgit aastas. Et seda raha ikkagi ikkagi oli. Ja kuna Fizzeralid tõlgendas seda vaestekooli asja üpris vabalt siis mahutas ta selle mõiste alla ka, loodavad talurahvakoolide. Ja kõigepealt siis Läti koolid Aluksnes ja nõndanimetatud Forseliuse seminar Tartus ja seejärel juba kõik Eesti ja Läti koolid, mis hiljem avati kihelkonnakirikute juures, aga mõnel pool ka mõisates või külades. Kuule, koolid vajasid ka õpperaamatuid, no need olid aabitsat katekismuse ja lauluraamatuid peamiselt siis sellesama raha eest hakkas Fischer ka siis neid ette valmistama ja, ja neid raamatuid jagati koolide jaoks tasuta. Et Fischer rajas Riiga raamatutrükikoja 1006 75. aastal, kuhu kutsuti trükkariks Johan vilke ja sealsest trükiti ka nende loodavate koolide jaoks kooliraamatud. Need olid aabitsat katekismuse ja lauluraamatud trükikojas oli kaks trükipressi ja, ja Fischeri lähim abiline Emmanuel reeger, tema sekretär ja kooliasjade korraldaja on maininud, et need trükipressid töötasid ööl ja päeval, et, et skoole raamatutega varustada. Ja sellest samast vaeste rahast sai siis kinni maksta. Need raamatud, mis saadeti suurte partidena koolide jaoks ja raamatute levitamine oli korraldatud nõnda, et, et Riiast saadeti need praoscandadesse prahvastitele, kes siis omakorda saatsid nende edasi kihelkondades. Ja on olemas selle kohta dokumendid, kust võib leida näiteks andmed. Et Pärnumaa praost Bernhard Frier on saanud korraga 300 aabitsat Lõuna-Tartumaa praost Kilinen rauscher, et kahel aastal kord 500 ja siis 200 aabitsat korraga. Ja selle rauscherdi juures Sangastes oligi omamoodi raamatuladu sealt siis saadeti raamatuid teistesse kihelkondades ja ka Tartusse, kus, kus oli raamatu käitja. Odavam oli raamatuid laiali saata köitmata kujul. Ja On ka teada, et mõnes koolis õpetati tublimatele poistele raamatuköitmine selgeks ja nii et see hoid aitas kulusid kokku hoida. Enne kui lugema õppisid, enne köitsid aabitsat. No põhimõtteliselt küll oleks, ega ju talu poistel oli, tulid käsitööd selgelt, et see ei ole mingi mingi raketiteadus. Aga siis on teada ka, et, et koolidele on jagatud ka juba suuremaid raamatuid. Kõige suurem raamat oli uus testament. Neid trükiti eraldi partii Läti koolide jaoks. Ja siis tartukeelne vastne testament. Samamoodi. On teada, et seal Sangaste kihelkonnas oli näiteks 1688. aastal koolilaste käes üle 30 uue testamendi. Ja sealsamas Sangastes mõisahärra puutega on ostnud raha eest veel veel lisaks lastele katekismuse ja lauluraamatut. Raussert kirjutab Forseiliusele, kuidas karjased käivad lojuste juures ringi ja loevad raamatuid. Kuna Fischer resideeris Riiase ja tema super intendendi mõis oli Linden How läti keeles lepa. Ja üsna loomulik, et kõigepealt pöörata tähelepanu hariduse asjadele Lätis. See puudutab siis ka ka lätikeelset haridust. Ja tema lähimaks abiliseks sai ennast slike, kes saabus Riiga Saksamaalt. Ja trikk oli keelte peale äärmiselt andekas. Fischer tegi talle ülesandeks lätikeelse piibli tõlkimise. Ja kuna Fischer moodsa bioloogina pidas vajalikuks ja õigeks tõlkida piibel läti keelde algkeeltest siis saatis taga Glücki ennast Saksamaale täiendama tolle aja ühe ühe kõige paremana tuntuma orientalistika juurde. Saksamaalt tagasi tulles sai glükist juba kirikuõpetaja. Talle anti Aluksne ehk saksa keeles Mariemburgi kogudus ja 1683. aastal avasta seal läti kooli, mida siis on peetud siis üheks esimeseks lätikooliks ja mõni aeg hiljem avas veel koolid ka abikoguduste juures. Aluksne oli suur kihelkond ja sealt algas siis lätikeelse koolihariduse edulugu, võiks öelda. Kui missugune roll glükil siis ikkagi lätlaste ajaloos on, kui suur see roll on? See on kindlasti väga-väga suure rahvusromantilises ajakirjanduses on kliki nimetatud lausa Läti luteriks silmas pidades tema piiblitõlget ja samuti teeneid rahva harimisele. Et lätlased peavad trükist tänase päevani väga-väga lugu ja näitavad suure uhkusega Aluksne pastoraadi taga kasvavaid kliki istutatud tammesid ja seal on ka seal on ka mälestuskivi. Ja kiriku juures on ka väike piiblimuuseum, kus on suur kollektsioon lätikeelseid piibleid. Kui kui otsida tükile vastet eesti kultuurile osta siis võib-olla tuleks kokku panna Bengt Gottfried Forseliuse ja, ja Adrian Virginias saaksime umbes umbes sama tähendusega persooni. Eestis vist vist glükist liiga palju ei teata. Kui siis teatakse seda, et et tema majas kasvas ülesse tulevane Vene keisrinna Katariina esimene. Nimelt Glück võttis oma perre orvuks jäänud tütarlapse, kelle nimi oli Marta Skavoronska. See tüdruk kasvas üles peaaegu et pereliikmena olevat olnud seal majas teenijanna ülesannetes. Ja Põhjasõja ajal, kui siis venelased Aluksne vallutasid aastal 1702 siis jäi Marta silma Vene ohvitseridele, ta oli küll juba abielus ühe Rootsi ratsaväelasega aga talle panija silma peale seremeetjev ja, ja hiljem kamentsikov ja nende kaudu siis jõudis, jõudis Marta Peeter Esimese juurde temasse Peeter esimese abikaasa ja keisrinna Katariina. Nii et klikk on tähtis Eesti, Läti ja Venemaa ajaloos. Jaja Eestis on tahetud ka arvata, et see Marta oli kuidagimoodi seotud Rõnguga. Nii et keisrinna Katariina don isegi peetud eestlannakse siin paar aastat tagasi lavastati Estonias lausa selleteemaline ballett. Et see muidugi pisut piinlik, sest selle Martal ja Katariina esimesel ei ole päritolu poolest mingisugust seost Eestiga. Lihtsalt segi aetud. Kaks sarnast kohanime nimelt Rõngu kohanimi saksa keeles on ringel ja Kuramaal on samasugune ringen, mille lätikeelne nimi on, on ringe. Siit tuleb ilmselt see eksitus. Aga muidugi Kadrioru loss on, on küll jah, sellelt samalt Katarinatuma oma nime saanud ja Kadrioru parkla. Ja Glück tõepoolest, ta on tähtis ka vene kultuuriloo kontekstis. Sest nimelt Moskvas asutas ta Gümnaasiumi. Mis on esimene euroopalike gümnaasium Venemaal. Klik oskas, no see oli muidugi saksakeelne kool, aga Glück oskas vene keelt. Ta oli juba varem siis Fischeri ülesandel alustanud piibli tõlkimist läti keelde, sest ka Liivimaa idaosas elas vene vanausulisi samuti nagu, nagu neid oli Eesti alal Peipsi ääres. Ja siis noh, nendel oli, oli ka plaanis piibel tõlkida. Glück suri Moskvas aastal 1700 viise, aga tema leske jõudis Eestisse Glücki lesele. Peeter esimene kinkis Ahja mõisa. Kui palju siis õnnestus Fisheril ära teha, kui suure koolivõrgu ta suutis rajada kaugele ta sellega jõudis? Kindlasti oli ta üpriski edukas, väga täpseid andmeid, et võiksime siin siin öelda nii ja nii palju koole ja nii palju õpilasi ma ei, ma ei julge, julge veel. Aga alustame, alguses sai mainitud jad, et lükk alustas Aluksnest 1683. aastal. Aasta hiljem hakkas tartus õpetama Forseliuse. Ja siis 1685. aasta. Ka kevadel on Fischer saatnud kirja oma mõttekaaslasele. Johannes fitseelius nooremale. Anneskitseelius oli, oli Ingerimaa superintendent Narvas põhimõtteliselt samas ametis nagu nagu Fischer, Riiase ja Fischer teatab rõõmuga, et talvel peetud koolid on andnud väga häid tulemusi. Et neis on lugema õppinud üle 200 poisi ja tüdruku. Need on siis siis andmed mis puudutavad arvatavasti siis kliki ja, ja Forseliuse esimesi kooliaastaid. Aga riiklikuks poliitikaks saab koolide asutamine alles 1686. aastal. Nimelt sellest aastast on teada kuningakorraldus, et iga Liivimaa kiriku juurest tuleb asutada kool. Siin ilmselt on taga ka Fischeri initsiatiiv, aga see langes väga hästi kokku Rootsi üldise kiriku hariduspoliitikaga, sest samal aastal võeti vastu uus Rootsi kirikuseadus mis nägi ka ette lugemaõpetamise rahvale. Küll selle vahega, et Rootsis ei rajatud mingisugust koolivõrku vaid õpetamine tehti lapsevanemate kohuseks ja õpetamisele pidi kirikuõpetaja õpetajat aitama köster või, või siis abikirikuõpetaja diakon. Aga Eestis oli lahenduseks kooliga kiriku juures. Ja et leida koolmeistrid ja neile ka siis siis mingisugune elatis siis nähti ette, et iga koolmeister peaks saama üks neljandik adramaad mis oli põhimõtteliselt normaaltalu ja seda võimaldas pakkuda reduktsiooni poliitika. Nimelt reduktsiooniga olid ju läinud riigi kätte õige suured maavaldused ja neist siis sai kuninga korraldusel ka lõigata vastavalt maatüki. Meil on teada Forseliuse kirjadest ja aruannetest siis esimesel talvel pärast seda kuninga korraldustan, siis 1686 87 oli Liivimaal kool juba 11. kihelkonnas. Ma pean silmas siis Liivimaa Eesti osa, eks ja kõigis olid koolmeistriteks Forseliuse õpetatud poisid kes õppisid Tartus ja seda seisu siis kirjeldab Forseliuse piiskopile, nõnda et nüüd ma tsiteerin kooli tubadeks pruugitud vanu pastoraate köstrimaju või lehtesid. Ja siis ta selgitab piiskopile, et hooned, milles vilja pekstakse ülalpidamist, on kovi lapsed saanud oma vanematelt ja osalt aadlimeestelt ahjuküte ja söögi keetjatena on lapsed ise toimetanud ning raamatud on nendele laenuks antud või siis või siis tasuta antud. Nüüd tõlkimise küsimus. Koolid vajasid muidugi ka rüütelkonna toetuste ja siis 1687. aasta sügisel nõustus Liivimaa rüütelkond koolimajade ehitamisega ja sellega oli siis põhimõtteliselt liivimaal kooli kasutamisele hoog sisse lükatud. Jutt oli siis praegu Liivimaa Eesti osast, aga eestimaal. Eestimaa oli omaette omaette kubermangu Eestimaad, Eestimaa kiriku asju juhtis piiskop, aga Eesti kirikuolud olid tol ajal õige keerulised. Nimelt 1684. aastal suri piiskop Helvi ja samal aastal põles maha Toomkirikus suure osa Toompeaga. Ja, ja see jättis väga raske majandusliku jälje läheks, küllap oli seal ka muid ränki ränki mõjusid ja see pani pani Eestimaa kiriku asjadele õige õige tugeva piduri. Muuhulgas näiteks oli ju käimas sel ajal ka piibli tõlkimine taas. Ja need rahad, mis, mis olid kuninga poolt eraldatud eestikeelse piiblitõlke jaoks Tallinnakeelse piiblitõlke jaoks. Need otsustati ära kasutada toomkiriku remondiks. Ja kuna piiskopimaja oli samuti mahapõlenud, siis uus piiskop Johan Heinrich Geerte jäigi Stockholmi ja oma piiskopkonda külastas ta ainult ühe korra, 1691. aastal, kui kehtestati sama Rootsi kirikuseadus ka Eestimaal. Eestimaa kubermangu koolide kohta ei ole selliseid korraldusi nagu Liivimaal. Probleem oli ka selles, et, et reduktsiooni ulatus oli Eestimaal tunduvalt väiksem ja keskvõimu sõnaõigus oli nõrgem. Ja on üks korraldus, mille kauples välja Forseliuses, kui ta, kui ta käis oma poistega Stockholmis. Et selle reisi tulemusena ja kuningas andis korralduse 31. detsembril 1686. Ja see puudutas tegelikult ainult kaht kihelkonda Harju-Madise ja Risti kihelkonda nendel kihelkonnad kust parteilasi pärite ja nähti ette ka kahekoolmeistri palka. Kahe koolimaja ehitamine märkusega, et see on teistele kihelkondadele eeskujuks ja Harju-Madisel ristil sai alustada selle tõttu, et seal oli just äsja toimunud reduktsiooni. Need valdused olid läinud riigile. Kas see kahe koolimaja ehitamine, see oli ikkagi pigem erand, et enamasti ikka otsiti mingeid vabu tühje hooneid, kuhu kooli saaks teha. Nojah, need tühjad koolihooned olid esialgne ajutine lahendus, et jah, koolid tegutsesid, nagu me siin kuulsime ka isegi Rehe taredes mingid vanad pastoraadid, köstrimajad aga Harju-Madisel ristile nähti ette ehitada korralikud koolimajad ja selle kohta siis ka asehaldur saatis vastavad juhtnöörid. Aga midagi muud sarnast riigi toetusel Eestimaal ei, ei sündinud. Jah, 1689. aastal on küll Eestimaa kindralkuberner Delagardii pöördunud kuninga poole kooli kasutamise küsimuses, aga maaküsimus jäi lahendamata ja, ja soovitus oli kasutada Eestimaal koolid nii, et riigi sissetulekuid ei kavandata. Ja eestimaa rüütelkond nõustus koolidega alles 1690. aastal ja siis ka selle klausliga, et õpetama peaksid kestrid ja koolimaja ehitamise asemel tuleb piirduda koolitoa ehitamisega kestri majade külge. Et selline oli siis koolipoliitika eestimaale. Et kui palju neid koole siis ikkagi oli? Et meil on tuntud aruande Forseliuse, mille Forseliuses saatis ja edasi Stockholmi piiskop Gerdile on mõned viisitatsiooni protokollid nii Eesti kui Läti jalalt. Näiteks Ernst Glück sai 1687. aastal okna sõbrahastakse ja siis on ta läbi viinud seal mitu kooli vihitatsiooni. Õige mahukasse. Meditatsiooniprotokoll on aastast 1689, kui glük käis läbi 23 kihelkonda ja pani kirja vastused kuuele küsimusele. No need küsimused ka aitavad selgitada, milline oli, oli see koolide olukord, nende kontrollimine, esitexe, koolmeistri nimi, teiseks koolimaja olukord, kolmandaks koolmeistri palke, neljandaks koolilaste arv ja nimed. Viiendaks coilaste teadmiste tase. Kuuendaks mõisa haarad ja mõisad, kes on tegutsenud kooli vastu ja pole seni talu lapsi kooli saatnud. Nii et selliste küsimustega siis siis praost käis mööda mööda praostkonda ringi ja arvatavasti noh, samasuguseid küsimusi esitati ka mujal. Ja selles institutsiooni protokollis on, on siis mainitud 13 Läti koolmeistrit 14 kooli ja õpilasi on, on siis klikib jaoskonnas olnud kokku ligi 400 nii poisid kui ka tüdrukud, tüdrukuid vähem kui poisse. Aga ikka oli ikka ikka jah, sest lugema pidid õppima nii poisid kui tüdrukud katekismuse tundma, nii poisid kui tüdrukud, siin ei ole mingisugust vaheta. Peale selle on veel mõningaid kooli aruandeid, mida pandi kirja sinoditel, kui kui pastorid kogunesid nõupidamistele tavaliselt aasta alguses ja selline on on säilinud eestimaalt 1691 samuti 1693 ja sel aastal ka Tartumaalt. Kindlasti saab teha mingisugust statistikat, aga tuleb silmas pidada, et kooli tol ajal tegutsesid mõnel pool ainult võib olla ühe või kaks talve ja pärast seda oli sisse seatud juba koduõpetus. Kooli polnudki enam võib-olla vaja, mõnel pool jõuti koolimaja ehitada, aga, aga õpetajat ei leitud. Ja see statistika ei ole väga, väga täpselt tõlgendatav. On säilinud ka mõned kooliõpilaste nimekirjad. Need Glücki nimekirjad olid juba mainitud, aga on olemas selline Casangastest, kus on kirjas 247 nime. Ja on teada ka, et, et Harju-Madisel oli selline nimekiri. 1694. aastal oli seal seal kirja pandud siis 288 last, kes oli lugema õppinud. Aga õnnetuseks on Harju-Madise kiriku arhiiv tulekahjus hävinud. Ja on veel mõned niisugused kaudsed hinnangud näiteks 1694. aastal, see on siis kümmekond aastat peale kooli asutamise alguste mainib Fischer, et Liivimaal asutatud rohkem kui 100 kooli. See tähendab, et neid koole on umbes sama palju, kui oli kihelkonnakirikut Liimal. Ja on ka, on ka Fischer maininud, et koolimaa on välja mõõdetud Liivimaal rohkem kui kahes kolmandikus kroonu valdustes. Ja me teame, et redutseeritud ligi 83 protsenti mõisa maadest siis oli see küllalt suur protsent. Ja koolimaadega oli siis 10 aastat hiljem probleeme vaid vaid nendes kohtades tõsiseid probleeme, kus patrionaadi õigus kuulus aadlile. Mida tähendab patranaadi õigus? Patranaadi õigus oli õigus nimetada ametisse kirikuõpetaja ja see õigusse kuulus tavaliselt siis kihelkonna mõisnikele. Kui me räägime siis aadli eramõisatest, aga reduktsiooni olukord muutus. Kui nüüd mõisad läksid üle riigile, siis läks sellega koos ka patriarhaadi õigus üle. Riigile ja kirikuõpetajate nimetamisega tegeles edaspidi siis riigivõim kuninga nimel. Ja sellega seoses muutusid ka muud õiguslikud ja majanduslikud vahekorrad. Nimelt riigile läinud maade haldamiseks pandi Liivimaal ametisse selleks ettenähtud majanduse ökonoomia asehaldurid. Üks Läti poolel, teine Eesti poolel ja nende ülesannete hulka kuulus nüüd ka kirikute ja koolide majandusasjade kontroll ja, ja selle eest hea seismine. Ja siit tekkis kompetentsi konflikte majandusasehaldurite ja, ja kirikujuhi vahel, sest varem olid olnud kõik kiriku asjad Fischeri seada ja, ja korraldada. Aga nüüd jäeti talle ainult need asjad, mis puudutasid usuküsimusi, ideoloogiate, kirikute, koolide majandusküsimused ehk välised kiriku asjad või eksterni kleesija kuulus nüüd nüüd siis majandusasehaldurite kompetentsi. Ja sellega koos ka siis siis põhimõtteliselt need rahad, mida Fischer kasutas, seesama koolide jaoks ette nähtud vaeste raha pakkus nüüd huvi majandusase halduritele. Ja nad hakkasid ka uurima seda, mismoodi kõik need aastad on Fischer neid rahasid kasutanud ja arvasid leidvat terve hulga kuritarvitusi. Nii et Fischeri vastu algatati üsna põhjalik uurimine. Ja sellel on muidugi see positiivne külg, et tänaseni on säilinud need uurimisdokumendid, seda uurimist viidi, viidi läbi Rootsi bürokraatia suure põhjalikkusega. Ja Fischer pidi kõiki omatehtud kulutusi tõestama. Tema sekretär Emmanuel reeger hakkas tagantjärele välja otsima kõikvõimalikke kviitungeid, arve, dokumente ja koostas põhjaliku aruande, kus me siis saame tänapäeval lugeda, kui palju raamatuid saadeti kihelkondade kaupa laiali, kui palju maksti koolmeistritele palka, kõik kõik see pandi pandi üksipulgi kirja niipalju kui tagantjärgi võimalik. Aga Fischeri kohtuasi jõudis Stockholmi. Tema asju uuris Stockholmis kammerkolleegiumi juures tegutsenud kammerkohus, midagi riigikontrolli taolist. Ja, ja see oli talle üksjagu kurnav ja, ja piinlikke. Lõpuks mõisteti Fischer õigeks ja nendest kohtuprotokollidest võime lugeda, mismoodi tegelikult Fischer on. Neid koole päris suurte summadega rahastanud ka ka oma isiklikust rahakotist. Kui parasjagu riigilt raha ei olnud, siis ta tegi ettemakse ja ta mõisteti täielikult õigeks. Mis neist edasi sai? Neil lastel ta ju tegutses ka ka kirikujuhina Tartu Ülikooli taasavamise nimel. Ametikoha järgi oli ta oli ta Tartu Ülikooli progantsler aga 1699. aastal otsustas ta lõpuks Liivimaalt lahkuda. Selleks ajaks oli juba ka teada, et ülikool kolib Pärnusse ja koos sellega ka siis konsistooriumi ja oleks pidanud sinna kolima. Ülemsuperintendent Fischer. Peale selle Rootsi riigi ja kiriku suhtumine Pietistidesse oli muutunud väga-väga jäigaks. Ja kuigi see poliitika, mida Fischer, Fischer ajas ei olnud. Et noh, päris Tjatistliku tegelikult ta ju juhisel ikkagi ortodokse luterluse haridusprogramm ja tegutses ortodokse luterliku Rootsi kiriku raames. Aga ometi muutus õhkkond ilmselt tema jaoks mõnevõrra ahistavaks ja ta pöördus tagasi Saksamaale ja tegutses veel mõned aastat kiriku juhina Magdeburgis ja suri seal aastal 1705. Aga mida mõisnikud arvasid talurahvaharimisest, kuidas sellesse suhtuda? Ei no see suhtumine oli, oli kahetine. Et see mõisnike põhihoiak kindlasti talurahva harimist ei soosinud ja kui sellega kaasnes veel ka veel ka lisakulu, et tuli vaeva näha koolimaja ehitamisega metsast lasta palke tuua. Jaa, jaa. Ja kõik, kõik see tundus, tundus kulukas ja tarbetu ja, ja mingil määral ka ohtlikke. Näiteks Paul Ainharne, Läti pastor kuramal kirjutas oma kroonikas, mille, mille pealkiri on Sistoria letika. Läti ajalugu ilmus aastal 1649. Et see on üks ohtlik asi, kui kui talupojad lugema õpivad et isad võivad hakata lugema ka vanu kroonikaid ja sealt nad saavad teada, et nad on kunagi olnud vabad sakslased on tulnud siiamaale vallutajatele, siis nad hakkavad meie vastu mässama ja löövad meid maha. Et see oli niisugune eksistentsiaalne hirm, mis, mis tegelikult aadli hulgas valitses ja siis ka määras nende nende hoiakuid hariduse suhtes. Mis puudutab talupoegi. Aga teiselt poolt oli kindlasti terve hulka riigivõimule lojaalseid mõisnike, kes selle kooli poliitika toetamisega näitasid oma tublidest. Teenisid kannuseid, aga ei tohi unustada ka seda, et, et inimesed olid tol ajal ju usklikud ja nende, nende aadlike seas oli ka terve hulk selliseid, kes tegid seda koolitööd suurest Ustlikkusest inimarmastusest. Et näiteks on teada, eks ohvitser nimega Sartanjee, kes oli mõisnik Häädemeestel ja ta lasi seal oma kuluga ehitada koolilastele saksa maja koolitamisel, mis see tähendab siis maja, millel oli, oli korsten ja, ja klaasaknad. Ja mainisime siin juba ka Sangaste puutbergi, kes ostis koolilastele raamatuid oma kuluga. Ja selliseid näiteid võib võib tuua veel veel mitmeid. Aga talurahvas, kas selle kohta on midagi teada, kas talurahvas tahtis lugema õppida? Ega neid vägisi vist ei viidud, sinna kooli näiteks. Noh, siin on jah, samamoodi võime vastata, et, et nii ja naa. Et kui lugeda Forseliuse saadetud aruandeid, siis mitmel pool sealt paistab küll silma selline suur suur entusiasm, et see koolide asutamine võite ette ikkagi õhinaga. Ja kui kirikuõpetajal jätkus seda, seda õhinat, siis kandus üle ka üle ka õpilastele, et seal ilmselt nähti ka mingisugust emantsipatsiooni võimalust, et, et see haridus ja ja kirjaoskuse tõstab ka talupoja oma tema senises staatusest kõrgemale ja, ja lisab mingisuguseid väärtusi ja vabadusi, et see kindlasti oli üks motiiv, aga samas kardeti lisakohustusi. Laste kooli saatmine riiuga perele kulukas peale selle ju ka töökäed viidi talust koolimajja ja liikus ka igasuguseid kuulujutte, et sealhulgas on ka pahatahtlikke näiteks, et et kui poisid koolis on lugema õppinud, siis viiakse nad Rootsi sõjaväkke. Nojah, see võis olla ka kuulujutte, aga sellel oli ka tegelik tausta. Nimelt just neil aastail taheti Rannarootsi talupoegadele kehtestada mereväeteenistuskohustuse. Nii et sel ajal, kui, kui alustati Harju-Madise ristil koolidega käisid ringi ametnikud ja ohvitserid, kes kirjutasid üles kõik mehed eluaastates 15 kuni kuni 50 neist saaksid mereväelased. Nii et see, see motiiv või veidi ka niimodi Liivimaa superintendent ist Johann Fischer rist ja tema tegevusest Eesti hariduspõllul rääkis ajaloodoktor Aivar põlid vee paramust. Nimetatud tulekahjust Tallinnas Toompeal 1684. aastal, milles sai kannatada suurem osa Toompeahoonetest on rääkinud arhitektuuriajaloolane Rasmus Kangropool. Aastal 1684 toimus Toompeal suur tulekahju. Missuguseid muudatusi tompia välisilmest endaga kaasa tõi? Te peate enam, et võrreldes allinnaga toom, tänavatevõrk ja kogu situatsioon on siin teistsuund. Kuna linnas näeme põhilised niisuguseid pikki ühest tänavast teiseni ulatuvaid ja kuhu kvartali läbivaid krunte siis Toompeal taolisi krunte kinnisvarasid kunagi olnud ei oleks. Nad kui alllinnas keelati puithoonestus juba 14. sajandi keskpaigas. Toompeal võis kohata üpris arvukalt veel puitehitisi, isegi enne 1684. aasta tulekahju. Vaat seesama hoonestusviis saigi nähtavasse Toompeale saatuslikuks mudu taolist, nii ulatusliku tulekahju siin vaevalt oleks võinud üldse tekkida. Mis puutub sellesse tulekahjust, siis muidugi siin oli ka rida asjaolusid, nimelt ei olnud õige mitu nädalat sadanud vihma ja tollel päeval, kui tulekahju puhkes, oli, tähendab selline, ta puhus kuskilt lõunapoolt kuid süttis siin esimesena üks maja, mis asus praegusel ruttu tänaval. Kuid sealsamas kõrval asusid ka väravad, kustkaudu pääses üldse suurde linnusesse. Õige natuke aja pärast oli siis ruttu tänav leekides ja õige peatselt oli ka seal väravaehitis leekides ja tuul puhus lõunast põhja suunas, tähendab, kogu see tuli, kandus ülejäänud Toompeale nagu selle tulekahju kirjelduses on räägitud, jäänud inimestel hiljem enam midagi muud üle, kui nad pidid linadest ja mujalt karistatud ribadest käbe kiiresti valmistatud köite abil ennast pikki Toompea põhjanõlvakud alla laskma. Et varandusest, Sis, rääkimata varandusest rääkimata, peab ütlema Toompea ajaloo suhtes oli see suur löök, kuna Tombe tulekahjus hävis kaks kolmandikku konsistooriumi arhiivist. Noh, see oleks tänapäeval olnud äärmiselt väärtuslik materjal Toompea minevikku ka seotud küsimuste selgitamisel. Tõsi, see arhiiv evakueeriti ühte teise hoonesse, kuid alla visati üle Toompea nõlvaku tähendab alla visati sellest ainult üks kolmandik, kuna ülejäänud mehed, kes pidid ka kaks kolmandikku alla loopima, need olid siis vahepeal ära kadunud ja ühesõnaga kõik läks ja langes tuleroaks. Kuuldud lõik oli 1973. aasta saatest kants kalevi kalmul. Kõik eesti lood veebiportaalist Jupiter punkt e Rärboee e-ajaloodoktor Aivar Põldvee käest küsin nädala pärast uues saates, kes rajas Forseliuse seminari. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan, kõike head kuulmiseni.