Eesti LUGU. Kamla Kuudas Svenska Tiidan See vana hea Rootsi aeg. Pere Forseliuse aabitsast on 639. eesti lugu. Bengt Gottfried Forseliuse pani aluse eesti õpetajakoolitusele. Tänu tema tööle levis siinmail lugemis oskus jõudsalt. Forseliuse oli Liivimaa kiriku Johann Fischeri rajatud seminari niinimetatud Forseliuse seminari õpetaja. Seminar tegutses kaks aastat, mille jooksul õppis koolis arvatavalt kuni 200 eesti poissi. Forseliuse hukkus tagasiteel teiselt Rootsis käigult, kui ta polnud veel 30 aastat vanagi mis on üliväga oluline. Forseliuse koostas uuendusliku aabitsa, millest eestlased suurema vaevata lugema õppisid. Seda hämarat taret puhtaks näest ei kaabits, väiks ega kaabits. Imevaikselt kõneleb valguse tõest Forseliuse aabits. Ain Kaalepi luuletuse luges Mari Tarand Forseliuse aabitsast õpetamismeetodist ja kirjaviisist räägib ajaloodoktor Aivar Põldmäe. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Ja enne veel tuletan meelde ühe praeguse aabitsatõed k LM n d nimetame praegu kaashäälikuid, aga kuidas õpetas Forseliuse. Kui forsseerius eesti poisse õpetama hakkas 1683. aastal, siis missugusest, raamatust, missugusest, aabitsast, missugusest, õpikust nad siis õppisid. No päris täpselt ei tea seda avastuste aga arvatavasti oli see tol ajal kõige tavalisem aabitsaraamat, mille esilehel oli tähestik siis võib-olla lehekülg harjutussilpidega ja järgnes lühike kokkuvõte Martin Lutheri väikese katekismuse, seda et sellised need, need aabitsa Tolide ja arvatavasti oli see umbes sedasama aabitsa, mille lasi trükkida Piiskop Johimeeringe 1641. aastal. Et on teada, et järgnevatel aastatel eestikeelseid aabitsaid trükiti ja, ja 1670.-test aastatest on, on säilinud ka Tallinna raamatukaupmeeste raamatut nimekirjasid ja üks trükitud afisse, millel on siis siis pakkuda eestikeelseid aabitsaid lausa sajakaupa, et siis oli odavam hinda, et, et see oli selleks ajaks juba juba juba rutiin ja, ja arvatavasti siis niisugust aabitsat kasutati ka siis seal ristikoolis haru kirikumõisas. Et umbes samasugused olid, olid tollased aabitsat Soomes ja esimene säilinud Läti aabitsa fragment on siis täpselt samasuguse ülesehitusega. Kuidas tekkis või miks tekkis Forseliuse mõte, et ta ise peab aabitsa kirjutama? Jah, see mõte tekkis tal arvatavasti juba sealsamas arul oma oma esimesel kooli talvel. Et selle kohta on hiljem mõned kirjapanekud ja, ja siis arul kirikumõisas elanud Karl Herliin, kes oli Risti koguduse abiõpetaja ehk diakon. Tema meenutad, et kuna tollane kirja piis valmistas poistele raskusi siis nad võtsid sule või, või pliiatsi ja kriipsutasite selle aabitsa katekismuse tekstist maha. Haa, tähed, mis saksa keele reegli järgi olid vokaali pikenduseks. Ja noh, tõenäoliselt just just siis seal sai Brasiilias oma oma esimese kogemused. Stahlipärane kirjaviis, mis oli loodud selleks, et saksa lugeja, saksa vaimulik, kes oli õppinud saksakeelses koolis, saaks saksa hääldusreeglite järgi lugeda Eesti teksti, nii et talle raskusi valmistaks. Aga need eesti poisid, kes ei olnud ju saksa keelt õppinud naabrid, hoopis teistsugune sihtrühma. Nendele tuli see lugemine teha võimalikult arusaadavaks ja lihtsaks. No võtame kas või näiteks tähte, kirjutame seda nelja tähega, seal on ka, aga tollases Stahli-pärases kirja või siis kirjutati seda t e, c h. D. Ja, ja niimoodi kokku veerida oli seda suhteliselt keeruline. Tuli ju lastele öelda, et seda c-täht ei tule hääldada. Et selles sõnas, tuleb Haagost seega öelda h. Aga sõnas kool, mida kirjutati Kohle ei tule seda haad hääldada, vaid, vaid tuleb öelda Pico. Ja, ja noh, ilmselt sealt see mõte tuligi. Ja kabli leherliin on osutanud ka ühes kirjas veel seda, et tema koos Forseliuse ka võttis kasutusele ka uued tähenimed. Ja need tähenimed on siis kirjapandud kujul kee lee Me nii v et konsonante hääldati eega. Ja mis oli selle hääldusviisi mõtte mõte oli see, et konsonandi hääldades seejärelkomponent tee jäi lihtsalt välja ütlemata, see oli siis hääldamata e ja nõnda sõnu kokku lugedes liites üksteisega mitte tähtede nimesid, vaid tähtede hääli, oli lugemine tunduvalt lihtsam ja see on kõige elementaarsem häälikumeetodi põhimõte. Ja Me teame veel Forseliuse oponentide süüdistustest. Forseliuse olevat ka ise kunagi õppinud sedamoodi lugema. Ta meetodit olete kasutanud tema koduõpetaja ja et see on üks vana Saksa meetod, mis tänasel päeval on kõikjal kõrvale heidetud. Ja seda tuleks ka ka siin teha. Ja mõnes teises dokumendis naeravad needsamad oponendid Forseliuse üle, et tema Kuuse lugemisviis kõlab nagu, nagu mõmise veerimine tasse mummelde puhta piiren. Ja need vihjed suunavadki tegelikult meid saksa eeskujusid otsima. Ja selliseid leidub siis reformatsioonijärgsel paaril kümnendil, kui Saksamaal oli väga vilgas haridusuuenduse periood ja häälikumeetodi üheks esimeseks põhjendajakse kasutusele võtjaks peetakse saksa pedagoogivalenti nikkel saamerite. Tema oli siis luteriaegne mees kes ühtlasi on ka koostanud esimese saksakeelse saksa grammatika. Et usutavasti Forseliuse järgib sedasama sama traditsiooni. Ja kui otsida veel tollaseid eeskujusid, siis nüüd on täpselt samasugune õppemeetod Prantsusmaal. 1660. aastal ilmus nõndanimetatud Port Royali grammatika, mis oli väga innovaatiline uus lähenemine keelele otsida universaalset grammatikat, universaalset õpetamisviisi. Selles grammatikas on peatükke kõige lihtsamaks lugema õppimiseks meetmeid, mida võiks kasutada kõigis keeltes ja soovitatakse täpselt samamoodi lugemisel kasutada häälikuid tähtede hääli, mitte tähtede nimesid ja kaashäälikuid nimetada keele Me nii. Kui me eelmises saates saime teada, et tegelikult forsseeliust ei saa nimetada Forseliuse seminari rajajaks siis ometi me saame nimetada teda vana kirjaviisi loojaks. See on kindel? Jah, aga nüüd on meil nüüd paradoks, et tegelikult Forseliuse lõi uue kirja viis. Sel ajal vana kirjaviis oli Stahli kirjaviis. Millal siis aabits trükis ilmus? Ka sellele küsimusele ei ole täpset vastust et isegi ei tea, kas Tartus 1684. aastal oli juba olemas mingisugune uus aabitsa. Kõige varasemad teated Forseliuse aabitsa trükkimisest, õigemini selle trükkimise kavatsusest pärinevad 1685. aasta septembrikuust tallinlase nimelt trükkal Brendekene juures tahtis Forseliuse lasta trükkida oma uuendustega aabitsa. Aga siis konsistooriumi juhtivad keelemehed leidsid, et see aabits tuleb enne trükki andmist üle vaadata. Ja on ka teada, et sellel aabitsale oli eessõna. Et kõik need hilisemad aabitsat, mis on säilinud ja mida me, mida me seostame Forseilisega on ilma igasuguse eessõnad, aga, aga see on ka üsna loogiline, et päris alguses pidi seda uut kirjaviisi juut õpetamismeetodeid kuidagimoodi selgitama. Ja tegelikult sarnased eessõnad hääldusjuhenditega olid näiteks ka Stahli esimeses katekismuse. Et kuidas eesti keelt õigesti hääldada. Ja samasugused hääldusreeglid on Lõuna-Eesti käsiraamatus 1690. aastal, kui seal mindi üle Forseliuse kirjaviisile. Nii et üsna loogiline arvata, et see oli niisugune lihtne selgitus, seda nimetatud viieks punktiks. Siis viies punktis seletati lühidalt, mismoodi siis nüüd tuleb hääldada näiteks ka sedasama H-tähte ja miks ei ole aabitsas tavapäraseid võõrtähti nagu saksa tähestikus? Mis selles Forseliuse aabitsas oli, seal oli katekismus. Ja aga see katekismus on see tavaline asi, et see, mis olid täiesti teistmoodi oli aabitsa ülesehitus, mis lähtus tema ortograafiauuendusest. Et kui tavalised aabitsat algasid siis saksa ladina tähestikuga. Kõigepealt oli siis alfa beeta väiketähtedega, seejärel suurtähtedega fraktuur kirjas. Ja need õpiti kõigepealt pähe tavaline aabits, nii nagu ka siis läti aabits ja tollane soome aabitsa Nende esilehel oli siis tavaliselt väiketähti 28 või 29. Ja lisaks veel 24 versaali. Enne kui lugema hakati, tuubiti lihtsalt needsamad tähed pähe. Forseliuse idee oli see, et lugemaõppimiseks ei ole tegelikult õppida kahesuguseid tähti sest nii suur kui väike tähtime hääldame täpselt ühtemoodi. Ja tema aabits algab konsonantide ka. Nii oli see ka tegelikult Taali esimeses grammatika see et kõigepealt on siis üheksa konsonante keelee mee, Neebee reCD v. Ja seejärel tulevad vokaalid kõigepealt e see on seesama e, mida me kuulsime kaasaliku uues nimes. Ja siis täppidega tähed, mida saksa aabitsatest ei olnud. Sest sakslased ütlevad täppidega tähtede kohta umblaudtee. Ja tol ajal nimetati neid k k diftongidekse. Forseliuse tõi täppidega tähed ö ja öö ja nende kõrvaga siis seisab Vii aabitsas aabitsanahalisi lehele ja seejärel juhatavad A U ja U. Et aabitsa esilehel on meil siis üheksa konsonante ja kaheksa vokaali, need õpiti selgeks, siis hakati lugema silpe, rohkem ei olnudki tarvis ja on teada kaasaegsete kirjadest, et, et need tähed õpiti selgeks ühe tunniga ja võidi hakata juba juba silpe kokku lugema. Et vanakooli koolis võttis tähestiku õppimine juba juba päevi ja nädalaid. Et, et see oli oli väga efektiivne. Ja siis aabitsa teisel leheküljel õpiti siis nõrgad kaashäälikud t p, g ja h, mis oli nüüd hoopis uues funktsioonis uues kirjaviisis ja J-tähte, mis tegelikult iile. Ja siis mõned selgitatud sõna harjutused. Ja edasi tuli juba siis tavaline aabitsa sisu, mis oli siis Lutheri väike katekismus. Aga seal oli ka üks huvitav, uuendas. Paljudes tollases aabitsatest kasutati lugemise lihtsustamiseks selgitamist aga tavaliselt Birdi meie isa palvega. Forseliuse aabitsas oli kogu tekst läbinisti selgitatud silpide vahel väikesed kriipsukesed. Ja kui seda aabitsat vaadata, siis triki pilt tundub silmale natukene kummaline. Ja, ja tõepoolest, kui tollase saksa traditsiooni järgi nimisõnad kirjutati suure algustähega lause alguses loomulikult ka siis Fordeiljas oma aabitsas suurtähti ei kasuta. Sest väiketähed ju hääldatakse täpselt samamoodi. Ja suurtähtede asemel on needsamad väiketähed lastud trükkida lihtsalt natuke suuremana. Nii et kogu tekst on põhimõtteliselt veega tähtedes umbes nii, nagu tänapäeva noored internetis kirjutavad. Aga kas siis suurtähti? Nagu üldse ei olnud, olid ikka, aga neid õpiti alles siis, kui lugemine oli selge. Et need on Forseliuse aabitsa eelviimasel leheküljel. Et suurtähti läks vaja siis, kui võeti kätte järgmiseid, raamatuid, mis olid varem trükitud edasijõudnutele, olid suurtähe põhimõtteliselt küll jah ja, ja siis nende kõrval ka ka numbrid ja mõned mõned nime näidised. Need aabitsa lõpus on ka hulga roomaja araabia numbrid. Nii et sealt edasijõudnud said juba siis ka hakata tegelema lihtsama rehkendamisega. Vaatame veel viimaste aabitsaharjutust, enne kui asutakse katekismus lugema. See on üks õige huvitav silbitamise ja sõnavormide moodustamise ülesanne. Et näitesõna on õppeõpe ja edasi lisatakse sõnatüvele järelliiteid, et moodustada uusi sõnavorme. Õpeta, õpeta, õpetame, õpetame, õpeta maata. Eks, eks ole väga tähendusrikas näite sõna eriti kui meenutame, et Forseliuse õpilastest said koolmeistrina. Aga, aga mis tähe ja häälikuga algab sõna õpetame, õ tähte sel ajal veel ei olnud. Õpetame, kirjutati tol ajal ööga. Küllap koolipoisid seda märkasid ja, ja parandasid. Ja ilmselt see oligi asja mõte. Tundub nii, et, et Forsiilides juhtis siin tähelepanu probleemile mille lahendas Otto Villem Masing. Umbes 130 aastat hiljem. Õ täht on muidugi omaette teema, aga kas ma sain nüüd õigesti aru, et kaashäälikutest algas tähestik, et kust see sõna aabits, siis tuleb? Ja siin on nüüd kohe mitu küsimuste sõna, aabits tuleb tegelikult alles 19. sajandi algusel. Et tol ajal räägiti saksa eeskujul ABC puuga ABC raamate. Kui Fordilius võõrtähed välja viskas tähestikust siis 18. sajandil. Aabitsa nimetatakse ABT raamat, mis on üpris tavatu. Aga tähestik ise, sellega on küll niisugune kahtepidi lugu, et need tähed, mis seal Forseliuse aabitsas kõigepealt konsonandid ja seejärel siis vokaalid korduvad täpselt samasugusel kujul Hornungi grammatika alguses. Nii et, et see aabitsa andis täiesti üheselt eeskuju Holnungi grammatikale. Aga hiljem, kui sõnaraamatuid hakati koostama, ütleme olge häil käsikirja täna rootsiaegset sõnastikud, siis seal ikkagi järgitakse saksa alfa peeti küll ei kasutata siis selles uues Forseliuse kirjaviisis võõrtähti. Et aabitsast on jäetud välja see, kes topeltpikk, kes siis pisike lühikesse Q x y ja ette neid tähti ei olnud vaja kasutada, neid tähti ei olnud vaja vaja õppida. Aga see, mida me Forseliuse aabitsa kohta praegu kindlas kõneviisis räägime, tugineb Nende aabitsat järel trükkidele kõige varasem säilinud aastast 1694 siis Tallinna põhjaeestikeelne ja see on säilinud Lundi Ülikooli raamatu kuus tartukeelne kõige vanem eksemplar sealsamas aastast 1698. Aga on teada, et Forseliuse eluajal trükiti tee seda aabitsat vähemalt kolmes erinevas trükis ja vastavalt siis kogemusele ja aabitsa parandamisele meetodi tähistamisele, siis tehti seal ilmselt ka ka muudatusi. Nii et et see, see, mis, mis meil praegu näha on, peaks olema siis trükitud Forseliuse eluajal trükitud viimase versiooni järgi. Aga see probleem, mille see see aabits tekitas, ilmnes juba esimesel piiblikonverentsil. Et see toimus 1686. aasta suvel Fischeri mõisas Lepas Põhja-Lätis ja seal arutatud Tallinna keelse uue testamendi trükkimist. Tartukeelne oli just ilmunud ja nüüd oli siis küsimus, et mis moel, millises kirjaviisis see raamat trükkida. Tallinnas oli juba trükki antud kaks esimest proovipoognat. Neid otsustati siis siis üheskoos läbi vaatama hakata. Ja nüüd, enne Forseliuses tuleb lagedale oma ettepanekutega Fischeri toetusele. Et selle piibli kirjaviisi võiks kohandada aabitsa kirjaviisiga, mis on ennast juba koolipoiste peal hästi tõestanud. Ja see oli muidugi Stahli kirjaviisiga harjunud Tallinna või eestimaa vaimulikele vägagi ehmatav. Ja sealt see suur keeletüli puhkes. Aga mis keelne oli Forseliuse aabits põhjaeestikeelne või lõunast? Tegelne Forseliuse ise ju oli, oli Harju-Madisel pärite, nii et tema rääkis põhjaeesti keele murrete selle Harju-Madise versioonis. Ja tema aabits oli ikkagi põhjaeestikeelne. Need tartukeelsed versioonid arvatavasti mugandas Adrian Virginias ja, ja need on ka siis oma ülesehituselt natuke erinevad. Kui need poisid olid nüüd Forseliuse aabitsast lugema õppinud, siis kuulaja on meile tegelikult kirjutanud ja küsinud, et mida poistel üldse lugeda oli või mida eestlastel lugeda oli. Et jääb tunne, nagu oleksid eestlastel raamaturiiulit ka seal seitsmeteistkümnendal sajandil olnud raamatuid täis, et õpi ainult tähed selgeks ja siruta käsi järgmise ja järgmise raamatu järele küsib kuulaja. Kui palju neid raamatuid oli, mida eestlane sai lugeda? See on päris päris hea küsimus, et me saame vaadata sisse retro spektiivsesse bibliograafiasse ja sel ajal, kui Forseliuse oma koolitööga alustas, oli eesti keeles trükitud umbes 40 nimetust erinevaid raamatuid kõige esimesest alates. Nii et neid raamatuid, mida tol ajal võib-olla kätte võtta võis ja mida, mida siis leidus kirikutes pastauraatides. Et noh, neid võis olla võib-olla kümmekond erinevat nimetust. Aga noh, tegemist oli ju niisuguse uue meediumiga ja see koolide asutamine, see, see lükkas ka raamatutoodangule ja trükiasjandusele hoo sisse. Nii et 30 aastat hiljem oli neid erinevaid nimetusi juba umbes 80 nii et nii et 50 nimetust on, on siis tulnud juurde 30 aastaga ja loomulikult olid need, need eelkõige ikkagi vaimulikud raamatud ilmalikke raamatuid eesti keeles. Tol ajal ei olnud mõned ilmalikud lugemispalad nagu näiteks juudi sõda oli käsiraamatus üks osa. Aga ega see muidugi ju lugemise rõõmu ei vähendanud. Et ma mõtlen, et, et kunagi tulid arvutide ja inimesed olid neist pöörases vaimustuses teadmata, et, et noh, et seal võiks olla internetis Facebook. Ja küllap need lapsed tol ajal lugesid neid katekismuse raamatuid edasi juba siis ka suuremat raamatut, lauluraamat, kust sai laulda piibel ja on ka teada kirjeldustest, et need lapsed, kes olid lugema, õppinud neid siis kirikuõpetaja kutses jumalateenistuse ajal koguduse ette kas siis suuremas summas või paarikaupa. Ja siis nad seal seal lugesid ja laulsid oma oma isa ja ema ja pere rõõmuks, nii et ka sellist sellist meetodit on kasutatud. Palamuse pastor kirjutas Forseliuse, kuidas matusetalitusel käib koolmeister koos õpilastega kirstu ees ja siis lauldakse haua ääres üheskoos. Kõlab sedamoodi, et matustel laulmine võis olla poistele lausa väike teenistus. See tähendab lugemisoskusest tõusis juba praktilist kasu. Ja Audrus on teada, et seal kirjutasid, et kui lapsed ise laule ümber, kuna trükitud raamatuid kõigile ei jätkunud ei lähegi kaua aega mööda. Kui meil on esimene eestlasest kirjamees ja luuletaja Käsu Hans. Nad võisid ju ka tol ajal tõeliselt sisuliselt huvituda vaimulikust kirjavarast nimelt saate kuulaja kahtleb, kas oli huvitavat lugemisvara. No küllap ikka jah, ja isegi nendest kirjadest, mida, mida pastorid saadide toniseerimisele on, on seal teada, et mõned nutikamad talumehed jäid siis vastased testamenti lugedes nende piibliasjade üle juurdlema pöördusid hiljem kirikuõpetaja peole ja diskuteerisid ja, ja vaidlesid, leidsid, et mõni asi on teistmoodi, kui õpetaja räägib ja ja seal tuli kindlasti ette. Aga ka raamatuid ise läksid Läksid huvitavamaks. Riiast trükiti 1600 üheksakümnendatel aastatel juba esimesed piiblipiltidega katekismuse, ta pealkiri oli õndsa luteruse katekismuse ehk lasteõppuse ja samasugused piltidega raamatud olid ka läti lastele. Sellest aabitsast nagu oli juttu, puhkes tahe sõda, mis ei lähe seda siis täpselt tähendas, kes sõdisid, kellega. Nojah, Fischeri öelduna Puustaaben kriid tähe, seda et selle jah vallandas sama Forseliuse aabits ja probleem oli tegelikult eestikeelse Tallinna eestikeelse uue testamendi trükkimises. Et Fischer tahtis ka selle üle võtta ja, ja oma Riia trükikojas sama soojaga valmis trükkida, nii nagu oli juba valminud Lätti. Uus testament, tartukeelne. Aga Tallinna juhtivatele vaimulikele mõtlen Tallinnas tegutsenud Eestimaa konsistooriumi Keila pastor Anton Heinrich ja ja siis Väike-Maarja pastor Bender olid need peamised oponendid, neid otsisid võimalusi, kuidas seda kirja visi uuendust takistada. Ja nemad leidsid argumendi saksakeelsest Lutheri piiblitõlkest. Fischer nimelt arvas, et et uus testament tuleb tõlk kida algkeelest. Aga Eestimaa vaimulike seisukoht oli, et, et kuna enamjagu vaimulikke on õppinud Saksa ülikoolides harjunud saksa piiblitõlkega, et siis peab ka eestikeelse tõlke aluseks olema luteri tõlge. Ja kasutasid ka veel veel ühe tollase saksa keeleteadlase šoteeliuse argumenti peakeelest. Et saksa keel on eesti keele jaoks peakeel, et soomlaste jaoks seal peakeeleks rootsi keel, aga meie Soome ja Rootsi eeskuju järgima. Fischer niisuguse moodsa õpetlasena oli seisukohal, et need tähed, mida eesti keele hääldamisel ei kasutata, neid ei pea kuuluma ka eesti keele tähestikku ja et eesti keele käänamis-pööramis ei pea tegema mitte saksa keele reeglite järgi, vaid nii nagu talupoeg räägib et see oli seesama, mida siis pooldus Brasiilias. Kas sellised kohapealsed tülid, nagu see tähesõda oli, kas sellised asjad ka Rootsi kuningana jõudsid kuidagi? Tõepoolest jõudsid ja, ja üks peamine põhjus oli tegelikult selles, et Eestimaa piiskop Jonaadiskeerde resideeri Stockholmis. Ta oli kuninga ema õukonna jutlustaja. Et sealtkaudu oli, oli tegelikult väga otsene ligipääs ka kuninga juurde, kui väga vaja. Ja no kas nüüd otseselt kuninga aisa tõuside, et tollased kuninga otsused olid ikkagi vastavate ametnike sekretäride teha aga neid antikuninga nimel ja seesama tüli jah, jõudis üsna kiiresti ka Stockholmi ja Eestimaa piiskop keelt kandis selle seal ka ette ja Stockholmist tuli otsus, et et Tallinna eesti piiblitõlge peab lähtuma Luteri piiblist. Nii et see seesama Eestimaa vaimulike argumente jõudis siis kaarega Stockholmist tagasi. Ja see otsus tehti umbes samal ajal, kui, kui vorseilis oma oma poistega oli Stockholmis ja, ja kindlasti selle Forseliuse, Stockholmi reisi üks oluline eesmärk oli otsida toetust sellele uuele õpetamismeetodile ja uuele kirjaviisile. Et selle headuses veenda ka siis Eestimaa piiskopi, et see võetakse üle üle ka Eestimaale. Sellesse tülisse lisas muidugi muidugi hooguga veel Fischer sest selles uues kirjaviisis aabitsat ja katekismuse, mis Riias trükiti ka Tallinna eesti keeles kuna ka Liivimaa kubermangus oli Tallinna eestikeelseid kihelkondi. Fischer ei ole selleks nagu täielik õigus ja vajadus. Aga kasutades ära oma rahalisi võimalusi saatis ta suure pardi. Kui ma õigesti mäletan, 600 aabitsat aabitskatekismus Eestimaale et need tasuta laiali jagada ja, ja niimoodi aidata kaasa siis siis Forseliuse kirjaviisi ja meetodi levikule Eestimaa konsistooriumi tekitesse. Pahandust ja nad panid selle aabitsakeelu alla, anti korraldus need eksemplarid, mis laiali jagatud, kokku korjata. Nii et see see tüli oli, oli väga tõsine. Ja et seda tüliküsimust lahendada, määras kuningas vahekohtunikeks reduktsiooni komissarid. Need olid Kaarel Bunde ja ja Hans Heinrich von Tiesenhausen kelle ülesanne oli tegelikult korraldada mõisate taasriigistamise. Aga nad täitsid ka muid ülesandeid. Eesti keelt nad kumbki ei osanud, aga ei osanud ka piiskop keerata Stockholmis ega Johann Fischer. Riiase. Otsus oli selline, et õpetamisviis ja uued pähe nimed jäägu iga pastori enda otsustada. Aga kirjaviisi asjus tuleks leida kokkulepe, et niisiis arvasid need reduktsiooni komissarid. Kui kirikutegelased Forseliuse aabitsa ära keelasid, siis kas nad midagi ka asemele üritasid? Et sellega oli õigupoolest niisugune lugu, et pärast seda Mõtisklesin nad nende Forseliuse ettepanekute üle. Ja kui Eestimaa vaimulikud 1687. aasta alguses kokku tulid parteilise, sel ajal veel veel ilmselt Stockholmi reisilt saabumata siis nad otsustasid need Brasiilias ja ettepanekud tagasi lükata. Ja selles protokollis tegelikult teamegi, millised need Brasiilias ettepanekud konkreetselt olid tol hetkel. Et need lükati tagasi, aga mõne aja pärast hakati otsima kompromissi, see oli aasta hiljem. Ja siis otsustati kujundada põhjaeesti kirjakeel pisut ümber selle kompromiss kirjaviisi või, või ka nimetada seda meedium kirjapoisiks. Selle põhiline element ja mõte oli, et see saksapärane pikendus H mida ei tule lugeda. Et selle võiks trükkida läbi kriipsutatud kujul. See oli ju tegelikult seesama asi, mida, mida for sellise err liin oma esimeses koolis seal ristil tegid. Aga kuna tegemist oli tollase trikki tehnoloogiaga, et kõik trükitüübid tuli tinast valada siis Tallinna tükkal ei olnud kuskilt niisugust trikki tüüpi kohe võtta. Ja siis see Eestimaa konsistooriumi aabitsa, mis pidi tagasi tõrjuma Forseliuse aabitsa, see trükiti kõigepealt siis sellisel veidral moel, et see H tähte, mida läbi kirjutatud kujul kasutada ei olnud, see keerati lihtsalt jalgade pealt pea peale. Et h-täht oli selles tekstis tagurpidi ja see, see tekst nägi päris veider välja. Ja sellest juhtus veel suur skandaal, nimelt siis, kui see aabits sellisel veidral kujul jõudis Forseliuse sõprade kätte Adrian Virginias ja kes nad olid siis see tegi neile neile päris nalja ja Virginias ka kirjutas sellest Forseiliusele. Kas ta nimetas seda, seda aabitsat, purjus haa raamatuks. Ja need tuleks, see kiri sattus ka nendesamade raamatu väljaandjate kätte ja sellest tuli üks suurem pahanduse. Forseliuse aabitsat konkreetselt Forseliuse aabitsas teile rääkida, siis teda anti mitu korda välja ja anti tõlgituna Lõuna-Eesti keelde välja. Umbes nii, aga me täpselt ei tea, kui palju neid neid trikke oli, aga, aga neid on erineval kujul säilinud. Lundi ülikooli raamatukogus kaks ja Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus, samuti Kakse. Ja nüüd selle sügise üllatuse kaks senitundmatut eksemplari. Üks tartukeelne Forseliuse aabits aastast 1724 on tulnud välja Ameerika Ühendriikides kongressi raamatukogus ja teine eestikeelne aabits umbes aastast 1700 Poola rahvusraamatukogus. Aga selle puhul ei ole veel päris täpselt teada, mis see on. Kõige hilisem Forseliuse aabitsa järel. Trükka tartukeelne kannab aastanumbrit 1741 ikka trükitud Riiase. Pärast seda on vist Forseliuse aabitsat traditsioon hääbunud et 18. sajandi teisest poolest on säilinud mõned aabitsat, mis on oma ülesehituselt väga lihtsad ja tavalised saksa tüüpi aabitsat. Järgmine aabitsa autor, keda me nimepidi tunneme, on Otto Villem Maasing. Tema aabits ilmus trükis 1795. Kui sinnamaani olid need kõik Forseliuse aabitsat uustrükid Nad ei oska öelda, et Aabitsetega on ju see häda, et nüüd loetakse ära. Need loetakse niimoodi ära, et läks jah, neid enam enam lihtsalt ei ole. Need, mis on, on kasutuses, need ei säili ja meieni on jõudnud enamasti sellised, mis on kuskil raamatu kuus. Ja näiteks kõige varasem Läti aabitsa on säilinud juhuse tahtel Tartu Ülikoolis vigase trükipoogna. Nii et nende aabitsat Egon Forseliuse aabits ette lugesite üles, on, on Lundis on Kopenhaagenis, Ameerika Ühendriikide kongressis ja Poolas meil endal ka ikka on? Meil endal ei ole, meil endal ei olegi. Kas me ei saaks mõned koju tuua? Nad on siin käinud, nad olid kunagi Tallinnas suurel Rootsi ajaloonäitusel ja kui Eesti Rahva muuseum avati, siis toodi Lundist valim Forseliuse aabits. Ka püsinäitusele ajutiselt. Forseliuse aabits pidas ju päris kaua vastu ja kirjaviis ka, aga kui kaua tema õpetamismeetod vastu pidas? Jah, kirjaviisi pidas vastu poolteist sajandit, kuni kuni siis arends tuli, tuli veel soomepärasemate uuendustega. Aga kui kaua püsis Forseliuse meetod, need teistmoodi tähenimed ja teistmoodi mõmisel kokkulugemine? Seda ei oska päris täpselt vastata. Kreedo viiselgren, kellest me rääkisime eelmises saates, kes, kes publitseeris Forseilise kirjad. Ta oli siis sel ajal Tartus ja tülitas oma küsimustega Paul Aristeta ja Paul Ariste kommenteeris, et et niisugune lugemaõpetamise viis, kus tähti nimetatakse keeleemee et see pidi olema veel mõnel pool Võrumaal või Tartumaal kasutusel. Et niisiis võib oletada, et selline õpetamisviis ja tähtede nimetamine oli säilinud ka veel veel mõnel pool enne teist maailmasõda. Aga siin on veel üks aga et samasugused tähenimed, üllatus-üllatus, leiame me ka Otto Villem Masingu lugemislehtedelt mida ei ole tähele pannud seni ükski keele uurija või, või aabitsauurija. Nii et et siin on nagu kaks küsimust, et kas Forseliuse meetodi ja need pähe nimed säilisid, kas Maasing leiutas need uuesti ja kas see, mida teadis Ariste rääkida enne sõda oli Forseliuse või Masingu pärand. Et võib-olla on mõni raadiokuulaja, kes, kes oskab selle kohta mõne kommentaari lisada, mina olen õnnelik. Kas Forseliuse aabits oli eriline aabits? Euroopa mastaabis oli ta teistmoodi kui teiste rahvaste aabitsat. Jah, see oli tõepoolest, et isemoodi võiks öelda lausa iseäralikke ja nii teistmoodi, et üks lugupeetud pedagoogikaprofessor uuris seda, jõudis järeldusele, et Forseliuse aabits see küll ei ole, et oma ajajärgu harib tuim kooli mees, nii saamatult aabitsat poleks koostanud soli tsitaate. Aga, aga see, mis võib tunduda arusaamatu tegelikult üpris geniaalne. Brasiilias lihtsustas eesti õigekirjakoodi saavutas tähestiku muutes tähtede üsna täpse vastavuse eesti häälikusüsteemiga. Kui jätta kõrvale võõrtähed ja peenendused, et üksnes õ täht jäi puudu. Ja see uus meetod tegi lugema õppimise hõlpsaks ja kiireks. Nii et kahe kooli talve asemel jätkus nüüd ühest. Et see väike raamat osutus ka omamoodi mängu muutiakse. Et sellest sai alguse kirjaviis, milles lõpus trükiti ka piibel 1739. aastal. Ega me ei tea, kuidas oleks käinud eesti kirjakeele areng, kui Forseilis algatatud uuenduste poleks olnud, et kui kaua oleks säilinud saksapärane kirja viise? Üsna sarnaseid ortograafia reforme püüti läbi viia ka mitmel pool mujal näiteks Shakespeare'i aegsel Inglismaale, aga need ei õnnestunud. Ka Benjamin Franklin Ameerikasse üritas inglise tähestikku täiustada ja kirjutada pikad vokaalid kahekordselt ja seegi ei läinud läbi. Et eesti kirjakeele Hedrükki sõnas Lepp, oli tunduvalt lühem ja siin õnnestus uuendus läbi viia Forseliuse aabitsas see kõik algas. Ja kindlasti oli tema eesti koolipoistel selles oma osa. Forseliuse aabitsast Forseliuse õpetamismeetodist ja aabitsa uuest kirjaviisist rääkis Tallinna Ülikooli teadur Aivar Põldvee, kes ootab infot Forseliuse ja Masingu kasutatud tähenimede kohta. Saatele võib sõnumeid saata ka kodulehel ja Facebookis saate toimetaja Piret Kriivan. Kauaaegne Tartu Ülikooli ajaloo professor Sulev Vahtre tere rääkis Talurahvaharidusest Kambja kooli 300.-le aastapäevale pühendatud saates 1987. aastal. 300 aastat talurahvaharidust on Sulev Vahtre sõnul üsna maksimumi lähedal. Eesti oli üsna esimeste hulgas. Kõige olulisemaks tuleks vahet pidada aega ise edasiminekut hariduse alal üldiselt mis hakkas mõjustama ka Eesti ala. Selgub, et talupojad mõistavad küllalt hästi hariduse vajalikkust. Hakkab tekkima lausa võistlus. Rivaliteet lugemisoskuse osas ei taheta teistest maha jääda. Ja koolide asutamist talupojad toetavad väga ja väga agaralt. Eriti Eesti Liivimaa osas lõunaosas, kus ka mõisate reduktsioon toimus tunduvalt suuremas ulatuses kui Lõuna-Eestis umbes viis kuuendiku Liivimaa mõisatest redutseeriti. Ja see võib olla ka üheks põhjuseks, et koolide areng just Lõuna-Eestis kulges ladusamalt kui Põhja-Eestis näiteks kirjutab rauschert. Eesti rahvas on minu meelest nagu söök, kus võsa peal kasvab. Mis head vilja kannab, kui võsa ära raiutakse ja välja ei uuritakse. See on öeldud seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel, mitte 19. sajandil, kus niisugused seisukohad nii üldisemalt esi esile tõusevad. Eestlane ütleb, kes pida tahab, võib seda hästi. Karjased kõnnivad loomade järel ja loevad raamatut. Mõnede õpetavad kodus oma vendi lugema, teised juhatavad omakseid paluma ja laulma. Kes oleks võinud arvata, et eestlane selle peale valmis on? Jumala andku neile, kes seda vastumeelt, näevad rumalust ära tunda. Nii näeme seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoolel eesti talupoegi kui vaimselt tervet arenemisvõimelist rahvast, kellel on väga sügav püüd haridusele. Gotthard Friedrich rauschertist Sangaste vastorist, keda Sulev Vahtre osundas, tuleb kindlasti juttu edaspidi, kui Aivar Põldvee räägib esimestest eesti haritlaste Est-Aga esimestest eestikeelsetest raamatutest võite pikemalt kuulata parama saatest ja viite leiate kodulehelt. Kõike head Kuulmiseni nädala pärast.