Tere see on hämmastav, kui palju saad teada oma emakeele kohta, kui tunned teisi keeli, nende olemust, staatust, käekäiku. Liivo Niglase dokumentaalfilm keelepäästja on küll indiaani keelest, aga mõtlema paneb eesti keele peale. Saates on filmi peategelane keeleteadlane Indrek Park. Tere päevast. Tere päevast. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja kui ma tavaliselt saate lõpus meenutan varamu saateid, seekord ütlen juba ette, et Indrekut saab kuulata nii keelesaate kui ka eesti loo varamust. Ja meenutan, et Indreku raadiokarjäär algas juba tudengipõlves maailm täna saate Hiina korrespondendina. Kas mäletad ise? Ja mäletan ikka 10 minutilisi sutsakuid, sai päris palju vis kokku. Ja sellest on ka muide jälg raadiovaramus arhiivis olemas. Aga kas sa oled nõus sellega, et kui paljusid keeli tunda, kui teisi keeli tunda ja nende lugusid tunda, et siis see räägib ka midagi meie oma emakeele kohta? Ma arvan küll, et muid keeli tundes paraneb ka iga inimese oma emakeeletunnetus. Et selles suhtes on muude keelte õppimine igal juhul tänuväärt ja näiteks praegu Ameerika Ühendriikides, vastupidi, vähendada tud viimase paari administratsiooni ajal võrgelt õpetustes tahetakse keskenduda inglise keelele, kuna inglise keele tase on koolides kehva ja paradoksaalsel kombel on tulemused järjest langenud. Kui on vähendatud võõrkeele tundide arvu. Paraneb emakeeletunnetus, mis emakeeletunnetus on? Oh ma ei oskagi ütelda, mis emakeeletunnetus on, pole keegi kunagi niimoodi küsinud, selline kõhutunde asi, et kas miski kõlab õieti või valesti, kas mõni konstruktsioon või tarind on grammatiline või mitte ja miks pärast see on niimoodi, aga samas mida erinevamaid keeli tunda, siis võib teinekord iseeneselegi üllatuseks leida nendes keeltest konstruktsioone mis on oma keeles väga erinevad, aga väljendavad sama mõtet ja teinekord vastupidi, võib leida konstruktsioone, mis on omas keeles olemas, aga mida kooli grammatikas ei õpetata. On sul mõni näide ka kahe no näiteks ma mäletan, kuidas ma kooli ajal vaevlesin vene keele tunnis lõpetatud ja lõpetamata teguviisidega Zarežennennisovežennivid. No küll oli raskema pooled korrad panin mööda selle õige tegusõna valimisega õige vormi valimisega, et see oli rohkem nagu loterii. Aga kui ma lõpuks sain aru, et seesama lõpetatud lõpetamata teguviis on ka eesti keeles olemas, aga meil väga erandlikult maailma keelte hulgas väljendatakse seda hoopis nimisõnaga. Ja kui ma sain sellest aru, siis mul kohe paranes ka vene keeles. Nende õigete värvide valimine näiteks no eesti soome keeles ja veel mõnes läänemeresoome keeles väljendatakse lõpetatud ja lõpetamata teguviisi sihitise käändega. Näiteks ma kirjutasin raamatu, kui ma kirjutasin raamatut ja nende rööpvormid vene keeles olekski kohe saareženneni Savičenevid. Ma kirjutasin raamatu, kirjutasin raamatu, valmis, seal lõpetatud tegevus ja ma kirjutasin raamatut, son lõpetamata tegevus. Ma sõin õuna või ma sõin õuna ära. Selge vahe, eks ole helge vahe ja mis hämmastab keeleteadlase üle maailma. Neile tundub väga veider see, et läänemeresoome keeltes väljendatakse tegevuse lõpetatust, mitte verbiga, nagu võiks oodata vaid nimisõnaga. Kui palju me peaksime sellistest erilistest võimalustest keeles kinni hoidma. Minule meeldib hirmsasti enneminevik. Minu meelest on nii selge vahe, kas ma olen tantsinud või ma olin tantsinud. Loomulikult peaksime kinni hoidma, ma mäletan, et nõukogude ajal me keeleminutites raadios päris sageli kurdeti, et vahetegemine mõlema minevikuvormi vahel kipub ära kaduma vene keele mõjul. Nüüd on see tagasi tulemas tänu inglise keelele, see on üks väheseid häid asju, mida üleüldine inglise keele oskus on eesti keele jaoks teinud. Sest inglise keeles tehakse vahet sellel, kas ma olen midagi teinud, volin midagi teinud. Samas selle ennemineviku kohta öeldakse, et see on meilegi eesti keele juurde külge poogitud, et see on selle tulemus, kui 100 aastat tagasi hakati kirjakeelt, et arendama ja eesti keeles taheti kultuur tehti kultuurkeel. Et siis on nagu juurde võetud asi, et kui palju me võime juurde võtta. Ta, kui palju me võime ära unustada keeles. Keeled ikka muutuvad ajas ja ma arvan, et selles ei ole midagi hullu, kui mõnelt poolt midagi huvitavat juurde tuleb. Et eesti keel on ka selline huvitav kehand, kus on säilinud palju algsest alguurali keeles pärit nähtusi ja samas ka kõige viimasel ajal juurde kogunenud konstruktsioone, nagu näiteks seesama enneminevik Sest või sellised tegusõnaühendid nagu läbi lugema, ära tegema, üle minema läbi tegema, et, et mis on päris ilmselt Germaanilikud ja muutes läänemeresoome keeltes palju vähem levinud. Aga samas on meil võimalik ka rääkida nii-ütelda puhast soome-ugri keelt, kus me lihtsalt väldime neid konstruktsioone, et me keel on, annab rohkem võimalusi, rikkam. Nagu Jaan Tõnisson ütles, et võtkem, mis meile tarvilik on ja mis tarvilik ei ole, seda ärgem võtkem. Jah ja no vaata, ilus väljend, ärgem võtkem. Ja grammatika on üks Lotmatute võimaluste maha minu meelest. Jah, täpselt, et eesti keel on loomulikult, ta ei ole elanud isolatsioonis, et, et me oleme väga palju olnud mõjutatud ümberkaudsetest keeltest, et see keeleliit, mis siin Läänemere ümber asub, on kõiki keeli mõjutanud. Ja eesti keel on piisavalt konservatiivne, et on säilitanud vanu jooni, aga samas ka uusi juurde võtnud. Et väga rikas keel, väga palju on siin nähtusi, mis esinevad ühes või teises naabruskonna keeles, aga sellist kombinatsiooni nagu on, meil ei ole mitte üheski teises keeles peale meie. Kui konservatiivsed me peame olema ja mis see keeleline konservatiivsus ongi, kui me mõtleme näiteks selle peale, et eesti keel on kirjakeel. Et me ju tegutsesime pikki aastaid aastakümneid selle nimel, et eesti keeles saaks tugev kirjakeel kultuurkeel aga nüüd räägitakse palju juba sellest ja keelesaadetes on palju juttu sellest, et keel võiks olla vabam. Et kus need piirid on ja kas me oleme nüüd siis selle kirja keelestumisega liiga teinud oma keelele? Ma arvan, et see on selline kahe otsaga asi, et kumbki äärmus ei ole hea eesti keeles õnneks kirjaviis, see, kuidas me sõnu kirjutame, muutub vastavalt hääldusele erinevalt näiteks inglise keelest, kus siiamaani kirjutatakse sõnu niimoodi, nagu neid hääldati kuus 700 aastat tagasi näiteks Chefligioosseri keeles kus kirjapilt ja hääldus on täiesti erinevad. Et selles suhtes eesti keel on küllaltki edumeelne, kõik keeled muutuvad ajas ja kui me ei võta muutusi omaks, kui me oleme liiga konservatiivsed, siis kirjakeel või ametlik keel kaugeneb üha argikeelest ja selliseid näiteid on maailmas palju. Hiina keel on sajandeid sellise nähtuse käes kannatanud. Isegi soome keeles on kirjakeele kõnekeel väga erinevad kesktee, tuleks leida kuldne kesktee, kuldne kesktee. Aga loomulikult, kui me laseme reeglid täiesti vabaks, et igaüks kirjutab nii, nagu ise tahad, siis sellest tekib tohutu terminoloogiline segadus. Eks see on üks näide selle kohta. Näiteks kui ei ole ära määratletud, mida sõnad tähendavad või mida grammatilised vormelid tähendavad siis võib tekkida väga palju segadust juba seaduste tõlgendamisel. Aga loomulikult kõik keeled muutuvad ja eesti keelde tekib uusi konstruktsioone juurde, mõned kaovad ära. Meil on väga palju paralleelvorme, mis mul eesti keeles tõesti meeldib, sest eesti keele ametliku kirjakeelt on väga palju rikastanud meie murded. Ja siiamaani vaieldakse selle üle, et missugused vormid on korrektsemad näiteks mitmuse osastav kas maju või majasid osi või osasid. Viimasel ajal osa siid ja maja siid millegipärast. Sest see on palju lihtsam ja praegu kindlasti on eesti keeles väga selgelt näha see, et kaovad erandlikud vormid ja väheste liikmetega muute paradigmad ja tekivad asemele sellised paradigmad, mida saab ilma ilma suurema vaevata kõikide sõnade kohta kasutada sedasama osa siid ja majasid selle asemel öelda osi või maju. Nii nüüd siis hea või halb, see on valikuvõimalus ju, väheneb. Kui võimalus ja mina lõunaeestlasena eelistan seda lühemad mitmuse osastavat Lõuna-Eesti keeltes ei olegi seda pikka eriti kasutusel. Võru keeles ei ole üldse seda, kui on, siis on ilmne kirjakeele mõju. Aga eks selliseid näiteid ole veel lisaks mitmuse osastav, kas kasutada käändeid või kasutada tagasõnu, kas kellelegiga koos kellelegiga, kas laua peale v lauale kas majja või maja sisse. Et eesti keeles on paralleelvorme hästi palju. Kuidas on indiaanikeeltes, muide, kas on paralleelvorme? Kas see, kas see on nüüd hea või halb või ei saa tegelikult keeleteadlane ilmselt mulle öelda, et kas see on hea või halb? Geno reglementeerimata pole loodud norm keerd, mis on kujunenud ühiskeeleks, siis on paralleelvorme üldiselt väga-väga palju ja eesti keelestki keelton normitud, siis meil on tahetud norme ju tekitada selliseid, mida kõik kogu rahvas kasutaks, aga samas on paljud vanemad vormika säilinud. Sellised paralleelvormid sageli häirivad keele tundlikumaid inimesi. Näiteks Jaan Kaplinski on mitu korda mitmete selliste paralleelvormide suhtele on võtnud sõna väga paljud keeleuuendused, mis Veske ja Johannes Aaviku ajastul on meie keeles juba pärid näiteks ülivõrre, kas kõige suurem või suurim. Et ühed eelistavad üht, teised teist, võib-olla mõlemat võiks kasutada, et ma ise arvan, et see on nagu keelerikkus meid. Ja niikaua, kui keelt ei ole normeeritud, on paralleelvormide rohkus täiesti tavapärane. Ja praegu näiteks, kui ma vaatan, Lõuna-Eestis toimub võru keele võru, seto keele kirjakeeles tumine. Ja seal luuakse õigem, mitte ei looda, vaid mõned vormid muutuvad standardiks ja see väga palju häirib kohalikke murrakut kõnelejaid. Sest igas kandis igas külas oma oma kõnepruuk. Ja ma tunnen päris mitmeid vanemaid rääkijaid, keda ääretult häirib see, et selline Harju keskmine, kui võib nii võru keele kohta ütelda, kus on välja valitud, et eelistame kasutada seda vormi. Ja eks eesti keel on kunagi samasuguse protsessi läbi elanud, ma olen ise mitme keele kirjakeele loomise juures olnud osaline, näiteks lakota keel, kus on ääretult palju, mitukümmend erinevat, väga erinevat murrakut ja keelepruuk ja ja mõned kolm-neli suuremat murde piirkonda. Ja kui pandi kokku sõnaraamat, siis võeti nii palju kui võimalik kõikidest murretest sõna variandid, aga üks nendest pidi ikkagi olema esimene, mis läheb sõnaraamatusse tähestikulises järjekorras. Ja et põhimõtteliselt on loodud keele standard ja see häirib ääretult palju vanemaid rääkijaid. Samasugust nähtust me võime näha Iirimaal, kus tegelikult on neli erineva keelepruuki. Iiri keelt. Räägitakse emakeelena kolmes kohas iri saare peal ja need kolm kohta ei ole omavahel ühenduses. Kõigepealt on Põhja-Iirimaa, siis on kolme ja lõpuks monster. Ja seal vahepeal mõned väiksed saarekesed veel igas on küllaltki erinev murre ja siis nende baasil on loodud ühine iiri kirjakeel, mida õpetatakse koolides. Ja nii palju, kui ma olen iirlasi näinukes räägivad oma keelt emakeelena, need ainult irvitavad selle üle ja neil on hakkab tõesti vastu selline kirja keelestatud standardiseeritud iiri keele variant. Aga samas ega teisiti ei saa. Just nimelt ma tahtsingi jõuda selleni, et see on ju paratamatu, et peab olema mingi kirjakeel või ühiskeel ja sellel on omad normid, mida ikkagi tuleb järgida. Ma ikka, kui vabase keel siis ikkagi saab olla või kui vabakeel tohib olla, ma ei tea, kas tänapäeval tohib niimoodi küsida? Ma arvan, et ma ei ole õige inimene sellele vastama, aga ma usun, et Eestis on leitud antud hetkel küllaltki kuldne kesktee. Et aeg-ajalt esineb keegi meedias avaldusega, et võiks asja täitsa vabaks lasta. Ja neile vastukaaluks tulevad siis sellised keele normeerija, kes ütlevad, et kõik, mis järgi näiteks Eesti keele Instituudi antud juhistele, et see on kõik normivastane. Aga noh, enamus inimesi käitub ikka kõhutunde järgi ja mis meid kõiki ühendab, teeb üheks eesti rahvaks, on ikka see kool, kus me oleme õppinud ühist eesti keelt rääkima ja lisaks sellele võib siis argielus iga inimene rääkida oma kohaliku varianti. Ma arvan, et seda on ka kogu aeg tehtud, et on räägitud oma kohaliku varianti, aga kui sa sealt kohalikust oma piirkonnast oma noh, ütleme heas mõttes nullist tuled välja keskpõrandale tulevad kokku teistest murdepiirkondadest või teistest slängi piirkondadest inimesed, siis sa pead ju oskama sellel keskpõrandal tantsida. Et ühist keelt rääkida, sest et me peame ju üksteisest aru saama. No ma usun, et Eesti on jõutud murrete tasandamisel nii kaugele, et me kõik räägimegi enam-vähem ühtemoodi ja me oleme selles suhtes haruldane keel, et, et meil on olemas oma Eesti keele instituut igasuguseid keelenõukogud ja toimkonnad, kes annavad soovitusi ja kohe määravad, kuidas võib rääkida või mitte. Selliseid keeli on maailmas vähe. Ja loomulikult on siin kõrval kõnekeel ja ma usun, et meie kõnekeel ja kirjakeel ei ole veel nii palju omavahel lahku läinud, et üksteisest aru ei saaks. Ja samas ka meie keeleinimesed on piisavalt tolerantsed, kui on näha, et mõni asi on ikka täiesti argikeelde sisse läinud, siis üleüldiselt ikka antakse vabaks. No ja eestlased on juba sellised, et mõne arvates paljude arvates olla antakse liiga palju vabaks keele inimestel liiga tolerantsed. Mõnede arvates ja jälle on kuulda olnud, et mõnede arvates mitte ja samas igasugused murdevariandid, mis on olnud ikka keelatud, nüüd jälle tundub, et ollakse natuke tolerantsemad, et oma keele hooldamine ja rääkimine on nagu tango tantsimine. Tuleb tunnetada täpselt, mõni samm läheb liiga kaugele, siis kaob tasakaal käest ära, aga natukese võib improviseerida ka. Seal tunnetuse küsimus. Ja kui vaadata mistahes keelt nii oma emakeel, eesti keel, siis enamasti keeles kõik allub reeglitele umbes 95 protsenti keelest allub reeglitele. Aga mingi viis, kuus protsenti või mõnes muudkonnas kuni 10 protsenti sõnadest ja reeglitest ei allu sellele üleüldisele reeglina need on erandid. Keeleteadlased ütlevad selle kohta, et kõik keeled lekivad et keel on nagu matemaatika, aga keeles on palju selliseid nähtuseid, kus kaks pluss kaks ei ole alati mitte neli on hoopis 3,8 või 4,2. Ja siis viis protsenti keelest, mis ei allu reeglitele. Sealt tulevad need uued nähtused, mille järgi keel loob uusi reegleid, kaotab vanu. Seda kõike ei saa ära keelata. Näiteks praegu, kui vaadata tüpoloogia järgi eesti keeles, peaks küsisõna algama sõnaga kas. Aga samas, kuna eesti keel oma tüübi poolest kuulub selliste keelte hulka, kus tegelikult püsisõna peaks olema lause lõpus sõna lõpus nagu soome keeles, mitte et kas on, vaid on ka. Nii on näha, et eesti keeles on selline pinge tüpoloogiliste tahtmiste ja, ja normeeritud keele vahel, et kas on nii või siis kõnekeeles nii on või või päris kõnekeeles on nii, on või, ja mõned on, ainukest teed kasutavad mõlemad küsisõna lause ees ja lause lõpus, et kas on nii või et me veel ei tea, kumb variant siis võidab, et praegu on mõlemad ühtviisi kasutatavad, kuigi norm keeles tahetakse kassi kõnekeeles on või palju rohkem levinud sest eesti keelele sobib paremini. Kas kirjakeel saab keele ära rikkuda? Olgu eesti keel või indiaani keel või hiina keel, Hiina keel on rikutud. Väga jõhker küsimus, hea väga tundlik küsimus ka, ma usun, et mitmed keeleinimesed kes keelega loominguliselt tegelevad, näiteks selle, pean mainima kohe Jaan Kaplinski ütlevad, et loomulikult juba ongi ära lörtsitud. Ja noh, eks see olenebki sellest, et kui vabalt Me laseme keelel muutuda, kui meil luba keelel mingisugust piiride raames muutuda, siis ta kindlasti ei saa kunagi ära lörtsitud. Aga kui me oleme natukese tolerantsed ja see viis protsenti keeles, mis anname rohkem mängulisust juurde, kui me sellesse suhtuma suurema sallivuse ega siis ma usun, et meil asjad kontrolli all. Mängulisus all sa mõtled reeglitega mängimist, kujundlikust, keele, kujundlikkust. Reeglitega mängimist just, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud on näha, näiteks eesti keeles on praegu levimas üha rohkem vana kadunud viisiütlev kääne instruktiiv. Käsitsi on meil alati keeles olemas olnud ja nüüd sedasama käändelõpp käsitsi, see on levimas. Kusjuures keelekorralduse mõjul sellest nor raadios räägitud seitsmekümnendatel ja nüüd üha rohkem. Räägitakse käsitsi, nüüd on meil juba ka meilitsi kirjatsi telefonitsi et sellised asjad läbivad. Käsitsi ja meilitsi ja need on väga toredad vormidega. Kas sul on ka päris oma lemmikvorm? Võib olla, mis on kadumas? Minu lemmikvormid eesti keeles on sellised, mida ma avastan iseenese jaoks, mitte et ma esimesena neid avastan, vaid keeleraamatutest mulle järsku jõuab nagu arusaamine kohale, et ma olen seda juba näinud mõnes muus keeles. Aga eesti keeles kasutatakse lihtsaid, selliseid väga üldistavaid termineid nagu määrsõna või või, või tegusõna või, aga tegelikult muudes keeltes on palju täpsemalt need paika pandud. No näiteks viimases horisondis Liina Lindström räägib Distributiivist Eestis ja siis ma mõtlen indiaani keelte peale, et millega ma olen tegelenud, kui levinud on see grammatiline vorm nendes keeltes eesti keeles on ainult vähestes määrsõnade näiteks õhtuti hommikuti kui ma hakkan nüüd ütlema majati või inimesed, siis on see nagu natukese pingutatud. Inimesed ei ole meeletuletus ja no aga kui ma näiteks ütlen argipäeviti, see kõlab hästi, aga ma ütlen päeviti mis asi, see on, sama asi nagu hommikuti õhtuti öösiti. Aga kuidas päeva kohta ütelda, siin tundub nagu meil auku olevat selles paradigmas jälle. Nii et eesti keeles on kivinenud määrsõnad, vormikusse, tatii lõppu kasutatakse, mis tähendab sisuliselt igal igal öösel või igal õhtul igal hommikul, igas majas või peaaegu kõikides majades peaaegu kõikidel hommikutel öösiti hommikuti majati. Nii, ja kui ma selle enda jaoks avastasin, ma vaatasin, et issand, kui huvitav või on teisi selliseid näiteid näiteks käänded, meil ikka räägitakse, et eesti keeles on 14 käänet. Põhikäändeid on kolm. Mida on vaja teada kõiki teisi käändeid juurde tuletada. Lõppudega käändelõppudega murretes võib käändeid olla vähem või on nad lihtsalt erinevad. Näiteks mulgi murdes ühes kohalikus murrakus on juurdeütlev kääne. Ja see on tulnud sõnast manu. Tule minu manu. Tule miuma minu manuse, minu ja manu. Need lähevad kokku tulema. Seda on esimesena kirjeldanud Paul Ariste. Või tuletare manu tule maja juurde. Tuletaremaa. Tule minu maa ja Läänemaa oma, tule minu juurde, lähme magama. Mul tuleb meelde, et Karl Pajusalu on rääkinud samast tähendust kandvast liitest. Ma ei mäleta, missuguses murdesse oli, see oli maja rehemaja juurde. Jaa, juurdeütlev kääne Paul Ariste, siis ta andis selle ilusa ilusa, ütleme teaduslikumalt kõlava väljendi, et Aproksimatiivne kääne ja nii palju, kui ma olen uurinud, on seda ainult ühes, et millegi juurde minema käände lõpuna millegi juurde suunas. Et seda on ainult ühes kaukaasia keeles kirjeldatud. Ja kui ma selle leidsin mulgi keeles, siis mulle mõneks päevaks üks mu lemmikkonstruktsioone tuurisi mulgikeelseid, mulgi murdetekste ja vaatasin, et palju ma selliseid vorme veel leian. Et need, mis on sellised lemmikvormideks, need võivad ka muutuda. Või kui mõtelda kasvõi selle peale, et meil ikka räägitakse, et soome keeles on tus pöördub et n, et emme, Meil on lihtsalt kõik, üks jäi, aga tegelikult murretes on ju ka ei ole. On olevik minevikus ess olevat, seda soomlastel ei ole, et meil aja järgi eitus muutub. Aga tegelikult kõnekeeles on meil täiesti olemas nagu soome keeleski. Näiteks kõnekeeles keegi ütleb, ma ei taha. Ma ei taha, May, Sa ei taha, sai tai taha tai. Aga siin on nüüd see kõnekeele ja kirjakeele vahed. Kuna see on nii kõnekeelne väljend kirjakeeles ei väljendu, siis tundub nagu eesti keeles ei ole sellist isikuti pöörduvata. Majandust see mai mai taha, ma ei tea, see levib ühismeedias ikka väga. Ja no see on väga tore, see näitab, et keel muutub ja mulle see meeldib, see teeb keelt kuidagi erinevamaks ja no las ta esialgu levib sotsiaalmeedias ühismeedias võib-olla kunagi ta ka kirja keelestub. Kuidas võrrelda eesti keelt eesti murdeid ja indiaani keeli, et eesti keelt ei saa ju võrrelda indiaani keeltega, pigem siis meie murdeid? Miks ei saa, ma arvan, et eesti keeles kõikides keeltes on. No selles mõttes, et eesti keel on nagu kirjakeel juba. Ja, ja on ka üksikuid kirja keelestunud indiaani keeli mitte palju, aga väga üksikuid peamiselt Lõuna-Ameerikas. Eks ikka saab võrrelda, kõiki keeli saab omavahel võrrelda, sest kõik inimesed maailmas ikkagi maailma tajuvad ühtemoodi enam-vähem. Ütleme, et see, kuidas me maailma tajume, kuidas me näeme, kuuleme lõhna, tunneme, mida me tunneme, et me ikkagi tahame väljendada samu asju, aga see, mida keel meile peale surub ja kuidas seda teha, see keeleti erineb. Nii et kar, grammatilised kategooriad, kuhu alla kuuluvad. Arv isik, sugu, aegade süsteem, aspekt, käänded, evidentsiaalsus, kõik sellised asjad ja neid on kümneid ja kümneid, mitte igas keeles pole kõik grammatilised kategooriad kohustuslikult väljendatavad tiga keelde mingi valiku ja sellepärast ongi keeled erinevad, et missuguse kombinatsiooni nad valivad ja kuidas nad midagi kohustuslikult väljendavad. Nii et meil on kindlasti kategooriaid, mis esinevad indiaanikeeltes ja mis on väga eksootilised, aga kuna meie grammati lise kirjelduse traditsioon pärineb saksa keeles põhimõtteliselt, siis väga palju selliseid asju ei pane isegi tähele. Jaa, muidugi murretes on on veel grammatilisi kategooriaid või lihtsalt keele ilminguid, mida kirjakeeles ei ole. Ja mis võivad olla välismaalastele väga eksootilised, näiteks see, et võru keeles kõik kaashäälikud võivad peenenduda. Kirjakeeles on selliseid kaashääliku dist ainult viis kuus, nagu tall ja tall, kann ja kann. Nii, võru keeles võivad kõik peenenduda, selliseid keelima tean maailmas ainult ühte, neid tuleb kindlasti veel olla enamus kirjumil hästi kirjeldamata. Ja see ainus keel, mida ma tean, on iiri keel. Ja selle tõttu, kui vaadata näiteks, kuidas iiri keelt kirjutatakse, sellised tohutu pikad sõnad tulevad välja. Aga kui neid hääldada, siis on hästi lühikene, ühesilbiline sõna või kahesilbiline mikspärast, sest iiri keeles on vaja kindlasti näidata, kas kaashäälik peenendublimid, kuidas seda näidata. Kui iri keeles kaaseriks peenendub, siis pannakse mõlemale poole tähte, E jäi näiteks ja kui ta ei peenendu, siis pannakse näiteks A ja O ja sellepärast tulevad sellised pikad lohisevad kirjutatud sõna, mida on väga raske ära õppida. Võru keeles on otsustatud, et peenendatud äärikutele pannakse väike kaldkriips lihtsalt peale. Ja kui on võru keeles peenendatud tähtede kaashäälikute kõrval täpitähed täppidega täishäälikut, siis pole seda vaja teha, sest siis peaaegu alati kaasalik peenendub. Ja see on väga eksootiline nähtus, kui palju on keeli, kus on kõik kaashäälikud, võivad palataliseeruda. Et sisuliselt on võru keeles kaashäälikuid peaaegu kaks korda rohkem kui eesti keeles. Seevidentsiaalsus on üks väga huvitav nähtus tegelikult. Ja, ja eesti keeles nimetatakse seda kaudseks kõneviisiks. See on meie oma traditsioone nimetame seda kõneviisiks, no las ta siis olla. Muudes keeltes nimetatakse sellist nähtust levidentsiaalsused, et kuidas on kõneleja mingi informatsiooni saanud. Ja paljudes indiaanikeeltes võib neid levidentsiaalsuse kategooriaid olla neli kuni viis. Kui meie jaoks on tähtis väljendada, et kuna mingi informatsiooni saime, väljendame seda kas oleviku kasutades või minevikku või inglise keeles tulevikku siis indiaanikeeltes paljudes on hoopis tähtis väljendada, kuidas informatsioon saadi. Ja igas tegu sõnas, on kohustuslik kas preffixi või või sufiksiga või mingi muu mingisuguse liitega väljendatud. Kas informatsioon on saadud oma silmadega nähes kõrvadega, kuuldes võib-olla katsudes või lõhna tundes või keegi ütles, või on see üleüldiselt teada. Ja mõnes keeles ei olegi isegi võimalik ütelda neutraalselt sellist deklaratiiv lauset ütelda, et väljas kasvavat puud ei olegi võimalik ütelda, on lausega on vaja väljendada, kasvavad sinna kohustuslik juurde lisada, et ma olen seda oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud. Võib ju olla, näiteks inimene käib väljas ja tuul kahiseb okstes. Aga kui ma ei ole näinud ise, siis kuidas ma peaksin ütlema? No siis on üleüldiselt teada, umbisikuliselt ei kuulu järgi. Kuulu järgi, et igal juhul informatsioon peab olema avaldatud tegusõna kompleksis. Ja eesti keeles on see kadumas. Kasutatakse küll näiteks Linnart Mälli olevat osanud Või ütleme, kes on idamurdealalt pärit, need võivad isegi kirjakeeles ütelda, et Linnart mäel oskanuvad kahtekümmet keelt mis ka praegu tundub, et kirja keelestumas sellised vormeleid. Nii, ja see annab märku, et Ma ei ole päris kindel, et, et kui ma nüüd natukese mööda paran, siis ärge pahandage, et kuulu järgi tean seda. Ja kui lugeda nüüd näiteks Kreutzwaldi ennemuistseid lugusid, siis praktiliselt kõik lood kasutavad sedasama kaudset kõneviisi, mis tegelikult on evidentsiaalselt elanud kord eite-taati, neil olnud väike seal kassikene näiteks ja see annab märku, et mind sealjuures ei olnud, Kuned, eit ja taat elasid, et ma räägin kuulu järgi. Ja kui ma nüüd siin mõne faktivea teen, et siis pole mina selles süüdi, vaid see on see informatsiooniallikas, kus ma olen saanud kellegi teise käest, kuulsin ikka kavalus on ka välja ja, ja no loomulikult on võimalik ka inglise ja saksa keeles ja vene keeles seda umbmäärasust väljendada. Aga selleks on analüütilised vahendid. Tuleb juurde lisada, et ma olen kuulnud mitte nii, et olevat olnud, et neil puudub selline grammatiline vahend. Nemad peavad kasutama sõnavara ja väljendeid. Eesti keeles on üks levidentsiaalne kategooria, see on siis mida meie nimetame kaudses kõneviisiks, aga paljudes keeltes on palju rohkem. Ja ma arvan, et kui keelt koolis õpetada, võib-olla olekski kõige parem eesti keele vastu huvi äratada mittetraditsioonilist õppemetoodikat kasutades, vaid just võrrelda eesti keelt tüpoloogiliselt sarnaste keeltega. No näiteks kui hakata rääkima, et eesti keele häälikusüsteemist, et võiks ju võrrelda, kuhu eesti keel maailmakeelt suures pildis asetub, et missugustes keeltes on veel sarnaseid süsteemi, missugused häälikud üldse on olemas kas on eesti keeles näiteks eksootilisi häälikuid nagu Paul Ariste jälle kirjeldanud piilabiaalset drilli mis esineb eestikeelses ainult ühes sõnas. Ja see on siis, kui hobust rõhutatakse, kui kaks uut käivad põrinal kokku. Ja paljudes Aafrika keeltes on selline häälik täiesti tavaline. Nii kui võrrelda näiteks meie käänete süsteemi, siis näidata, kuidas käänded teistes maailma keeltes esinevad võiks vaadata lihtsalt võrrelda, et missugused grammatilised kategooriad maailma keeltes olemas on ja siis vaadata, kuidas eesti keeles neid kategooriaid väljendatakse vahel analüütiliselt, mis tähendab siis seda, et, et lihtsalt pannakse sõnad järjekorda ja kirjeldatakse. Aga teinekord on meil sedasama vahend olemas näiteks seesama Distributiiv, millest me rääkisime hommikuti õhtuti keeleti. Kui vaadata näiteks, et mikspärast on eesti keeles kolm pööret, mina, sina, tema, mitmuses, meie, teie, nemad, mõnedes keeltes on pöördeid kuni seal seitse-kaheksa. Meie kahekesi tee kahekesi, eksklusiiv inkrusiiv tuleb juurde. Nii duaal kui niimoodi keelt õppida, ma arvan, tekiks palju suurem huvi omaenesekeele vastusest praegu, kui ma loen ühismeediast paljude noorte inimeste postitusi selle kohta, kuidas neil on raske ennast eesti keeles väljendada. Et inglise keeles enamasti inglise keeles on see palju lihtsam, siis tegelikult see näitab seda, et nende inimeste emakeeletunnetus on täiesti puudulik. Nad ei teagi kõiki neid vahendeid, mis meil olemas on ja selle nagu peegelpildiks on see, et, et nii halvasti kui nad ise tunnistavad, et nad eesti keelt tunnevad, enamasti tunnevad naka inglise keelt, et nende inglisekeelseid postitusi on sageli päris häbi lugeda. Toon selle kohta ühe näite, mis ma vaatan, nalja teinud, et kui tuli inglisekeelses tõlkes välja viimne reliikvia, mis muidu toredasti tõlgitud, siis seal on see üks kohku sans respiiter ütleb, et kaitse ennast. Nii on sul meeles see koht seal tõmbama ka välja. Kuidas inglise keelde tõlgitud Protection mis tähendab põhimõtteliselt inglise keele kõnekeeles kasuta kondoomi. Õigem oleks ütelda difanud jossa. Ajakirjal see võis olla tööõnnetus, aga ütleme selliste nooremad inimeste inglise keeles just need, kes ütlevad, et eesti keeles nad ei suuda ennast väljendada, sest eesti keeles ei ole sellist väljendusrikkus nagu inglise keeles. Enamasti kipuvad inglise keeles just selliseid kaitse ennast tüüpi vigaseid tegema. Et ikka tuleb vaadata keelemaailma avaramalt ja natukene väljastpoolt, vaade avardab meie maailmaga igal alal. Koolis ja õppisin keele õpikutes, mis oli, no tõesti maailmatasemel on väga hästi tehtud õpikud, et mis minu jaoks jäi puudu, oli just see võrdlusmoment ja esimest korda, kui ma avastasin enese jaoks, et kui huvitav eesti keel võib-olla oligi keskkooli lõpus enne keskkooli maalimist kaheksandas klassis, kui ma nägin kooli raamatukogus pisikest taskuformaadis Aleksei Leontjevi raamatut, mis on keel kus oli kirjeldatud huvitavaid konstruktsioone, mida maailma keeltes leida, või ja selle raamatu oli toimetanud, kommenteerinud Paul Ariste, mis on omaette väärtus absoluutselt, ja siis sellest raamatust ma lugesin, et on olemas sellised asjad nagu incorpoureeriva keeled, olu, sünteetilise keeled ja noh, need sõnad olid kuidagi kõlasid nii maagiliselt tekitas huvi ja siis kõikide nende keeruliste terminite juures siis Paul Ariste oli toonud näiteid lähematest soome-ugri keeltest ja nii palju kui võimalik eesti keelest ja näitas, et need asjad ei olegi nii eksootilised. Lihtsalt meil neid nimetatakse teisiti ja nad on võib-olla keeles säilinud ainult jäänukid. Täna siin-seal. Üks, ma arvan, on kindel, et emakeelest lahti ei saa. Selles mõttes selles filmis Liivo Niglase filmis oli stseen, kus sa rääkisid, kuidas sinu keelejuht mandani keele viimane kõneleja, Edvin, kui ta oli juba väga haige, siis ta unustas ära teised keeles ja oskas ainult Londoni keelt. Ja sina siis vahendasid, keda sina kui inglise ja mandani keele oskaja vahendasid teda tema lähedastele. Et see, see näitab ikkagi, mis on emakeel inimese jaoks. Jah, ma arvan, et väga vähe on neid inimesi, kes suudavad ühe või veel harvemini, kas see ana tõesti üksikutel juhtudel kolm keelt sama hästi ära õppida kui ja saavutada selline tunnetus, nagu inimesel on kaasasündinud oma emakeelega? Võib-olla vähesed kakskeelsetest peredest pärit inimesed suudavad seda teha. Ja Edvin pension oli jah, väga hea näide, et ta unustas oma keeled selles järjekorras, nagu ta oli need õppinud kõigepealt inglise keel siis Sid, Atsa keel ja kõige lõpuks ta rääkis oma mandani keelt. Ameerika ühendriikides ma olen näinud, kohtunud meie ühe sealpool lompi tuntuima keeleteadlase Alo Raunoga, kes oskas ka väga palju keeli, tema kolmekümnendatel õppis umbes aasta või veidi rohkem Ungaris kus ta õppis ungari keelt täiesti vabalt rääkima. Ja kui ta meie seast lahkus 15 aastat tagasi, siis ta ka kaotas oma keeled peale üheksakümnendat eluaastat. Selles järjekorras nagu tariinid õppinud. Inglise keel läks esimesena ja kõige lõpus ta rääkis eesti keelt, isegi kui ta oma lapselapsi ära ei tundnud. Ta oskas rääkida eesti keelt ja ungari keelt, nagu ungarlased ütlesid täiesti aktsendivabalt, sest see oli üks esimesi keeli, mida ta peale eesti keelt oli täiesti vabalt selgeks õppinud. Et emakeel on ikka, on see, mis teeb meist selle, kes me oleme. Ma usun, et et enamus sellistes inimesed, kes poosetavad, et oma emakeeles ei suuda ennast nii väljendada argu mõnes muus keeles, eks ole ju selliseid kirjanikelgi alates Milan Kunderast ja lõpetades mõningate päris omamaiste inimestega siin. Ma arvan, et mingil hetkel nad ikkagi saavad aru, et kui oma emakeel nii hästi kätte tulnud, siis, siis on ka võõrkeeles ennast raske väljendada. Aitäh, Indrek sulle tänase saate seest ja kui sa nüüd tagasi Ameerika ühendriikidesse lähed, siis mis on sinu? Mis on sinu pealisülesanne, kui sa sinna tagasi lähed? Kõigepealt tahaks ütelda, et ma käin Ameerikas hetkel ma ütleksin, et ma käiks seal tööl, et ma ikkagi elan siin isegi kui seda nad mõni kuu aastas. Ja esimeseks ülesandeks on ära lõpetada need projektid, mis on alustatud ja mõned neist juba mitukümmend aastat tagasi. Kahjuks on mu kaastöölisi vähe, et sõnaraamatukokkupanek võtab terve elu, nagu me Silveti saagpaku puhul teame. Silveti saagpaku ajal ei olnud võimalik poolikut tööd välja anda, sest siis oli kõik põhines paberile trükkimisel. Tänapäeval õnneks saab hakata kasvõi sõnahaaval iga päev sõnaraamatut võrgus täiendama. Ma loodan, et ma jõuan oma tööga nii kaugele, et ma saan selle tagasi koju tuua. Ja siis loodetavasti juba selle kandi, kelle pruukida ka edasi tegeleda.