Tere kuulama saadet moodsate ideede ja mõtete teadussaavutuste levikust Eestisse, Rootsil ja kui ühed sõjad ja katkud järgnesid teisele. 1632. aasta juunikuus kinnitas Rootsi kuningas Gustav teine Adolf Tartu Ülikooli asutamisüriku. Kui palju selles ülikoolis võis arutada selle üle, kas kuningavõimu vaja on? Tartu Ülikooli mõtteloo professor Pärtel Piirimäe räägib alates sellest kuidas Euroopast teadussaavutused uued ideed ja moodsad mõtted Eestisse Tartu ülikooli jõudsid. Kas kõik, mis oli teada eurooplastele, sai teatavaks ka Eesti ülikoolis? Saate toimetaja Piret Kriivan. See varauusaegne inimene, missugune inimene ta oli, mida ta teadis maailmast ja mida ta arvas maailmast. Ma arvan, et varas USA puhul on eriti oluline eristada seda, et millisesse klassi või seisusesse täpsemalt kui tollast eristus kasutada, millisesse seisusesse inimene kuulus. Et nende elumaailmad olid ikkagi väga erinevad. Kui me mõtleme, varu, seal oli kolm peamist seisust, olid siis aadlikud, linnakodanikud ja kolmandaks talupojad aga sinna juurde tegelikult see süsteem oli natuke keerulisem, olid ju ka veel vaimulikud, olid ohvitserid, olid Literaadid, kellel kõigil olid siis oma erinevad elumaailmad, ütleme, kui aadlikud tegelesid põhiliselt siis riigijuhtimise riigiasjadega sõjapidamisega sellest, siis neile anti maaavaldused, et nad saaksid ennast seisusekohaselt ülal pidada, siis nende tähtsate asjadega tegeleda siis vaimulikud tegelesid hingeharidusega ja ütleme, sellised haritlased olid ka tegelikult vaimulike klassiga väga tihedalt seotud ja talupoja elu maailm oli muidugi ääretult piiratud, eks üritati nende hinge harida. Käisid siis regulaarselt kirikus, talulapsed käisid leeris, aga siis noh, kui vaatame Eestimaa konteksti, siis muidugi kogu aeg kurdeti, et, et talurahvas tegelikult õieti ei tea isegi kõige elementaarsematest piibli tõdedest mitte midagi, on siis ebausu küüsis tegeleb nõidumise ja posimisega ja nii edasi ja nii edasi, nii et selles mõttes olid lõhed olid ju tohutud ja, ja kindlasti palju palju suuremad kui tänapäeval sellise universaalse hariduse kättesaadavuse ajal. Aga kas siis see rootsi aeg laias plaanis tõi nagu murranguga inimeste mõttemaailma ja arengusse, sest sel ajal ju juba enne, kui Tartu ülikool asutati, ikkagi toimus väga palju maailmas uuenduslik. Jah, Rootsi aeg, võib-olla langebki kokku sellise võib-olla Euroopa nii-öelda moodsa teaduse kujunemise ajaga ja moodsa teaduse ajal kõige laiemat vaidlust silmas pidada sellise antiikse Aristoterliku filosoofia kõrvaletõrjumist ja siis selle asendumist nii-öelda empiirilist laaditeadustega teadused siis, mis põhinevad pigem vaatlusel, kogemusel ja siis nende andmete tõlgendamisel, et sa nüüd nii-öelda selline lihtsustatud skeem. Aga tõepoolest, et me näeme sellist väga suurt erinevust, kas või kui me vaatame Tartu ülikooli erinevaid perioode siis esimene siis akadeemia Gustav anaperiood 1632 kuni 1656. aastani tegutses kus siis peamiselt ikkagi valitses Aristoteles maailmapilt, et see tähendab siis, et usk, et maailma toimimise põhitõed on juba tegelikult antiikajal avastatud ja ulatuslikud ja täpselt kirjeldatud, aga meie peame siis lihtsalt need tudengitele nii-öelda selgeks õpetama. Ja see Aristoteles, Mallo pilt, see suudeti siis ühendada suurepäraselt juba keskajal sellises kolastilise dioloogiaga ja samuti ka siis ta luterlikku ortodoksse ka Aristotalism oli midagi väga püsivat ja jäädavat Euroopa aimuloosel mõtte ajaloos. Aga nüüd siis Rootsi võimu lõpuperioodil, kui Tartu ülikool 1690 taasavati Ta tegutses küll ainult paarkümmend aastat ja sellest teise poole siis Pärnus sõja tingimustes, aga me näeme sellel perioodil juba hoopis teistlaadi ideid. Siia jõudsid siis, kartes Jaanlik, selline mehhanistlik loodusfilosoofia, siia jõudsid siis juba moodsamad astronoomilised ideed, Kopernikuse maailmavaade, siia jõudsid siis moodsad meditsiini ideed, kus siis hakati loobuma siis sellisest jälle antiiksetest kaleenuse, sellistest kehavedelike teooriatest ja, ja tulid siis asemele kaasaegseid ideed, vereringest hakkati laipu lahkama, et siis reaalselt näha, mis inimese sees on. Ja siis jõudis siia ka njuuton, lik filosoofia. Nii et kõik see siis, mis me näeme Euroopa teaduses Seitsmest 10. sajandil, et seep peegeldus väga selgelt ka sinna Eesti- ja Liivimaa kultuuri ja teadusloos. Ja kas njuutonit oli siis juba õun pähe kukkunud, kui Tartu ülikool asutati? Jah, njuuton avaldas oma põhivõi kõige kuulsama teose, siis loodusteaduse matemaatilised alused avaldas 1680.-te teisel poolel. Ja nad jõudsid väga kiiresti Tartu Ülikooli tänu sellele, et siia tuli üks noor Uppsalas õppinud matemaatikaprofessor Limberi, kes oli õppinud ka mujal Euroopas ja arvatakse, et ta oli külastanud ka Inglismaal Oxfordi ülikooli. Kuigi jah, Newton ise töötas Cambridge'is, aga ta oli siis Inglismaal tutvunud njuuton ideedega ilmselt ka siis selle tema peateose omandanud ja ta hakkas siis Tartus juba 1690.-te aastate keskel hakkas siis Newton'i käsitluse alusel tudengeid õpetama ja see võis olla kas esimene või üks esimesi ülikoole Euroopas, kus siis see aluseks seati sest mujal noh, näiteks teada, et Prantsusmaal veel pikalt 18. sajandil õpetati füüsikat peamiselt ikkagi kartes Jaaniku maailmapildi järgi. Mida tähendab kartis Jaanlik maailmapilt? Ma ei hakkaks, võib olla väga need sellisesse teadusajaloo detailidesse minema ja hästi, selge ka. Aga noh, lühidalt võiks öelda, et kaarti arvates tema mehhanistliku maailmapildi järgi pidi olema selleks, et taevakehad liiguksid pidi siis nende vaheline ruum olema täidetud mingi ainega, mis siis kandsid seda liikumise impulsi edasi. Et alati, kui miski liikus, pidi olema liikuma panija liikumapanev jõud. Ja noh, kõige alguseks oli muidugi siis jumal ehk liikumatu, liikuma panija. Ja siis maailm toimis siis nende liikumisseaduste alusel või neid seadusi järgides, see oli iseenesest väga uuenduslik nägemus mitte siis nagu Aristoteles arvas, et kõigil elementidel on endal mingi sisemine liikumapanev jõud, et nad pürgivad siis mingi eesmärgi suunas, seda nimetatakse Teleoloogiliseks maailmapildiks. Siis nüüd kartes Jaanik maailmapilt väitis, et selleks, et miski liiguks, selleks peab olema mingi teine asi või, või nähtus, mis ta liikuma paneb, et noh, nii nagu moodne tegelikult füüsika asju seletab. Aga nüüd njuuton mis on võib-olla üks suuremaid murranguid oli siis see, et ta näitas siis matemaatiliste arvutuste teel, et peab olema siis nii-öelda gravitatsioonijõud, njuuton üldse muidugi, kirjeldas liikumisseadusi täpsemini üldistatumalt, kui te kaart seda ei suutnud, aga siis see, mis ka, mida ka Tartu Ülikoolis siis njuutonit õpiti, oli siis need nii-öelda universumi liikumapanevad jõud üheks selleks oli gravitatsioon, mida siis Deckart ei olnud suutnud näidata ja mis kõige paremini seletas matemaatiliselt neid vaatlusi, mida siis juba koopernikus oli teinud, aga mida eriti Kepler oli 17 sajandi alguses teinud, nii et Newton'i nii-öelda matemaatika minema valemid siis seletasid kõige lihtsamini ja loogilisemalt taevakehade liikumist. Muidugi see oli, see oli atraktiivne, et mida lihtsam, seda selgem ja ei olnud vaja leiutada midagi ääretult keerulist mida nõudis näiteks sama vana antiikne Ptolemaiose maailmapilt, kus maakera oli siis kõige kese, njuuton lahendas siis oma valemitega väga palju selliseid füüsikalisi, astronoomilise probleeme. Ja kõik see jõudis siis Tartu Ülikooli õppejõudude ja õpilasteni tudengite, nii, kas tegelikult tulid need ideed koos, nagu te nimetasite, ka koos õppejõududega? Jah, nii võib öelda küll, et võib-olla Tartu eeliseks oligi see, et Tartu oli suhteliselt perifeerne ülikool. Ja 1600 üheksakümnendatel, kui siin kõige rohkem uudseid ideid oli, siis hästi palju tuli siia just noori õppejõude kupsalast sotsiaalülikooli lõpetanud, kes olid sageli õppinud ka näiteks Leidenis Holland oli tollal Euroopas väga oluline teaduskeskus või kuskil mujal Euroopas Saksa ülikoolides ja nad tulid siis siia nii-öelda värskete teadmistega ja siin ka võib-olla natukene vähem kontrollitud keskkond natukene vähem range selline ortodoks ja mis takistas siis uudsete ideede tutvustamist, et reeglina ülikoolides tegelikult bioloogidel oli väga oluline roll õpetuse sisu kontrollimisel ja Uppsalas endast 1600 viiekümnendatel kuuekümnendatel olid näiteks väga suured vaidlused Deckarty ideede tutvustamise üle kus siis just teoloogid seisid sellele vastu ja lõpuks pöörduti lausa kuninga poole ja kuningas siis andis õiguse vabaks filosofeerimiseks ehk siis selline oluline õpetamise vabaduse printsiip kehtestati tollal et isegi kui mingid ideed on ekslikud, siis ikkagi võib, näid tudengitele tutvustada ja seda me näeme ka väga sageli Tartus, kus tudeng kita institutsioonides ilmnevad ka mingeid väga vastuolulised teooriad. Ka näiteks ateistlikus seisukohad, mis küll lükati ümber nendest ihkutatsioonides, aga me näeme ikkagi, et tudengitel olid need ideed tuttavad, et mis siis Euroopas olid selliseid vastuolusid põhjustanud, mis olid sageli keelatud või siis ka näiteks katoliku kiriku oline pannud keelatud raamatute nimekirja. Et need ideed ikkagi jõudsid siia. Meelis Friedenthal, neil on tema jutustuses mesilased üks väga huvitav koht selle kohta ta kirjeldab, kuidas Hollandist tuli tudeng Tartu Ülikooli õppima ja siis esimesel kohtumisel õppejõuga. Ta pidi hoolikalt sõnu valima, et teada saada, mida õppejõud arvab ühest sellest moodsast voolust, mis tema kodulinnas oli parajasti moes. Et ilmselt oli seda niisugune tavaline olukord. Jah, ütleme ilukirjandus annab võimaluse tõesti proovida selliseid võimalikke situatsioone rekonstrueerida, et tegelikult olemegi natuke raskes olukorras, et me ei tea ju päris täpselt, kuidas ka õppejõud loengutes nüüd ei tutvustasid, Tartust ei ole säilinud kahjuks üldse loengukonspekte. Et meil on siis olemas tiputatsioonid, kus vahel sellised vastuolulised ideed ka esitati ja neid siis seal tiputatsioonis ka näiteks ümber lükati. Aga nüüd diskutatsioon oli ainult krüpthan, trükitud tiputatsioon oli algmaterjal selleks tegelikuks vaidluseks. Tiputatsiooni pidi kaitsma ja selleks oli ka siis oponendi sõnavõtt oluline ja nende oponentide sõnavõtte me kahjuks ei tea. Või need ei ole säilinud, nii et me siis näeme ainult nii-öelda ühte allikat nende võimalike moodsate ideede kohta. Aga see on jah, alati sihuke huvitav spekulatiivne küsimus, et kui siis sellises käsitluses võttis pluatatsioonis mingi moodne idee ümber lükatakse, et kas see on siis tõesti selleks, et kinnitada siis traditsionalistliku tõlgendust või siis õppejõud võis nii-öelda salaja selle kaudu tegelikult, et sisse tuua ka natukene selliseid kahtlasemad julgemaid seisukohti. Nii nagu võib ka nõukogude aegse Tartu Ülikoolis vahel tutvustati tudengitele kodanliku teaduse eksiarvamusi, aga kõik said aru, et tegelikult noh, see ongi see, mis on, mis on pädev ja õige seisukoht. Aga kui paljude erinevate probleemide või mõistete ja suundade üleüldse räägiti, näiteks kas räägiti näiteks inimõiguste üle inimeste poliitiliste õiguste üle? Jah, see oli nüüd üks kindlasti oluline teema just eriti sellel teisel perioodil, 1600 üheksakümnendatel aastatel taas avatud ülikoolis, sest selleks ajaks oli Euroopas pääsenud domineerima maksvusele või eriti just Põhja-Euroopas selline filosoofiline suund, mille nimeks või loomuõigus. Nii et loomuõiguse taotluseks oli leida universaalsed, kõikjal kehtivad loomuliku õiguse printsiibid, millele siis ideaalis riigisisene õigus pidi toetuma ja sellele pidi toetuma siis rahvusvaheline õigus ehk siis riikide omavahelised suhted. Ja muidugi, mis seal loomuõigus need täpselt on ja kuidas seda tuvastada. Et see oli üks öelda, kas selline filosoofiline spekulatsioon ja jõuti ka sageli risti vastupidist seisukohtadele, aga sellised kandvad võtmemõisted või teisid, mida enamasti siis loomulikus teoreetikud esile tõid, olid see, et inimesel on tung ennast säilitada. See on siis nüüd enesele suunatud tung ja teiseks, et inimene on loomult sotsiaalne. Et tal on siis kas tung teistega koos elada, teistega suhelda, ühiskonnas elada või isegi kui tal ei ole sellist loomulikku, tungilistel on hädavajadus selleks, et Saksamaa vajadusi rahuldada, ta peab teistega koostööd tegema, tal on vaja siis õigusnorme talupoja, siis teistega lepinguid sõlmida ja siis peab olema ka keegi, kes neid lepinguid tagaks. Niimoodi jõuti siis loomuõigusliku arutelu kaudu jõuti selleni, et inimestel on vaja seada sisse poliitiline võim. Ja nüüd iseenesest oli võimalik sellega põhjendada ka absoluutset monarhiat. Võimalik öelda, et, et ainus reaalne viis, kuidas on võimalik konflikt lahendada, on see, et kellelgi peab olema täielik ja absoluutne võim. Aga nüüd selle kogu selle arutluse nii-öelda uudsus võib öelda ka ohtlikkus seisnes selles, et poliitiline võim tegelikult tuleneb inimeste enda tahtest et see on siis inimeste poolt kokkulepitud. Selline algupära on siis inimeste kokkuleppes, kus inimesed vabatahtlikud loovutavad oma õigused või oma täieliku õiguse ennast ise juhtida selleks, et siis oma turvalisust ja heaolu tagada ja samal ajal saab siis väita, et inimesed jätsid mingid põhilised õigused ikkagi enda kätte, noh, näiteks võib olla õigus ennast kaitsta mingid fundamentaalsed alusõigused, millest loobumine ei ole ratsionaalne. Nii et selle kaudu jõutigi siis arusaamale, et on olemas mingid sellised looduse poolest inimesele kaasa antud fundamentaalsed põhiõigused, mida me siis täna tunneme inimõiguste nime all ja sellised arutlused, Need, mõisted, loomuõigus, loomuseadus, need käisid tõdedest isolatsioonist läbi ka Rootsi aja Liivimaal, aga samas tehti seda ääretult ettevaatlikult. Tegelikult see see osa loomulikkuse õpetusest, mis ütleb, et valitseja võim tuleneb lepingust, seda osa ei mainitud, see jäi justkui kõrvale. Aga nüüd jällegi, kuna need teosed tegelikult olid kättesaadavad, kus sellest räägiti näiteks sammul puhvendorfoliks tuntud loom, õigust teoreetik, kes oli, sai Rootsis professori koha Lundis ja kirjutas seal oma põhiteosed, ta oli tegelikult saksa päritolu filosoof ja ääretult mõjukas kogu Euroopas siis Me teame, Tartu Ülikoolis õpetati loomuõigust tema teostele toetudes. Ja nendes teostes on see lepingu argument olemas, nii et selles mõttes võib öelda ka, et et sellega oli võimalik monarhiat õigustada, aga oli võimalik monarhiale seada selliseid piire, millest ta ei tohtinud üle astuda. Just just, et kui kuningas andis õiguse vabaks filosofeerimiseks, siis kui palju kuningavõimu julgeti arvustada? See oli nüüd jah, selline keeruline küsimus otseselt näiteks öelda, et kuningal ei ole õigust näiteks Liivimaa Avadlikelt lääne tagasi võtta et sellist asja ülikooli seinte vahelt keegi muidugi ei väitnud. Seda väitsid mõned Liivimaa aadlikud, võib-olla Patkulist tuleb veel kunagi hiljem põhjalikumalt juttu, aga tagajärjeks oli see, et ka Patkul mõisteti surma ja mõisad võeti ikkagi ära. Nii et tegelikult kuninga, selliste põhiõiguste kallale tollal nimetati juuramaias staatis nende põhiõiguste kallale otseselt ülikoolis keegi ei saanud minna. Küll aga oli võimalik näiteks kritiseerida kaudselt. Ja selleks andis suurepärase võimaluse antiikajalugu oli alati võimalik kirjutada diskutatsioon mõnest türannist, kes siis rikkus alamate õigusi kui oli võimalik tuua näiteks ka Taani kuningaid. Taani kuninga kritiseerimine oli Rootsi riigis alati lubatud. Ja see tegelikult ju kaudselt viitas, et ka Rootsi kuningavõimu on teatavad piirid, millest tal ei ole siis soovitatav üle astuda. Et noh, tõepoolest seitsmest grandi lõpul Rootsis oli toimunud absolvatistik riigipööre siis kuninga kritiseerimine läks oluliselt keerulisemaks ja kuningat hakati siis võrdlema seal Rooma keisrit, ega Karl 11. võttis kasutusele tiitli paaterpaatria Isamaa isa ja siis ka üks siin Tartu Pärnu Ülikooli professor Olof Hermeliin, kirjutas siis sellised pidulikku poeemi siis Isamaa isa kiituseks ja avaldati otsest toetust revolutsioonile, nii et üldiselt võib öelda, et Tartu ülikool oli valdavalt siiski väga selline kuningameelne ja ka liivimaadel nägi selles sellist rootsistamise ja kuningavõimu kantsi. Nii et just siis seitsmenda sajandi lõpul tekkisid sellised pinged kas öelda ülikooli ja siis laiema siis sellise siinse saksa eliidi vahel, saksa liit väga ei tahtnud oma poegi siia ülikooli panna, et võimalusel koolitas pigem Saksamaal. Aga samas hakati Rootsi riigis nõudma, et selleks, et saada töökohta Rootsis siis tsiviilteenistuses, ametniku kohta või pastori kohta, selleks peab olema vähemalt kaks aastat, et siin kohapeal Rootsis ülikoolis õppinud, et see oli siis surve õppida Tartus või mõnes teises Rootsi ülikoolis. Ja samal ajal siis muidugi see õpetuse sisu oli ikkagi teataval määral kontrollitud ja, ja rootsi mehel Kust tudengid põhiliselt tulid ja õppejõud tulidki Rootsist põhiliselt ja Põhja-Euroopast. Tudengitega oli nii, et kui ülikool asutati 1632 siis tegelikult siinsetele aadlikel oli harjumus, noh, nii palju kui neid oli ja võimalusi oli harjumus koolitada oma poegi. Noh, siinkohal on tõesti tegemist ainult poegadega, mitte tütardega. Oli harjumus koolitada neid eeskätt Saksamaa ülikoolides ja reeglina on need, kuhu pääses kergemini mereteed mööda Rootsis Rostock, Königsberg, aga ka siis natuke kaugemal, lipsik, mõni veelgi kaugemal kasvavas puuris ja sellistes kohtades. Ja kui siis siia ülikool tehti, siis tegelikult alguses suurem osa tudengeid üle pooled tulid Rootsi ja Soome aladelt. Väga palju otsese soomlasi, kes nägid selles võimalust saada siis töökoht just siinsetes provintsides olukorras, kus Rootsi põhjaaladel oli töövõimalusi vähem, aga siin oli vaja kogu haldusstruktuur haridussüsteemi üles ehitada. Paljud pastori kohad olid tühjad, pastori koht oli väga hea karjäär kus anti siis ju pastori käsutusse kiriku mõiskasvat, päris oriste talupoegadega kõigi nende sissetulekutega ja see oli küllaltki ahvatlev. Nüüd sellel ülikooli teisel perioodil 1690 ja edasi siis tegelikult kaldus vaekauss natuke rohkem juba tudengite osas sakslaste kasuks ja need olid siis ikkagi peamiselt siinsed sakslased. Aga sakslaste hulgas oli alati domineerivaks pigem linnakodanikud, pastorite pojad, nii et siis haritlased ise ja nende järeltulijad, et oli siis juba välja kujunenud selline kas öelda haritlaste kiht, kes siis taastootsid ennast nii, et väga palju näiteks need rootseda soomlased, kes tulid siia 1600 kolmekümnendatel neljakümnendatel aastatel, et nende pojad siis õppisid siinses hilisemast Tartu Ülikoolis. Selleks aastaks, kui Tartu ülikool asutati, oli reformatsioonist möödas juba sajand. See oli mõjutanud kogu Euroopa religioosset mõtlemist, ilmselt mõtlemine oli ikka väga mitmekesine, vist juba selleks ajaks. Ühes varasemas saates me kuulsime, et Liivimaa kiriku juht oli Pietist, Johann Fischer. Jah, tõsi ta on, et et Rootsi riigireligioon oli väga range luterlik ortodoks ja noh, me kipume, kipume unustama, et tänapäeva Euroopa taustal, kui me oleme harjunud mõtlema, et Euroopas, kui, kui tolerantsust ja siis vaatame mõnda teist maad, kus kehtivad väga ranged usulised põhimõtted, siis noh, Rootsi oli ju tegelikult nagu Saudi Araabiat seal mingit teist usku viljeleda ei saanud. 17 kehandi alguses olid mitmed kõrgaadlikud olid maha nutitud, hukatud kahtlusega, et nad siis pooldavad sedasama troonist ilma jäetud Poola kuningas Sigismund ei, nii et katoliiklus oli väga ohtlik katoliiklane esindas paavsti Hube paavsti ambitsioone Saksa-Rooma keisriambitsioone ja oli siis ohuks Rootsi iseseisvusele. Et see oli muidugi tohutu skandaal, kui kui Rootsi kuninganna Kristiina pöörduks katoliikludesse ja muidugi see tähendas, kata oli sunnitud troonist loobuma, tema jaoks oli see muidugi ka ka tema enda soov, aga poleks olnud mõeldav, et katoliiklane Rootsi kuningatroonil. Nii et ka siis ülikoolid pidid olema siis õigeusu kants. Aga nagu te küsisite, siis, siis Pietism oli selline üks protestanutismi vool mis tõepoolest kas juba 70. sajandil Saksamaal väga laialt levima ja vastandus just sellisele rangele formalistlikule öeldakse karatsionalistlikule luteri ortodoksjale oli suunatud rohkem sellise sisemisele vabadusele ja sellisele võib öelda ka emotsionaalsele sidemetele usuga ja see tõi kaasa ka üsna palju konflikte. Feissarit kahtlustati selles Pietismis. Ta ei saanud muidugi avalikult seda Pietismi kuulutada või kuidagi juurutada, aga noh, see oli teada, et petistidega seotud ja see oli ka põhjus, miks ta tegelikult oli sunnitud siit super intedeni kohalt lahkuma. Ja samamoodi siis ülikoolis oli siis just eeskätt saksa päritolu õppejõude, kellel olid Pietistlikult kalduvused. Siin oli üks teoreetilise filosoofiaprofessor Michal tau, kes tegelikult noh, ta ei töötanud bioloogiateaduskonnas, aga koostas palju diskutatsioone mis tegelesid religioossete ideoloogiliste teemadega. Ja see muidugi põhjustas ka jälle ortodokside seas pahameelt, nii et me näeme Rootsis selliseid kiriku võitioloogia alaseid pingeid. Aga noh, nüüd, kui vaadata jälle nii-öelda eesti rahva maarahva perspektiivist Sisbetistidest välja kasvanud Hernhuutlik liikumine, see oli nüüd muidugi see, mis väga tugevalt mõjutas just kirjavara tõlkimiste kättesaadavust Eesti rahvale. Ja ka Fischer, tema oli siis väga suur mõju sellele, et piibel tõlgiti lõunaeesti keelde, kus siis ka samuti selle piiblitõlke juures või tõlget tegid Virginiused, kes olid siis Tartu Ülikoolis haritud. Nii et noh, tõepoolest kõike see haridus ja ja usuliikumised olid omavahel väga tihedalt seotud. Et siis sellest Euroopa religioosse mõtlemise mitmekesisusest jõudis siia ütleme, Tartu Ülikooli ainus Pietism või või ikka veel mõni imbus sisse hoolimata Rootsi võimu vastalisusest No ütleme nii, et ega siin teistel religioonidel mingit sellist tegutsemisruumi ega mõjuvõimu ei olnud. Mujal Euroopas võisid siinsed tudengid, kes Euroopasse õppima läksid nad võisid kokku puutuda ka näiteks Calvinismiga aga katoliikliku ülikooli. Võimalik või mõtet kedagi saata, ta ei oleks pärast siin Rootsi riigis tööd saanud, nii et tõesti katoliiklasest näiteks me rääkida ei saa. Me võime teataval määral rääkida õigeusklikest kogukondadest ka siin Eesti- ja Liivimaal eeskätt just vanausulised, kes põgenesid Venemaalt, et just Rootsi aja lõpul siia Peipsi kaldale, aga neil ei olnud siis ülikoolis mingit rolli. Maharahvast te juba nimetasite, aga kas ülikoolis tunti huvi ka maarahva vastu, kas ja kui palju nende ajaloo, mis meie ajaloo ja kultuuriga tegeleb? See on need ka huvitav küsimus, et noh, ühest küljest võib vaadelda seda sellist noh, ülikooli kui sellist väikest isoleeritud saarekest oma kultuuriga tegelikult ju need uhkete puuderdatud parukatega professorid, kes käisid, mõõk vööl siin linnavahel ringi. Et Need jäid ju nendest hallidest põllul töötavatest talu inimestest ääretult kaugele, aga samas nad ju puutusid talurahvaga nii või teisiti. No kasvõi see, et professoritele olid antud talud Tõrvandi lähedal, kus nad said oma sissetulekut, et, et ka see võis neid oma nii-öelda pärisorjadega kokku puudesse viia. Ja nüüd teine väga oluline mõõde on see, et, et üheks peamiseks karjääri perspektiiviks, nagu ma mainisin, oli pastori kohta ja järelikult pidid pastori kandidaadid omandama eesti või läti keele ja seda nad tõepoolest ka tegid. Et kui nüüd oli tudeng ise pärit siit Liivi maalt või Eestimaalt, siis ta tõenäoliselt juba oskas mingil määral eesti keelt olles, siis ütleme juba pastoraadist kokku puutunud eestlastega. Aga kui ta tuli mujalt ka siis omandati mõne aastaga üsna kiiresti see kohalik keel, et see on teada, et eksamil kontrolliti ka Eesti või siis Läti keeleoskust, et kuna see oli siis vajalik eeldus, et üldse saaks pastorina tööle hakata. Ja kolmandaks ka teatavat sellist võiks öelda antropoloogilisi huvivalt küll täheldada nende nii-öelda maa rahvaste vastu on siis teada tiputatsioone, kus juba arutati selle üle, et mis keelt siin räägitakse, näiteks mis on eesti keele päritolu ja, ja mis keeltega ta võib olla seotud või siis kirjeldatakse näiteks Talurahvakombeid kirjeldatakse näiteks saunakultuuri, mis noh, eurooplase jaoks võis olla ka mujalt tulnu jaoks üsna võõras nähtus, et selliseid tähelepanekuid tõepoolest leiame. Ka on trükikunsti, ilmselt aitas uusi ideid Eestisse tuua. Aga kui palju takistasid? Ma arvan, et takistasid sõjad ja, ja katkud uute ideede levikut. Või mitte, võib-olla sõjad tegelikult võiks öelda, olid kahetise mõjuga, ühest küljest muidugi, kui näiteks venelased tungisid 1656 Tartusse vallutasid Tartu, siis siinne ülikool pandi kinni ja jäi siis mitmekümneks aastaks, jäi suletuks, et see on ilmselge tagasilöök siis nii-öelda kultuuridleja ja teadustele. Aga samas noh, sõda paniga inimesi liikuma. Et tegelikult noh, näiteks miks 1600 kolmekümnendatel aastatel Liivimaa avatud uus ülikool oli niivõrd atraktiivne Saksa päritolu haritlastele oli ju see, et Saksamaal, kes kolmekümneaastane sõda ja Liivimaa oli selleks ajaks turvaline, rahulik ja võis pakkuda sellist küllalt head äraelamist. Sõda pani inimesed liikuma sageli noh, meil on ju teada ka kõik võimalik palgasõdureid, kes tulid kuskilt Šotimaalt või, või, või Prantsusmaalt ja siis jäid pärast teenistuse lõppu koha peale ja nii edasi, nii et selles mõttes oli see mõju mitme mitmes suunas. Katkud. Jah, katkud katkud olid ka õppetööd. Ülikoolis äkki mõnikord suure katkupuhangu ajal? Ütlemata suur suur löök, katkut täitsa peaaegu reeglina käsi koos sõdadega. Sõjavägede liikumised tõid ka katku kaasa, noh näiteks üks suur katkuperiood Liivimaal olid needsamad 1600 viiekümnendad aastad, aga ka 1710, kui ülikool oli Pärnus ja suletigi enne siis venelaste pealetungi ja sel ajal ka levis, levis katk, nii et, et noh, see oli selline asi, mis tegi, tegi niigi kehvad ajad veel veel hullemaks. Mitu korda on jutus kõlanud sõnad disputatsioon, mis on disputatsioon, kas see oli tolleaegse ülikooli õppevorm põhiline, et mis see tänapäeva mõistes on? Seminar? Jah, tänapäeva mõistes on tegemist, võiks öelda väitluse, võitis pudiga see, mida meil tänapäeval inimesed peavad väitlusklubis. Et ülikoolis oli kaks peamist õppevormi, üks oli loeng ja teine oli dispuut. Nii et loeng oli siis passiivne õppevorm. Sageli pidas õppejõud loengut mingi näiteks kindla teose põhjal, seda siis ette lugedes ja kommenteerides. See võis kesta mitu semestrit, näiteks Krootsuse raamatut, sõja ja rahu õigusest võidi kaks semestrit tudeerida. On teada selliseid näiteid, et see võis olla küllaltki võib-olla selline selline kohati tuimad, sõltuvalt muidugi õppejõu andekusest ja loengud oli ka üsna palju, niiet on sätestatud ülikooli eeskirjades. Et näiteks filosoofiaprofessor või teoloogiaprofessor peab loenguid iga päev, et olid siis kindlate tunnid antud, et üks professor peab loenguid iga hommik seitsmest kaheksani, nii et küllaltki suur loengukoormus ja tiputatsioon oli, siis võiks öelda selline aktiivne õppevorm mis seisneb selles, et kirjutati valmis lühike traktot või selline arutlus mingi teema üle mis sisaldas ka mingeid kindlaid osi, näiteks arutati sõnade päritolu etümoloogia üle ja siis tehti siis Saleid eristusi definitsioonide kohta ja nii edasi ja nii edasi. Ja selle diskutatsiooni võis valmis kirjutada ka professor. Igal diskutatsioonil oli siis brases ehk eesistuja, kes oli professor ja responden vastaja, kes oli üliõpilane. Ja kirjutada või selle nii professor kui ka tudeng ise. Aga vastama siis või kaitsma, pidi siis üliõpilane. Nii et tavaliselt diskuteeriti laupäeviti diskutatsioon kestis reeglina kuni kolm tundi ja sellest siis suurema osa võttis enda alla oponendi sõnavõtt ja siis väitlus oponendi ja tiputandi vahel. Nii et võib öelda, et tollases Ülikoolisüsteemis tegelikult selline aktiiv Pepe essee kirjutamine ja selle põhjal väitlemine oli, oli väga heal järjel. Ja nad oskasid vastastikku teineteist mõista selles mõttes, et andsid teisele ka sõna. Kas selle kohta on midagi teada, kui tuliseks need väitlused läksid näiteks? Kahjuks jah, ei, ei ole üleskirjutusi sellest, kuidas siis tartus väideldi. Aga üldiselt oli selline disputeerimise kultuur kogu Euroopa kultuuriruumis juba aastasadu levinud, et see oli. Kui siis asutati esimesed Euroopa ülikoolid Polonias Pariisis 12. 13. sajandil, siis kõikjal oli siis selline. Suuline diskuteerimine oli väga oluline õppevorm ja dispuut diabeeti ka mujal ka väljaspoolt ülikooli mingites olulistes juriidilistes küsimustes võidi pidada väga selliseid teravaid ja, ja pikki ja põhjalikke vaidlusi, nii et eurooplased olid harjunud vaidlema ja noh, me võime arvata, et et küllap ka seda võidi teha kahel üsna selliselt võiks öelda intensiivselt ja emotsionaalselt. Et noh, on teada, et, et mingites tiputatsioonidest on pärastanud pahandus väljendatud mingeid seisukohti, mis näiteks Tartus oli üks diskutatsioon 1694, mis põhjustas pärast suure pahanduse teoloogiaprofessor, kes on tulnud kuulama selleks pärast ülikooli senatisse esitas kaebuse. Aga sisend kahjuks täpselt ei ole see kaebuses kirjas, et mis talle siis vastumeelt oli, mis, mis järeldused tehti ja kedagi ei karistatud selle selle tagajärjel, nii pääses jälle maksvusele siis libertovskilosofandy ehk filosofeerimise vabadus. Suures plaanis, kui oluline see Rootsi aeg on Eesti mõtte arenguloos üleüldse. Sellistele küsimustele ei ole kunagi muidugi lihtne vastata, et kui suure tähtsusega miski olnud, aga ma arvan, et Tartu ülikooli puhul võib küll öelda, et et hilisakest hilisemad sajandid näitavad, kuivõrd tähtis oli see, et Rootsi riik siia ülikooli tõi. Sest hilisemad, kui ülikool 19 sajandi alguses taasasutati, siis oli ju pikk vaidlus, kus see teha peaaegu oli juba otsustatud, et tehakse mitamisse praegusesse Jelgavasse. Ja viimasel hetkel siis Vene keiser otseselt tehakse Tartusse ja põhiargument oli just see, et Tartus on varem ülikool olnud. Nii et selline järjepidevus Tartus kõrghariduse andmisel, et see läheb siis väga kaugele tagasi ja noh, teine aspekt siis, kui võtame seda Rootsi aega ennast siis kogu siis talurahvaharidus, Eesti kirjakeele kujunemine, esimesed eesti grammatikat, esimesed eesti piiblitõlked, et need olid ju kõik tegelikult seotud ülikooliga ja ülikooli inimestega, et need, kes siis läksid talurahvast õpetama kõik pastorid, kes siis korraldasid kihelkonnakoolide valla koolide loomist olid saanud oma hariduse selles Tartu Ülikoolis ja ka veel 18 sajandi esimesel poolel, kuid me teame, et pärast Põhjasõda jäi hariduselu väga kiratsema. Siis noh, kõik, mis hariduse jaoks tehti talurahvahariduse jaoks, tehti et väga palju sellest oli just nii-öelda Tartu Ülikooli vilistlaste teie, kes sind enne Põhjasõda ja Põhjasõja ajal olid siis Tartus ja Pärnus õppinud, et kui nüüd vaadata tõesti nii-öelda talurahva seisukohast sisse või Eesti kultuuriloo seisukohast, siis on tegelikult, et selle tähtsuse ikkagi väga suur olnud. Ja noh, teisalt võime vaadata ka sellist Euroopa mõtteloo taustad, mida Tartu ülikool andis ja kui nüüd peame silmas just näiteks strootsi, teadus- ja kultuurilugu, siis väga paljud Rootsi sellised nimekad teadlased, kultuuritegelased, luuletajad, kirjanikud, et nende hulgast leiab päris mitu nime, kes on siis Tartu Ülikoolis õppinud Urban härne näiteks loetakse lisaks rootsi ja luulekunsti rajajaks ja samuti väga oluline meditsiiniteaduste alusepanija ja neid nimesid leiab veel ja veel, kes on olnud Tartuga seotud, nii et ütleme, sellises Põhja-Euroopa kultuuriruumis. Tartu ülikool oli küll väike, aga mängis siiski teatavat rolli. Teadussaavutuste jõudmisest maailmast Eestis, Tartu Ülikooli Rootsi ajal ja sellest, kui tähtis on, et toona ülikooli just Tartusse tehti, rääkis Tartu Ülikooli professor Pärtel Piirimäe. Saate toimetaja Piret Kriivan. Ühest haritud mehest, kes Eestist Rootsi jõudis ja seal ilma tegi, on rääkinud varasemas eesti loos Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag. Nimelt Rainer Brockmann vanemajuhuluuletaja teadaolevalt esimese eestikeelse pulmalaulu autori pojapoeg Rainer Brookmann lahkus Põhjasõjakeerises Eestist Rootsi Northern mingisse pastor Brockman rajas Nortšepingisse esimese Trükikoja. Turustas raamatuid esimest korda Rootsi raamatukaubanduse ajaloos. Eeltellimisega ja elu lõpul hakkas ta kirjutama majapidamisraamatut. Majapidamisraamat oli omaette tol ajal omaette žanr kus, nagu kirjeldati, kuidas niuksed talu pidanud mõisamajandust tegelikult, kuidas seda pidada, kuidas metsa eest hoolitseda, kui on, kas oli vaja ka võib-olla kaevandada, kuidas aias viljapuid kasvatada ja vilju ja, ja mida ja kuidas väga täpselt ja ka reegleid selle kohta, kuidas kuidas mõisa omanik peab suhtuma oma alluvat tasse. Brockman kirjutas ühe sellise koosluse sellise. Ja see on Rootsi läbi aegade kõige mahukam majapidamisraamat, et tolleaegseid kahes osas ilmus 1100 lehekülge ja mis meie seisukohast on huvitav, on see, selles on päris palju kirjeldusi ja võrdlusi Liirima oludega. Ta võrdleb, kirjutab oma mõisast laiusel kirikumõisas muidugi, võrdleb Rootsi oludega ja vaeb poolt ja vastu, mis on hea, mis on halb, mis siin ta leiab ka näiteks, et kohalikku elu seal Nošepinglist pole. Suurem asi toob oma majapidamisraamatus ära Tallinna õllepruulimise õpetuse. Nii et raamat on ka meie meie jaoks lausa huvitav. Peale selle Ta on rootsi kultuuriloos niivõrd tähtis tehased, sellest ilmus, ilmus uustrükk nüüd sellel sügisel Stockholmis koos kommentaaride ja Lockmani eluloo ja tema trükikoja toodanguga trükkima rootsikeelne, mitte saksa, rootsi keele, rootsi keeles täpselt teha, selle rootsi keelega aitas teda poeg Karl Fredrik kes tuli lapsena tuli Rootsi ja kes võttis selle trükikojaga üle. Ja jätkas seda ja samakal, Fredrik poeg rajas ka, nuriseb mingi esimese ajalehe. Silmub siiamaani ja selle nimi on Norrishopinstiniar. Nii et tiib ning tähendas tol ajal mitte praeguses rootsi keeles, tähendab ta ajalehte. Tol ajal tähendas uudist Tartu noor Šepingu uudised, ühesõnaga oli selle ajalehe nimi. Ka siis Brockmann oli, tema tegi nagu nimekirja lahti nende inimeste kohta, kes ühendavad Eestit ja Rootsit, kes on mõlemale tähtsad. Jah, võiks, võiks olla küll lõputult ja muudest pastor Brockmani tegudest saab kuulata Raimond raagi varamu saatest esimene pagemine, Rootsi. Kõik eesti lood leiate mitmelt poolt veebist üles saate kodulehelt Facebookist ja veebiportaalist. Jupiter punkt e Rärboee e kõike head kuulmiseni.